Kolm pühaduserüvetust ühes

Mida teha siis kui sa oled täiesti arusaamatult kusagilt külma saanud, kõri on paks nagu tünn tavotti ja pool päeva on maha magatud? Muidugi on alati abiks kokkamine aga et ma olen natuke (rõõmus elevus saalis) laisk, siis võiks see kõik veel ka kiiresti valmiv olla.

Niisiis. vaadates kriitilise pilguga üle oma kodused tagavarad, sai otsustatud kokku keerata pasta singi ja kastmega à la Café de Paris.

Maailmas on terve hulk igasuguseid gastronoomilisi ahvatlusi, mille kohta paistavad absoluutselt kõik teadvat, mismoodi seda valmistada tuleb ja samas ei oska õigeid komponente ja/või nende vahekordi keegi peale roa väljamõtleja (või nende pärijate) öelda ning sealt juba seda infot ei saa. Nii on kasvõi Sacheri tordiga (mille proovimiseni ma hoolimata mitmetest varasematest visiitidest Viini ja Salzburgi - ainsad kohad, kus originaali pakutakse - jõudsin alles eelmise aasta jaanuaris ning sedagi vaid tänu sellele, et lõpuks ostsin Viini lennujaamast Sacheri esinduslavkalt kaks torti kaasa kuna linnas asuvasse kohvikusse oli ilma tunde sabas seismata absoluutselt võimatu sisse saada) ja nii on ka selle Genfis asuva ajaloolise kohviku leiutisega. Mis tähendab samas, et ega erilist vahet pole, kas üritada seda oletatavatest algkomponentidest ise kokku keeta või minna lihtsama vastupanu teed ning valmistada kaste umbes viie minutiga, kasutades kastmepulbrit. Viimasel juhul saab lisaks odavamale hinnale boonuseks veel ka tasuta umbes veerandi Mendeljejevi tabelist. Tõsi, see Hemköpi firma pulber, mille ma hiljuti Stockholmist ostsin, sisaldab muude koostisosade kõrval väidetavalt vaid seitset erinevat E-d (millest ükski isegi ei viita kanamaksale...), nii et kõige hullem ei olegi.

See oli siis esimene pühaduserüvetus. Teiseks oli loomulikult asjaolu, et hea mahlase antrekoodi juurde mõeldud kastet kasutasin mina julmalt hoopis pasta juures. Seekord läks potti Voiello firma canneroni't n. 160 (cannelloni alamõõduline väikevend), mida mu kaasa eelmisel aastal Tallinnas Laial tänaval asunud itaalia kohvitoa ja müügipunkti lõpumüügist kokku ostis ja kuna kaste lihtsalt nõudis mingit lihaollust, siis sai selleks kergelt pannilt üle lastud Saaremaa Lihatööstuse pizzakate. Muidugi oleks ahjust läbi käinud loomaliha olnud oluliselt parem valik aga viimast mul ju kapis lihtsalt ei olnud.

[[[ Ootamatu vahepala. Helistas tööle ruttav homme fatale ja kui me lõpuks veerand-tunnise kõne jooksul olime jõudnud selleni, et ma raporteerisin hiljutise vanade fotode sorteerimismaratoni käigus tehtud avastusest, milline laps ("laps, aga muidugi selline nunnu laps") ta ikka veel viis aastat tagasi oli, suutsin ma ta peaaegu välja vihastada. Ja mul endal on nii kuradima lõbus. Arvatavasti pasta kõrvale tarbitud sauvignon blanc'i mõju... :D ]]]

See viimane (s.t. loomaliha asemel sigase pizzakatte kasutamine) oligi kolmas pühaduserüvetus. Ning kuna pastat on suhteliselt keeruline ilma veinita tarbida, siis tuli sinna kõrvale muidugi avada pudel, mis pärit Miguel Torres'e Uue Maailma põhjatutest veinikeldritest, konkreetsemalt siis San Medín'i sauvignon blanc 2005. Vein, mida me oleme viimase poole aasta jooksul joonud niipalju, et eile teatati mulle, et Eesti on sellest veinist tilgatumaks joodud. Mul on veel umbes pool kasti alles ja mu lemmiktoitlustusfirmas samuti mõned pudelid. Kõik. :(

Ja eriline hitt oleks kui nüüd keegi viitsiks veel ka need äramäkerdatud nõud ära pesta...