Jumala rotveileri homod

Oktoobri alguses jäi ühe itaalia eratelekanali poolt piilukaameraga tehtud videole Vatikanis kõrget positsiooni omanud katoliku kiriku liiderlik vaimulik Tommaso Stenico, kes endale järjekordset seksipartnerit otsides kinnitas ühele noorele mehele, et gay-seks on igati OK ja et sel pole patuga midagi pistmist. Vatikani ametlik seisukoht on teatavasti sellest väitest veidi erinev.

Kuigi eetrisse lastud videolindil oli mehe nägu ruudustatud, tundsid ta ülemused ta ära (video oli tehtud Stenico enda kabinetis Vatikanis) ning lasid lahti. Seepeale teatas Stenico, et talle tehti liiga ning tegelikult polevat ta üldse gay ja et ta pidevad kohtumised noorte gay-meestega kannavad puhtalt teaduslikku iseloomu. Nimelt tegevat ta psühhoanalüütilist uurimust ning koguvat ka informatsiooni nende kohta, "kes oma homoseksuaalse tegevusega kahjustavad kiriku imagot". Jah muidugi, väike ähvardus ka teised patused paljastada on alati stiilselt sobilik ning üleüldse on tegelikult ka Saatan vaid halloweenikostüümis Jumal, kes teaduslikust huvist maa peal oma miljardite lastega vahel vestlemas käib...

Eriti pikantseks ning enneolematuks teeb selle haleda vahelejäämiseloo Tommaso Stenico kõrge positsioon, nimelt juhtis ta kontorit Congregatio pro Clericis, mis tegeleb katoliku preestrite tegevuse jälgimisega kogu maailmas.

Tony Kushner'i uus näidend

Eelmisel nädalal teatas Minneapolises asuv Guthrie Theater, et 2009. aasta kevadel esilavastub seal Pulitzeri auhinna võitja Tony Kushner'i uus näidend, mille praegune pealkiri on intrigeeriv "The Intelligent Homosexual's Guide to Capitalism and Socialism With a Key to the Scriptures".

Tony Kushner'i seni tuntuim töö on kahtlemata kõrgelt koteeritud "Angels in America" (1992), mille filmiversiooni on pärjatud mitmekümne auhinnaga, sealhulgas viie Kuldgloobusega. Samuti on Kusher lisaks rohkem kui kahekümne näidendi loomisele olnud tegev vähemalt ühe muusikali ("Caroline, or Change") juures ning kirjutanud ka stsenaariume Steven Spielbergi filmidele (nt. "Munich" ja alles töös olev "Lincoln").

Vanavanemate pulmapilt ja seaduserikkumine

Praegu Riigikogus menetletav "Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse" eelnõu ütles oma algses redaktsioonis muuhulgas niimoodi:

"§ 2. Kultuuriväärtus

(1) Käesoleva seaduse mõistes on kultuuriväärtused järgmised asjad:
/---/
8) Eesti filateelia ja fotograafia (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad;

Arutelul Riigikogu Kultuurikomisjonis (09. oktoober 2007) hargnes selline vestlus:

Paul-Eerik Rummo: /---/ Teine ettepanek puudutab samuti § 2 lg 1 punkti 7: "Eesti filateelia ja fotograafia (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad, mis on vanemad kui 50 aastat." Mida loetakse kollektsiooniks? Kas üksik kirjamark on käsitatav filateelse kollektsiooni osana? Kui keegi tahab üle piiri viia K. Pätsi pildiga Eesti-aegset kirjamarki, mida on massiliselt olemas, kas see läheb siis deklareerimisnõude alla?
Siiri Pelisaar (Kultuuriministeeriumi juriidilise oakonna nõunik): See on hea küsimus ja ma ei oska sellele kohe vastata.
Lauri Vahtre: Kas see on tingimata seotud kollektsiooniga või on mõeldud siin ka juhumarki ja -fotot, mis ei ole kollektsioonist pärit?
Siiri Pelisaar : Teksti lugedes võib mõista, et siin mõeldakse ikkagi ka üksikesemeid.
Lauri Vahtre : Sellisel juhul oleks vajalik see ikkagi ümber sõnastada. Minul käesoleva eelnõu suhtes kauge inimesena torkas esimese asjana pähe postmark. Olen kunagi neid kogunud. Kas ma teen midagi seadusevastast, kui mul on natukene hinnalisem mark, pistan selle taskusse ja müün selle välismaal maha? Ma ei ole seda kunagi teinud ega kavatsegi teha, aga see küsimus võib olla küllalti eluline.
Paul-Eerik Rummo: See eeldab, et kollektsioon peaks olema üks selge mõiste, siis saab defineerida ka kollektsiooni osa.
Siiri Pelisaar: Arvan, et eelnõu tekstis on mõeldud kollektsioone ja üksikeksemplare. K. Pätsu aegse margi puhul tuleb sellisel juhul taotleda luba. Palume järelemõtlemise aega.

Ma ei tea, mulle küll kohutavalt meeldib, et seaduseelnõu ettevalmistanud ministeeriumi tegelane, kes tuleb Riigikogu komisjoni ette seadust selgitama, arvab, mida eelnõu tekstis on mõeldud. Inimene, kes eelmisel aastal oli Kultuuriministeeriumi palgapüramiidi tippmehest sissetulekute poolest vaid tosina koha kaugusel, võiks äkki midagi ka teada? Sest kui juba tema ei tea, mida siis peale seaduse vastuvõtmist selle täitmise eest vastutavad inimesed tegema peaksid? Samuti arvama? Minu "maalt ja hobusega" loogika ütleb küll niimoodi, et kui seadusekirjutaja oleks mõelnud üksikesemeid, siis poleks ta ju vaevunud rääkima kollektsioonidest või nende osadest (olekski kirjutanud: fotod, negatiivid, postmargid ja punkt) aga ega siis minu loogika ei saagi ju ühtida kõrgepalgalise ja -lennulise riigiametniku omaga.

P.S. Tänaseks, enne eelnõu teist lugemist, on sisse viidud väike täiendus, mis sätestab:

"§ 2. Kultuuriväärtus

(1) Käesoleva seaduse mõistes on kultuuriväärtused järgmised asjad:
/---/
8) Eesti filateelia ja fotograafia (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad, samuti alla 200 000 tiraažiga üksikmargid, mis on vanemad kui 50 aastat;"

Ehk siis enamikke (aga mitte kõiki!) Pätsu pildiga postmarke võite te nüüd ilma luba taotlemata riigist välja viia, kui aga võtate välismaal elavatele sugulastele külla minnes kaasa oma vanavanemate pulmafoto ning ei taotle selleks luba, siis rikute ametnik Pelisaare tõlgenduses seadust. Palju õnne!

Ratatouille (2007)

Ratatouille
Lavastaja: Brad Bird, Jan Binkava
2007
http://imdb.com/title/tt0382932/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33251/

"Rémy ei ole sugugi mitte tavaline rotipoiss - nimelt on teda õnnistatud ülitundliku maitsmismeelega ja seetõttu keeldub ta kategooriliselt suhu toppimast kõiksugu prügi, mis muidu rottide söögitabelis auväärsel kohal figureerivad. Rémy iseäralikud (vähemalt rottide maailmas) maitse-eelistused tekitavad omajagu kummastust ka tema pereliikmete seast, sest nemad (ning eriti Rémy õgardist ja laiskvorstist vend Émile) on harjunud endale suhu pistma enam-vähem kõike, mida nad leiavad... Seetõttu ei saa nad üldse aru ka Rémy suurest unistuseks - saada ühel ilusal päeval kokaks. Teda innustavad teel oma eesmärgi poole ka meisterkokk Gusteau sõnad: kõik oskavad süüa teha.

