Kuulujuttude loomine

Postkontor. Seisan kassa juures ja märkan kõrvalkassale lähenevat vana semu, keda pole oma sada aastat näinud. Või no mingi viis-kuus aastat kindlasti. Satume pläkutama ja mingit hetkel adun kuidas teine äkki võpatab ning ka tütarlaps teispool letti tõstab hetkeks silmad. Siis jõuab mulle kohale, et ma olin suht suvalise jutu sees (lõõpisime parajasti pensionisammaste üle) teda valjuhäälselt "kallikeseks" tituleerinud. Nojah, polegi ammu enda kohta uusi kõlakaid kuulnud, eks nüüd siis kuuleb kuidas ja mismoodi mind isand U.-ga paari pannakse.

Ja kui ma seda lugu pärast messeris edasi rääkisin, siis (vastavalt kohalviibinud spiooni ettekandele) oli mul kaasa teatanud, et TEDA polevat ma kunagi postkontoris kallikeseks kutsunud, visanud pea selga ning toast demonstratiivselt välja marssinud. No on mees, ma ütlen! :D