Pühapäevast esmaspäeva

Mida teha pühapäeva õhtul üksi kodus istudes kui mitte midagi teha ei viitsi? Noh et oleks veel ka kvaliteetajaviide ja puha?

Siis tuleb lapata kokaraamatuid, vaadata ilusaid pilte, vesistada suud, sihitult arvuti taga klõpsida, keelduda end messengeri sisse logimast (otsides selleks vabanduseks sulavale "Mul on parajasti nii palju muud tegemist" - või noh, õigupoolest on see küll poolvale, sest tegemist ju oleks tõepoolest, ainult et keegi ei suvatse nende tegemistega tegeleda) ning lõpuks toppida masinasse plaat arvatavasti oma poolteise aasta eest mingist järjekordsest alest vist paarikümne krooniga ostetud (ja sellest ajast peale ühes virnas vedelenud) Luc Besson'i presenteeritud filmiga "Taxi" (1998). Ja poolteist tundi hiljem, kella poole ühe paiku öösel, otsustada, et nüüd, mil karske pühapäev on prantsuse kerget plekikolinakomöödiat vaadates edukalt otsa saanud, on küll tagumine aeg endale klaasike chardonnay'd lubada. Millest saab kiiresti kaks ja võimalik, et enne voodisse kukkumist ka kolm. Asja juurde kuuluvad muidugi ka portsjonid mimolette'i ja külma grillvorsti ning on pagana kahju et provintsis pole kusagilt õiget baguette'i võtta. Head oliiviõli, millesse seda kasta, mul isegi hetkel oleks aga no mustsõstrasinepist ma ei hakka üldse rääkimagi, seda pole ma üldse kusagil mujal kui Prantsusmaal näinud ja viimane purk sealt toodut sai otsa juba rohkem kui aasta eest...

Lingid gay-teemale Trash-Can-Dance'i filmiblogis

Tulles vastu ühe laisa tuttava soovile, tegin natuke otsingut meie tuntud kodumaise filmiblogija Trash'i blogis Trash-Can-Dance ning korjasin välja lingid neile arvustustele/tutvustustele, kus servapidi gay-temaatika mängus. Kindlasti jäi mul aga palju asju ka märkamata (seda enam, et see praegune tulemus on saadud suuresti bloggeri otsimootorisse teatud sõnu sisestades pluss mõned, mida ma ähmaselt mäletasin tal seal olevat), nii et paluks lahkesti arvestada, et nimekiri ei pretendeeri täiuslikkusele.

Ja kuna see nimekiri juba koostatud sai, siis riputan ta ka siia üles, vahel on endalgi hea otseteid kasutada. :)

- Anders als die Andern (Different from the Others)
- Beautiful Boxer
- A Big Bang Love : Juvenile - 4.6 Billion Years of Love
- Brokeback Mountain - Ibne Kovboylar
- Capote
- The Celluloid Closet
- Colour Me Kubrick
- C.R.A.Z.Y.
- Edmond
- Ex Drummer
- Ghosts... of Civil Dead
- Gypsy 83
- Hard Battle - Hard Gay vs. Real Gay - Young man
- Hard Gay
- Jubilee
- The King and the Clown
- Kung Fu Tootsie (plakat)
- Little Britain - 1 season
- Little Britain - 2 season
- Little Britain - 3 season
- Little Britain abroad
- Little Britain Live
- My Own Private Idaho
- Evil - Ondskan
- Paris, I Love You - Paris, je t'aime
- Party Monster ja selle soundtrack
- Party Monster - The Shockumentary
- Querelle (plakat)
- Ryan Larkin
- Scum - BBC version
- Shortbus
- Storytelling
- Talladega Nights: The Ballad of Ricky Bobby
- Welcome to Destination Shanghai
- Whether You Like It or Not : The Story of Hedwig
- Wild Tigers I Have Known

- Skinhead'i roll filmis garanteerib tuntuse

Lesbiteema:
- Blue Gate Crossing
- Notes on a Scandal

---
edit: Tänu Trash'i enda lahkele kaasabile sai see nimekiri peale täiendamist oluliselt pikem :)
edit2: viimased lisandused tegin 06/01/2008

Tears For Fears - Tears roll down : Greatest hits '82-'92 (DVD)

Tänane post tõi Saksamaalt koos mõne raamatuga ka aastaid ostunimekirjas muudkui tahapoole lükatud Tears For Fears'i videoklippide kogumiku "Tears roll down : Greatest hits '82-'92". No kui see vahepeal mingi allahindluskampaania käigus vaid 10.50 EUR maksis (nüüdseks on hind taas kerkinud), siis oleks olnud ju lausa patt võtmata jätta.

DVD kordab oma tosina lauluga sisuliselt samanimelise kogumik-CD materjali ja nagu ka muusikaplaat, on videoplaat algusest lõpuni puhas kuld. Nojah, tõele au andes oleks minupärast võinud "Mothers talk" mõlemi pealt muidugi ka puududa, selle loo fenomenist (Suurbritannia singlite edetabelis neljateistkümnes koht, USA-s Billboardi tabelis kahekümne seitsmes...) pole ma iialgi aru saanud ja mu meelest on see alati olnud üks väga keskpärane laul aga kui seda kangekaelselt hitiks peetakse, no las ta siis olla. Ja eks kõik see mittearusaamine ole rohkem minu probleem.