Saatuse tahtel satub Rémy ühel päeval Pariisi tipprestorani kööki, kus algavad peatselt pöörased seiklused. Gurmaanist Rémy tunneks end säärases kohas otsekui seitsmendas taevas, kui mitte arvestada asjaolu, et restorani köögis askeldavatele kokkadele ei meeldi sugugi, et nende valdustes sibab ringi kokakunsti kiindunud rotipoiss.

Rémy peab tõestama, et rott restoranis ei pea ilmtingimata tähendama katastroofi, kuid selleks vajab ta kohmaka köögiabilise Linguini abi."

Seda, et mul on nõrkus söögi vastu, pole juba ammu enam võimalik eitada. Ja kui arvestada, et peaaegu samasugune nõrkus on mul ka multikate vastu, siis on täiesti loogiline, et kui esimesed kaadrid ning teaser'id Pixar/Disney võlurite uuest rott-kokaga tööst liikvele läksid, olin ma momentaalselt vägagi maha müüdud.

Filmimaailmaga nii sobivat pealkirja kandvas filmis (juurviljahautis, mida maailm ratatouille'ks kutsub, on pärit samast Provence'i piirkonnast, kus asub ka Cannes) algavad seiklused muidugi ammu enne seda, kui Rémy restorani jõuab, nii et ses suhtes meie limonaadinimelise kobarkino kodulehelt pärit tutvustav jutt luiskab. Toiduga on aga film seotud algusest lõpuni: alates korstna otsas gurmeeroa grillimisest kuni päriselu tippkoka Thomas Keller'i poolt spetsiaalselt filmi finaali jaoks loodud ratatouille'i joonisversioonini, mille ekraanilt vaatamine tal ta enda väitel suu vett jooksma ajas. (Vahemärkusena tuleb muidugi tunnistada, et nii efektset väljanägemist kui filmis, ei saa komponente ja valmistusviisi arvestades selle roa puhul päriselus vist küll iialgi.) Keller lubas filmitiimil paar päeva ka oma ilmakuulsa "The French Laundry" restorani köögis gurmeemaailma absoluutset tipptaset jälgida ning andis lisaks oma hääle ka ühele kõrvaltegelasele. Muide, Suurbritannia versioonis oli mängus veel vähemalt üks tippkokk, Jamie Oliver (viimasel ajal tuntud ka kui koolilastele korraliku toidu pakkumise ristisõja eestvedaja), kes helindas depressiivse tervisekaitseinspektori väheseid sõnavõtte. Noh ja kuuldavasti tegi ka meie oma pisike kokandusstaar Imre Kose eestikeelses variandis mingi sutsaka.

Selle helindamisega on tegelikult igavesti lahe ka see, et tegelastele häält andma on valitud teiste seas terve ports juba kergelt unustusehõlma vajuma hakkavaid vanema põlvkonna staare ja staarikesi. Näiteks kasvõi Brian Dennehy, Ian Holm ja muidugi elav klassik Peter O'Toole, kelle suu läbi rääkiva restoranikriitiku Anton Ego puhul ma kahtlustasin oma veiniklaasi kõrval peaaegu lõpustseenideni, et hoopis Ian McKellen on taaskord oma ülitihedas graafikus augu leidnud ning lihtsalt mängib oma häälega veidi. Viimati juhtus see ju alles eelmisel aastal, kui üks "Flushed away" tegelasi äkki Gandalfi häälega rääkima kukkus aga jah, seekord saab kogu au Ego kõnepruugi eest O'Toole. Vat selliseid eksitusi juhtub siis kui enne filmi vaatama hakkamist kodutööd ei viitsi teha. :)
Kui Bird 2005. aastal lavastajatooli Binkava'lt üle võttis (miks Pixar sundis Binkava't loobuma, on siiani segaseks jäänud), olid filmi struktuur ja tegelaste karakterid juba enam-vähem paigas. Nii et raisakulliliku olemisega vampiiri meenutav Ego oma kirstukujulises kabinetis ja Gusteau' restorani juhtima sattunud rahaahne napoleoni-kompleksis Skinner, kes oleks nagu mõnest Louis de Funes'i filmist välja astunud, rääkimata siis juba peamisematest tegelastest, lähevad just 1997. aastal Oscari võitnud Jan Binkava arvele ja ses mõttes ei ole Pixarist just kõige kenam, et tšehhi imemehe panus väärib filmi tiitrites äramärkimist vaid vaevumärgatava tekstiga.

Asjaolu, et USA-s olid kassatulud leebelt öeldes oodatust kesisemad (kõige kehvem Pixari filmi avanädalavahetus alates "The bug's life'st" aga see põrnikafilm oligi tõeline saast), näitab vaid suuresti rämpstoidule orienteeritud kultuuriruumi suhtumist ja probleeme. Võimalik ka, et alateadvuses tundis suur osa sealseid potentsiaalseid vaatajaid end ära rämpsus nuhkiva rotikarja liikmetes ning erinevalt filmi rottidest ei kavatsenud nad jätta ühtegi võimalust, et oma söögikultuuri parandada. Niisiis oli ohutum kinno mitte minna. Nojah, misiganes. See-eest näiteks Prantsusmaal lõi film uue rekordi (kõigi aegade edukaim joonisfilmi debüüt) ning arvestades prantslaste automaatset vastuseisu kõigele Ameerikast pärinevale (ja eriti veel kui see lombi tagant tulev puudutab nende kultuuri üht alustala), on see juba üsna suur ime. Tänaseks päevaks ongi "Ratatouille" mujalt maailma kinodest kogunud suurema kassatulu kui Põhja-Ameerikast (enamasti kipub sedasorti filmide puhul see ikka vastupidi olema) aga sellegipoolest ei ole filmistuudiotel mingit põhjust oma finantseeringute pärast muretseda: peaaegu 500 miljonit dollarit on juba kassatulu real koos ning sellele tiksub usinalt lisa kõikvõimaliku nänni ning 6. novembril ilmuvate DVD ja Blu-Ray Disc'ide pealt.

Siinkirjutaja juurdleb nüüd, kuskohast saaks sellise ketta, kus oleks peal kõikvõimalikud lisad ning ka kolm heliriba: originaal, briti ja eesti. :)

9/10

Ocean's Thirteen (Oceani kolmteist) (2007)

Ocean's Thirteen (Oceani kolmteist)
Lavastaja: Steven Soderbergh
2007
http://imdb.com/title/tt0496806/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33238/

"Danny Ocean (George Clooney) ja tema kamp on nõus Las Vegases ette võtma oma seni kõige riskantsema operatsiooni vaid ühel põhjusel – et kaitsta üht omade seast. Kui halastamatu kasiinoomanik Willy Bank (Al Pacino) Reuben Tishkoffi (Elliott Gould) haiglasse saadab, tulevad Danny ja poisid jälle kokku, et näha, kas neil õnnestub pank lõhki ajada. Põhimõttel "vaenlase vaenlane on sõber" saavad nad liitlaseks ka oma kunagise vihavaenlase Terry Benedicti (Andy Garcia) ning eriti kõrgete panustega mäng võib alata."

Kelmikomöödiad on ikka ja jälle rahvast kinodesse ja telekate ette meelitanud ja nii sai sellega loomulikult hakkama ka superstaaridest kubiseva frantšiisi kolmas osa aga olgem ausad, hoolimata pirakast reklaamimullist ning ajupesust, on see linatöö juba natuke väsitav ning seda tüüpi filmi kohta lausa hirmutavalt ettearvatav. Muidugi on alati efektne näidata kasiinode sädelevat võltssära koos tavainimese mõistusele hoomamatu koguse rahaga ning kui siis mõned stiilsed kelmid otsustavad karistuseks omaniku pahategude eest seda patupesa veidi tühjemaks raputada, on selge, kelle poolele kadeda vaataja sümpaatia kaldub. Kui aga kogu film kipubki vaid sellel emotsioonil mängima, on asi niru.

