Brideshead revisited (2008)

Brideshead revisited
Lavastaja: Julian Jarrold
2008
http://www.imdb.com/title/tt0412536/

Täiesti vältimatu oli selle filmi vaatamise kõrvale muidugi juua šampanjat. Seda enam, et ma valmistusin halvimaks. Hea küll, tegelikult jõin küll cava't. Ja ilma värskete maasikateta. Lõppude lõpuks pole ma ju Lord Flyte, et korvid šampanjapudelite ning maasikatega uksest ja aknast sisse jalutaksid.

Uusversiooni olulisim õppetund on kahtlemata see, et kunagi ei tasu uskuda kõlakaid. Ka siis mitte kui need tulevad tegijate endi suust. Erinevalt mu enda poolt varem kirjutatule oli Aloysius siiski filmis olemas (tõsi, raamatut mittelugenu ei pruugi teda tähelegi panna, karu oli muutunud väiksemaks ning pealtnäha täiesti ebaoluliseks aksessuaariks), gay-liin oli filmis samuti sees (tõtt-öelda isegi otsesemalt kui omaaegses seriaalis) ja kõik ei keerelnudki ainult Julia ümber. Isegi Ben Whishaw suutis täiesti arusaamatul kombel Anthony Andrews'i Sebastiani-kingades ilma oluliselt koperdamata ringi tuhiseda. Noh, vähemalt sel määral nagu tal seda üldse teha lasti.

Filmi peamine häda oli asjaolu, et umbes kahe tunni sisse üritati suruda praktiliselt kogu raamatu tegevustik. Sellest tulenevalt oli jaburaid üleminekuid (kui raamatus ja seriaalis kulus Charles'il Sebastiani juurest Julia voodisse jõudmiseks ikka üksjagu aega, siis filmis käis üks sõrmenips ja voila! oligi ühel õhtul Veneetsias mees ringilülitunud) ning osade loo kontekstis siiski oluliste tegelaste ning sündmuste äärmiselt põgus ekraanil vilksamine (nt. Anthony Blanche, kogu Aafrika-liin) ja päris mitmed kujud (Boy Mulcaster jt) olid kogu täiega ära koondatud.

Üldse mitte üllatuslikult varastas kogu show ära Emma Thompson, kelle Lady Marchmain oli erinevalt varasemast tõlgendusest (sügavalt usklik naine, kes üritab ise käituda rangeimate katoliikluse kaanonite järgi ja nõuab seda ka oma lastelt) seekord külmavereline kalkuleerija ja niiditõmbaja. Intrigant. Võimalik küll, et sellel muljel on oma osa ka Emma varasematel rollidel, milleks on sageli olnud väga nutikad ja pea alati äärmiselt tugeva vaimujõuga naised. Igatahes kasutas filmi-Lady Marchmain usku kui vahendit oma eesmärkide saavutamiseks (ja hukutas sellega Sebastiani ning äärepealt ka Julia), mitte ei allunud usule kuigi ta ise pidevalt väitis viimast.

Vähemalt pooled filmi olulisematest sündmustest toimuvad noorte põgusa Veneetsia-visiidi ajal, kus nad Sebastiani ja Julia isal (kes elab seal koos oma mistress'i Cara'ga) külas on. Just Cara ütleb rannal maalivale Charlesile otse, et tema jaoks on see sügav kiindumus ilmselgelt vaid mööduv faas, Sebastiani jaoks aga mitte ning palub Charlesil olla Sebi suhtes ettevaatlik ja mitte talle haiget teha.

Mõni päev hiljem (juba peale seda kui Charles ja Julia suudeldes Sebastianile vahele jäid) toimub üks filmi minu jaoks mõjusamaid stseene. Sebastiani nukker ja väsinud isa on oma Veneetsia lemmikkabelis ning kui kaamera on näidanud Lord Marchmain'i, liigub see kohe altarimaalile, kus seisab langetatud peaga ka Püha Sebastian. Pildi servas, peaaegu pildilt väljas. Kõrvaltegelane. Statist.

Ka Charles on saanud filmis endale iseloomujooni, mis olid arvatavasti temas kindlasti olemas aga mida raamat ja seriaal ehk nii ei võimendanud. Anthony Blanche tuleb Charlesi Londoni näitusele, kus ta uurib, et kas ta peaks Juliat hoiatama? Sest kui kõik on alati mõelnud, et just Charles on see lambuke, kes tapale viiakse, on tegelikult just tema see jahimees, kes on juba aidanud hävitada Sebastiani ja nüüd on ehk hävitamas Juliat. Charlesi ja Julia abikaasadest rääkimata. Ka Lady Marchmain on selleks ajaks surnud ja kummalisel kombel saab just kunagisest liiderdajast (OK, jällegi, see Blanche'i liiderlikkus on midagi, mis filmi ei mahtunud) valusa tõe väljaütleja.

