Eating out: All you can eat (2009)

Eating out: All you can eat
Lavastaja: Glenn Gaylord
2009
http://imdb.com/title/tt1472059/

Juba omaette frantšiisiks kujunenud Eating out'i järjekorras kolmas osa sai ennast valjuhäälselt väljareklaamida kui "first gay threequel". Noh, vahest ongi.

Casey tuleb Los Angelesse elama, saab korterisse oma tädi (kelle poeg hiljuti veidi khm! asjaoludel - mängus olid Ronald Reagani kiirtee, kiirus 80 miili tunnis, Celine Dion'i tuuribuss ja eee... roolis oleku jaoks mittesihipärane tegevus - autoõnnetusel surma sai) juurde ning leiab endale momentaalselt uue sõbranna (ja ülemuse) Tiffany. Kes esiteks paneb ta enda juures maniküürisalongis tööle ja teiseks veab kohalikku geikeskusesse ning nõuab, et poiss seal vabatahtlikuks tööjõuks hakkaks. Casey saadab ta juba kuu peale aga siis ilmub keskuse tagaruumidest välja Zack, Casey'l jätab süda lööke vahele ning ta on valmis kirjutama alla ükskõik millisele paberile.

Muidugi selgub peagi, et Zackil on poiss-sõber täiesti olemas, see aga ei sega Casey'l interneti vahendusel ja võltskonto abil teda moosima hakkamast. Ning Tiffany igatseb ikka veel taga oma endist, jumaliku kehaga kutti, kes tavatses geiklubides striptiisiga raha teenida. Lisame siia veel Zack'i Oriendist pärit faghag'ist sõbrantsi, Tiffany maniküürisalongis illegaalsetena töötavad, ilmselt filipiini päritolu karakterid ning veel üht-teist ja on selge, et sellest kõigest tuleb lõpuks üks igavene pirakas segadus.

Kõigi varasemate osadega võrreldes on peaosalistest vaid Rebekah Kochan endiselt alles, mängides jätkuvalt võrratut Tiffani von der Sloot'i . Talle sekundeerivad kuus (hea küll, peamiselt küll kolm: juba enne filmi tegemist sõpradeks saanud Daniel Skelton, Chris Salvatore ja Michael E. R. Walker - ning jah, erinevalt filmist on hoopis Michael ja Chris an item) uut ja seksikat kutti ning staaridest külalisesinejatena teevad sümpaatsed rollikesed Leslie Jordan (kelle elulukku kuulub muuseas ka pikantne fakt, et ta on omal ajal koos Robert Downey Jr.'iga ühes vangikongis istunud ning kes seekord on mõningase üllatusena saanud oma tavapärasest erineva ja üsna lollitamisvaba osa, mängides LGBT-keskuse elutarka bossi) ja loomulikult Mink Stole, kelle kontol on juba nii palju erinevaid rolle mitmetes gei-teemalistes filmides (sealhulgas heas portsus John Waters'i omades ning näiteks ka Eating out 2-s), et see arvepidamine kipub juba sassi minema. Seekord mängib ta filmiplakatil parempoolsema kuti L.A.-s elavat tädi Helenit.

Filmi linastuse eel ja järel ilmunud intervjuudes rõhutasid asjaosalised mõnuga fakti, et kõiki meespeaosi (ka neid, mis rolli järgi heteroseksuaalsed olid) mängisid avalikult homoseksuaalsed näitlejad, nöögates sellega Hollywoodis pikaajalist trendi, kus geikutti pidi mängima heteromees. No ja geimehed siis tavaliselt pandi filmides mõne naisega flirtima/abielluma/lihtsalt amelema. Nüüd paistab see suundumus küll tasapisi taandumas olevat.

Community ühe osa jaoks (ma mõtlen näiteks neid, kes kusagil omaette kapis istuvad ja eksistentsiaalse iseloomuga mõtteid mõlgutavad) on see kindlasti vajalik ja optimismi sisendav film, mis ei võta end (nagu ka kogu gay-community't) samas liiga tõsiselt. Selline kerge meelelahutus, millel ka osale inimestest sõnum täiesti olemas. Sellest vaatenurgast saab film muidugi kõik punktid. Muidu aga kokkuvõttes üks sümpaatne ja kohati üsna naljakate situatsioonide ning väljaütlemistega filmike, mis ei keera vinti nii jaburalt üle kui kasvõi "Another gay movie" seeria. Minu jaoks oli igatahes taas üks kena täide selleks ajaks, kui mitte midagi teha ei viitsinud.

Ahjaa, lõputiitrite ajal ja ka peale neid on veel väiksemaid filmisutsakaid, mis kohati on kaunis lõbusad. Ning veel üks plusspunkt: filmi ei ole mõttetult pikaks aetud, koos tiitritega kestab see 81 minutit.

7/10