Õieti on kõige sellega sihuke lugu, et see on uskumatu kui palju meie maailm paarikümne aastaga muutunud on. Aastal 1985 kui "Misplaced childhood" ilmus, oli see (nagu ka pea kõik muud välismaised plaadid) sõnum teisest maailmast. Sellisest maailmast, kuhu meil polnud erilist lootust kunagi pääseda ja mõtet nende kontserdile minemisest ei tulnud isegi pähe. Maksimum, millega sai arvestada, oli nende plaatide kuulamine.
See oli aeg kui hea muusikaga lääne vinüülplaat (Marillion'i "MC" kuulus vaieldamatult nende heade hulka nii siis kui praegu) maksis mustal turul keskmiselt 50 rubla. Näiteks mu ema sai palka 100 rubla ringis ja absoluutselt maksimaalne pension (jätame parteilised eripensionid kõrvale) oli veidi alla 120 rubla, enamasti jäi see tunduvalt väiksemaks. Ehk siis kuupalga eest oleks saanud osta peaaegu kaks plaati...
"Misplaced childhood" on tegelikult üks neist paarist-kolmest plaadist (veel üks selline on näiteks Talk Talk'i "The spirit of Eden") mis on sõna otseses mõttes aidanud mul kõikvõimalikest kehvadest aegadest üle saada. Omamoodi terapeutiline abivahend. "Oh I remember Toronto when Mylo went down / And we sat and cried on the phone / I never felt so alone / He was the first of our own..."
Kui Fish (ja Marillion koos Steve Hogarthiga või õieti ükskõik milline teine toonane superkülaline) esimest korda Rock Summeril käis, siis oli tegu sellise sündmusega, mille tegeliku tähenduse kohalejõudmine võttis aega ning õigupoolest tabaski mind selline selge ja naljakas äratundmine esimest korda alles mõned aastad tagasi öises Londonis ringi kodistades kui ühel tänavanurgal hakkas silma Bryan Ferry kontserdi plakat ja kusagilt jõudis teadvusesse, et see ei ole lihtsalt üks värviline ja abstraktne leht Raudse Eesriide tagant tulnud muusikaajakirjas vaid et see ongi reaalsus. Et tarvitseb mul taskust rahakott välja võtta, seada sammud õigel ajal õigesse kohta ja mul on võimalik samamoodi kuulata kunagisi Roxy Music'u ja Ferry enda hitte elavas originaalesituses nagu me siinpool piiri tavatsesime käia Karavani või Ruja kontsertidel. Müütilistest pooljumalustest, kelle olemasolugi vahel kahtluse alla sattus, on saanud lihast ja verest muusikud. Selleks äratundmiseks oli vist vaja just ühte paarikümne aasta tagust näidet, sest kunagi varem "Heaven'i" (või oli see "G.A.Y.?") ukse taga Ronan Keating'i kontserdile minemise üle juureldes sellist tunnet ei tekkinud. Arvatavasti seepärast, et Keating on oma karjääri algusest peale olnud meie jaoks "kättesaadav" mida aga ei saa öelda ei Fish'i ega Bryan Ferry kohta. Seda mõttemaailma transformatsiooni võiks vist tinglikult nimetada Utoopia dekonstruktsiooniks?
Jajah, vanainimese heietused... :)
Tagasi Fishi juurde. Ma pean tunnistama, et ma olen viimasel paaril-kolmel aastal ta tegemiste jälgimise natuke unarusse jätnud ja nii leidsin esimese märgi käimasoleva tuuri kohta alles eelmise aasta augustis Oslos kus mu kaasa juhtumisi ühe seina peal plakatit märkas. Et me olime seal mõned nädalad enne kontserte, siis sai isegi plaanitud tagasi Norrasse lendamist aga lõpuks mattus see mõte igapäevase elu realismi alla. Ja siis umbes-täpselt aasta hiljem oli jälle kaasa see, kes mulle helistas ning teatas, et kohalik ajakirjandus levitab müüti nagu tuleks Fish taaskord Eestisse. Teades ta varasemaid seisukohti väikestes, suure majandusliku riskiga kohtades esinemise kohta, tundus see üsna uskumatu aga kui see info sai kinnitust www.the-company.com kodulehelt, siis suutsid faktid isegi minu lõputut skeptitsismi vähendada. Piletid igatahes ostsin ära esimesel võimalusel, ise irvitasin omaette, et niikuinii läheb samamoodi kui suvel Human League'ga
Tasapisi ilmus meedias siin-seal veel artikleid ja intervjuusid. Eriti hämmastas mind oma pealiskaudsusega tuntud "muusikakriitiku" Ülo Külma telefoniintervjuu Fish'iga. Vist küll kõik faktid, mis Külm oma paari küsimusse põimis, olid absoluutselt valed. Ei olnud "MC" Marillioni esikalbum, ei lahkunud Fish bändist 1989. aastal vaid aasta varem ning kaugeltki ei olnud see tänavune Fishi kolmas visiit Maarjamaale. Ainuüksi soolokontsertidega on ta nüüdseks siin olnud juba neli korda, andes viis kontserti (Rock Summer / Piraat ja mingi spordisaal Tartus / Decoltee / Rock Café) ja siia lisanduvad veel kontserdid superstaaridest koosneva S.A.S. Band'iga, millega koos oli Fish kasvõi näiteks Tartu Lauluväljakul.