Mõnda klippi polnud ma küll vähemalt oma seitse-kaheksateist aastat näinud ja päris naljakas oli tänases päevas vaadata umbes kahekümneaastast Orzabali, kes paaris videos oma uusromantikute juuksepahmaka ja kõige muuga ikka väga poisike välja nägi. Ja kui enamus muuvisid on lihtsalt geniaalse muusika taustaks tehtud ilus pildirida, siis vähemalt kaks tükki annavad ka minifilmi mõõdu välja. Esimesena muidugi "Woman in chains" (laul, mille stuudiosalvestusel mängis trumme Phil Collins ning kus Roland Orzabal laulis duetti võrratu ja just siit oma karjääri käima saanud Oleta Adams'iga), mis on ilus must-valge pildiriba striptiisitari ning poksija kurvapoolsest pereelust ning sellega vaheldumisi näidatavast bändist ja teisena loomulikult Torontos, Emmanuel College'i raamatukogus filmitud "Head over heels", kus Rolandi mängitud tegelane üritab igati raamatukoguhoidja tähelepanu võita ning sealsamas sekeldab ringi terve kamp kõikvõimalikke lugejaid. Alates šimpansist ja lõpetades ortodoksse juudiga.

Tracklist:
- Sowing the seeds of love
- Everybody wants to rule the world
- Woman in chains
- Shout
- Head over heels
- Mad world
- Pale shelter
- I believe
- Laid so low (Tears roll down)
- Mothers talk
- Change
- Advice for the young at heart

Plaadil mingeid lisasid pole, laule saab valida kas nimekirjast või mängida kõiki järjest, heli puhul on valikuvõimalusteks 2.0 Dolby Digital ja 5.1 Surround. Pildi kvaliteet muidugi peegeldab klippide valmimise aega aga ega ausalt öelda rohkem kui veerand sajandi eest videolindile võetud pildiga ei annakski parendamise koha pealt midagi erilist ette võtta. Mina igatahes peesitan selle ketta omanikuna praegu küll täiega rahulolu päikese all.

Ja Alex, kus iganes maailmanurgas sa ka parajasti ringi ei seikleks, kui sa seda kogemata lugema peaksid juhtuma, siis nüüd on mul kõik need videod lausa DVD-l olemas ning me saaksime selle ööpäevaringse Tears For Fears'i maratoni vabalt ära teha. Nii et kui sa kogemata miski ime läbi jälle kodukanti peaksid sattuma, anna teada ;)

Advice for the young at heart
Soon we will be older
When we gonna make it work?

Working hour is over
We can do anything that we want
Anything that we feel like doing
Advice...

Ghost rider (Põrguline) (2007)

Ghost rider (Ghost rider - Põrguline)
Lavastaja: Mark Steven Johnson
2007
http://imdb.com/title/tt0259324/
http://www.superkinod.ee/movie/33199/

Selleks, et päästa oma sureva isa elu, sõlmib noor trikirattur Johnny Blaze (Nicolas Cage) lepingu Mefistotelesega (Peter Fonda) ning lahkub kurbusega oma elu suurimast armastusest Roxanne’ist (Eva Mendes). Aastaid hiljem kohtuvad nad taas. Tüdrukust on saanud edukas reporter, Johnnyst aga Ghost Rider, ”põrgu pearahakütt”, kelle ülesandeks on võidelda põgenenud deemonite ja muu üleloomuliku rämpsuga. Nüüd vajab Mefistoteles Johnny abi, et nurjata oma poja (Wes Bentley) plaan kõrvaldada allmaailma valitseja troonilt ning tuua põrgu üles, maapinnale.

Ühe sõnaga: Oeh! :(

Ma hakkasin filmi vaatama ühe soovituse peale suht puhta lehena. Jah, ma teadsin, et see on koomiksi järgi tehtud ning et juba koomiksis sekeldas ringi põleva kolbaga motikamees ja see oleks juba iseenesest pidanud hoiatav märk olema (ei hooli ma eriti ei motikatest ega ammugi leekivatest kehaosadest) aga sellegipoolest läksin õnge. Vist lootuses, et Coppola vennapoeg end nüüd täielikku rämpsu sisse mässinud ei ole. Asjata.

Niisiis. Stoorit pole ollagi (no see kolme joonega tõmmatud intriig ja noorte luhtunud armulugu võis ju koomiksit häda pärast vee peal hoida aga filmi jaoks jäi sellest selgelt väheks), näitlemisega on kah väga kehvasti (Arizona Daily Star'i kriitik näiteks alustas oma arvustust irooniliselt: "For years scientists have theorized that one day Nicolas Cage would overact so badly that his head would burst into flames. Now, with "Ghost Rider," the phenomenon has finally come to pass.") ja isegi eriefektid on igavad. No ja siis veel paljudes filmides ja lugudes esinev asjaolu, et muidu kõikvõimas Põrgu valitseja osutub ühel hetkel äkki nii äbarikuks, et oma võsukesega toime tulemiseks peab ta palkama mõne sureliku. Fuih! Lavastaja Mark Steven Johnson oleks pidanud jääma nende liistude juurde, mis tal hästi välja tulid (Lemmon'i ja Matthau geniaalsed "vanade torisejate" filmid olid mõlemad tema kirjutatud) ning mitte müüma oma hinge tont teab kellele, et saada võimalust nüüdseks juba kahe hittkoomiksi (esimene oli "Daredevil") järgi tehtud läbikukkunud filmi tegemiseks.

"Ghost rider'is" oli paar lahedat asja kah. Esiteks oli saatana rollis siin näha veel ühte (kunagist) rider'it, nimelt Peter "Easy rider" Fonda't (kelle esimesel ekraanile ilmumisel ma miskipärast veendunud olin, et "Millenniumi" staar Lance Henriksen on oma niigi tiheda filmimisgraafiku sisse veel ühe filmi suutnud mahutada) ja teiseks tõi Sam Elliott'i mängitud Johnny vanem "kolleeg" sisse vahelduseks täitsa mõnusat vesternitemaatikat. No ja Matt Long noore Johnny Blaze'ina oli lihtsalt nunnu aga see oli ka kõik.

