Brideshead revisited (2008)

Brideshead revisited
Lavastaja: Julian Jarrold
2008
http://www.imdb.com/title/tt0412536/

Täiesti vältimatu oli selle filmi vaatamise kõrvale muidugi juua šampanjat. Seda enam, et ma valmistusin halvimaks. Hea küll, tegelikult jõin küll cava't. Ja ilma värskete maasikateta. Lõppude lõpuks pole ma ju Lord Flyte, et korvid šampanjapudelite ning maasikatega uksest ja aknast sisse jalutaksid.

Uusversiooni olulisim õppetund on kahtlemata see, et kunagi ei tasu uskuda kõlakaid. Ka siis mitte kui need tulevad tegijate endi suust. Erinevalt mu enda poolt varem kirjutatule oli Aloysius siiski filmis olemas (tõsi, raamatut mittelugenu ei pruugi teda tähelegi panna, karu oli muutunud väiksemaks ning pealtnäha täiesti ebaoluliseks aksessuaariks), gay-liin oli filmis samuti sees (tõtt-öelda isegi otsesemalt kui omaaegses seriaalis) ja kõik ei keerelnudki ainult Julia ümber. Isegi Ben Whishaw suutis täiesti arusaamatul kombel Anthony Andrews'i Sebastiani-kingades ilma oluliselt koperdamata ringi tuhiseda. Noh, vähemalt sel määral nagu tal seda üldse teha lasti.

Filmi peamine häda oli asjaolu, et umbes kahe tunni sisse üritati suruda praktiliselt kogu raamatu tegevustik. Sellest tulenevalt oli jaburaid üleminekuid (kui raamatus ja seriaalis kulus Charles'il Sebastiani juurest Julia voodisse jõudmiseks ikka üksjagu aega, siis filmis käis üks sõrmenips ja voila! oligi ühel õhtul Veneetsias mees ringilülitunud) ning osade loo kontekstis siiski oluliste tegelaste ning sündmuste äärmiselt põgus ekraanil vilksamine (nt. Anthony Blanche, kogu Aafrika-liin) ja päris mitmed kujud (Boy Mulcaster jt) olid kogu täiega ära koondatud.

Üldse mitte üllatuslikult varastas kogu show ära Emma Thompson, kelle Lady Marchmain oli erinevalt varasemast tõlgendusest (sügavalt usklik naine, kes üritab ise käituda rangeimate katoliikluse kaanonite järgi ja nõuab seda ka oma lastelt) seekord külmavereline kalkuleerija ja niiditõmbaja. Intrigant. Võimalik küll, et sellel muljel on oma osa ka Emma varasematel rollidel, milleks on sageli olnud väga nutikad ja pea alati äärmiselt tugeva vaimujõuga naised. Igatahes kasutas filmi-Lady Marchmain usku kui vahendit oma eesmärkide saavutamiseks (ja hukutas sellega Sebastiani ning äärepealt ka Julia), mitte ei allunud usule kuigi ta ise pidevalt väitis viimast.

Vähemalt pooled filmi olulisematest sündmustest toimuvad noorte põgusa Veneetsia-visiidi ajal, kus nad Sebastiani ja Julia isal (kes elab seal koos oma mistress'i Cara'ga) külas on. Just Cara ütleb rannal maalivale Charlesile otse, et tema jaoks on see sügav kiindumus ilmselgelt vaid mööduv faas, Sebastiani jaoks aga mitte ning palub Charlesil olla Sebi suhtes ettevaatlik ja mitte talle haiget teha.

Mõni päev hiljem (juba peale seda kui Charles ja Julia suudeldes Sebastianile vahele jäid) toimub üks filmi minu jaoks mõjusamaid stseene. Sebastiani nukker ja väsinud isa on oma Veneetsia lemmikkabelis ning kui kaamera on näidanud Lord Marchmain'i, liigub see kohe altarimaalile, kus seisab langetatud peaga ka Püha Sebastian. Pildi servas, peaaegu pildilt väljas. Kõrvaltegelane. Statist.

Ka Charles on saanud filmis endale iseloomujooni, mis olid arvatavasti temas kindlasti olemas aga mida raamat ja seriaal ehk nii ei võimendanud. Anthony Blanche tuleb Charlesi Londoni näitusele, kus ta uurib, et kas ta peaks Juliat hoiatama? Sest kui kõik on alati mõelnud, et just Charles on see lambuke, kes tapale viiakse, on tegelikult just tema see jahimees, kes on juba aidanud hävitada Sebastiani ja nüüd on ehk hävitamas Juliat. Charlesi ja Julia abikaasadest rääkimata. Ka Lady Marchmain on selleks ajaks surnud ja kummalisel kombel saab just kunagisest liiderdajast (OK, jällegi, see Blanche'i liiderlikkus on midagi, mis filmi ei mahtunud) valusa tõe väljaütleja.

Kui alguses olid Sebastian ja Charles kahekesi contra mundum, siis Charles oli see, kes kokkuleppest kinni ei pidanud ning jättis Sebastiani üksi kogu maailmaga vastakuti seisma. See, et toe kadudes Sebastian murdus, oli paraku asjade loomulik käik.

Sümboolsed on ka lõpukaadrid, kus sõjaväega Marchmain House'i naasnud Charles on valmis kabelis küünalt kustutama kuid otsustab selle siiski põlema jätta. Huvitav, kas mälestuseks kadunud aegadest või lootuses millegigi tagasitulekuks? Või üritab ta nii endalt hoopis reetmise pattu maha pesta?

Hindamisega on selline lugu, et mul on endal kah piinlik aga tulevad maksimumpunktid. Kindlasti on suur osa ka selles, et ma "nägin" filmi vaadates ka seda, mida seal ei olnud. Neile, kes raamatut lugenud ei ole või kelle jaoks ei mängi see lugu nii suurt rolli, võivad minupärast seda filmi rahulikult ka maatasa materdada. :)

10/10