Parem pole lugu ka kusagilt anonüümselt liikvele läinud materjaliga, mille trükkisid õhinal ära pea kõik suuremad Eesti ajalehed (SLÕL, EPL). Ma ei taha hästi uskuda, et Fish mälunõtruse all kannatab ning ei mäleta, et ta oma kontsertidel (ka varasematel kordadel Eestis) pidevalt on esitanud lugusid "Kayleigh" ja "Lavender", need on korduvalt esindatud ka ta mitmetel kontsertsalvestustega CD-del ja DVD-del. Samas artiklis tituleeritakse "Internal exile" ekslikult ta soolokarjääri esikplaadiks. Tegelikult oli selleks muidugi 1990. aasta jaanuaris ilmunud "Vigil in a wilderness of mirrors".
Nojah, lõpuks oli kontserdipäev käes. Läksime igaks juhuks poolteist tundi varem kohale ja ma tekitasin kohe algatuseks turvameestes natuke furoori kui nad mu taskust sinna viimasest poeskäigust ununenud maitseainetopsi leidsid. Igatahes tunnistati see lõpuks piisavalt ohutuks ning mind lasti sisse. Sees selgus muidugi, et ega seal peale lõputul õlle ja siidri joomise muud suurt teha polegi. Sumiseva rahvamassi sees ei paistnud ka eriti tuttavaid olevat ning nii me siis hoidsime end oma joogiklaasidega rõdu baariletile lähemale, et oleks vajadusel lihtne klaase tankida. Rahvast muudkui kogunes ning kümmekond minutit enne kella kümmet otsustasin ma allakorrusele laskuda ning asusin end lavale lähemale manööverdama. Kaasa (kelle tulekut ühele suht mürarohkele rock-kontserdile ma siiani natuke imestan) jäi rõdule. Kõlaritest kaugemale ja baarile/kempsule lähemale. Otse kõlari all seistes selgus kurb tõsiasi, et arvatavasti tühja saaliga tehtud soundcheck läks tühja, esimesed lood kõlasid rahvast täis saalis üsna mürarohkelt. Õnneks läks pikapeale helikvaliteet ka paremaks.
Avalooks oli vana The Sensational Alex Harvey Band'i sugestiivne "Faith healer", mida Fish on aeg-ajalt oma kontsertidel esitanud juba soolokarjääri algusest saati, neil käimasoleva tuuri kontsertidel aga, mille kohta mul playlist olemas oli, seda ta laulnud polnud, nii et ses mõttes meeldiv üllatus. Edasi läks juba tavapärases järjekorras: "Big wedge", "Moving targets", "Brother 52", "Goldfish and clowns", siis (kui mu mälu nüüd alt ei vea, igatahes ei suuda ma neid meenutada) puudusid "tavapärasest" set'ist "Raingods dancing" koos "Wake up call (Make it happen)'iga" ning edasi läks kontserdi esimese poole lõpuni taas traditsionaalselt: "Innocent party", "Long cold day" ja "Credo".
Peale pausi tuli loomulikult tervikuna "Misplaced childhood" ("Pseudo silk kimono", "Kayleigh", "Lavender", "Bitter suite", "Heart of Lothian", "Waterhole (Expresso bongo)", "Lords of the backstage", "Blind curve", "Childhoods end?" ja "White feather"), seejärel peale esimest tagasiplaksutamist "Incommunicado" ning Marillioni kunagine klassikaline lõpulaul "Market Square heroes" ning veel peale ühte pisukest pausi lõpetas umbes kaks ja pool tundi kestnud kontserdi "Fugazi". Hinnang saab olla vaid üks: SUU-RE-PÄ-RA-NE! Ja kõige parem asja juures on muidugi see, et šoti karu lubas peatselt tagasi tulla ning üldiselt püüab ta oma lubadusi pidada.
Fish ja Frank Usher Tallinnas. Foto: Arno Saar.
03 oktoober 2006
Fish Tallinnas, Chapter 4
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Puht juhuslikult sattusin selle artikli peale (ilmselt küll pehmelt öeldes hilinenult), ei ole tegelikult üldse interneti fänn, otsisin hoopis mingitki jälge Fishi koduleheküljest, mida ei õnnestunudki leida. Nii et kui sul juhtub juhuslikult olema, võid mulle saata ennspecial@gmail.com.
Aga mis puutub Fishi ja varasema Marillioni muusikasse, siis olen suga absoluutselt nõus: raske on leida midagi paremat nii teksti, meloodia kui soundi poolest. Eriti nende 80-90ndate looming, näiteks Fishi Yin/Yan sooloplaadid on lihtsalt super mida võib alati uuesti kuulata ... Ja Marillion 83, 84, 85 (MC), 87 (Cluching the Sraw), no on ikka midagi erakordset küll. MC on vist üldse parim ja täiuslkum kogumik mis kunagi välja antud, nagu üks pikk ja lahe lugu....
Muuseas, kui juhtud olema muusikaga rohkem kursis ja oskad soovitada muid sama käekirjaga bande/muusikuid (ka tänapäevaseid), siis oleks tänulik sellegi teabe eest. Ise olen lihtsalt liiga laisk et otsida.
Igaljuhul oli su artikkel igati omal kohal, muuseas olin ka ise sellel Rock Cafe kontserdil ja tundub nagu oleks ise selle loo kirjutanud, sest nii vaimustus kui kriitika olid täpselt samasugused. Lisaks, minu elu parim kontserdielamus oli Marillion Rock Summeril 89 või midagi sarnast: super hea sound, "No one can", sume suveöö ja tulevane abikaasa käte vahel...
Postita kommentaar