Ammu

Vahel plumpsavad kusagil mälu allhoovustest pinnale ammuunustatud lood. Eile käis vennapoeg mulle ja mu kaasale oma uut ratast (mis on küll hetkel ta jaoks ehk isegi veidi suurevõitu aga poiss kasvab ka üsna kiiresti) näitamas ja äkki tuli mulle meelde stseen 1982. aasta suvest.

Siis tähistasime "tädi" (jutumärkides seepärast, et tegelikult oli ta vanaema tädi ja mulle seega vanavanatädi aga me olime juba ammu leidnud, et pideva generatsioonidevahelise segaduse ärahoidmiseks oli tema see üks ja ainus "tädi" ning kõik nooremad isikud, sealhulgas ka näiteks mu päristädi, said vajadusel pigem nimepidi ära mainitud) 75. sünnipäeva ja ühel hetkel oli aeg niikaugel, et kell oli palju. Kuna peopaigas oli niigi pool suguvõsa koos ja seega seal magamispaikadega rohkem kui kitsas, pidime meie vennaga minema ööbima umbes neli kilomeetrit eemal asuvasse vanaema metsatallu. Niisiis ajasin ma oma jalgratta (ma ei mäletagi enam, oli see veel mu vana "Ereliukas" või oli siis mul juba kena roheline meestekas) kuuri alt välja, panin pakiraami peale tavaliselt tädi tugitoolis asunud ja ta enda poolt kunagi ammu imetihedas ristpistes välja õmmeldud karudega padja pehmenduseks ning siis sättisime tookord hiljuti neljaseks saanud poisi sinna istuma. Õues oli juba sügav suveöö kui me lõpuks minema saime ja ma mäletan, et ma üritasin kogu tee lasta vennasel midagi rääkida, et ta seal taga pakiraamil kõlkudes magama ei jääks, jalgu kodaratesse ei laseks või lihtsalt maha ei kukuks.

Igatahes oli poiss tubli ja me jõudsime õnnelikult kohale ning siis oli nii, et me olime kahekesi hiigelsuures tsaariaegses majas. Minu päralt oli terve maja teine korrus (kõik sealsed viis tuba) ning vennas oli tookord suviti maal olles harjunud magama vanaema alumise korruse toas aga kuna vanaema oli veel pidus, siis uurisin ma, kas poiss ikka on kindel, et ta jääb üksinda alla ega ei taha tulla üles minu tuppa. Ta arvas, et tema küll ei jaksa trepist üles ronida ja minut hiljem juba nohises.

Hää küll, panin siis tuled kustu ning marssisin läbi köögi, tagumise esiku ja koridori trepihalli ning asutasin end trepist üles minema. See oli 90-kraadise pööruga paremale keerav trepp, kokku oma neli meetrit kõrge. Ning kui ma olin just pöörukohas, nägin ma ülal mademel seisvat ühte vana meest. Miskipärast teadsin ma kohe, kes see on. Vanaonu, kes selle maja (mille algul sinna majutatud vene ohvitserid ära lagastasid - nad põletasid ahjus ära isegi paksud vaibad ning valge tiibklaveri, niipalju kui seal klaveris seda põlevat materjali oli - ja millel vahepealsetel segastel aegadel ning asjaoludel selle omanikuks saanud kaugem sugulane vaid mõne aasta eest lihtsalt ära laguneda lasi...) ehitas, kes oli sõjaeelsel ajal aktiivne nii ühiskonnaelus kui ka kaugelt üle keskmise edukas majanduslikult ning kelle tiblad Siberisse viisid, kus ta Sverdlovski oblasti vangilaagris 1942. a. kevadel surma mõisteti ja mõrvati. Ma polnud küll vist kunagi teda ka mitte pildi pealt näinud aga kui ma aastaid hiljem sellest loost lõpuks vanaemale rääkisin, siis ta ütles, et jah, ta teab, see on tõesti Mihkel, kes vahel oma majas ringi käib...

Igatahes astus ta mul trepi pealt eest ära ja lasi mind sõnatult läbi. Tagantjärele mõeldes ei saa ma siiani aru, miks ma röökides majast välja ei jooksnud vaid läksin trepist ikkagi üles, möödusin varjukujust, tatsasin oma magamistuppa, panin ukse kõvasti kinni, ronisin voodisse ja tõmbasin teki üle pea. Ning jäin magama.

Mingil ajal öösel oli lõpuks ka vanaema laekunud ja kui ma hommikul veidi kõhevil ning silmanurgast pidevalt kahtlustavalt ringi piiludes alumisele korrusele läksin, oli kõik nagu alati. Vennas mässas seal midagi puuokstest "ehitada" ning pannkoogid olid just valmis saanud.

Meelde tuli see lugu vist eelkõige seepärast, et mängus oli samuti jalgratas ning et vennas oli tookord umbes-täpselt sama vana kui ta poeg praegu.