Homode õigusest lapsendada

Kirjaoskamatu blogi kommentaarides tõusis taas üles lapsendamise küsimus ning vinguviiul kirjutas muuhulgas: "Nimelt hakkab häirima see abiellumis- ja lapsendamisõiguse nõudmine. /.../ Lastekasvatamises olen ma ka üsna traditsioonides kinni, kuid ennekõike häirib mind gayde suhtumine ja viis lapsendamisõigust nõuda - meil on õigus, me tahame, me peame, me saame. Olge nüüd! Saaksin aru, kui tuntaks huvi või kaastunnet nende õnnetute laste suhtes aga niimoodi PÕHIMÕTTE PÄRAST oma õigusi nõuda ei ole minu silmis õige."

Et seesama kirjatükk tõusis teemaks ka ühes foorumis ning ma seal midagi porisesin, siis kopeerin oma seisukoha ka siia.

Tegelikult on selle lapsendamisõiguse "nõudmisega" väga lihtne lugu, mida oponendid (ja nagu ülalviidatud blogi kommenteerijagi) kas ei suuda või lihtsalt ei taha näha.

Eestis elab tänasel päeval üksjagu neid samasoolisi paare, kes kasvatavad lapsi (mu meelest oli paari aasta eest siinsete lesbide seas lausa beebibuum...) ja need on nende endi bioloogilised lapsed. Mõnel puhul kasvab peres ühe vanema, mõnel puhul mõlema vanema bioloogilised lapsed. Ja kui peaks juhtuma (ptüi-ptüi-ptüi, hoidku muidugi selle eest aga elus juhtub teatavasti kõike...) midagi nüüd lapse bioloogilise vanemaga, siis seaduse jaoks muutuks see laps orvuks. Nagu ka teda siiani kasvatanud teisel, kasuvanemal ei ole mingit seaduslikku alust oma last edasi kasvatada ning juriidilises mõttes üksi laia ilma peale jäänud laps saadetakse kas lastekottu või võtab ta enda hoole alla mõni "tore" sugulane, kes suvatses viimati lapse emaga suhelda kümne aasta eest ning siis mindi lahku sõnadega "Kuradi vi*ulakkuja! Sa ei kuulu enam meie perekonda!".

Nii et jutt ei ole praegu mitte niivõrd lastekodust "päästetud" laste lapsendamistest, vaid sellest, et samasoolises perekonnas kasvavatele reaalsetele lastele ning nende mittebioloogilistele vanematele laieneksid samad õigused mis on nn. tavaperedes. Jutt on eelkõige peresisesest lapsendamisest.

Kui see lapsendamise võimalus olemas oleks, siis kui paljud seda võimalust kasutaksid? Alguses arvatavasti vähesed aga tasapisi see hulk kindlasti suureneks ja riigi asi ongi tagada oma seaduskuulekatele kodanikele võrdsed võimalused, sõltumata nende kasutajate võimalikust arvust. Ka üksainus kodanik on riigi tähelepanu väärt. Õigused ja kohustused olgu kõigile ühed.

Mõne päeva eest riigikoguja Gräzini suu läbi taaskord tehtud ettepanek moodustada partnerluse (või abielu) asemel sihtasutus, MTÜ, seltsing või muu selline juriidiline üksus (kas olemasolev laps tuleks seal Gräzini meelest arvele võtta põhivarana?) ning sõlmida mitmeid erinevaid notariaalselt kinnitatud lepinguid on loomulikult endiselt pläma. Kasvõi nii lihtne asi, et teatavasti ei saa keegi peale pereliikmete külastada haiglas viibivat raskes seisus inimest ja siin ei asenda abielutunnistust ükski mittetulundusühingu põhikiri.

Teise riigikoguja, laadatolast Riisalu mulale "mittetootvast harust" ma isegi enam ei viitsi reageerida. Nii mõnelgi LGBT-inimesel on rohkem lapsi kui ohjeldamatult ringikeppinud Aivaril.

Ja jah, loomulikult on siin tegemist ka õiglusega ehk siis vajadusega võrdsete õiguste järele kuid see on põhimõtteline küsimus ja sellega ehk võikski veidi veel venitada. Ülalmainitud konkreetsete inimeste mure, kes täna reaalselt oma lapsi kasvatavad, on siinses kontekstis olulisem ja neile ei ole seda ooteaega antud. Need inimesed elavad praegu, neil on praegu seda riigipoolset kaitset vaja ja neil ei ole võimalik oodata seda müstilist helesinist tulevikku, mil ühiskond äkki kuidagi iseenesest "valmis saab" ja kõik käsikäes Eedeni aias õnnelikult ringi jalutama hakkavad. Iseenesest ei juhtu midagi aga see on juba teine teema.