3/10

Leek

Ei, mitte nõukaaegne tubakafirma. Vaatasin mina täna hilisõhtul täiesti tobedat koomiksifilmi "Ghost rider" ja kui selle lõppedes laetule põlema klõpsasin, käis üks plumps ning ühest lambipesast langesid tulejoad vaibale. Tallasin igaks juhuks natuke selle koha peal enne kui üles vaatasin ja ennäe, seal tilbendas ühe katkeva traadi otsas kenasti ka pirni klaasist osa. Õnneks ei löönud pauk seda kildudeks ja ma sain ta enne ära kaksata kui ta ise alla kukkunud oleks.

Ma saan muidugi aru, et nimetet filmiga sobisid need tulekeeled ülihästi kokku aga millest ma kohe üldse aru ei saa, on see, miks mõni aasta vana laelamp koostöös paar kuud vanade Philipsi elektripirnidega sellist tsirkust teeb? Hää küll, see oli meie igapäevast ohtlikku elu arvestades muidugi retooriline küsimus...

Nimest

Kaasa saatis mulle täna lingi mingile veebilehele, mis väidetavasti üritab kokku koguda kõik maailma nimed. Või midagi sellist.

Ja kuna uudishimu tapab vaid kasse, siis ei tohiks ta mulle midagi teha ning nõnda uurisin ma välja, et väidetavalt on mu eesnimi populaarsuse edetabelis (huvitav, mismoodi seda pingerida muidu koostatakse?) kohal kolmsada neli tuhat ja perekonnanimi kohal kakssada seitse tuhat. Nüüd pean ma veel ainult välja mõtlema, kus ja mida ma selle kindlasti üliolulise ning faktuaalselt autoriteetse infoga peale hakkan. :D

Kahekümne üheksas nädal

Esmaspäeval millalgi lõuna paiku laekusid siis lõpuks kauaoodatud suvitajad. Jälle uue autoga, seekord oli transpordivahend siis homosõbraliku Fordi-firma toodetud. Siinkirjutaja poolt Sündmuse auks küpsetatud šokolaadikoogiga juhtus midagi veidrat ja päris selline nagu ta oleks pidanud olema, asi välja ei tulnudki. Siit moraal: ei ole vaja kriitilistel momentidel hakata katsetama varem kümneid kordi perfektselt valminud küpsetise koostisosade vahetamisega, antud juhul siis tavapärasest erineva firma margariini kasutamisega :)

Õhtupoolikul käisime kuuekesi Billi juures söömas ja nagu tellitult laekus sinna ka Martha ning maandus talle omase elegantsiga loomulikult minu ja mu kaasa vahele. Tulemus: pudel mu tänavuse aasta lemmikut (Montes Chardonnay Classic serie 2005, "Ingel vaatab vasakule", nagu mu kaasa seda nimetab) kadus nagu kerisele ja sellele tuli veel teiste markide näol lisagi võtta. Mis muidugi ei jätnud oma mõju avaldamata mu keeleoskusele ehk siis ootamatult teadsin ma inglise keeles ka sõnu, mille olemasolust mul kaine peaga aimugi pole... Siis väike promeneerimine värskes õhus ja oligi aeg pisukeseks nightcap'iks. Ehk siis "Bostonis" veel üks Montese ingel ning hiljem kodus veel portsjon mu seni kõige hiljutisemat avastust: 4 cl Martini Rossot ja 4 cl Camparit valada jääkuubikutega täidetud highball-klaasi (või pikema ja lahjema versiooni jaoks collins-klaasi) ning täita klaas tiibu andva Red Bull'iga. Nämma!

Ahjaa, kui veel rääkida asjadest, millest mul aimu polnud, siis oli üheks selliseks suhteliselt uus nukatagune poeke, mida peab muuseas ka mõningast Angeli-staaži omav noormees. Igatahes ei osanud mina selle asukoha kohta algul küll ööd ega mütsi kosta, ma polnud sellenimelisest kaubandusasutusest varem kuulnudki :)

Teisipäev algas pudelikese cava'ga, mis omakorda läks üle Kir'i ja Kir Royal'i manustamiseks. Pagan, mu ehtne Dijon'i Creme de cassis saab vägisi otsa... :)

Siis tuuritasid kallid külalised omanuhti ringi (vastutustundliku ja seaduskuuleka kodanikuna pean ma vajalikuks kinnitada, et ausõna, neil oli kaine autojuht!) ja millalgi kella viie paiku maandusime suure plärtsuga tuntud wellness-SPA basseinidesse. Polnudki seal tükk aega käinud ja leidsin, et uudisena pakutakse nüüd sealse veekeskuse baaris ka lahjemat alkoholi. Ja kuigi mullivannis jahedat roosat veini lonksata oli küll päris muhe, suhtun ma endiselt skeptiliselt veekeskuse ja kõrtsu sümbioosi, eriti teades, kuidas ühes teises provintsiaalses veekeskuses basseinidest silmini purjus klientide okset kokku riisutud on.