Kui alguses olid Sebastian ja Charles kahekesi contra mundum, siis Charles oli see, kes kokkuleppest kinni ei pidanud ning jättis Sebastiani üksi kogu maailmaga vastakuti seisma. See, et toe kadudes Sebastian murdus, oli paraku asjade loomulik käik.

Sümboolsed on ka lõpukaadrid, kus sõjaväega Marchmain House'i naasnud Charles on valmis kabelis küünalt kustutama kuid otsustab selle siiski põlema jätta. Huvitav, kas mälestuseks kadunud aegadest või lootuses millegigi tagasitulekuks? Või üritab ta nii endalt hoopis reetmise pattu maha pesta?

Hindamisega on selline lugu, et mul on endal kah piinlik aga tulevad maksimumpunktid. Kindlasti on suur osa ka selles, et ma "nägin" filmi vaadates ka seda, mida seal ei olnud. Neile, kes raamatut lugenud ei ole või kelle jaoks ei mängi see lugu nii suurt rolli, võivad minupärast seda filmi rahulikult ka maatasa materdada. :)

10/10

Homoseksuaalsusest Eesti NSV-s

Et ma just ühes foorumis porisesin alljärgneval teemal, siis tõstan selle jutu ka siia.

Väitis nimelt kodanik niimoodi:

Nagu me teame Nõukogude Liidus geisid polnud. Homoseksuaalsus oli seadusega karistatav.

Homoseksuaalsus per se ei ole kunagi NSVL-s karistatav olnud. Nõukogude ajal oli kriminaalkorras karistatav meestevaheline seksuaalvahekord, see, mida nõukaaegne juriidiline kirjandus pederastiaks nimetas. Ja nagu ma alati olen rääkinud, oli seegi punkt KrK-s sees rohkem mitte homode igapäevaseks ahistamiseks vaid nn. igaks juhuks, et oleks alati midagi käepärast võtta. Oli näiteks üsna levinud, et poliitiliste dissidentide kohtuprotsessidel poogiti muude surmapattude kõrval neile külge ka paragrahv 118.

Kolmekümne aasta jooksul (1960-1989) oli Eesti NSV-s kokku umbes 150 kohtuprotsessi (see oli umbes 4-5 protsenti kogu seksikuritegude portsust, viimane omakorda moodustas 2-3 protsenti kõikide kuritegude hulgast ehk siis keskmiselt umbes viis kohtuotsust rohkem kui kuuest tuhandest aasta jooksul tehtud kohtuotsusest - andmed põhinevad Justiitsministeeriumi arhiivides leiduvale materjalile, millest Teet Veispak 1990.a. kokkuvõtte tegi), mis lõppesid kohtualuse süüdimõistmisega pederastias. Tõsi, see number ei kajasta neid juhtumeid, kus lõpuks karistati "kangema" paragrahvi järgi ja nn. pederastia oli vaid "kõrvalsüüdistus". 150 ei ole muidugi väike number (oli aastaid, kus ei esinenud ühtegi juhtumit ja samas nt. 1967 ja 1980 olid "rekordaastad", vastavalt siis 17 ja 15 juhtumiga - huvitav, kas viimane oli kuidagi seotud olümpiaregatiga?) aga tõtt-öelda tahaks mina küll lugeda neid toimikuid (ei, mind ei huvita absoluutselt isikute nimed) ja näha, kui palju seal oli täiesti tavalisi inimesi, kui mitu korda oli tegu võimudele tülikaks muutunud persoonidega, kellele midagi muud eriti ei andnud inkrimineerida ja kui paljudel juhtudel oli tegemist ka tänapäevases mõistes (s.t. sisaldades vägivalla jms elemente) kuriteoga. Ma kahtlustan, et praeguses mõistes süütute kohtualuste arv moodustas nimetet pooleteistsajast mitte väga suure osa, mis omakorda annaks täiendavat tunnistust sellele, et mingit otsest nõiajahti ei peetud homodele ka stagnaajal. Lõppude lõpuks teadsid ju kõik seda kohvikut, seda sauna ja seda parki, kuskohas vajadusel kokku saada ning asjaolu, et neis kohtades ei korraldatud pidevaid haaranguid, näitab juba iseenesest midagi. :)

Jalge vahelt täispuhutav Wolverine...

...on "kristlaste" võltsing.

Hiljuti tekitas furoori "kristlaste" veebilehelt christwire.org alguse saanud lugu saatanlikust firmast nimega "Marvel", kes olevat uue, 1. mail Eestiski esilinastuva X-meeste filmi X-Men Origins: Wolverine toel toonud turule seeria mänguasju, millest ühte (nagu ka allolevalt fotolt näha) tuleks täis puhuda strateegilisest asukohast.

