10 märts 2009

Kuidas ilma raha kulutamata raamatut osta

Niisiis, teil on kange soov ja tahtmine saada ühest üpris haruldasest ja kallist raamatust (õigemini küll umbes poolest sellest) koopiat aga te muidugi ei viitsi raamatukokku minna. Pealegi peab seal ju koopia tegemise eest maksma ja milleks endale üleüldse liigset tüli tekitada. Te avastate, et seda raamatut müüb imekombel parajasti ka üks internetipood ja te kontakteerute sellega ning nõuate, et see teile vajalikud koopiad teeks. Paraku vastab pood viisakalt, et kahjuks tal ei ole koopiamasinatki. Autorikaitseteemalised probleemid veel peale selle. Niisiis mõtlete te välja geniaalse plaani ja asute seda ellu viima. Te ostate sealt internetipoest selle raamatu aga nutikas olles maksate loomulikult krediitkaardiga (millega maksmisel laienevad müüjale kaardifirmade üsna karmid nõuded) ja... hõõrute juba ette rahulolevalt käsi.

Raamat pannakse posti, te saate selle kätte, avate paki ja teete endale vajalikest lehtedest kusagil (näiteks mõne tuttava töö juures oleva masinaga) koopiad ära, maksmata selle eest sentigi. Siis lähete koju, rebite seni ideaalses seisus olnud kuid nüüdseks teile ebavajalikuks muutunud raamatu selja umbes poole raamatu ulatuses julmalt lõhki, väänate esikaane kõveraks ja saadate teile sellise kaltsu müünud poele nördimusest nõretava e-maili, lisades fotod raamatu nüüdsest seisukorrast ning ähvardate teda kõigi nende surmapattude eest, millega see pood hakkama on saanud, igavese needusega ning rohkem kui suviselt palava tulevikuga Lutsiferi keevas tõrvakatlas.

Ja poel ei jäägi muud üle kui viisakalt vabandada ning pakkuda full refund'i. Eriti heal juhul jääb teile lisaks veel ka raamat ise kuigi selle lõhkise nartsu võite te nüüd rahulikult juba ka prügikasti visata.
---
Sarnasused igasuguse pärismaailmas oleva reaalsusega on selle ulmelaastu juures loomulikult puhtjuhuslikud. Ja nimetatud skeemi tulevikus kasutavad inimesed ei pea mulle selle eest isegi kümmet protsenti kokkuhoitud rahast üle kandma.

Ja ma vist pean varsti veel ühe tag'i lisama. Midagi stiilis "jõuetu sarkasm" vms.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Eee...KES seda tegi? Sest sellise ulme peale lihtsalt ei tule enne, kui seda reaalis näeb, ega ju? :D

P.S. raamatukogu -> skänner? (oi,oi kui keskkonnasõbralik)

Oudekki ütles ...

Ma arvan, et raamatuid ihkav inimene jälle ei suuda neid pooleks rebida...

ancientboy ütles ...

zenbonbon. Ütleme niimoodi, et mul oli huvitav unenägu... :)

Tatsutahime. Arvatavasti sõltub sellest, milleks inimesel raamatut vaja on ja millena ta raamatut kui sellist üldse võtab. Kui sealt on vaja ainult mõningast infot, siis pole ju vahet. Kunagi kuulsin Rahvusraamatukogus (see võis küll juhtuda veel ka RR-i eelsel ajal, siis kui raamatukogu veel Toompeal asus) toimunud intsidendist, kui üksvahe hakkas riiulisse "tekkima" köiteid, mille kallal oli keegi žiletiga käinud, lõigates välja artikleid ja pilte. Lasteraamatute puhul oleks see olnud arusaadavam (kõik need koomiksid ja muud loomad, mida on kuuldavasti alati lõigutud ja katki rebitud) aga seekord oli tegu soliidsete väljaannetega, mille kasutajate puhul ei teki tavaliselt kahtlust, et need käivad raamatukogus ringi, terariist taskus. Žiletiga toimetamise üks "lisaboonuseid" on teatavasti veel see, et tavaliselt rikutakse ära mitte üks vaid mitu järjestikust lehte.

No ja hakkasid siis raamatukoguhoidjad jälgi ajama kuni ühel hetkel tabasidki ühiskonnas kõrgelt hinnatud, tänaseks meie seast lahkunud (R.I.P. jne) härrasmehe, kes vahele jäänuna kinnitas oma tegevust ja oli äärmiselt imestunud, et millest selline lärm? Kuidas raamatukogutädid siis aru ei saa, et ta valmistab ju parajasti enda järjekordset raamatut trükiks ette ja tal on sinna pildimaterjali vaja. Kuskohast siis veel peaks ta seda leidma kui mitte raamatukogust?

Kui mehe käest küsiti, et kus ta neid väljalõikeid hoiab (nii mitmedki ärarikutud köited olid Eestis ainueksemplarid ja neid oleks saanud parandada), ajas ta silmad pärani ning turtsatas, et viskas loomulikult minema. Peale kasutamist polnud tal ju neid enam vaja.

Lugu sai lõpu aastaid hiljem kui peale nimetet isiku surma ta personaalsest arhiivist mingid kladed ja mapid ringiga raamatukokku jõudsid ning vanu aegu mäletavad bibliograafid sealt veel ka üksikuid väljalõikeid avastasid. Täpselt neidsamu, mida too omal ajal raamatukogust varastanud oli...

Anonüümne ütles ...

ühes populaarses raadiosaates räägitakse ka unenägudest :D

kunagi oli teemaks, et koopiamasinate hinna hulka arvestatakse miskit lisa maksu, mis omakorda läheb autorite ühendustele... kui päriselt ka nii oleks ...kas siis piiramatus koguses paljundamise ja nende paljunduste leviamise võiks seaduslikuks lugeda - kuna raha selle eest on ju makstud :D