Kahekümne üheksas nädal

Esmaspäeval millalgi lõuna paiku laekusid siis lõpuks kauaoodatud suvitajad. Jälle uue autoga, seekord oli transpordivahend siis homosõbraliku Fordi-firma toodetud. Siinkirjutaja poolt Sündmuse auks küpsetatud šokolaadikoogiga juhtus midagi veidrat ja päris selline nagu ta oleks pidanud olema, asi välja ei tulnudki. Siit moraal: ei ole vaja kriitilistel momentidel hakata katsetama varem kümneid kordi perfektselt valminud küpsetise koostisosade vahetamisega, antud juhul siis tavapärasest erineva firma margariini kasutamisega :)

Õhtupoolikul käisime kuuekesi Billi juures söömas ja nagu tellitult laekus sinna ka Martha ning maandus talle omase elegantsiga loomulikult minu ja mu kaasa vahele. Tulemus: pudel mu tänavuse aasta lemmikut (Montes Chardonnay Classic serie 2005, "Ingel vaatab vasakule", nagu mu kaasa seda nimetab) kadus nagu kerisele ja sellele tuli veel teiste markide näol lisagi võtta. Mis muidugi ei jätnud oma mõju avaldamata mu keeleoskusele ehk siis ootamatult teadsin ma inglise keeles ka sõnu, mille olemasolust mul kaine peaga aimugi pole... Siis väike promeneerimine värskes õhus ja oligi aeg pisukeseks nightcap'iks. Ehk siis "Bostonis" veel üks Montese ingel ning hiljem kodus veel portsjon mu seni kõige hiljutisemat avastust: 4 cl Martini Rossot ja 4 cl Camparit valada jääkuubikutega täidetud highball-klaasi (või pikema ja lahjema versiooni jaoks collins-klaasi) ning täita klaas tiibu andva Red Bull'iga. Nämma!

Ahjaa, kui veel rääkida asjadest, millest mul aimu polnud, siis oli üheks selliseks suhteliselt uus nukatagune poeke, mida peab muuseas ka mõningast Angeli-staaži omav noormees. Igatahes ei osanud mina selle asukoha kohta algul küll ööd ega mütsi kosta, ma polnud sellenimelisest kaubandusasutusest varem kuulnudki :)

Teisipäev algas pudelikese cava'ga, mis omakorda läks üle Kir'i ja Kir Royal'i manustamiseks. Pagan, mu ehtne Dijon'i Creme de cassis saab vägisi otsa... :)

Siis tuuritasid kallid külalised omanuhti ringi (vastutustundliku ja seaduskuuleka kodanikuna pean ma vajalikuks kinnitada, et ausõna, neil oli kaine autojuht!) ja millalgi kella viie paiku maandusime suure plärtsuga tuntud wellness-SPA basseinidesse. Polnudki seal tükk aega käinud ja leidsin, et uudisena pakutakse nüüd sealse veekeskuse baaris ka lahjemat alkoholi. Ja kuigi mullivannis jahedat roosat veini lonksata oli küll päris muhe, suhtun ma endiselt skeptiliselt veekeskuse ja kõrtsu sümbioosi, eriti teades, kuidas ühes teises provintsiaalses veekeskuses basseinidest silmini purjus klientide okset kokku riisutud on.

Nojah, see selleks. Paari tunni pärast meie seltskond pooldus ning me jäime sinna kolmekesi solberdama. Teine kolmik täitis oma aega ootamatult ärajäänud kokkusaamise asemel SPA lobby-baaris vaikse tinistamisega ning lisaks käisid nad aeg-ajalt meid akna taga üha tühjeneva, liitrise Jack Danielsi pudeliga õrritamas. Nii et kui me lõpuks kah ligunemast ära tüdisime, siis ühinesime baaris "tee"joojatega. Tõsi, meie võtsime endale mojito'd. Ja siis veel ühed. Ja siis läksime kõige viimasemal minutil "Bostonisse" sööma. Mina sõin koos kaasaga kahekesi ära kaks lõhesuppi ning ühe lõhepasta ja jõime pudeli (üllatus, eksole!) Montese chardonnay'd.

Kolmapäev. Käisime kaasaga juba varem kokkulepitud kohtumisel ühe ametlikult puhkusel oleva tütarlapsega ning vormistasime peale päris mitme keskmise kuupalga loovutamist lõplikult ära ühed teatud paberid. Seda kõike nimetatakse ühisnimetajaga "Raha kohe üldse ei ole!"