Jõleduse "avastanud" kirjatsura sülgas tuld ja tõrva ning nimetas sellist mänguasja otseseks homopropagandaks, mille eesmärk olevat noori poisse julgustada oma suud kasutama mittepühaks (non holy) otstarbeks.

"Me võiksime sama hästi oma lapsed üles rivistada ja nad ise ära põletada! Kui me aktsepteerime sellist laadi, saatanale heameelt valmistavaid ettevõtmisi [nagu täispuhutav Wolverine], siis põlevad nad tulejärvedes niikuinii," teatas vihane "kristlane" tatti pritsides.

Nüüdseks on paraku selgunud, et Mattel ei ole kunagi sellist mänguasja tootnud. Lihtsalt "kristlased" keerasid seekord oma vihkamisega vindi veidi üle ning jäid omavalmistatud võltsinguga haledalt vahele.

Muidugi ei ole see ajaloos esimene ega kindlasti mitte ka viimane kord kui end kristlasteks nimetavad tegelased käituvad risti vastupidi oma armastatud Jeesuse õpetustele. Mu armsad variserid, podisevad tulejärved Saatana aujärje ees ootavad teid! Aamen!

Ammu

Vahel plumpsavad kusagil mälu allhoovustest pinnale ammuunustatud lood. Eile käis vennapoeg mulle ja mu kaasale oma uut ratast (mis on küll hetkel ta jaoks ehk isegi veidi suurevõitu aga poiss kasvab ka üsna kiiresti) näitamas ja äkki tuli mulle meelde stseen 1982. aasta suvest.

Siis tähistasime "tädi" (jutumärkides seepärast, et tegelikult oli ta vanaema tädi ja mulle seega vanavanatädi aga me olime juba ammu leidnud, et pideva generatsioonidevahelise segaduse ärahoidmiseks oli tema see üks ja ainus "tädi" ning kõik nooremad isikud, sealhulgas ka näiteks mu päristädi, said vajadusel pigem nimepidi ära mainitud) 75. sünnipäeva ja ühel hetkel oli aeg niikaugel, et kell oli palju. Kuna peopaigas oli niigi pool suguvõsa koos ja seega seal magamispaikadega rohkem kui kitsas, pidime meie vennaga minema ööbima umbes neli kilomeetrit eemal asuvasse vanaema metsatallu. Niisiis ajasin ma oma jalgratta (ma ei mäletagi enam, oli see veel mu vana "Ereliukas" või oli siis mul juba kena roheline meestekas) kuuri alt välja, panin pakiraami peale tavaliselt tädi tugitoolis asunud ja ta enda poolt kunagi ammu imetihedas ristpistes välja õmmeldud karudega padja pehmenduseks ning siis sättisime tookord hiljuti neljaseks saanud poisi sinna istuma. Õues oli juba sügav suveöö kui me lõpuks minema saime ja ma mäletan, et ma üritasin kogu tee lasta vennasel midagi rääkida, et ta seal taga pakiraamil kõlkudes magama ei jääks, jalgu kodaratesse ei laseks või lihtsalt maha ei kukuks.

Igatahes oli poiss tubli ja me jõudsime õnnelikult kohale ning siis oli nii, et me olime kahekesi hiigelsuures tsaariaegses majas. Minu päralt oli terve maja teine korrus (kõik sealsed viis tuba) ning vennas oli tookord suviti maal olles harjunud magama vanaema alumise korruse toas aga kuna vanaema oli veel pidus, siis uurisin ma, kas poiss ikka on kindel, et ta jääb üksinda alla ega ei taha tulla üles minu tuppa. Ta arvas, et tema küll ei jaksa trepist üles ronida ja minut hiljem juba nohises.

Hää küll, panin siis tuled kustu ning marssisin läbi köögi, tagumise esiku ja koridori trepihalli ning asutasin end trepist üles minema. See oli 90-kraadise pööruga paremale keerav trepp, kokku oma neli meetrit kõrge. Ning kui ma olin just pöörukohas, nägin ma ülal mademel seisvat ühte vana meest. Miskipärast teadsin ma kohe, kes see on. Vanaonu, kes selle maja (mille algul sinna majutatud vene ohvitserid ära lagastasid - nad põletasid ahjus ära isegi paksud vaibad ning valge tiibklaveri, niipalju kui seal klaveris seda põlevat materjali oli - ja millel vahepealsetel segastel aegadel ning asjaoludel selle omanikuks saanud kaugem sugulane vaid mõne aasta eest lihtsalt ära laguneda lasi...) ehitas, kes oli sõjaeelsel ajal aktiivne nii ühiskonnaelus kui ka kaugelt üle keskmise edukas majanduslikult ning kelle tiblad Siberisse viisid, kus ta Sverdlovski oblasti vangilaagris 1942. a. kevadel surma mõisteti ja mõrvati. Ma polnud küll vist kunagi teda ka mitte pildi pealt näinud aga kui ma aastaid hiljem sellest loost lõpuks vanaemale rääkisin, siis ta ütles, et jah, ta teab, see on tõesti Mihkel, kes vahel oma majas ringi käib...

