Kuidas kondoomiga remontida maailma parimat kassettmagnetofoni

Täna postitas üks hea kaasfoorumlane sinna foorumisse sellise aegadetaguse loo:

Naine astub apteeki ja küsib, kas neil ekstra suuri kondoome on müügil.
"On küll, kas soovite osta?" küsib apteeker.
"Ei soovi aga kui te ei pahanda, siis ma ootaks siin kuni keegi soovib."

Kusagil poole muigamise peale tuli meelde lugu elust enesest, nii umbes 16-17 aasta tagusest ajast. Oli meil siis kunagi segastel aegadel valuuta eest ostetud, minu isiklikku raudkindlat veendumust mööda maailma kõigi aegade parim kassettmagnetofon AKAI GX-9, mille kassetiluugi avamise-sulgemise mootori (kes on toonaseid AKAI tippmudeleid näinud, see teab, millest ma räägin) ülekande rihm ei pidanud ühel hetkel pidevale tööle vastu ning purunes. Defitsiidimajanduse ja endiselt suhteliselt suletud piiride olukorras polnud lootustki uut originaalrihma saada ning peale kõikvõimalike elektroonika parandamisega tegelevate tuttavate piinamist ja nende rihmatagavarade asjatut inspekteerimist tuli mu vanamehel geniaalne idee: "Proovime kondoomi."

Peale mitmeid katsetusi käepärast olnud kondoomidega (milledest ma jätsin alles ainult selle kõige alumise rõnga, ülejäänud lahtirullitud osa lõikasin julmalt ära) leidsime, et kumm jääb liiga pingule ja on liiga "õhuke". Paari-kolme päevaga läks see ikkagi katki. Nii ma siis siirdusingi meie vanimasse apteeki ning üritasin proviisoritädile selgeks teha, mida ma täpselt tahan. Kondoomi, mille "rõnga" läbimõõt oleks maksimaalselt suur ja mis soovitatavalt ei oleks lubrikandiga kokku mäkerdatud. (Selle kummi pealt lubrikandi maha nühkimine oli veel omaette tsirkus, samas ei saanud seda ka sinna peale jätta kuna siis hakkas "rihm" võlli otsas libisema). See soov tõi kolm letitagust tädikest ninapidi kokku ning peale ägedat arutelu ostsin ma tolle aja kohta hirmsa hinnaga paki mingeid XXXXL-kondoome. Ma vean kihla, et tädidel jätkus peale mu apteegist lahkumist juttu kindlasti hulga kauemaks. Eriti kui arvestada, et vähemalt kaks neist tundsid väga hästi nii mind kui ka mu vanemaid :)

Kassettdeki saaga aga lahenes niimoodi, et kuigi ka nendest maksisuuruses kondoomidest meisterdatud rihmad olid algul ikkagi liiga pingul ja purunesid, siis lõpuks jätsin ma viimase kolmandiku kummist lahti kerimata ja ära lõikamata ning tekitasin niimoodi paksema rõnga, mis jäi küll veelgi suurema surve alla kui varasematel katsetustel, kuid pidas sellegipoolest keskmiselt pool aastat vastu, enne kui katki läks ja vahetamist vajas. Ning vastupidiselt meie kõikidele kahtlustele ei hakanud see rullis kondoomiots seal kahe võlli vahel uhades end ka lahti kerima.