Alljärgnev kirjatükk sai õigupoolest kirjutatud ühte kinnisesse foorumisse aga olgu see siis ka siia kopeeritud. Pisukeste kärbetega.
Lugu sai alguse uuest foorumiteemast "Kelle poolt hääletad sina?", millele ma reageerisin niimoodi:
---
Riskides nüüd saada paremalt ja vasakult, pean tunnistama, et ma pole valimas käinud vist viimastel kolmedel või isegi neljadel valimistel, erandiks oli Euroliiduga liitumise referendum.
Miks ma ei ole käinud? Sest ma olen näinud neid erinevaid seltskondi peale valimisvõitu muutumas täpselt ühesuguseks varastavaks ja ullamullatavaks massiks. Opositsioonis olles aetakse oi kui õiget juttu aga piisab neil pumba juurde saada kui neidsamu varem valitsevale klikile lahkelt jagatud õpetusi ei taheta enam kuidagi mäletada. Kuni järgmise opositsiooni kukkumiseni.
Teine põhjus on tingitud ka meie valimisseadusest. Kui näiteks küsitaks, et kas ma hääletaks avaliku gei poolt, siis ma küsin enne vastu, et mitmendal kohal ja kelle nimekirjas ta on? Kas ta ei ole lihtsalt ühe seltskonna häälte "kokkuostja", et upitada partei nimekirja eesotsas mõnda juba ammu oma tagumiku laiaks istunud poliitikut Riigikokku, kes omaenda häältega sinna sisse ei saaks. Ehk siis inimene, kelle poolt ma hääle annaks, ei saaks suure tõenäosusega ikkagi valituks. Pluss veel see nüanss, et valimisnimekirjad on ju piirkondlikud.
Mis puutub parteilistesse programmidesse, siis on sellega kah täpselt siuke lugu, et kui on vaja mingil seltskonnal hakata valitsuskoalitsiooni moodustama, lähenevad ka kõige vastandlikumad programmid lausa imeväel üksteisele ning varem välja hõigatud lubadused selle kohta, kellega kindlasti koalitsiooni ei moodustata, ei maksa paraku midagi. Võimu ahvatlus on liiga suur. Rahva mälu on kaks sekundit ja poliitikute seltskond elab teises maailmas.
Ehk siis aastaid kestnud praktika on näidanud, et vahet pole, kelle poolt valimas käia, seltskond seal mäe peal on ikka üks ja sama, aeg-ajalt toimub hästitasustavatel ametikohtadel vaid pisuke isikute rotatsioon.
---
Muidugi sain ma selle peale kriitikat lugeda. Üks vastuargumente oli: "sul ei ole õigust ka pärast kurta, et ikka sama pekikukalde kamp meie elusid korraldab, kui ise end võimu teostamisest (valimistest) väljapoole oled arvanud." Iseenesest ju õige mõte aga sellegipoolest oli mu järgmine sõnavõtt selline:
---
Hää küll, eelnev jutt siis tiba pikemalt. Üldiselt saab see olema pikk, lohisev ja igav jutt aga poliitika kipubki enamasti selline olema.
Võtsin siis huvi pärast ette eelmiste (2003. aasta) Riigikogu valimiste nimekirjad, s.o. need, kelle vahelt mul oma elukohta arvestades oleks olnud oma valimisringkonnas võimalik valida. Umbes seitsmekümnest kandideerinust tunnen ma isiklikult paarikümmet inimest. Mõnda rohkem, mõnda vähem ja neist rõhuv enamus on tõesti toredad inimesed. Umbes pooled on minu jaoks täiesti tundmatud persoonid ja ülejäänud on poliitilised "vanad kalad".
Ma ei näe mingit vajadust oma häält anda enda jaoks täiesti tundmatule tegelasele, ükskõik kui ilusaks ja tubliks teda valimispropagandas ka ei väidetaks. Ma olen küll valmis uskuma, et ta ongi just täpselt nii aus, töökas ja arukas nagu ta väidetakse olevat aga skeptik minus ei hakka seda riski võtma.