Igatahes astus ta mul trepi pealt eest ära ja lasi mind sõnatult läbi. Tagantjärele mõeldes ei saa ma siiani aru, miks ma röökides majast välja ei jooksnud vaid läksin trepist ikkagi üles, möödusin varjukujust, tatsasin oma magamistuppa, panin ukse kõvasti kinni, ronisin voodisse ja tõmbasin teki üle pea. Ning jäin magama.

Mingil ajal öösel oli lõpuks ka vanaema laekunud ja kui ma hommikul veidi kõhevil ning silmanurgast pidevalt kahtlustavalt ringi piiludes alumisele korrusele läksin, oli kõik nagu alati. Vennas mässas seal midagi puuokstest "ehitada" ning pannkoogid olid just valmis saanud.

Meelde tuli see lugu vist eelkõige seepärast, et mängus oli samuti jalgratas ning et vennas oli tookord umbes-täpselt sama vana kui ta poeg praegu.

Märtsifragmendid

Heal hulgal pealinna toitlustusasutustel läheb ilmselgelt liiga hästi. Pühapäeva õhtupoolikul osutus Tallinna vanalinnas sobiliku ja samal ajal külastajaid ootava söögikoha leidmine üllatavalt keeruliseks. Mis ei tohiks ju meie teenindustaset arvestades teoreetiliselt väga üllatav olla aga pani siiski veidi kulmu kergitama.

***

Eile koju sõites oli pooltühjas bussis teiste seas ka kolm last. Kaks poissi ja üks tüdruk. Lapsed reisisid omapäi (Tallinnas saatis emme nad teele ja provintsis oli vist tädi neile ilusti vastu tulnud) ning suurema osa ajast suutsid end üllatavalt hästi ülal pidada. Vanem poiss võis olla ehk 10-11-aastane, tüdruk paar aastat noorem ja noorim laps oli arvatavasti 5-6-aastane poisiklutt. Alguses möödus nende aeg Sony PSP-ga rallit mängides aga kui masina akud otsa said, siis umbes 70 kilomeetrit enne sihtpunkti läks asi käest ära.

Ma juhtun ähmaselt mäletama, et kui mul kunagi ammu pätakana igav oli, siis üheks lahenduseks oli minna koos sõbrapoisiga hoovis olevatele kiikedele kiikuma ning mängida mängu, kus iga järjekordse ettetuhisemise peal tuli kordamööda öelda kas mõne linna nimi või hoopis mingil etteantud teemal sõna, mis algaks sama tähega millega eelmine öeldud sõna lõppes. Ning sõnad ei tohtinud ühe mängu piires korduda. Reegel, mis muidugi tõi sageli kaasa pikemaid vaidlusi teemal "ise oled loll, seda sõna pole täna öeldud, see oli eile!"

Nojah, nüüd ma sain siis teada, et tänapäeva noortel inimestel on samasugused mängud, ainult et riikide, linnade või sõnastikust leitud sõnade asemel räägitakse sellest, mismoodi oleks kõige parem üksteist ära tappa. Kui ma poleks seda ise kuulnud, siis ma poleks tõesti uskunud, et kõige mahlakamad ning võikamad tapmisviisid käib välja just see pisike, koolis veel mitte käiv, heleda häälega poisijuntsu. Oma õelt (kes, kui ta parajasti ei rääkinud kellegi mõõgaga läbi torkamisest või politsei käest varastatud püssiga inimeste suunas kõmmutamisest, kogu selle tsirkuse ajal hüsteeriliselt itsitas) silmade äralõikamine või ta elektriliinidele viskamine olid neist meetoditest ühed leebemad...

Kindlasti oleks selline jõmpsikas tõeline leid mõnele fantaasiavaesele gore-filmide lavastajale aga ma ei kujuta hästi ette, mismoodi see poiss oma videomängumaailmas elamist päriseluga siduda suudab ning ma ei tahagi teada, millal ja mismoodi ta hetkelises pahameeletujus kellegi tõeliselt maha koksab. Sest sellest pole ometi midagi, peale restarti on too tapetu ju jälle elus.

Kuidas ilma raha kulutamata raamatut osta

Niisiis, teil on kange soov ja tahtmine saada ühest üpris haruldasest ja kallist raamatust (õigemini küll umbes poolest sellest) koopiat aga te muidugi ei viitsi raamatukokku minna. Pealegi peab seal ju koopia tegemise eest maksma ja milleks endale üleüldse liigset tüli tekitada. Te avastate, et seda raamatut müüb imekombel parajasti ka üks internetipood ja te kontakteerute sellega ning nõuate, et see teile vajalikud koopiad teeks. Paraku vastab pood viisakalt, et kahjuks tal ei ole koopiamasinatki. Autorikaitseteemalised probleemid veel peale selle. Niisiis mõtlete te välja geniaalse plaani ja asute seda ellu viima. Te ostate sealt internetipoest selle raamatu aga nutikas olles maksate loomulikult krediitkaardiga (millega maksmisel laienevad müüjale kaardifirmade üsna karmid nõuded) ja... hõõrute juba ette rahulolevalt käsi.

Raamat pannakse posti, te saate selle kätte, avate paki ja teete endale vajalikest lehtedest kusagil (näiteks mõne tuttava töö juures oleva masinaga) koopiad ära, maksmata selle eest sentigi. Siis lähete koju, rebite seni ideaalses seisus olnud kuid nüüdseks teile ebavajalikuks muutunud raamatu selja umbes poole raamatu ulatuses julmalt lõhki, väänate esikaane kõveraks ja saadate teile sellise kaltsu müünud poele nördimusest nõretava e-maili, lisades fotod raamatu nüüdsest seisukorrast ning ähvardate teda kõigi nende surmapattude eest, millega see pood hakkama on saanud, igavese needusega ning rohkem kui suviselt palava tulevikuga Lutsiferi keevas tõrvakatlas.

Ja poel ei jäägi muud üle kui viisakalt vabandada ning pakkuda full refund'i. Eriti heal juhul jääb teile lisaks veel ka raamat ise kuigi selle lõhkise nartsu võite te nüüd rahulikult juba ka prügikasti visata.
---
Sarnasused igasuguse pärismaailmas oleva reaalsusega on selle ulmelaastu juures loomulikult puhtjuhuslikud. Ja nimetatud skeemi tulevikus kasutavad inimesed ei pea mulle selle eest isegi kümmet protsenti kokkuhoitud rahast üle kandma.

Ja ma vist pean varsti veel ühe tag'i lisama. Midagi stiilis "jõuetu sarkasm" vms.

Palju raha ja palju nulle

Viimaste aegade devalveerimispaanikas (mis hetkel küll jälle mõnevõrra vaibunud on) on pidevalt olnud juttu ka inflatsioonist ja sellest, kuidas asjad vanasti olid. Ma olen mitmel korral pidanud vastama uudishimulike inimeste küsimustele, et milline siis on kõige suurema nominaalväärtusega raha, mis iial välja on antud. Vastus on tegelikult lihtne ja võimalik, et paljude jaoks veidi ootamatu. Nimelt on selleks hõimurahva isamaal Ungaris sõjajärgses hüperinflatsioonis 1946.a. suvel trükitud raha, mille nominaaliks oli üks miljard b.-pengő't. Ah et tundub vähevõitu?

Hüperinflatsiooniga on teatavasti selline lugu, et lõpuks muutub nullide kokkulugemine juba puhtfüüsiliselt keeruliseks (eksole, katsuge hetkega vahet teha rahadel, mille nominaalid on näiteks 500000000000 ja 50000000000, ometi on vahe kümnekordne), seega võtsid nutikad ungarlased algul kasutusele lühendid m.-pengő (või milpengő), mis oli 1'000'000 pengő't ja veidi hiljem juba b.-pengő (ehk bilpengő), mis oli juba miljon m.-pengő't ehk 1'000'000'000'000 pengő't. Sellel kenal rohelisel pabertükil, mis siiani hoiab enda käes suurima denominatsiooniga raha tiitlit, on niisiis nominaalväärtuseks 1'000'000'000'000'000'000'000 pengő't. Üks ja kakskümmend üks nulli või kui ma kaugest kooliajast õigesti mäletan, siis täpselt üks sekstiljon pengő't. Tõsi, see raha trükiti küll valmis kuid reaalsesse käibesse see ei jõudnudki, igapäevaselt kasutuses olnud rahadest oli suurim kümme korda väiksema nominaaliga (ehk siis sada miljonit bilpengő't) sedel. Kui 1946. aasta augustis läbi viidud rahareformiga suudeti inflatsioonikõver lõpuks murda, siis vahetuskursiks kehtestati 1 forint = 400 oktiljonit (see on number 4, mille järel tuleb 29 nulli) pengő't. Reformieelset inflatsiooni kiirust (vahepeal oli seal olukord, kus kaupade hinnad kahekordistusid keskmiselt iga 15 tunni järel...) iseloomustab hästi võrdlus USA dollari vahetuskursiga. Kui 31. detsembril 1945 sai ühe dollari eest 128'000 pengő't, siis täpselt seitse kuud hiljem maksis üks dollar juba 460'000'000'000'000'000'000'000'000'000 pengő't. Rahareformini oli sel hetkel jäänud veel 18 päeva.