Noored tuuritasid taaskord pool päeva omanuhti ja kutsusid siis meid improviseeritud piknikule. Mere ääres oli nii pöörane (kuigi õnneks soe) tuul, et isegi täis õllepudel ei tahtnud hästi püsti seista. Sõime seal siis oma salateid, jõime oma jooke, tegime ühe pudelikorjaja õnnelikuks ning kolisime üsna kiiresti teejoomiseks "Rüütli" lobby'sse.

Nüüd tuleb hoiatus: see asi, mida nad seal mojito nime all pakuvad, on tundmatu ja jube ollus, valmistatud tont teab millest. Okei, arvatavasti laimisiirupist, surmmagusast limonaadist ja võimalik, et seal isegi oli natuke rummi sees. Purustatud jääst polnud loomulikult kah lõhnagi, kõik see vedelik hõljus suurte jääkuubikute ümber. Tõsi, paar mündilehte ligunes seal samuti.

Ja veel teine asi. Ma ei tea, kes on disaininud neil praegu kasutusel olevad teetassid aga okei, disainerid on ennegi ebapraktiliste asjadega silma paistnud. Seda inimest aga, kes need kasutusele võttis, võiks küll sundida ise neid päevast päeva kasutama. Suure tagurpidi tüvikoonuse kujulised, vist kruusi nime kandvad anumad, mille äbarik sang on koonuse servaga tasa ning ainus võimalus seda haarata, on sõrmed vormi sisse süvistatud kitsasse avausse suruda. Kõik see on äärmiselt ebamugav, suuremate näppudega inimesel ka puhtfüüsiliselt võimatu, "tass" on kohutavalt tasakaalust väljas ning takkapihta on kogu see krempel kuuma joogi puhul lihtsalt kätt põletav. Nojah, kes see rumal siis teetassi ikka kuuma jooki kallab...

Õhtul jätkus meie eelmisel nädalal alanud teatrimaraton. Taaskord kauplesime vennanaise autojuhiks, taaskord pakkisime autosse ka Emanda ning sel korral ka ta noorima poja ning põrutasime kodumaist jandiklassikat vaatama. Lydia Koidula "Kosjaviinasid" nimelt. Mu kunagine lasteaiakasvataja varastas kõrvalrollis loomulikult kogu show aga Merikest tundes ei pane see ausalt öelda kedagi imestama :)

Neljapäeva varahommikul sõitis kaasa minema. Eksole, keegi peab perekonnas ju tööd kah tegema...

Pääle eriti hilist hommikusööki järgnes talle ka ülejäänud seltskond (tõsi, suund oli veidi teine) ja oligi Sündmus läbi. Õhtul ühe tuttavaga targutades jõudsin ma ootamatult järeldusele, et me vist polegi mingid homod. Kõik ju teavad, et homod käivad suled tagumikus dildodega tänavatel vehkimas, on pahade vabamüürlastest sotside rünnaksalk ning mis peamine, nad vahetavad partnereid sagedamini kui Imelda Marcos vahetas kingi või Elton John prille. Nu ma ei tea, kuna me ei teinud esimest, kuna minu teada pole ükski meist teine ja kui kolmanda punkti juures arvestada asjaolu, et meil kaasaga saab varsti täis kaheksas aasta, meie külalistest ühel paaril täitub kohe üheksas aasta ning ka teine paar on juba aastaid koos elanud, siis on ilmselge, et me pole homod vaid hoopis mingid määratlematud reliktid.

Reedel ei juhtunud ilmselgelt midagi märkimisväärset või vähemalt ei suuda ma midagi sellist meenutada. Ja see oli üle mitme päeva vahelduseks üks selline täiskarske olemine. Äkki seepärast ei meenugi?

Laupäeval nii hästi enam ei läinud. Algus oli küll paljutõotavalt rutiinne ja igav aga siis helistas Emand ning kurtis, et ta on peale päev läbi rassimist kohe nälga suremas ning et kui ta paarikümne minuti pärast koos oma kute abilisega linna jõuab, siis võiks sööma minna. Nu okei, mõtlesin mina, no lähme siis. Ausalt öelda olin ma varem isegi kaalunud, et võiks pitsat sööma minna aga polnud viitsinud üksi minna. Niisiis, kell oli kolmveerand seitse õhtul ja me leppisime kokku, et saame poole tunni pärast kesklinnas kokku. Kell 19.30 polnud Emandast kippu ega kõppu, mina olin selleks ajaks selgeks saanud, et pitsa jääb objektiivsetel põhjustel ära ning et me läheme sujuvalt merelise menüü peale üle. Helistasin ka Emandale, teatasin talle arengutest ning kuulsin, et nad on endiselt viisteist kilomeetrit linnast oma transporti ootamas, see pidavat nüüd aga iga minut tulema. Eks ma siis hakkasin tasapisi mere poole lonkima. Vahepeal kõllas kaasa ning ma raporteerisin oma õhtustest plaanidest, siis asutusin läbi ühest alkoholipoest (ning leidsin taas ühe dringi, mida pole siinmail varem müügis näinud), siis visati mind sealt viis-kuus minti enne ametlikku kinnipanemisaega tulede kustutamisega elegantselt välja ja seejärel tatsasin sadamakaile jahte vaatama. Kell 20.15 helistas Emand ning vabandas, et nii kaua aega läheb aga et ta poeg on juba teel, et mulle seniks seltsiks olla kuni ta ka ise laekub. Kell 20.20 helises telefon taaskord ning mu kaasa raporteeris, et Emanda transport on vist saabunud, sest kui tema oli omakorda proualt lõõpides aru pärinud, siis oli mingi kraami pealelaadimise heli taustaks olnud. Kell 20.35 saabus mulle seltsiks lubatud noormees ning viie minuti pärast tuiskas kohale ka vabandusi paremale ja vasakule pilduv Emand ise koos oma abimehega. Ma irvitasin, et no poolteist tundi ongi ju ühe naisterahva puhul täiesti lubatud akadeemiline veerandtund.

Peale sööki vedasin ma seltskonna veel korralikke mojito'sid jooma ja südaöö paiku peale järjekordset Lokalveränderung'i ka pisukesele öökokteilile südalinna välikohvikus. Jube sääseuputus! See oli vist mingi eriti pikalondiline liik sel ööl ringi pinisemas, igatahes suutsid nad mind isegi läbi toolipõhja ja kahtede pükste üksjagu kubluliseks närida.

Pühapäeva õhtul oli Ultima Thule juubelikontsert ning ma tegin mitu avastust. Esiteks, muusikute nooremast põlvkonnast ei tea ma ikka mitte midagi ja näiteks soojendajana üles astunud Slide Fifty on täiesti korralik ning pärikõrva grupeering. Kahjuks oli klahvkamees küll osa kontserdist lihtsalt kadunud ja kui ta ka lõpuks üles leiti ning lavale suunati, siis olid klahvid puldist liiga maha keeratud ja neid oli vaevu kuulda. Teiseks seda, et kodanikul nimega Vaiko Eplik on häält oi kui palju. Kolmandaks leidsin ma-ei-tea-mitmendat-korda, et kui meil üldse on muusikamaailmas superstaare, siis on igiliikur Tõnis Mägi üheks neist vähestest. Fan-tas-ti-line. Ja neljandaks leidsin, et ei ole väga tark tegu oma pooltäis siidripurki istme alla panna kui kilomeetri raadiuses on vähemalt üks sipelgas. Umbes veerand tunni pärast oli neid purgil ja mu tossudel juba sadakond ning aina vooris juurde. Mina igatahes põgenesin sündmuskohalt.

Tegelikult oli veerand tundi enne kontserdi algust pilt kontserdipaigal üsna masendav, platsil oli ehk 200-250 inimest aga neid tuli tublisti juurde, sest peaesineja ajal ringi vaadates tundus rahvast ikka juba päris normaalselt olevat. Kõige suurem jama oli sel õhtul aga helitehnikaga, sest julgelt pool kontserti oli ühes kanalis vahelduvheli. Vahel tuli see küll plärtsuga tagasi aga ainult selleks, et mõne hetke pärast uuesti kaduda. Kontserdi käigus vahetas tiim jooksvalt küll võimendeid ja kaableid aga tõele au andes oleks pidanud selle tehnilise probleemi lahendamiseks pausi tegema. Ja seda eriti arvestades Ultima Thule positsiooni kohalikul muusikaturul, kasvõi plärtsuv "Aed" (lugu, mille kirjutamise pärast Tõnis Mägi siiani Sibula peale kade on) oli pillimeeste ja Mäksi professionaalsusest hoolimata päris kohutav kuulata. Viimasteks lugudeks said nad asja ometigi korda ning nagu meile kombeks, keris lisalugude ajal lõpuks ka rahvas endale korraliku hoo sisse ning kui kõige-kõige viimasem lugu "Kassitapp" läbi oli, siis oleks võinud pidu alles alata.

Mnjah. Arvestades tänavuse suve seniseid arenguid, peaks varsti tõsiselt kaaluma selle blogi ümbernimetamist alkohooliku sodipodiks. Õigupoolest ma vist kirjutangi seda nii detailselt iseendale hoiatuseks...