Al Pacino kaasamine projekti oli kahtlemata kaval käik, ometi tundus ta tegelaskuju kuidagi käpiknukuna. Sellist tunnet, et just see mees ongi kõige kurja juur, kes halastamatult sõpru ja vaenlasi koorib, ei olnud, pigem jättis ta rohkem tankisti mulje, kes ei tea vahel ise kah, miks ta sellist karmi kutti mängib. Aga olgu, lisapunkti see film saab Pacino eest ja teise lisapunkti Brad Pitti eest, kes on vist ka 80-aastaselt absoluutselt üks nunnumaid mehi maailmas. :D

Selle valdkonna parim film on aga loomulikult senini ületamatuks jäänud superstiilne kelmikas "The sting" (1973) Robert Redfordi ja Paul Newman'iga peaosades ning enne järgmise Ocean'i osa filmima hakkamist võiks Soderbergh oma kangelased 1930-ndate aastate Chicagosse õppereisile saata.

5/10

Transformers (Transformerid) (2007)

Transformers (Transformerid)
Lavastaja: Michael Bay
2007
http://imdb.com/title/tt0418279/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33249/


"Meie koduplaneet on suures hädaohus, sest kaks vaenutsevat tulnukaleeri on valinud Maa oma lahinguväljaks. Ajal, mil kurjuse jõud otsivad piiritu energia allikat, sõltub kogu inimsoo ellujäämine täiesti tavalisest teismelisest nimega Sam Witwicky (Shia LaBeouf), kel endal pole asjast veel aimugi."

Okei, see on ilmselgelt just suure ekraani film. Ja teiseks on see ilmselgelt eelkõige film eelteismelistele auto- ja robotifännidest poistele, ideaalis veel sellistele, kellel endal kodus riiuliserval mitu transformerit pingsalt inimeste elu ja tegemisi jälgimas. Ja hoolimata sellest, et ma ei vaadanud seda kinos ning pole ma ka filmi otsene sihtgrupp, mulle igatahes täitsa meeldis. Omaette podisev paha metallsatikas oli lahe leid ja pääosalised niisama nunnud vaadata. Öelda, et eriefektid just ennenägematud ning unikaalsed oleks (tegijate jutt arvutis loodud robotite kümnetest tuhandetest detailidest ja lugematutest tundidest, mis pildi renderdamiseks kulus, on isegi selle kõige tõelevastamise korral lihtsalt üks reklaamimüra) ma ei riski aga kena puhas ja pretensioonitu meelelahutus on see küll. Iga kell parem kui täielikuks ämbriks osutunud paari aasta tagune Spielbergi remake poole sajandi tagusest klassikast "The war of the worlds".

Kunagi paarikümne aasta eest videost mingit autode mõlkimise filmi vaadates (paraku pole mul õrna aimu, mis selle pealkiri võis olla aga see oli üsna sisutu pidev kimamise ja teiste teelt välja surumise film) kommenteeris mu vanamees, et no see oli nüüd küll alles üks vägev plekikolin ja edaspidi saigi sellest terminist igasugu võidukimamise filmide sünonüüm. "Transformers" laseb selles punktis kõigile varasematele tükkidele muidugi laia kaarega peale ning seda võiks rahulikult nimetada kõigi plekikolinate kuningaks.

8/10

Pühapäevaõhtune menüü

14. oktoobri õhtul toimunud ürituse menüü:

Vana hea tomati-mozzarella-basiiliku salat maitsestatud röstsaia ja balsaamikukastmega.
Vein: Montes Classic Serie Chardonnay 2005

Röstitud pardirind karamelliseeritud sibula, Savoy kartuli ja suvikõrvitsarulliga
Vein: Michel Leon Riesling (loomulikult otse Alsace'st :) )

Juustukook marja coulis'ga (mõningad persoonid sõid selle asemel küll hoopis tiramisu't)
Vein: Rothschild'i valge Mouton Cadet Bordeaux 2006

(Ma tean küll et see meie veinivalik on sageli ... eee ... veidi ebatraditsiooniline :) )

Homoromaan on parim jõulukink!

Tagantjärele kodumaist meediat sirvides leidsin, et möödunud nädalavahetusel on "Postimees" võtnud tutvustada väikest osa sügisel ilmunud/ilmuvatest väärt raamatutest, mis sobivat kindlasti ka Jõuluvana kingikotti. Ning auväärselt neljandalt positsioonilt leiab toodud nimekirjas Rebekka Lotmani mõtteid Ivari esikromaanist.

"Mis võiks olla parem jõulukink kui üks korralik homoromaan. Eesti esimene korralik, ses mõttes, et autori sõnul ainulaadselt «labane» omasooiharate meeste keha- ja hingeelust jutustav romaan on ilmumas.

Kui professor Rein Veidemann mõni aasta tagasi Tõnu Õnnepalu intervjueeris, nimetas ta oma küsimuses autori teoste kandejõuks «haavatud homoseksuaali eneseteadvust». Kuid seni luuletajana tuntust kogunud Ivar Silla kirjutatud ja läbielatud romaan «Tantsiv linn» on miskit muud. Nagu kirjastus Tuum lubab, on see midagi täiesti uut – Sild kirjeldab Tallinna geikogukonna elu ja tegemisi vahetutest isiklikest kogemustest lähtudes, seetõttu on tegemist autentse ja senikasutamata materjaliga.

«Erilisust lisab vast see, et seni pole keegi nii avameelselt ja «labaselt» lähenenud homoseksuaalsusele seksi või seksuaalsuse küljest. Usutavasti õnnestus mul kardin õigel ajal stseenidele ette tõmmata...,» täiendab autor Sild ise. Kuid loo mõte pole kehaline, vaid puhas tunne. Armastus. Sild üle piiride."

Detsembris siis kirjastuselt "Tuum" (just, seesama kirjastus, mis nüüd juba pea viisteist aastat tagasi tekitas skandaali Emil Tode "Piiririigi" välja andmisega) ilmumas Ivar Silla "Tantsiv linn". Niisiis, olge hoiatatud! :)

Eksperimendid alkoholiga

Mida teha vihmasel õhtupoolikul üksinda kodus istudes? Õige! Muidugi vaadata "Jeeves & Wooster'it" ning katsetada erinevate sügiseste kokteilidega! Kuigi ma pean tunnistama, et peale kolmandat suurt klaasi apple martini versiooni (ja seda tühja kõhu peale) ei suuda nagu enam suurt midagi tuvastada. Aga nende esimese kolme kohta arvan natuke küll:

-----

4 cl "Viru Valge Vanilla"
4 cl "Klassikaline õunaliköör" ("Remedia")
4 cl õunamahla

Ilmselgelt käib viin üle. Vanilje nüanss on muidugi huvitav aga ikkagi peaks seda proovima rohelise õuna viinaga (mille ma täna lihtlabaselt unustasin ostmata) ja likööri kogust veidi suurendama. Nojah, õigupoolest peaks seda üldse "De Kuyper'i" õunakleepsuga tegema kuigi tuleb tunnistada, et seekord on ka "Remedia" ühe väga korraliku ja mõnusa napsuga hakkama saanud.

-----

2 cl "Viru Valge Vanilla"
2 cl calvados ("Busnel")
4 cl "Klassikaline õunaliköör" ("Remedia")
4 cl õunamahla

See ei lähe kohe mitte. Teoreetiliselt võiks vist kasutada küll maitsestamata viina (või siis juba mainitud õunaviina?) ning mahla asemel ehk mõnda head Normandiast pärit siidrit aga edasised inimkatsed seda tüüpi kombinatsioonidega lükkuvad edasi teadmata tulevikku. Pealegi on see lihtsalt üks calvados'i raiskamine.

-----

2 cl "Viru Valge Vanilla"
2 cl "Cointreau"
4 cl "Klassikaline õunaliköör" ("Remedia")
4 cl õunamahla

Hmmm... Selle kombinatsiooniga võiks vist "Apple pie" päris huvitav olla. Et lisaks kogu kremplile veel ka veidi vahukoort ning puistaks sortsu kaneeligi peale?