Nojah, see selleks. Paari tunni pärast meie seltskond pooldus ning me jäime sinna kolmekesi solberdama. Teine kolmik täitis oma aega ootamatult ärajäänud kokkusaamise asemel SPA lobby-baaris vaikse tinistamisega ning lisaks käisid nad aeg-ajalt meid akna taga üha tühjeneva, liitrise Jack Danielsi pudeliga õrritamas. Nii et kui me lõpuks kah ligunemast ära tüdisime, siis ühinesime baaris "tee"joojatega. Tõsi, meie võtsime endale mojito'd. Ja siis veel ühed. Ja siis läksime kõige viimasemal minutil "Bostonisse" sööma. Mina sõin koos kaasaga kahekesi ära kaks lõhesuppi ning ühe lõhepasta ja jõime pudeli (üllatus, eksole!) Montese chardonnay'd.

Kolmapäev. Käisime kaasaga juba varem kokkulepitud kohtumisel ühe ametlikult puhkusel oleva tütarlapsega ning vormistasime peale päris mitme keskmise kuupalga loovutamist lõplikult ära ühed teatud paberid. Seda kõike nimetatakse ühisnimetajaga "Raha kohe üldse ei ole!"

Noored tuuritasid taaskord pool päeva omanuhti ja kutsusid siis meid improviseeritud piknikule. Mere ääres oli nii pöörane (kuigi õnneks soe) tuul, et isegi täis õllepudel ei tahtnud hästi püsti seista. Sõime seal siis oma salateid, jõime oma jooke, tegime ühe pudelikorjaja õnnelikuks ning kolisime üsna kiiresti teejoomiseks "Rüütli" lobby'sse.

Nüüd tuleb hoiatus: see asi, mida nad seal mojito nime all pakuvad, on tundmatu ja jube ollus, valmistatud tont teab millest. Okei, arvatavasti laimisiirupist, surmmagusast limonaadist ja võimalik, et seal isegi oli natuke rummi sees. Purustatud jääst polnud loomulikult kah lõhnagi, kõik see vedelik hõljus suurte jääkuubikute ümber. Tõsi, paar mündilehte ligunes seal samuti.

Ja veel teine asi. Ma ei tea, kes on disaininud neil praegu kasutusel olevad teetassid aga okei, disainerid on ennegi ebapraktiliste asjadega silma paistnud. Seda inimest aga, kes need kasutusele võttis, võiks küll sundida ise neid päevast päeva kasutama. Suure tagurpidi tüvikoonuse kujulised, vist kruusi nime kandvad anumad, mille äbarik sang on koonuse servaga tasa ning ainus võimalus seda haarata, on sõrmed vormi sisse süvistatud kitsasse avausse suruda. Kõik see on äärmiselt ebamugav, suuremate näppudega inimesel ka puhtfüüsiliselt võimatu, "tass" on kohutavalt tasakaalust väljas ning takkapihta on kogu see krempel kuuma joogi puhul lihtsalt kätt põletav. Nojah, kes see rumal siis teetassi ikka kuuma jooki kallab...

Õhtul jätkus meie eelmisel nädalal alanud teatrimaraton. Taaskord kauplesime vennanaise autojuhiks, taaskord pakkisime autosse ka Emanda ning sel korral ka ta noorima poja ning põrutasime kodumaist jandiklassikat vaatama. Lydia Koidula "Kosjaviinasid" nimelt. Mu kunagine lasteaiakasvataja varastas kõrvalrollis loomulikult kogu show aga Merikest tundes ei pane see ausalt öelda kedagi imestama :)

Neljapäeva varahommikul sõitis kaasa minema. Eksole, keegi peab perekonnas ju tööd kah tegema...

Pääle eriti hilist hommikusööki järgnes talle ka ülejäänud seltskond (tõsi, suund oli veidi teine) ja oligi Sündmus läbi. Õhtul ühe tuttavaga targutades jõudsin ma ootamatult järeldusele, et me vist polegi mingid homod. Kõik ju teavad, et homod käivad suled tagumikus dildodega tänavatel vehkimas, on pahade vabamüürlastest sotside rünnaksalk ning mis peamine, nad vahetavad partnereid sagedamini kui Imelda Marcos vahetas kingi või Elton John prille. Nu ma ei tea, kuna me ei teinud esimest, kuna minu teada pole ükski meist teine ja kui kolmanda punkti juures arvestada asjaolu, et meil kaasaga saab varsti täis kaheksas aasta, meie külalistest ühel paaril täitub kohe üheksas aasta ning ka teine paar on juba aastaid koos elanud, siis on ilmselge, et me pole homod vaid hoopis mingid määratlematud reliktid.

Reedel ei juhtunud ilmselgelt midagi märkimisväärset või vähemalt ei suuda ma midagi sellist meenutada. Ja see oli üle mitme päeva vahelduseks üks selline täiskarske olemine. Äkki seepärast ei meenugi?