"Vanad kalad" (kes on end minu silmis vist pea kõik diskrediteerinud) saavad oma tahtmise niikuinii. Nad on nimekirjade esiotsas ja kui peakski kuskil piirkonnas juhtuma õnnetus ning mõni prominent Riigikogust välja jääma, siis leitakse talle ringkäenduse korras kindlasti soe ja tasuv koht kus peale pangakontole laekuva raha ülelugemise suurt midagi tegema ei pea. Või no kui siis ehk vahel mõnele lepingule allkirja andma, et riigile "ülikasulik" projekt käiku läheks. /sarkasm välja
Teoreetiliselt oleks võinud niisiis mu hääle saada mõni mu päris mitmest tuttavast, kelle mõttemaailmaga ma olen kursis ja kellega meil on paljudes küsimustes sarnased seisukohad. Aga siin on häda selles, et need inimesed on reeglina (viimastel RK valimistel oli küll üks erand aga ta läks iseenda häältega võimsalt sisse niikuinii) nimekirjade lõpuosas (ütleme, et ringkonna nimekirjas positsioonil nr. 8, üleriigilises nimekirjas positsioonil nr. 75 ) ning oma mõnekümne saadud häälega aitaksid parlamenti sisse tõmmata hoopis oma erakonna üleriigilisest nimekirjast number viie. Kelleks osutus võib-olla isik, kelle seniste tegemiste kohta ma arvan väga halvasti ja kes ise sai siinses ringkonnas kokku vahest kuus häält.
Võtame näiteks Evelyn Sepa, meile kõigile kindlasti tuntud tubli keskerakondliku aktivisti, kes jõuab igale poole ning arvab kõikide asjade kohta midagi. Sepa võtame seetõttu, et ta on vist kõige väiksema häälte arvuga praegusesse Riigikokku saanud tegelinski. Neid hääli oli täpselt 292 (kakssada üheksakümmend kaks). Valimisringkonnas nr. 1, kus ta kandideeris, käis hääletamas 41399 inimest (valimisnimekirja oli kantud 66225 hääletajat). Nimetatud valimisringkonnast läks Riigikokku 8 inimest, isikumandaadi kvoodiks oli 5120,25, selle ületasid ses ringkonnas ainsatena keskerakondlane Vilja Savisaar (5919 häält) ja respublikaan Juhan Parts (6890 häält), ülejäänud kuus riigikogulast tulid sellest seltskonnast keeruliste matemaatiliste arvutuste kaudu, kus kanti parteilistes üldnimekirjades tagapool (ja mõningatel juhtudel ka eespool) olnud häältekogujate teenitud hääled liidritele edasi. Ehk siis valimistulemusi vaadates said 23 inimest rohkem hääli kui Evelyn Sepp aga neist 23-st jõudis peale arvutamistehinguid Riigikokku vaid üheksa. Tervelt neliteist Riigikogu liikmete hulka mittekuuluvat inimest said oma valijatelt rohkem hääli kui Evelyn aga tema istub oma 292 häälega Riigikogus, näiteks 1447 valija soosingu pälvinud Lauri Laasi ei tee seda aga mitte.
Kui räägitakse valijatepoolsest kohustusest võtta endale valimistel osalemisega poliitiline vastutus, siis võiks ju eeldada, et seesama vastutustundlikkus kehtib veelgi enam valitute kohta. Aga ei, nemad paistavad küll hoopis teistsuguste reeglite järgi mängivat.
Ja siin me jõuamegi selleni, et tegelikult oleks kõik see persoonikeskne valimistsirkus lihtsalt üks emotsioonidel põhinev mõttetu mäng, mis reaalsuses tulemit ei annaks. On ju meie valimisseadus erakonna- mitte isikupõhine.
Vahest me peaks vaatama siis erakondlikke programme, tegema oma otsuse nende järgi ning andma hääle lihtsalt sümpaatse erakonna esinumbrile? Nõus Ivariga, et põhimõtteliselt ma välistan selliste isikute valimise, kes kandideerivad juba programmiliselt homodesse halvasti suhtuvate erakondade nimekirjas. Ka siis kui kandideerijaks mu parim sõber peaks olema ja ma tean kindlalt, et ta ei jaga erakonna ametlikku seisukohta ses küsimuses. Siin on küll väike annus isiklikku kättemaksu aga veel rohkem on siin veendumust, et kui üks erakond ei suuda täna olla tolerantne ühe vähemuse suhtes (või õigemini on lausa deklareerinud tugevat vastuseisu selle minoriteedi püüdlustele tagada endale samasugused seaduslikud õigused nagu on enamusel), siis homme ei ole ta seda ka teiste vähemuste suhtes. Ja tegelikult pole olemas inimest, kes mõnda vähemusse ei kuuluks.