Tänaseks igatahes katsetustest alkoholiga aitab küll, käed on šeikimisest kah juba täitsa külmunud ning üleüldse peaks ükskord ikkagi korralikud martiiniklaasid ostma. Kuigi ma ei kujuta endiselt ette, kuskohas neid nende harvade tarvitamisekordade vahel hoidma hakatakse...

Ahjaa, ja siis veel see, et huvitav, kas on olemas mõni kokteil (peale igasugu punšide, glögide ja kuumade teejookide), kuhu ma ka oma absoluutset lemmikut kardemoni saaks sisse surada? :)

Eelmisele lisaks

Et mis päevikust ja mis piltidest selles esimeses meilis siis ikkagi juttu oli? "Päevikuks" oli mu tookord xoom.com'i tasuta serveris asunud veebilehe rubriik "Weekly notes", mis sisuliselt oligi päevikuvormis ülestähendused nädala jooksul juhtunust ning piltideks "Ancient galleries" rubriiki kuulunud vanade fotode elektronreprod. Näiteks sellised:

Kaheksa

Subject: Huvi

"I resist everything.....except temptation"
Oscar Wilde

Tere,
ma pole küll eriti harjunud kirjutama kirju inimestele, keda ma ei tunne (kui see pole tööalane kiri, siis küll). Aga kiusatus on suur. Eriti, kui olen lugenud Sinu (kas tohin nii pöörduda?) päevikut ja lausa seda igal esmaspäeval ootama hakanud ja vaadanud pilte, mis Sulle meeldivad.

...

Niimoodi algas täpselt kaheksa aastat tagasi mu postkasti potsatanud e-mail ja sel hetkel ei olnud ka meie kõige metsikumates unistustes (no eks ürita see "in wildest dreams" korrektselt eesti keelde tõlkida...) kohta mõttel, et asjad lähevad nii nagu nad läksid. Igavesti hästi läksid muide. :)

Õieti oli sellega mitu aastat pisuke segadus, et millal see ikka täpselt juhtus. Kuna mu vennas nõuab igal aastal sel puhul väikest veinijoomist, siis ükskord tekkis meil tõsine arutelu õige päeva suhtes. Erinevate allikate järgi oli nimelt valida kahe daatumi, neljanda ja viienda oktoobri vahel ja meil kulus tükk aega, enne kui suutsime segaduse põhjuse tagantjärgi tuvastada. Selleks osutus lihtlabane ajavahe meie ja Ameerika vahel, nimelt läks e-mail Eestist teele 5. oktoobri hommikul aga jõudis Geocities'e serverisse (kus mul tookord meiliboks oli) ning sealt ümbersuunatuna mu arvutisse veel 4. oktoobri õhtuse kellaajaga ja nii oligi, et kaasa outbox'is oli ta dateeritud päev hilisemaks kui minu inbox'is

Nii et jah. Juba kaheksa aastat on kaasa suutnud mind välja kannatada ja see ei ole kindlasti mitte lihtne olnud. Aitäh Sulle, musi oled!

***

On kummaline, kuidas inimesed vahel suudavad asju ette aimata. Pikemas ja lühemas perspektiivis. Võimalik muidugi, et tagantjärele vaadates ja mõeldes me lihtsalt võimendame ühte või teist seika tublisti üle ning omistame neile tähendusi, mida asjade teistsuguse kulgemise puhul poleks meile pähegi tulnud aga täna nende viimaste aegade peale mõeldes paistab eriti selgelt, kuidas ettevalmistused selleks viimaseks pikaks retkeks tasapisi aga Sulle nii omase süstemaatilisusega tehtud said. Ja sel viimasel mere ääres käigul eile enne haiglasse minekut Sa nagu teadsid, et see jääbki viimaseks korraks.

Nagu ikka, jäi Sulle palju asju ütlemata. Osa seepärast, et ma teadsin niigi, mis Sa neist arvad, osa seepärast, et ma ei tahtnud ebamugavaid teemasid veel üles tõsta ning lükkasin neid edasi kaugemasse tulevikku. Ja osa seepärast, et ma arvatavasti lihtsalt ei julgenud mõnest asjast rääkida. Nüüd teisel pool olles tead Sa ka seda ütlemata jäänut aga ma tunneks end palju paremini kui me oleks neist asjust varem rääkinud. Õnnetuseks on see võimalus nüüd igaveseks kadunud.

Võitlus on lõppenud. See oli uskumatu elu, täis vaprust, visadust ja heas mõttes jonni. Puhka rahus, kus iganes Sa ka ei oleks.

Sigur Rós

Sigur Rós'i "Viðrar Vel Til Loftárása"
Albumilt "Ágætis byrjun" (1999).

Miks Matt Damon ei tahtnud mängida "Brokeback mountain'is"?

Ühes "Entertainment weekly" augustikuu numbris kahetses Matt Damon, et ta kunagi loobus tookord veel Gus Van Sant'i käes olnud projektist, millest hiljem sai Ang Lee, Heath Ledger'i ja Jake Gyllenhaal'i meistriteos:

"Years ago, ["Good Will Hunting" director] Gus Van Sant wanted to do ["Brokeback mountain"] with me and Joaquin Phoenix. But I was on my way to Italy to do "The talented mr. Ripley" and then "All the pretty horses". And Gus wanted to do Brokeback right after. And I was like, 'Gus, I'm going to do a gay movie, then a cowboy movie. I can't follow it up with a gay-cowboy movie!' "

Krediitkaart kui kapitalistliku maailma röövelliku hinge väljendaja

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean kohe tunnistama, et pealkiri on tsitaat. Tegi nimelt Sirje küsitluse ja siis võttis tulemused kokku, üllatudes asjaolust, et pea pooltel vastajatest on krediitkaart ning arvas, et nad on selle omamisega enda hinge pangale maha müünud. Või midagi sellist :) Tõsi, postituse kommenteerijatest polnud õieti küll keegi Sirje tehtud kokkuvõttega nõus.

Küsitlusele ma küll ei vastanud aga mina ei ole kah järeldustega nõus. Eriti mis puudutab krediitkaarti. Mul on juhtumisi kaks nn. vaba tagasimaksega krediitkaarti, üks VISA ja teine MasterCard (ühe eest maksan pangale 15 krooni kuus - ja saaksin selle eest 30 päeva intressivaba raha kasutamist aga see on asi, mida ma ei kasuta - teise eest ei maksa vist praegu sentigi) ja reeglina ei ole mitte mina pangale krediitkaardi pealt raha võlgu vaid vastupidi, mu kaardikontod on plussis.

Kaks kaarti on aga sel lihtsalt põhjusel, et maailmas on kohti kus ei saa üldse deebetkaardiga maksta ja mõnes kohas isegi ei saa iga krediitkaardigagi hakkama (näiteks veel mõned aastad tagasi polnud Hispaania teatud piirkondades võimalik maksta ei VISA krediitkaardi ega VISA Electroniga kuigi samal ajal Mastercard ja Maestro/Cirrus töötasid mõlemad) ja on valdkondi (nt. autolaenutus) kus tavaliselt ei võeta sind jutule ei sularaha ega deebetkaardiga (tõsi, siin on erandeid) ning siis samuti muidugi ka internetist ostmine. Tegelikult krediitkaardi kasutusvaldkonnad on veelgi laiemad aga las see praegu jääb :)

Üks kahe kaardi omamise plusse on muidugi ka see, et kuna ma püüan neid reisidel alati eraldi hoida, siis sel õnnetul juhul (ptüi-ptüi-ptüi) kui ühega neist peakski midagi juhtuma, on teine ikka veel tagavaraks olemas ning ma ei pea täiesti rahatuna kuskil maailmanurgas passima.