Laupäeval nii hästi enam ei läinud. Algus oli küll paljutõotavalt rutiinne ja igav aga siis helistas Emand ning kurtis, et ta on peale päev läbi rassimist kohe nälga suremas ning et kui ta paarikümne minuti pärast koos oma kute abilisega linna jõuab, siis võiks sööma minna. Nu okei, mõtlesin mina, no lähme siis. Ausalt öelda olin ma varem isegi kaalunud, et võiks pitsat sööma minna aga polnud viitsinud üksi minna. Niisiis, kell oli kolmveerand seitse õhtul ja me leppisime kokku, et saame poole tunni pärast kesklinnas kokku. Kell 19.30 polnud Emandast kippu ega kõppu, mina olin selleks ajaks selgeks saanud, et pitsa jääb objektiivsetel põhjustel ära ning et me läheme sujuvalt merelise menüü peale üle. Helistasin ka Emandale, teatasin talle arengutest ning kuulsin, et nad on endiselt viisteist kilomeetrit linnast oma transporti ootamas, see pidavat nüüd aga iga minut tulema. Eks ma siis hakkasin tasapisi mere poole lonkima. Vahepeal kõllas kaasa ning ma raporteerisin oma õhtustest plaanidest, siis asutusin läbi ühest alkoholipoest (ning leidsin taas ühe dringi, mida pole siinmail varem müügis näinud), siis visati mind sealt viis-kuus minti enne ametlikku kinnipanemisaega tulede kustutamisega elegantselt välja ja seejärel tatsasin sadamakaile jahte vaatama. Kell 20.15 helistas Emand ning vabandas, et nii kaua aega läheb aga et ta poeg on juba teel, et mulle seniks seltsiks olla kuni ta ka ise laekub. Kell 20.20 helises telefon taaskord ning mu kaasa raporteeris, et Emanda transport on vist saabunud, sest kui tema oli omakorda proualt lõõpides aru pärinud, siis oli mingi kraami pealelaadimise heli taustaks olnud. Kell 20.35 saabus mulle seltsiks lubatud noormees ning viie minuti pärast tuiskas kohale ka vabandusi paremale ja vasakule pilduv Emand ise koos oma abimehega. Ma irvitasin, et no poolteist tundi ongi ju ühe naisterahva puhul täiesti lubatud akadeemiline veerandtund.

Peale sööki vedasin ma seltskonna veel korralikke mojito'sid jooma ja südaöö paiku peale järjekordset Lokalveränderung'i ka pisukesele öökokteilile südalinna välikohvikus. Jube sääseuputus! See oli vist mingi eriti pikalondiline liik sel ööl ringi pinisemas, igatahes suutsid nad mind isegi läbi toolipõhja ja kahtede pükste üksjagu kubluliseks närida.

Pühapäeva õhtul oli Ultima Thule juubelikontsert ning ma tegin mitu avastust. Esiteks, muusikute nooremast põlvkonnast ei tea ma ikka mitte midagi ja näiteks soojendajana üles astunud Slide Fifty on täiesti korralik ning pärikõrva grupeering. Kahjuks oli klahvkamees küll osa kontserdist lihtsalt kadunud ja kui ta ka lõpuks üles leiti ning lavale suunati, siis olid klahvid puldist liiga maha keeratud ja neid oli vaevu kuulda. Teiseks seda, et kodanikul nimega Vaiko Eplik on häält oi kui palju. Kolmandaks leidsin ma-ei-tea-mitmendat-korda, et kui meil üldse on muusikamaailmas superstaare, siis on igiliikur Tõnis Mägi üheks neist vähestest. Fan-tas-ti-line. Ja neljandaks leidsin, et ei ole väga tark tegu oma pooltäis siidripurki istme alla panna kui kilomeetri raadiuses on vähemalt üks sipelgas. Umbes veerand tunni pärast oli neid purgil ja mu tossudel juba sadakond ning aina vooris juurde. Mina igatahes põgenesin sündmuskohalt.

Tegelikult oli veerand tundi enne kontserdi algust pilt kontserdipaigal üsna masendav, platsil oli ehk 200-250 inimest aga neid tuli tublisti juurde, sest peaesineja ajal ringi vaadates tundus rahvast ikka juba päris normaalselt olevat. Kõige suurem jama oli sel õhtul aga helitehnikaga, sest julgelt pool kontserti oli ühes kanalis vahelduvheli. Vahel tuli see küll plärtsuga tagasi aga ainult selleks, et mõne hetke pärast uuesti kaduda. Kontserdi käigus vahetas tiim jooksvalt küll võimendeid ja kaableid aga tõele au andes oleks pidanud selle tehnilise probleemi lahendamiseks pausi tegema. Ja seda eriti arvestades Ultima Thule positsiooni kohalikul muusikaturul, kasvõi plärtsuv "Aed" (lugu, mille kirjutamise pärast Tõnis Mägi siiani Sibula peale kade on) oli pillimeeste ja Mäksi professionaalsusest hoolimata päris kohutav kuulata. Viimasteks lugudeks said nad asja ometigi korda ning nagu meile kombeks, keris lisalugude ajal lõpuks ka rahvas endale korraliku hoo sisse ning kui kõige-kõige viimasem lugu "Kassitapp" läbi oli, siis oleks võinud pidu alles alata.

Mnjah. Arvestades tänavuse suve seniseid arenguid, peaks varsti tõsiselt kaaluma selle blogi ümbernimetamist alkohooliku sodipodiks. Õigupoolest ma vist kirjutangi seda nii detailselt iseendale hoiatuseks...

Telkimine kui räige kuritegu

Mina igatahes seni ei teadnudki, et telkimine kvalifitseerub "eksimiseks üldtunnustatud tavade ja heade kommete vastu". Jälle targem.

Ülalmainit tsitaat pärineb muide Kuressaare linnavalitsuse õigusnõuniku [sic] kommentaarist, mida saab muuhulgas lugeda "Oma Saare" artiklist. Mõni ametnik võiks küll oma põhitöö kõrvalt ka koomikuna saia teenida.

Kahekümne kaheksas nädal

Kui ma esmaspäeva lõuna paiku koju jõudsin, oli ukse ettepanek juba poole peal. Mälestus eelmisest uksekujulisest avatäitest (õieti küll koipuruhunnikust) oli maja kõrvale laiali laotunud ja uued lengid paigas, õhtuks sai juba lukku kinni-lahti keerata ning teisipäevaks oli jäänud veel natuke tülikat nokitsemist. Tänud Emanda abikaasale, keda me julmalt ekspluateerisime! :)

Tasapisi algasid ettevalmistused üheks suve suurürituseks, mis järgmisel nädalal ootamas oli.

