Versailles, la visite (1999)

Ma arvan, et see oli vist tookordsel Pariisis käigul kui ma olin põikpäiselt pähe võtnud käia nelja-viie päevaga läbi niipalju turistilõkse kui võimalik ning nii ma siis vedasin kaasat ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ja lisaks Eiffelile, triumfikaartele, Jumalaema ja Invaliidide kirikule ning tont teab millele kõigele veel, oli ühel päeval raudselt plaanis ka Versailles. Korralike turistidena sättisime fotokad kõhu peale ning asusime oma Montmartre'i hotellist sinnapoole teele juba üsna varakult ning olimegi enam-vähem lossi avamise ajaks kohal aga siis ilmnes probleem. Nimelt selgus koha peal, et lossis toimusid mingid üritused ning enamik tavaliselt külalistele avatud ruumidest (sealhulgas ka Peeglite Saal, mis siis veel ei olnud remonti läinud) olid lihtlabaselt suletud. Niisiis me porisesime natuke vastastikku, istusime lossi ees mingi pingi peal ja sõime kusagilt ostetud maasikaid ning croissant'e, jõime Eviani vett peale ja lonkisime veel ühe tiiru ümber ehitiste kompleksi teha. Lõpuks otsustasime, et kui lossi ei saa (õieti me leidsime, et täispilet pole seda kümmetkonda ruumi väärt, mida näha oleks saanud), ei lähe me tagumistesse aedadesse kah (selleks oli ju samuti piletit vaja) ning saime oma selle päeva turismimarsuudiga üllatavalt varakult ühele poole. Niimoodi osutus päeva elamuseks hoopis lossi ligidal toimunud mahepõllumajandustootjate laat, kuhu me kogemata sattusime ning kus eksponeerisid end teiste seas ka näiteks Poolast kohale sõitnud siga ja eesel ning meetootja Saksamaalt. Mismoodi eesel sellesse konteksti sobis (ma pole kuulnud, et eeslipraad kõva hitt oleks), jäigi arusaamatuks aga igasugu söögivärki sai küll nõrkemiseni testitud ning seal oli tõesti päris head kraami. Nii et meie Versailles-kogemus on pigem talupoeglik ja üldse mitte kuninglik.

Nüüd aga sattus mulle kätte film "Versailles, la visite" (1999), lavastajaks veel ilmakuulus Gérard Corbiau, mees kelle käes alt on tulnud näiteks sellised hitid nagu "Farinelli" ja "Le Roi danse". Muidugi pidin ma selle ära vaatama ja tänane õhtu tundus just sobilik olevat.

Lõviosa tunnisest filmist on loomulikult pühendatud Versailles' looja Päikesekuninga perioodile, tähtsuselt teine lõik puudutab õnnetu Marie Antoinette'i aega (ehk siis sisuliselt palee viimaseid glamuurseid aastaid enne kui revolutsionäärid lossi ära lagastasid) ja kõik need ülejäänud (Louis XV, Louis XVI, Napoleon, Louis Philippe jne) pidid leppima järelejäänud ajariismetega. Kuigi on ka selge, et selleks, et losside lossist vähegi põhjalikumalt kõik ära rääkida, oleks vaja filmi, mis kestaks päevi.

Corbiau jutustab oma filmiga lisaks loole paleest möödaminnes muidugi ka Prantsuse monarhia loo ja kohati (olgu või Marie Antoinette'i perioodist rääkides) muutub see kõik väga sümbolistlikuks. Näiteks kasvõi liikuvad, aknaid (ja väljavaadet) varjavad peeglid, reaalsusest põgenemist võimaldav teater või kasvõi raamaturiiulist avanevad salauksed. Filmi visuaalia keskendubki suuresti kõikvõimalikele detailidele ja ebatavalistele võttenurkadele, nii peaks film olema huvitav ning avastamisrõõmu pakkuv ka neile inimestele, kes lossis ja pargis ise ringi jalutanud on. On ju loomulik, et nööri taga mööda etteantud kitsast koridori liikudes lihtsalt ei näe mitme meetri kauguselt sedasama, mille kaamera kümnekonna sentimeetri pealt kinni püüab. Nagu ka pargiteedel jalutades ei ole võimalik kogeda samasuguseid vaateid, mis avanevad helikopterilt või maapinnast 30-meetri kõrgusel kraananoka otsas kõlkudes.

Boonusena kaasa oleval pooletunnisel dokumentaalfilmil dokumentaalfilmi tegemisest näeme meeskonna pidevat võitlust riiaka valgusega, mis pea kunagi polnud õige, kitsastest oludest tingitud probleeme, mis ei lubanud kasutada tavapäraseid filmimismeetodeid ja ajaga võidu jooksmisest, et võtted õigel ajal ikkagi valmis saada. Üht-teist muudki ning seda kõike saadab režissööri mõnus pajatus.

Lõppkokkuvõttes igati kasulik ja hariv materjal, mille ainuke puudus on ilmselgelt ajapiirangust tingitud kohatine pealiskaudsus.

8/10