Samas ma nõustun osaliselt ka Infopartisaniga (AKA Andres Laiapea, kes on oma blogi varasemad postitused küll nüüdseks taaskord ära kustutanud), kes soovitas paari kuu eest kõikide Riigikokku pürgima hakkavate erakondade seisukohta ses küsimuses uurida. Praegune seis on vist selline, et paar seltskonda on deklareerinud enda vastuseisu partnerlusseadusele, sotsid vist olid viimati pooldaval seisukohal ning ülejäänute arvamus on Terra Incognita. Mis on neile erakondadele endile muidugi väga mugav, võimaldab end vajadusel pöörata nii ühes kui teises suunas.
Aga ka väljakäidud seisukohad ning programmid võivad paberil olla imetoredad ning valimisloosungid vaimustavad. Näe Savisaar lubab kümneid tuhandeid keskmiseks palgaks ja pensionäridele on ta tasapisi juba ammu reaalset raha lisanud ja see toimib. Mis siis, et tegelikult tegu üsna väikese summaga ning selle raha päritolu on vahel natuke segane. Muide, kogu minu antipaatia juures nimetatud poliitilise raskekaallase suhtes ei saa ma jätta imetlemata ta unikaalselt geniaalset oskust pidevalt kübaratrikke tehes olukorda valitseda. Ma ei tea, miks ta oponentidel sellise oskusega liidrit ei ole. Või noh, mis oponendid need teised poliitikud siis ikka on kui kedagi juba ammu ei üllata ükskõik millised võimu nimel loodavad liidud. Keski ja Reformi liit on juba kõigile tuntud klassika ning seda hoolimata algul pealtnäha üsna erinevatena tundunud programmidest. Vajadusel leitakse kiiresti ühised pidepunktid, silutakse natuke avalikkuse jaoks oma seisukohti, mängitakse maha ehk paar teatraalset vaidlust ning siis lepitakse kokku teatud küsimustes mida kumbki serveerib "oma poole" valijatele kui tohutut võitu koalitsioonikaaslase üle ning show varjus läheb lõputu rahadekantimine rahulikult edasi. Nojah, vahel läheb mõne piruka jagamisel kismaks ning siis pannakse korraks kaasmängijale jalaga munadesse, see kiunub natuke aega ning mäng jätkub. Järgmise rammusa piruka juures rollid vahetuvad.
Jah, valimisaktiivsus on madal (viimati siis RK valimistel 58 protsenti) ning kindlasti võiks see kõrgem olla aga ma ei näe silmapiiril ühtegi stiimulit selle tõusuks. Ka jään ma siiski oma arvamuse juurde, et praeguse valimisseadusega ei sõltu tegelikult oma peaga mõtlevast valijast suurt midagi. Valijal ei ole vähimatki võimalust oma kandidaati end esindama saata (see väide ei kehti muidugi juhul, kui tema kandidaat juhtumisi kuulub isakeste tsaaride poolt kõrgel ja kaugel paika pandud parteilise valimisnimekirja liidrite hulka), sest meie valimisseadus on juba valitseva kliki jaoks nii lollikindlalt soodsaks tehtud, et isegi pisukene ehmatus respublikaanide ereda sähvatuse näol ei suutnud neid eriti kõigutada. Pealegi selgus üsna kiiresti ka asjaolu, et respid on täpselt samasugused valetajad, vassijad ja varastajad nagu kõik teisedki. Ma ei tea, võib olla riigivalitseja raske amet kohustab selleks...?
Kõik see põhjustabki poliitilist pessimismi ning rahva ja võimu vahelise lõhe laienemist. Ja ma kahtlustan, et Eesti rahvas on ühe korraliku revolutsioonilise situatsiooni ("ülemklassid ei taha ja alamklassid ei saa...") tekkeks liiga passiivne.
Ma ei kutsu üles valimisi boikoteerima (võimalik, et ma lähen ka ise motivatsiooni tekkides millalgi taas valimiskastide juurde) aga ma ei jaga ka ammu enam seda vaimustust nagu minu häälest midagi olulist sõltuks. Need mängud käivad kõrgelt üle meie peade.
11 oktoober 2006
Diletandi poliitiline deklaratsioon
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar