Kõrts

Ma pean ütlema, et elamine paarsada meetrit linna ühest kõige hullemast läbukõrtsist (mis omaarust siiski veel viisakuse piiridesse üritab jääda) on huvitav ja kindlasti mitte igav. Nädalalõppudes öö läbi kestvast tümpsust ja ajutisest hirmsast röökimisest ei maksa rääkidagi, sellega on juba nagu ära harjutud ning see on muutunud tähelepandamatuks helitapeediks. Jätkuvalt tekitab aga põnevust see, et kunagi ei tea, millal sa näiteks oma aknaklaasidest lahti saad, millal su hoovis seisva auto kapoti peal on peale poest ostetud salati söömist kepiorgiat peetud (ja salatikarbid ning kasutatud kondoomid õuet mööda laiali loobitud), millal sulle trepi kõrvale on sitalasu tekkinud või, nagu täna hommikul, millal sa heki alt värske okselombi leiad.

Jah, tõesti, ilma toredate ja elu elada oskavate kaasmaalasteta jääksin ma paljust huvitavast ilma. Viva la dolce vita!