Laenu olen korra võtnud (otsest vajadust polnudki aga kuna olemasolevad finantsid läksid ühe ettevõtmisega peaaegu nulli, siis see oli rohkem selline rahuliku meele tagamise laen ning garanteeris teadmise, et kui peaks ootamatult mingit plaanivälist summat vaja minema, siis ma saan selle tänu laenule oma kontolt võtta) ja maksin selle tagasi kohe kui kohustuslik intressiaeg (9 kuud vist oli) läbi sai ja ma finantsilisest mustast august jälle välja roninud olin. Jah, ma maksin selle aja eest pangale röövellikku intressi aga ma olin sellega arvestanud, nii et sellega polnud probleeme.

Majalaenu kaelas pole, autoliisingut samuti mitte, aastate jooksul olen paar-kolm korda veidi kallimaid asju ostnud ka järelmaksuga (kuigi põhimõtteliselt oleks võinud need ka kohe välja maksta aga kui intress oli vaid veidi suurem kui aastane inflatsioon, siis ei näinud sellel erilist mõtet) ja ongi enam-vähem kõik. No ei ole pangad mind orjastada suutnud. Seni igatahes veel mitte.

Ahjaa, arvelduskrediidi leping on küll kah ühe pangaga tehtud aga seegi konto on pidevalt plussis ja tegu taaskord "rahuliku une" garantiiga ning selle eest ma olen küll nõus pangale igas kuus mõnikümmend krooni maksma. Nii et igakuised kulutused kaartide ja muude selliste võimaluste omamise eest on ehk 50 krooni kuus. Mnjah, eks ma pean siis pool pudelit veini iga kuu lihtsalt poest ostmata jätma, eksole! :)

The jewel of the Nile (1985)

The jewel of the Nile
Lavastaja: Lewis Teague
1985
http://imdb.com/title/tt0089370/

Et varandusejaht nimega "Romancing the stone" osutus üllatushitiks ning kindlustas Robert Zemeckis'ele võimaluse alustada tööd oma "Back to the future" triloogiaga, stuudio ja vaatajad aga nõudsid menukile järge, tuli vana kamp Michael Douglas, Kathleen Turner ja Danny de Vito uuesti kokku ning asusid Lewis Teague käe all usinalt uut osa filmima.

Romaanikirjanik Joan Wilder (Kathleen Turner) ei ole enam nii naiivne kui eelmises osas aga nüüd on tal uued hädad, nimelt on tal üsna kõrini saanud Jack'iga (Michael Douglas) koos pidevast ringipurjetamisest ning ta ei suuda kuidagi oma järjekordset raamatut valmis saada. Nii et kui talle tuleb pakkumine ühelt araabiamaailma vägevalt hakata mehe biograafiat kirjutama, siis on ta üsna kiiresti nõus ja otsustab sõita paariks kuuks Aafrikasse. Ilma Jack Colton'ita, kes plaanib oma jahiga Kreeka saarte vahel edasi seigelda, olgu siis koos Joan'iga või ilma. Ainult et sel ajal, kui Jack kempleb kai peal tont teab kust välja ilmunud püstoliga vehkiva Ralph'iga (Danny de Vito), lendab ta jaht sadamas õhku. Sealsamas püüab üks habemik moslem Jack'i veenda, et see ikkagi Aafrikasse läheks kuna mees, kelle elulugu Joan kirja panema läks, olevat neilt varastanud Niiluse Juveeli ja on üldse üks paha onu, kelle käest tuleb see kivi tingimata tagasi võita. Kuuldes sõna "vääriskivi" lähevad ahne Ralphi silmad loomulikult tõllaratasteks ning et ka Jack aarete vastu just ükskõikne pole ja ta ilus jaht niikuinii just pilbasteks lendas, siis on uus seiklus alanud ja mehed suunduvad Joani jälgedele, kes tõtt-öelda küll vajaks sel hetkel juba tõesti päästmist aga kes saab enda päästmisega ka ise kenasti hakkama.

Kui tavaliselt on igasugu sequel'id esimesest filmist rohkem või vähem kehvemad, siis antud juhul on minu arust see haruldane kord, mil kõik on vastupidi. Kassatuludes ("Jewel teenis küll vaid mõned miljonid vähem kui "Romancing the stone") ja kriitikute arvamistes see küll ei kajastunud aga "The jewel of the Nile" oli mu meelest üksjagu tempokam ning seikluslikum kui eellugu, ka oli siin stseene (eeslit virutada üritavale Ralphile istub seesama eesel lihtsalt peale; maa peal ringikimamisega pilbasteks lõhutud hävituslennukiga põgenevad peategelased sõidavad oma transpordivahendiga peale linnaväravate purukslaskmist sealt välja, ehituna nagu juudi jõulupuu ja veidi hiljem kihutavad selle lennukiga veel pahade eest põgenedes kõrbes läbi hirmsa liivatormi; rongi kõrval kappaval Ralphil on pisuke äpardus tunneli juures jne) mida nagu ei mäletagi sellises esituses varem näinud olevat.

Ka filmi reklaamrull on samas stiilis, mis eelmisel. De Vito tegelane ajuvabas kohas seisvas telefoniputkas oma pätist sugulasele (keda seekord filmis küll õnneks ei pidanud välja kannatama) emotsionaalselt seletamas oma raskest elust ja seiklustest ning lõpuks kaamerasse vaadates konkreetselt teatades, et vaataja tuleb nüüd temaga kaasa. Muhe.

Plaanitud oli vändata ka kolmas osa, "Crimson eagle", aga sellega ei jõutudki plaanidest kaugemale. Eks Michael Douglase jaoks on juba "Jewel" ajalooline film, sest vähemalt seni on see jäänud ainsaks järjeks, milles ta osalenud on.

Hmm... nüüd selle laine peal juba olles, ehk peaks kusagilt ülevaatamiseks välja kaevama juba ka Douglase/Turneri/de Vito kolmanda ühisfilmi nimega "The war of the Roses"? :)

8/10

Romancing the stone (1984)

Romancing the stone
Lavastaja: Robert Zemeckis
1984
http://imdb.com/title/tt0088011/

Meryl Streep, Bette Midler, Goldie Hawn ja Diane Keaton on vaid mõned neist möödunud sajandi lõpu diivadest, keda on pea alati mõnus vaadata. Veel üks naine samast generatsioonist, kes miskipärast mulle alati on meeldinud, on Kathleen Turner ja seda ammu enne kui ma nägin "Serial mom'i", mis muidugi tsementeeris ta igavesti mu isiklikku Hall of fame'i.

Kathleeni esimene tõeline läbimurre filmilinal on aga eelkõige seotud kahe mehe, Michael Douglas'e ja Robert Zemeckis'ega. Kaheksakümnendate keskpaigaks oli Douglas juunior lisaks näitlemisele juba kümmekond aastat tuntud ka arvestatava produtsendina ("One flew over cuckoo's nest" !) ning Zemeckis on muidugi üldse imemees, kelle käes praktiliselt kõik, mida ta puudutas, muutus alates kaheksakümnendate keskpaigast järgneva kümnekonna aasta vältel puhtaks kullaks. Nii et Kathleen Turner sattus igatahes väga heasse seltskonda, mis sest, et nad võtetel pidevalt Zemeckisega kaklesid.

Niisiis, aasta 1984 ja superhitt "Romancing the stone". Muidugi, algus ei olnud tegelikult nii roosiline ja seesama hilisem "kuldne poiss" Zemeckis kaotas momentaalselt oma režissöörikoha "Cocoon'i" juures kui stuudiobossid olid näinud "Romancing'u" esialgset montaaži ning kõik insider'id ennustasid filmile suurt läbikukkumist. Lõpuks läks aga kõik vastupidi ning "Romancing" jäigi 20th Century Fox'i ainsaks hittfilmiks 1984. aastal.

Kusagil New Yorgis elab koos oma kassiga üpris eluvõõras ja üksjagu nohiklik romaanikirjanik Joan Wilder (Kathleen Turner), kes vorbib ühe sentimentaalselt romantilise raamatukese teise järel ning tähistab järjekordse teose valmimist minipudelikese alkoholi ja oma väljamõeldud ideaalse kangelase järele õhates. Ja siis saab ta õemehelt Kolumbiast kirja, mis pöörab ta elu pea peale. Joani õde nimelt sõitis koos oma mehega Kolumbiasse ning seal saab mees surma, jõudes enne siiski saata New Yorki plaani, millele on märgitud peidetud aarde, hiiglasuure rohelise vääriskivi asukoht. Loomulikult jahivad seda plaani kõik Kolumbia kurjamid ning lisaks veel kaks kobakäpast isehakanud röövlit (ühte neist mängib muidugi võrratu Danny de Vito), kes algatuseks röövivad Joani õe ning siis nõuavad, et kirjanikupreili tooks kaardi vahetuskaubana neile Kolumbiasse. Ja Joan, kellel hakkab kõikvõimalikes transpordivahendites ning isegi kaubanduskeskuse eskalaatoril pea pööritama, asubki vapralt teele. Kolumbias läheb juba üsna kiiresti pööraseks tagaajamiseks, kus ta koos juhtumisi kohatud õnneotsija Jack Colton'iga (Michael Douglas) loob liidu, millel on kõigis neis seiklustes pööraselt õnne ja mis otse loomulikult lõpevad romantiliselt.

Omaette võib veel mainida filmi treilerit, mis erinevalt nii tavalistest filmikildudest kokku monteeritud pildiribast on eraldi lavastatud ning kujutab endast de Vito tegelase närvilist telefonikõnet oma samuti pätist sugulasele, kes ta pidevalt hätta jätab ning kellele ta siis läbi filmifragmentide lühidalt kirjeldab, mis ta on pidanud läbi elama, pöördudes kõnet lõpetades lõpuks otse ka vaataja poole ja teatades saatanliku irvega, et kuigi ta peab selle kõik uuesti läbi tegema, võtab ta seekord ka vaataja kaasa.

Nüüd, palju aastaid hiljem seda filmi üle vaadates, pidin muidugi möönma, et asjal on rohkem nostalgiline väärtus. Möllu ja madinat on oluliselt vähem kui tänapäeva filmides ning seegi, mis on, on tunduvalt rahulikumas tempos lavastatud. Sellegipoolest on "Romancing the stone" selline kena korralik kaheksakümnendate aastate film ja "selle raha eest" (plaat maksis Kaplinna suures plaadipoes mõnikümmend randi) on siin asja küll ja küll. :)

6/10

Sunshine (Päikesepaiste) (2007)

Sunshine (Päikesepaiste)
Lavastaja: Danny Boyle
2007
http://imdb.com/title/tt0448134/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33227/

"50 aasta pärast on Päike suremas ning inimkond koos sellega. Meie viimaseks lootuseks on kosmoselaev, millel asuvad teele kaheksa meest ja naist. Laeval asub seade, mis peaks kustuvale taevakehale uuesti elu sisse puhuma. Pikal teekonnal, olles kaotanud raadioühenduse Maaga, hakkab missioon pikkamööda koost lagunema. Toimub avarii, tehakse saatuslik viga ning lisaks sellele jõuab nendeni hädasõnum kosmoselaevalt, mis 7 aastat varem jäljetult kadus. Peagi võitleb meeskond mitte ainult oma elu, vaid ka terve mõistuse säilitamise nimel."

Sellise tekstiga meie gigakino kodulehel meelitati lihtsameelseid hingehinnaga kinopileteid ostma. Ahjaa, nad kirjutasid veel, et "”Päikesepaiste” on pingeline ulmepõnevik." Nojah, pingelisusest oli asi väga kaugel aga mis meil siin filmis siis tegelikult ikkagi oli? Well, natuke paatosest nõretavat kangelaste heroiseerimist, paari tegelase segaseks jäänud taustaga omavahelised kokkupõrked, üks saatuslik viga, sealt alanud arusaamatu ringisahmimine, segastel asjaoludel pidevalt juhtuvad õnnetused ning lõpupoole veidi Freddy Krueger'i stiilis veristamist ja päris lõpus mingit psühhedeelset ullamullat. Näpuga eriefekte kah aga tõtt-öelda nägi päike juba enam kui kahekümne aasta eest Peter Gabriel'i ja Kate Bush'i surematu dueti "Don't give up" videoversioonis ka parem välja. Mille eest "Sunshine'i" stsenaristile ja lavastajale palka maksti, on müstika. Mingit lugu tegelikult ju ei ole ja kogu film oli täielik näitlejaressursi ning filmilindi raiskamine. Kusjuures eriti kurb on asja juures fakt, et režissööritoolis istus Danny Boyle. Mees, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad ka näiteks sellised hitid nagu "Trainspotting", "The beach" või "28 days later".

Ausõna, parem oleks võinud Armageddon'it vaadata, oleks vähemalt stiilsem ning camp'im olnud.

Enam-vähem ainus asi, mille eest paar punkti võib anda, oli filmi muusika Underworld'ilt ja teistelt.

2/10

Võltsingud

Sellest on vist möödas paar-kolm päeva kui ma ühest hästi targast kohast lugesin veendunud sõnavõttu, et mitte keegi ei vaevu valmistama võltsinguid üliodavast kraamist. Noh umbes nagu turul mõnikümmend senti maksvad postmargid või krooni-kahega müüdavad mündid. Muigasin siis omaette ning mõtlesin neile võltsijatele, kes eelmistel sajanditel just sedasorti kraamiga suurt raha on kokku ajanud. Ning tänane päev tõi nagu tellitult taaskordse tõenduse, et osavad näputöö tegijad pole kuhugi kadunud ning ülalmainitud sõnavõtu autor elab oma natuke liiga roosamannalises mullis.

Kusagil eelmise sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel oli hirmus populaarne marke koguda. Tõsisemate kollektsionääride jaoks on see muidugi endiselt huvitav teema aga selline hulk lapsi ja noori kui tollal, praegu enam markidega ei tegele. Suurem osa kunagisi noori filateliste on vahepeal ise lapsevanemateks saanud ning leides, et ei nad ise ega nende võsukesed ei pea neist paberilipikutest suurt midagi, kraabitakse oma vanad kollektsioonid välja ja kas visatakse minema või tuuakse turule. Enamasti on albumites ilusate piltidega Kuuba, Vietnami, Mongoolia, Põhja-Korea ja teiste selliste N.Liidu satelliitriikide tembeldatud margid, mis on küll kenad vaadata aga mis paraku ei kujuta endast mingit erilist varandust (noh, ega nad ju ka 20-30 aasta eest ajalehekioskitest ostes kallid polnud) ja mis sellega muidugi põhjustavad omanikule tihti mõningast pettumust.

Just Vietnam ja Põhja-Korea olid ühed nendest riikidest, kes lisaks harjumuspärastele hammastatud (perforeeritud) markidele andsid samu margiseeriaid välja ka "lõigatud" (hammastamata) versioonides. Siis kui mina veel koolis käisin, oli vahel näha vahetunnis värskelt toimunud margivahetuse osapooli lõigatud markidele nõelaotsaga "hambaid" sisse kratsimas. Noh, et oleks nagu peab, sest margid pidid ju nende arvates olema kindlasti "sakkidega" :)

(Vahemärkus neile, kes pole teemaga kursis: ärge nüüd jumala pärast ka teie samamoodi marke rikkuma hakake, "lõigatud" margid on täiesti omaette kategooria ning need on täpselt samasugused margid nagu hammastatud, sageli veel viimastest mõnevõrra kõrgema väärtusega. Kui te olete need aga ära rikkunud - mida selline kratsimine kahtlemata teeb - siis on teil lõpuks ainult peotäis makulatuuri.)