Kolmapäeval laekus kaasa ja just mainitud ettevalmistused (st. konku koristamine, kasimine ja osa träni jalust ära toppimine tont teab kuhu) läksid uue ning tükkis asisema hooga lahti.

Neljapäeval algas pisuke teatrimaraton. Esimesel õhtul oli kavas linnateatri musta saali avaetendus "Mälu (Sarah Bernhardt'i viimane suvi)".

Reedel, kolmeteistkümnendal juuli kauplesime mu vennanaise endale autojuhiks, pakkisime masinasse veel ka Emanda ning põrutasime Pädastesse. Ehk siis teatrimaraton jätkus Vanemuise koomilise tükiga "Bächi" ja "Handeli" "Võimalikust kohtumisest". Juba enne etenduse algust suutis üks söögikraami müüv kõhukas noormees mind irvitama ajada. Läksin mina, maalt ja hobuseta nagu ma olen, müügileti juurde ning lugesin menüüst, et pakutakse ühte ja teist ning siis veel ka klaasikaupa Sauvignon Blanc'i. Nu küsisin seda ja selgus, et pudelist valati hoopis Chardonnay'd. Et ma söandasin selle peale üle õla Emandale visata, et näe, jälle neil mõisnikel menüü valetab, läks nimetet kõhukas noormees lendu: "Vabandage! VABANDAGE! Mis tähendab, et JÄLLE valetab?!?!?!?!" Kui meie vahel poleks letti olnud, oleks ta vist tulnud mul nööbist kinni võtnud :D Nagu Emand ja mu kaasa hiljem õigustatult kommenteerisid, ei tohiks ju ületamatult raske olla pakutava valiku muutumisel neli paberilehte enne etendust välja trükkida või kui tõesti ei viitsi seda teha, no siis kirjuta sinna lihtsalt "valge vein". See oli üks neid hetki kui ma oleks Imre käest tahtnud aru pärida aga tal polnud aega, ta (nagu meie kõrval seisvad pealinlased kommenteerisid) oli parajasti hõivatud mõisa hoovis Jänese taga ajamisega.

Reede oli ka päev, mil ühel mu elu olulisimal inimesel oli sajas sünniaastapäev. Olgu muld talle kerge ja andku Taevaisa talle hingamist.

Laupäeval toimus uksesaaga lõpu pidulik tähistamine. Suur osa kutsutud karvaseid ja sulelisi jõudis kohale ja kõik see muundus pärastlõunal täiesti planeerimatult erinevate põlemiskangusega vedelike degusteerimisürituseks, mis katkes vaid vahepealseks näitusekülastuseks (tõsi, omateada läksime me näituse avamisele aga nad paganad lõikasid lindid ja jõid veinid juba ammu enne meie kohalejõudmist ära) ning lõppude lõpuks kandus kogu läbu omakorda veel sujuvalt "La Perla'sse" üle. Täielik Lokalveränderung!

Mu kaasa perearst kommenteerib vahel elutargalt: "Alkohol on ikkagi vaenlane!" aga see diagnoos kinnitus taaskord muidugi alles järgmisel hommikul. Ma tean vähemalt üht noormeest, kel oleks vist olnud põhjust Oi Jumala altarile lepitusohvrit tassida. Sellist suuremat sorti. :)

Pühapäeva ennelõuna läks ühe kokkulepitud aga ärajäänud kohtumise ootamise tähe all ning pärastpoole sõitsime ema sünnipäeva pidama. Lisaks veel eelviimased lihvid uue nädala alguses stardipaugu saava Sündmuse tarbeks ja oligi nädal otsas.

Pride'st ja laulupeost

Ausalt öelda ma mõtlesin, et ma ei viitsi hakata saja neljandat korda üle kirjutama kõike seda, mis ammu kirjas. Aga tänases Delfis kribas Jaanus järjekordse lugejakirja, kus ta muuseas ütles:

"Mina olen ka homo. Mina ei käi geiparaadil, ei kanna naisteriideid, ei värvi ennast, ei käi dildode ja faasanisulgedega ringi. Elan oma tavalist homoelu ja ega mind tänaval kohates vist ära tunnekski, et ma homo olen. Ja las nii ka jääb."

No jumal küll, ega keegi polegi ju kedagi vägisi kuhugi sundinud minema, pole ju enam nõukaaeg, kus kaks korda aastas oli kohustuslik end paraadidele vedada. Isand Saksingu kirjutis kandis aga endas ka mõtet, et kõik on niigi tore ja poleks mõistlik mingite paraadidega oponente ärritada...

Ühes teises internetikeskkonnas on aga kirjas järgmine kuldne mõte. Nimelt kirjutas Wildikas oma blogi kommentaarides niimoodi:

"Ja noh, venekeelsest Delfist ma lugesin laulupeo kohta kommentaare, mis viitasid sellele üritusele kui fašistlikule väikerahva enesekehtestamise püüdele. Taolist mõtet kandvaid kommentaare oli kaugelt enam, kui üks. Ega sellepärast ei pea kodus istudes mõtlema, et olen uhke Eesti kultuuri, traditsioonide ja meelsuse üle."