Hea küll, ma tean üsna hästi, et inimestele avaldavad nullid rahade peal hoopis rohkem muljet kui mingid sõnad või tähelühendid. Veel üks megamaksisuperinflatsioonikolle oli 1980-ndate lõpu ja 1990-ndate alguse Jugoslaavia ning just siis ja seal trükiti mulle teadaolevalt kõige enamate nullidega rahatäht. 500'000'000'000 ehk viissada miljardit dinaari. Ja kui kusagil peakski mõni rohkemate trükitud nullidega sedel eksisteerima, siis igal juhul jääb ka see raha auväärselt selle "nullitabeli" tipuossa püsima.

Ning lõppu veel üks ikooniks muutunud foto 1946. aasta Ungari suvest. Raha oli nii väärtusetu, et inimesed loopisid seda tänavale hunnikutesse ning vaesed kojamehed pidid siis rentslist selle rämpsu kokku pühkima.

Kondoomimood

Et kindlasti on ka sellesinase blogi lugejate seas moegurude wannabe'sid, siis väike näpunäide intiimelu valdkonnast, mis muidu ehk võib kahe silma vahele jääda. Nimelt kannab moekas inimene tänavu selliseid, peaaegu juba haute coutoure kondoome:

Kui kellelgi peaks nüüd tekkima tahtmine ka voodimängudes viimase peal olla (või kui äkki täiesti juhtumisi kellegi nabaalune füsiognoomia peaks vastama pildil nähtule), siis siit saab.

Surnud ja täiesti ootamatult

See maavillane arvutikeel on jätkuvalt naljakas. Hiljuti, peale Ubuntu versiooniuuendusega mässamist, sain muusikamängijat restartides alguses ette ülaltsiteeritud veateate ja mitte väga ammu jäi miskise programmijupi eestikeelses abifailis ette fraas "Kuidas tappa protsessi". Ingliskeelne originaal "How to kill the process" tundub miskipärast igatahes oluliselt vähem vägivaldne.

Kolm pühaduserüvetust ühes

Mida teha siis kui sa oled täiesti arusaamatult kusagilt külma saanud, kõri on paks nagu tünn tavotti ja pool päeva on maha magatud? Muidugi on alati abiks kokkamine aga et ma olen natuke (rõõmus elevus saalis) laisk, siis võiks see kõik veel ka kiiresti valmiv olla.

Niisiis. vaadates kriitilise pilguga üle oma kodused tagavarad, sai otsustatud kokku keerata pasta singi ja kastmega à la Café de Paris.

Maailmas on terve hulk igasuguseid gastronoomilisi ahvatlusi, mille kohta paistavad absoluutselt kõik teadvat, mismoodi seda valmistada tuleb ja samas ei oska õigeid komponente ja/või nende vahekordi keegi peale roa väljamõtleja (või nende pärijate) öelda ning sealt juba seda infot ei saa. Nii on kasvõi Sacheri tordiga (mille proovimiseni ma hoolimata mitmetest varasematest visiitidest Viini ja Salzburgi - ainsad kohad, kus originaali pakutakse - jõudsin alles eelmise aasta jaanuaris ning sedagi vaid tänu sellele, et lõpuks ostsin Viini lennujaamast Sacheri esinduslavkalt kaks torti kaasa kuna linnas asuvasse kohvikusse oli ilma tunde sabas seismata absoluutselt võimatu sisse saada) ja nii on ka selle Genfis asuva ajaloolise kohviku leiutisega. Mis tähendab samas, et ega erilist vahet pole, kas üritada seda oletatavatest algkomponentidest ise kokku keeta või minna lihtsama vastupanu teed ning valmistada kaste umbes viie minutiga, kasutades kastmepulbrit. Viimasel juhul saab lisaks odavamale hinnale boonuseks veel ka tasuta umbes veerandi Mendeljejevi tabelist. Tõsi, see Hemköpi firma pulber, mille ma hiljuti Stockholmist ostsin, sisaldab muude koostisosade kõrval väidetavalt vaid seitset erinevat E-d (millest ükski isegi ei viita kanamaksale...), nii et kõige hullem ei olegi.

See oli siis esimene pühaduserüvetus. Teiseks oli loomulikult asjaolu, et hea mahlase antrekoodi juurde mõeldud kastet kasutasin mina julmalt hoopis pasta juures. Seekord läks potti Voiello firma canneroni't n. 160 (cannelloni alamõõduline väikevend), mida mu kaasa eelmisel aastal Tallinnas Laial tänaval asunud itaalia kohvitoa ja müügipunkti lõpumüügist kokku ostis ja kuna kaste lihtsalt nõudis mingit lihaollust, siis sai selleks kergelt pannilt üle lastud Saaremaa Lihatööstuse pizzakate. Muidugi oleks ahjust läbi käinud loomaliha olnud oluliselt parem valik aga viimast mul ju kapis lihtsalt ei olnud.