Ja nüüd pika eelloo lõpetuseks tänane kogemus. Nimelt õnnestus mul näha esmapilgul üpris ilusaid võltsinguid (hää küll, ma võin neid muidugi leebemalt ka koopiateks nimetada) samalaadsetest Vietnami "lõigatud" faunamarkidest nagu allpooltoodud pildil. Kena väike album täis ilusaid loomariigi piltidega paberitükke, mille eest küsiti vägagi mõistlikku hinda ja mis oleks olnud toredaks alguseks mõnele markidega alles tutvust sobitavale noorele kollektsionäärile. Kui ainult need "margid" poleks olnud arvatavasti kas siis värvilise koopiamasina või laserprinteriga tehtud. Eks lõigatud marki on niimoodi ka ju hea põlveotsas meisterdada ja kääridega pärast lehest välja lõigata nagu kunagi Savisaare talonge. Terasemal vaatamisel selgus muidugi kohe, et kvaliteet pole neil "markidel" siiski suurem asi ja natukenegi filateeliaga kokkupuutunud inimest ei tohiks need küll ära petta: teraline trükk, väga vale paber, kohati veidi "ujuv" ning udusevõitu pilt ja nii edasi.

Nii et Jaan Lubi mantlipärijad tegutsevad ning odavat kraami võltsitakse (või peaks ma ikkagi kirjutama "kopeeritakse"?) ka 21. sajandil. Nojah, õigupoolest on pidevalt arenev tehnika selle vähemalt paberile trükitud objektide koha pealt ka üllatavalt lihtsaks teinud.

(Internetist leitud pildil on illustreeriv tähendus ning sellel kujutatud margid on ehtsad.)

Premonition (2007) - poster

Jah, ma tean, et nimetet film on peaaegu täielik saast aga see plakat meeldib mulle ikkagi, tuletades muuhulgas kummalisel kombel meelde ka vana hea Genesis'e 1976. aasta teise albumi, "Wind and wuthering'i" kaanepilti :)

Don Johnson ja aeg

Kaks pilti. Esimesel poseerib 19-20 aastane Don gay-ajakirja "The Advocate" 1970. aasta 10. juuni numbri esikaanel (muide, Johnson oli seitsmekümnendatel veel vähemalt ühel korral selle väljaande kaanepoisiks), teine foto on tehtud umbes 36 aastat hiljem ehk möödunud kevadel.

"Miami Vice'i" aegset superstaari mäletavad kõik niigi une pealt, seepärast ei hakanud selle perioodi pilti siia panemagi :)

Ameeriklaste "The Advocate" on aga tõenäoliselt maailma pikaajalisim pidevalt ilmuv LGBT-väljaanne, just tähistati 40 aasta möödumist avanumbri trükist tulekust.

Emigreerumisest

Küsimus: Kuidas suhtuda sellesse teadmisse, et suure tõenäosusega (kui töötad alal, mis nõuab mingitki haridust) väärtustatakse sinu tööd ja vaba aega kusagil mujal palju rohkem, kui Eestis? Teed selle muutmiseks midagi? Oled patrioot?

Vastus: Asi pole niivõrd patrioot olemises või mitteolemises. Asi on ehk palju rohkem harjumuspärases keskkonnas elamises, neis müstilistes "juurtes", kui soovite. Rääkisime paari nädala eest meid Kaplinnas ringi sõidutanud ühe igavesti laheda, pakistani päritolu firmaomanikuga muu hulgas ka sellest, kuidas ta üsnagi heal majanduslikul järjel vend otsustas viie-kuue aasta eest peale pikka kaalumist oma perega Lõuna-Aafrikast Inglismaale emigreeruda ja tegi selle mõtte ka teoks. Kaks või kolm aastat hiljem oli ta kogu kambaga tagasi. Jah, tal oli Londonis parem ja kõrgema palgaga töökoht, lapsed käisid paremas koolis ning see, mida me armastame nimetada igapäevaseks elustandardiks, oli kõrgem aga ta oli seal lõppkokkuvõttes ikkagi võõras. Ei aidanud ka suhteliselt samasugune olmekeskkond, millega ta Kaplinnaski harjunud oli (inglise keel, vasakpoolne liiklus, kosmopoliitne suurlinnakeskkond jne) ega kõrgem sissetulek (sissetulekute ja väljaminekute suhe on veel omaette teema), elu "maailma tuiksoonel" ei osutunud hoopiski mitte selliseks nagu ta oma varasemate Londoni-reiside põhjal endale ette oli kujutanud. Isegi enda rahvus- ja kultuurikaaslastest omasuguste immigrantide keskel tundis ta end seal võõrana ja nii ta otsustaski koju tagasi pöörduda.

Ei ole mingit vahet, kus parajasti elada, sest paradoksaalsel kombel on "hea" alati seal, kus meid parajasti ei ole. Üksjagu ringi sõitnuna olen ma üha veendunum ühes asjas: suurem osa probleeme, millest me üritame end teise kohta kolimisega distantseerida, tulevad tegelikult meiega kaasa ja neile lisanduvad uues kohas uued probleemid. Iseenda eest pole võimalik põgeneda.

Pidev teelolek on muidugi samuti üks viis oma elu elada (selle koha peal tuleb mul alati Rimbaud meelde...) ja see ei pruugi iseenesest üldsegi halb elu olla aga mu meelest on ka siis alati vaja üht kindlat ja rahulikku ankrupaika. Isegi kui see sadam on selline omavahel pidevalt kaklevate aborigeenide, kidura taimestiku ja seisva veega konnatiik nagu AS "Eesti Vabariik" parasjagu just täpselt on :)

Mu meelest pole elu Eestis tegelikult niivõrd halb, et meil peaks tõsiselt mõtlema majanduspaguluse peale. Pealegi pole näiteks rõhuval osal arvutitega seotud tööteemadel erilist vahet, millises maailmanurgas täpselt töötaja seda koodi kirjutab või andmeid sisestab/töötleb.

Inimesed on muidugi ka erinevad ja ma tunnen vähemalt ühte emigranti, kes siit "halva elu" juurest praeguseks USA-sse maandunud on, orjab seal illegaalse immigrandina mingit firmat, teenides tõenäoliselt isegi absoluutarvudes vähem kui ta Eestis oma erialal töötades teeniks ja elades oma pisikeses üürikorteris sisuliselt samamoodi sente lugedes palgapäevast palgapäevani nagu ta siin tegi. Ning kõige selle juures teeb kramplikult head nägu ja kiidab kõigile, kes kuulata viitsivad, kui tore ikka on, et ta ameerika unelm täitunud on. Sest oleks kohutav põnts ta eneseuhkusele kui keegi saaks teada, et tegelikult on ta unistused kildudeks purunenud ja kuhugi edasi, parema elu peale, polegi enam minna ning pudrumäed ja piimajõed, mille poole ta kunagi kodurannal uneledes vaatas, osutusid miraažiks. Seesama eneseuhkus ei luba tal ka koju tagasi tulla. Vähemalt praegu veel mitte. Kas ta on seal siis nüüd õnnelik? Ei, pigem veel kibestunum kui ta Eestis elades oli. Aga milleks sel juhul seda kõike üldse vaja oli?

Kingdom of heaven : 4-disc director's cut (2005)

Kingdom of heaven : 4-disc director's cut (Taevane kuningriik)
Lavastaja: Ridley Scott
2005
http://www.imdb.com/title/tt0320661/
http://www.forumcinemas.ee/movie/1028/


Kunagine eestimaine tutvustus selle filmi kohta oli selline: "Balian (Orlando Bloom) on lihtsast peret päris mees, kes kistakse pärast isiklikku tragöödiat aastatepikkusesse sõtta. Võõrana võõral maal teenib ta hukule määratud kuningat, armub eksootilisse ja tema jaoks keelatud kuningannasse ning tõuseb läbi veriste lahingute rüütliks. Siis peab ta kaitsma Jeruusalemma elanikke ülekaalukate vaenuvägede eest, püüdes samal ajal säilitada habrast rahu.