Ma tahaksingi tegelikult Jaanuselt küsida, et kas me peaksime nüüd ka oma laulupeod ära jätma, et mitte oma oponente ärritada? Kindlasti piisaks ju sellest, kui me tasakesi kodudes ümiseksime poolihääli oma rahvuslikke meloodiaid, noh, äärmisel juhul võiks ju ka raadiost tulla mõne eeslaulja instruktsioonid ja kindlasti ka manitsus, et me täiel häälel isegi kodus lauluviisi üles ei võta. Või no vähemalt siis mitte, kui lauluks ei juhtu olema kiidukoor Jossifile.

Kahekümne seitsmes nädal

Märksõnad:

Hiliskeskaegses, võlvitud laega maa-aluses ruumis toimunud Emanda sünnipäevaüritus, mis olude sunnil (s.o. eelkõige vein ja mõnus seltskond) läks planeeritust palju pikemaks.

Juhuslik ja täiesti ootamatu kohtumine selle aastatuhande seni kõige nunnuma kutiga. Mis muidugi ei tähenda, et homme fatale või kaasa nüüd rahulikumalt hingata võiksid.

Nimemaagia jätk. Veidral kombel kipuvad mingil perioodil tekkivad uued tuttavad olema samanimelised. Juba varem on selliste portsudena lisandunud tutvusringkonda T-----d, I------d ja M------d. Seekord siis aga järjekordne ports nimekaimudest mehi, kellede nimed algavad S-tähega :)

Laupäevane õlle-, džinni- ja retsiinajoomine semude juures.

Õllesummeri ABBA-üritus ja hilisem promeneerimine mere äärt mööda kesklinna poole.

Louvre, la visite (1998)

Paari päeva tagune virtuaaltutvus Versailles'ga sai järje videofilmiga veel ühest kuningapaleest, kuhu sisse minu jalg seni veel astunud pole. Louvre nimelt. Ma olen mitmel korral tolgendanud isegi klaaspüramiidi juures aga takistavateks teguriteks on saanud jäledad turistide järjekorrad kassades ning eelkõige teadmine, et õigupoolest ei jõuaks kogu maja terve päevaga isegi läbi joosta. Kunagi peaks tegema korraliku eeltöö, joonistama maja plaanile enda jaoks valmis marsruudi ning siis sinna minnes seda ka järgida üritama.

Õnneks on laiskade inimeste jaoks aga olemas terve ports materjale ka liikuvatel piltidel. "Louvre la visite" (1998) lavastajaks on Charles Nemes (IMDb filmograafias see dokk küll tal veel ei kajastu) ja tõtt-öelda oli see vähemalt minu jaoks Versailles' filmist kõvasti igavam. Jah, väga põgusalt näeme ka Louvre'i ajalugu, palee ehitamise erinevaid etappe ning möödaminnes räägitakse ka lossi kunagistest elanikest aga põhirõhk on kunstikogul. Sellest poleks ju samuti midagi aga probleem tuleb sellest, et tunni aja sisse on üritatud toppida seda kunsti nii palju kui vähegi mahub. Kaamera eest mööduvad konveierilindil sajad meistritööd, millest suurem osa on lugematuid kordi varem nähtud fotodel, raamatutes või isegi teistes filmides. Selliste kunstiladudega, olgu see siis Louvre, Ermitaaž, British Museum, Berliini Museum Insel'i asutused või mis iganes, on muidugi alati see jama, et need lajatavad oma massiga lagipähe ning uimastavad külastaja juba hiljemalt viienda supertöö juures. Mu meelest ei suuda isegi muidu pidevalt entusiastlikult vadistavad ja fotokate sähvides ringi kappavad japsid sellistes kohtades eriti kaua oma kaubamärki hoida ning vajuvad kiiresti kuidagi röötsakile.

Niisiis, "Louvre la visite" sobiks kindlasti mõnes keskastme kunstiõpetuse tunnis lastele näitamiseks, silmaaluste ringide laiendamisega maali- ja skulptuuri valdkonnas saab ta kah hakkama ning mingisuguse ülevaate saab tõesti ka paleest aga lõppkokkuvõttes klassifitseerub see ikkagi selliste igavamat sorti dokumentaalfilmide hulka.

4/10

Sei7se

Ivar, Ardi ja mitmed teised eestikeelse blogosfääri osalised on läinud kaasa maagilise numbri teemaga. Allun provokatsioonile ja olgu siis alljärgnevalt ka minu kaks senti selles pihitoolis.

1. Asjaajamine. Tavaolukorras ma jälestan igasugu "asjade ajamist". Mitte et ma sellega lõpuks hakkama ei saaks kui tõesti muud väljapääsu pole aga peamiselt laiskusest tingituna proovin ma seda endast niikaua eemal hoida kui vähegi võimalik ja niisiis ma üritan kõikvõimalikku ametlikku suhtlust, paberimajandust ja muud sellist kellegile teisele delegeerida. Eks vennas, kaasa ja veel nii mõnigi inimene on üksjagu vihastanud ning vahel ehk endalegi ootamatult tegelenud asjadega, mis neil muidu plaanis polnud. Ja kui ma tõesti ei leia kedagi, kes mu eest kõik ära korraldaks, siis enne härjal sarvist haaramist mõtlen ma veel mitu korda üle, et kas see ikka ka tegelikult on NII vajalik, et selle nimel peaks rabelema hakkama. Ja üsna sageli ma leian, et ega ikka ei ole küll.

Keegi kunagi ütles, et mulle sobiks aasal muretu lillekesena õitsemine aga ausalt öelda ma vist ei viitsiks hästi sedagi teha.