[[[ Ootamatu vahepala. Helistas tööle ruttav homme fatale ja kui me lõpuks veerand-tunnise kõne jooksul olime jõudnud selleni, et ma raporteerisin hiljutise vanade fotode sorteerimismaratoni käigus tehtud avastusest, milline laps ("laps, aga muidugi selline nunnu laps") ta ikka veel viis aastat tagasi oli, suutsin ma ta peaaegu välja vihastada. Ja mul endal on nii kuradima lõbus. Arvatavasti pasta kõrvale tarbitud sauvignon blanc'i mõju... :D ]]]

See viimane (s.t. loomaliha asemel sigase pizzakatte kasutamine) oligi kolmas pühaduserüvetus. Ning kuna pastat on suhteliselt keeruline ilma veinita tarbida, siis tuli sinna kõrvale muidugi avada pudel, mis pärit Miguel Torres'e Uue Maailma põhjatutest veinikeldritest, konkreetsemalt siis San Medín'i sauvignon blanc 2005. Vein, mida me oleme viimase poole aasta jooksul joonud niipalju, et eile teatati mulle, et Eesti on sellest veinist tilgatumaks joodud. Mul on veel umbes pool kasti alles ja mu lemmiktoitlustusfirmas samuti mõned pudelid. Kõik. :(

Ja eriline hitt oleks kui nüüd keegi viitsiks veel ka need äramäkerdatud nõud ära pesta...

Ainult filmis...

...juhtuvad sellised asjad nagu viimase veerand tunni jooksul. Vähemalt tavaliselt. Lösutasin mina oma teekruusiga köögiakna all ning vahtisin unest alles poolkinniste silmadega õue. Aeg-ajalt sõitis mööda mõni auto, siis kiirustasid mingid inimesed kuhugi. Nagu tavaliselt ikka. Ja siis tõttas diagonaalis üle platsi, kus kunagi oli ilus 18. sajandist pärit maja, mille muinsuskaitsjad tosina aasta eest nii ära kaitsesid, et nüüd pole enam vundamentigi, kaks õrnas eas preilit. Ilmselt gümnaasiumi lõpuklasside usinad õppurid. Neist üks oli hommikul riietumisel arvestanud meie klimaatiliste iseärasustega ning sai oma ilmselt soojade ja mugavate saabastega kenasti edasi, teine oli aga jalga tirinud poolde põlve ulatuvad udupeened ning hiidkõrge tikk-kontsaga jalanõud, millega ta siis sel krobelisel jäisel maastikul sõna otseses mõttes ukerdas nagu lehm libedal jääl. Tüdrukutel paistis natuke kiire ka olevat ning lõpuks astus pikakontsaline otsustavalt sissetallatud rajalt kõrvale lume sisse ja peale mõnda sammu murdis krõksti oma vasaku saapa kontsa alt ära. Šokipaus. Peale mida neiud veidi vadistasid omavahel, vaatasid kella ning läksid eri suunades lahku. Üks arvatavasti edasi kooli, teine, liibates oma parajasti mituteist sentimeetrit erineva pikkusega koibadel, tõenäoliselt kodu poole tagasi.

Kui ta oli kõnniteeni jõudnud, kohtus ta sõbranna või lihtsalt tuttavaga, nad ajasid paar sõna juttu, vangutasid päid ning liikusid-liipasid oma sihtpunktide poole edasi. Ja kümnekonna sammu pärast, mitte kaugel sellest kohast, kus konts murdus, lendas lavale tulnud uus tegelane sirgelt selili. Nagu lestakala oli lapiti maas, üleõlakotist välja lennanud asjad maitsekalt talviselt valget ümbrust dekoreerimas. Muidu võiks ju arvata, et tütarlapsel tuli vastupandamatu soov lumeinglit teha aga mis sa seal jää peal ikka nende kätega vehid. Õnneks ei juhtunud sest prantsatusest küll miskit suuremat jama, sest peale esimest ehmatust ajas kannatanu end püsti, korjas oma varanduse kokku ning marssis edasi, nüüd küll juba mõnevõrra ettevaatlikumalt ja väiksema uljusega.

Igatahes saab siit õpetlikust loost teha kaks järeldust. Lisaks ilmastikuoludele vastavale sõidukiirusele tasub valida ka vastavad jalanõud ning oma varandust sisaldava märsi lukud-nööbid-klapid tasub igaks juhuks alati kinni hoida. Isegi siis kui seal parajasti batoon sees peaks olema.

No Heroics - The complete first season (2008)

No Heroics (The complete first season)
Lavastaja: Ben Gregor
2008
http://www.imdb.com/title/tt1086788/

Tänane London, mis erineb meile tuntud reaalsusest vaid ühe pisiasja poolest: kõikjal kubiseb superkangelastest. Aga selle asemel, et meile näidata järjekordset suurejoonelist kaklust supersupersuperkangelaste vahel (näiteks rannavolleturniir Superman & Batman vs. Spiderman & Wolverine), keskendub seriaal peamiselt viiele vähemtuntud tegelasele, kes enamasti istuvad ja joovad ohjeldamatult kusagil SoHo's asuvas superkangelaste kodupubis "The Fortress".