"Taevane kuningriik" on eepiline seiklusfilm, mille lavastajaks vanameister Ridley Scott ("Gladiaator"). Osades Orlando Bloom ("Sõrmuste isand"), Eva Green ("The Dreamers"), Liam Neeson ("Schindleri nimekiri"), Marton Csokas ("XXX"), Jeremy Irons ("Veneetsia kaupmees"), David Thewlis ("Harry Potter ja Azkabani vang"), Brendan Gleeson ("Kartmatu") jt."

Mu meelest on üks viimaste aastate alahinnatuimaid blockbuster'eid olnud just "Kingdom of heaven". Eks peamine põhjus on see, et Ridley Scotti film osutus isegi pärast stuudiomogulite kääriklõbistamist oma võltsvagaduses peesitavate Õhtumaade (ja eriti Ameerika Ühendriikide) jaoks lõppkokkuvõttes lihtsalt ebamugavaks, näidates moslemeid eesotsas Salah al-Din'iga vähemalt neutraalsest kui mitte lausa positiivsest küljest. Mis tänases päevas on teatavasti ju poliitiliselt mitte just kõige korrektsem suhtumine.

Erinevatel andmetel 130 kuni 140 miljonit dollarit maksma läinud ajalooline oopus ristisõdadest tõi USA-s ekraanidelt tagasi umbes kolmandiku. Ometi on selge, et tänases kommertsmaailmas sellise taseme filmid lõppkokkuvõttes reeglina miinusesse ei jää, selle eest hoolitseb juba kasvõi kõikvõimalik nännitööstus ja videoturg (nii laenutus kui müük) ja tegelikult laekus mujalt maailmast USA kinokassale lisaks veel üle 160 miljoni dollari. Küll ei toonud see sisse kindlasti loodetud hiiglakasumit aga no mis kasumit ta oleks saanudki tuua kui peale avanädalavahetust hakati juba teda kinodest tagasi korjama ning lõpuks näidati seda kogu Ühendriikide kohta vaid üheksal ekraanil? Lisaks tundsid ka arvustajad end ilmselget ebamugavalt, mööndes mokaotsast küll üllatavalt ajalootruud stsenaariumi ja siis leidsid mingi ebaolulise teemakese, millel heietades oma retsensiooni tähemärkide arv täis saada. Selge, et Ridley astus selle filmiga päris paljudele "korralikele kristlastele" üsna valusalt konnasilma peale.

Kinodes näidatud versioon oli 145 minutit pikk, neljakettalisel komplektil välja antud director's cut 194 minutit ja tegelikult on meil endiselt kadunud umbes pool tundi, sest "Variety" kinnitusel väitis režissöör, et ta lõplik variant kestab 220 minutit. Olgu selle kadunud 26 minutiga nüüd kuidas on aga need filmi 51 lisaminutit, mis kenasti DVD-l ka saadaval, on selge näide sellest, kuidas igasugu pintsakud ja lipsud tuleks otsustamise juurest väga kaugel eemal hoida. Director's cut on peaegu nagu uus film, sisaldades endas palju kaadreid, mis annavad kõvasti täiendavat infot ning teevad tegelaste käitumisi oluliselt loogilisemaks ja kogu loo arengut kõvasti sujuvamaks.



NB! Kes pole seda varianti veel näinud, siis nüüd tulevad mõned "pika versiooni" spoilerid:

- Filmi alguses figureeriv ahne preester, kes ei põlga ka laibarüvetamist ära, on tegelikult Balian'i (kes omakorda oli enne sepaks - midagi, mida päris Balian kunagi ei olnud - hakkamist sõjaväe juures insenerina sõjamasinaid ehitanud, omades teadmisi, mida vajas oma lossi kindlustamise juures ta feodaal ning mida ta hiljem Jeruusalemma kaitstes edukalt ka praktikas rakendas) poolvend, kes oli otseselt vastutav selle eest, et Balian peale oma naise enesetappu vangikongi saadeti ning kes veidi hiljem veenab Baliani külast igaveseks lahkuma, et niimoodi kogu ta vähene varandus endale saada. Balian'i kehastab loomulikult kõvasti ülehinnatud (kuigi nunnu) Orlando Bloom ning teeb sellega oma seni parima osatäitmise.

- Kui Godfrey (Liam Neeson - praktiliselt ainus peategelane filmis, kes on fiktsioon - Balian'i isa nimi oli tegelikult Barisan ning pärit oli ta arvatavasti hoopis Põhja-Itaaliast) tuleb Prantsusmaale oma poega otsima, siis tuleb ta tegelikult koju ja kohta, kus kunagi oli tema jaoks nüüdseks igaveseks kadunud paradiis. Balian'i elukoha feodaaliks on nimelt Godfrey vend, kes ei ilmuta mingit soovi oma võimu ja valdusi loovutada, Godfrey enda ning ta otsekui taevast kukkunud poja (kui tugevate ja ohtlike konkurentide) väljailmumine muudab aga jõujooni oluliselt. Lisaks veel asjaolu, et lähima sugulasena päriks Godfrey vend peale Godfrey (ja ta poja) surma ka viimase meretagused maad (ehk siis Ibelini) ning kõik see annab hoopis teise värvingu ta meeste ägedale rünnakule ristirüütlite ja Balian'i vastu.

- Baldwin IV (ehk hõbedast sepistatud näokattega leeprahaige Jeruusalemma valitseja Edward Norton'i kehastuses) keeldub enne surma preestrile pihtimast, teatades, et küll ta Jumala ette jõudes tollele pihib. Väga võimsalt sümbolistlik stseen!

- Ja muidugi kõige suurem muudatus on terve Baldwin V lugu, mis kinoversioonist tervikuna kääride alla kadus (kuigi mõnedesse treileritesse ikkagi sisse jäi). Lugu Sibylla pojast, kes peale oma onu surma kuningaks sai ja kes järgmisel aastal suri. Kuigi poisi surma põhjus ning viis on üks neist vähestest kordadest, kus filmi stsenarist laseb lool vaatajad ajaloolastele teadaolevatest faktidest üsna kaugele viia (õigem oleks küll öelda, et pole teada mingeid tõendeid, et see oleks juhtunud niimoodi nagu filmis), annab see Sibylla käitumisele väga tugeva inimliku põhjenduse.

Aitab praegu spoileritest küll, avastamist on director's cut'is igatahes veel küllaga :)

Film on sarnaselt "Sõrmuste isanda" pikkadele versioonidele pandud kahele plaadile, lisaks on seal ka kolm erinevat täies pikkuses kommentaaririba. Ülejäänud kahel plaadil on lademetes filmimaterjali suurteose filmimisest.

10/10

Dima Bilan'i fännidele :)

Ehk siis spetsiaalne postitus kõigile neile tuhandetele Google kasutajatele, kes otsivad meeleheitlikult taga Dima Bilan'i pilte ning ikka ja jälle siia maanduvad. Ning mis siis, et rõhuv enamus teist silpigi sellest jutust siin aru ei saa, ma deklareerin ikkagi, et ma ei kavatsegi siia ta päris nude pilte üles panna! :D

Pingviinid Aafrikas

Et mis pingviinidest ma siin seletasin? Kõik ju teavad, et kõrbes (sest Aafrika tähendab ju iseenesestmõistetavalt Saharat, eksole) pingviine küll ei leia!

Niisiis kõigile kahtlejaile tõestuseks pildimaterjal, et just sellised need aafrika pingviinid (Spheniscus demersus) ongi, konkreetsed isendid jäid mu kaamera ette Boulders Beach'i koloonias.