Märtsifragmendid

Heal hulgal pealinna toitlustusasutustel läheb ilmselgelt liiga hästi. Pühapäeva õhtupoolikul osutus Tallinna vanalinnas sobiliku ja samal ajal külastajaid ootava söögikoha leidmine üllatavalt keeruliseks. Mis ei tohiks ju meie teenindustaset arvestades teoreetiliselt väga üllatav olla aga pani siiski veidi kulmu kergitama.

***

Eile koju sõites oli pooltühjas bussis teiste seas ka kolm last. Kaks poissi ja üks tüdruk. Lapsed reisisid omapäi (Tallinnas saatis emme nad teele ja provintsis oli vist tädi neile ilusti vastu tulnud) ning suurema osa ajast suutsid end üllatavalt hästi ülal pidada. Vanem poiss võis olla ehk 10-11-aastane, tüdruk paar aastat noorem ja noorim laps oli arvatavasti 5-6-aastane poisiklutt. Alguses möödus nende aeg Sony PSP-ga rallit mängides aga kui masina akud otsa said, siis umbes 70 kilomeetrit enne sihtpunkti läks asi käest ära.

Ma juhtun ähmaselt mäletama, et kui mul kunagi ammu pätakana igav oli, siis üheks lahenduseks oli minna koos sõbrapoisiga hoovis olevatele kiikedele kiikuma ning mängida mängu, kus iga järjekordse ettetuhisemise peal tuli kordamööda öelda kas mõne linna nimi või hoopis mingil etteantud teemal sõna, mis algaks sama tähega millega eelmine öeldud sõna lõppes. Ning sõnad ei tohtinud ühe mängu piires korduda. Reegel, mis muidugi tõi sageli kaasa pikemaid vaidlusi teemal "ise oled loll, seda sõna pole täna öeldud, see oli eile!"

Nojah, nüüd ma sain siis teada, et tänapäeva noortel inimestel on samasugused mängud, ainult et riikide, linnade või sõnastikust leitud sõnade asemel räägitakse sellest, mismoodi oleks kõige parem üksteist ära tappa. Kui ma poleks seda ise kuulnud, siis ma poleks tõesti uskunud, et kõige mahlakamad ning võikamad tapmisviisid käib välja just see pisike, koolis veel mitte käiv, heleda häälega poisijuntsu. Oma õelt (kes, kui ta parajasti ei rääkinud kellegi mõõgaga läbi torkamisest või politsei käest varastatud püssiga inimeste suunas kõmmutamisest, kogu selle tsirkuse ajal hüsteeriliselt itsitas) silmade äralõikamine või ta elektriliinidele viskamine olid neist meetoditest ühed leebemad...

Kindlasti oleks selline jõmpsikas tõeline leid mõnele fantaasiavaesele gore-filmide lavastajale aga ma ei kujuta hästi ette, mismoodi see poiss oma videomängumaailmas elamist päriseluga siduda suudab ning ma ei tahagi teada, millal ja mismoodi ta hetkelises pahameeletujus kellegi tõeliselt maha koksab. Sest sellest pole ometi midagi, peale restarti on too tapetu ju jälle elus.