Peamise neliku moodustavad Alex aka The Hotness - kergelt ülekaaluline ("talvekaalus", nagu ta ise ütleb) pidev ebaõnnestuja, kelle supervõimeks on kuumust kontrollida. Ükskord otsustas ta vana rahvatarkust ("fight fire with fire") sõna-sõnalt võtta ning tekitas tulekahju tulega kustutada üritades igavese piraka segaduse. Põhimõtteliselt on ta mees, kellel enam-vähem plaanitult tuleb välja vaid peopesal toidu soojendamine. "Ding" peab ta muidugi sinna juurde ise ütlema kui toit valmis on.

Sarah aka Electroclash. Kahe omaaegse ülipopulaarse superkangelase tütar, kes suudab igasugused masinad panna oma tahtmist mööda käituma. Ta lihtsalt räägib nendega paar sõna porgandihäälel ja voila! saabki näiteks sularahaautomaadist portsu raha. Või sigaretiautomaadist paki suitsu. Ühesõnaga selline kergelt huligaansete kommetega tütarlaps, kes on kunagi minevikus Alex'iga semminud ja peab ütlema, et see suhe, kuigi tänaseks muutunud tüüpiliseks kassi-koera suhteks, ei ole veel kaugeltki lõppenud.

Don aka Timebomb. Hispaaniast pärit alkohoolikust geikutt, kelle võimeks on näha tulevikku ette täpselt 60 sekundi ulatuses ja kes on juba pikemat aega jaganud oma öid ja päevi ohjeldamatu joomise ning juhuseksi vahel. Muu hulgas on ta ka endine piinamisspetsialist, kes suudab ühe saladuse paljastamisest keelduva superpahaga teha üsna uskumatuid asju, kasutades vaid taldrikutäit tikuvõileibu.

Ning neljandana on selles sõpruskonnas Jenny aka She-Force, maailma tugevuselt kolmas naine, kes aga parema meelega tahaks olla tavaline tüdruk ning elada tavalise inimese elu. Milles ta (erinevalt näiteks Pipi Pikksukast) hoolimata oma tõsistest püüdlustest muidugi pidevalt ebaõnnestub.

Ja loomulikult on siin ka selle ringkonna kõige tuntum ja kõige suuremate võimetega (lendab ja puha...) mees Devlin aka Excelsor, keda keegi jõudis kusagil juba tituleerida superkangelaste maailma Brad Pitt'iks. Ainult et erinevalt mister Pitt'ist on Devlin juhtumisi ka väga tõsine kandidaat maailma suurima sitapea tiitlile.

Veel üks tegelane, keda on raske mainimata jätta, on pubi uksehoidja/turvamees Simon aka Thundermonkey, kelle supervõimeks on oskus kutsuda kokku terve ahvikari aga selle kõige juures on üks pisikene konks. Nimelt võtab ahvide saabumine aega terve igaviku (ka peale olulist muudatust logistikas, mis lühendas ooteaega drastiliselt, jäi see ikkagi kusagile kahe tunni kanti) ja enne kui need kohale jõuavad, on igasugune vajadus nende abi järele juba kadunud. Osaliselt just seetõttu on Simon pidevalt melanhoolne kuni ta lõpuks otsustab teistele näidata, et ka tema oma ahvidega on millekski suureks suuteline. Kõik see värk lõpeb viimases seerias paraku aga Simoni ja ta ahvide matusega...

Esimese hooaja kuus seeriat olid esmakordselt eetris eelmise aasta septembris ja oktoobris ning on tekitanud üsna erinevat vastukaja. Kui enamik vaatajaid ja kriitikuid kiitis ITV2 algupärast sitcom'd pea taevani ja see sai Best New Comedy-kategoorias ka British Comedy Awards'i nominatsiooni, siis mitmed teised pidasid seda surmigavaks. Ja üleüldse olevat enamik "nalju" iidvanad ning vööpiirkonnast allapoole kiskuvad. Ma ei teadnudki varem, et puritaanid on igavusest hakanud ka komöödiaseriaale hindama.

Mina kaldun igatahes pigem nende esimeste poole. Kui ma täiesti juhuslikult sattusin mõne päeva eest esimese osa peale, siis ma lihtsalt jonnisin ja trampisin niikaua jalgu kuni ka ülejäänud viis seeriat kätte sain. Selle tulemusena võin nüüd aga väita, et kui on vaja nii umbes kahe tunni ringis (kes see ikka neid tiitreid vaadata viitsib, eks ole) aega surnuks lüüa, siis selleks sobib "No Heroics" küll väga hästi.

8/10