2. Paber. Enamasti ümbritsevad mind paberivirnad. Sõna otseses mõttes, sest lisaks kõikvõimalikele vajalikele ja mitte-nii-vajalikele märkmetele, maksmata arvetele, kviitungitele ning muule sellisele on kõikjal ka raamatute hunnikuid. Neid jagub ammu täis tuubitud riiulitesse, laudadele, toolidele, põrandale, kappide peale, vahel isegi voodisse ja pliidile. Tuhanded ja tuhanded köited. Neil harvadel abitutel katsetel, mis ma mõnikord ette võtan, et ses hulluses mingitki korda luua (või noh, vähemalt põrandatki niipalju puhtamaks saada, et vaibast poleks näha vaid kitsas rada köiteriitade vahel) lõpeb asi üsna kiiresti sellega, et ma lihtsalt tõstan neid ühest hunnikust teise ja lõpuks leian end taas mingit paberipakki sirvimas ning sinnapaika see kõik jääb. Kaasa on mul ses suhtes oluliselt resoluutsem ja asjalikum. Ta tarib kohale järjekordsed tühjad banaanikastid, topib selle pahna sinna sisse ning viib kõrvalkonkusse :)

3. Filmid kui narkomaania erivorm. Ma pean tublisti end pingutama, et mitte iga nädal järjekordset pakki DVD-sid osta. Ahvatlusi tekitavad nii kunagi ammu nähtud tükid kui ka uued linateosed. Kui esimeste korral ma valetan endale õhinal, et ma vaataksin seda filmi ju kindlasti veel mitu korda ja nii tore oleks seda alati oma riiulist võtta ning üleüldse on see väärt aukohta mu videoteegis, siis uute, seninägemata filmide puhul veenan ma end, et kindlasti on see väga hea lavastajatööga ja no kui isegi ei ole, siis lausa sõnniku jaoks ei hakkaks ju keegi plastikut raiskama. Nii et midagi peab seal siiski olema, mis vaatamist tasuks. Ja nii edasi.

Reaalsus on paraku selline, et vanu filme saab üle vaadatud haruharva, uutest ketastele ilmuvatest asjadest on väga suur osa ikka täielik saast, plaate pole ammu enam kuhugi panna (jah, osad lauapealsetest virnadest on moodustunud DVD-dest, põrandale pole nad siiski veel jõudnud) ja praegugi on mul vaatamata huupi öeldes umbes sadakond filmi. Sellest, et need kuramuse kettad ka just kõige odavamad vidinad pole, ei maksa rääkidagi.

4. Toit. Tõtt-öelda pole vahet, milline see toit täpselt on, peaasi, et teda on palju. See on ainus sõltuvus, millest mul pole õnnestunud hetkekski lahti saada. Suitsetamise jätsin 1991. aastal päevapealt maha, mõniteist aastat tagasi sai samamoodi päevapealt mõneks ajaks alkoholi tarbimisele joon alla tõmmatud (otsustasin ühel hetkel lihtsalt, et mu igaõhtused portsud džinni-viskit-konjakit lähevad üha suuremaks ja et see võib olla märk lähenevast alkoholismist) aga vat söögiga on lugu keerulisem. Ma olen küll täiesti suuteline mitu päeva elama ka linnusuutäitest aga siis esimesel võimalusel samamoodi kugistama kümne minutiga alla potitäie midaiganes. Ühtmoodi läheks loosi nii purk odavaid konservherneid kui sambucca'ga maitsestatud rohelise tee tiramisu või miks mitte ka paremad palad näiteks "Fat Duck"'i menüüst.

5. Ma ei suuda minevikust lahti saada. Eriti mis puudutab inimestevahelisi suhteid. Seetõttu olen ma üritanud enda ümber ehitada läbimatut müüri õelusest, vastikusest ja ehk isegi ülbusest. Eesmärgiks vältida ohtlikult emotsionaalsete suhete teket. Ometi suudavad mõned inimesed vahel sellest kindlustuste vööndist end läbi murda ning selle kõige lõpptulemus on tavaliselt kõigile osalistele üsna vaevarikas. Teistele ehk rohkem tüütu, mulle endale karjumapanevalt ahastav.

6. Ma olen tänapäeva edule orienteeritud maailmas täiesti ebapraktiline. Näiteks kasvõi selle asemel, et üritada tasapisi oma sajandeid vanas majas remonti teha (okei, hädavajalikud asjad nagu läbisadav katus või kõdunenud ukse vahetamine saab tehtud), ostan ma kokku juba eespool mainitud raamatuid ja plaate, löön raha laiaks restoranides või ilma mööda ringi sõites. Seitse (jälle seitse!) aastat tagasi ajutisena mõeldud dušinurk köögi ühes otsas ei avalda küll mingit kavatsust sealt kuhugi kolima hakata ja niisiis elab mu "kööginurgaga koobaskemps" oma seikluslikku ja isepäist elu kenasti edasi. Kõige hullem on muidugi see, et mind ennast ei sega selline elustiil absoluutselt. :)

7. Ma üritan vältida konkreetsete lubaduste andmist, parimal juhul kuuleb mu käest juttu stiilis "ma ei saa midagi kindlat lubada aga ma võin võimalusel selle teemaga natuke tegeleda." Ehk teisisõnu on tegemist lihtsalt äranihverdamisega endale igasuguste kohustuste võtmisest.
---
Hmm... Suurem osa kirjapandust sobiks muidugi kenasti ka teema "seitse surmapattu" alla. Luxuria, gula, avaritia, acedia, ira, invidia ja superbia, ... krt, indulgentside lootuses sai pea kõik ilusti kirja pandud ja kui mõni neist pattudest jäigi mainimata või eriliselt rõhutamata, siis see ei tähenda, et ma selle ohvriks poleks langenud. :)

Tsenseeritud

Pagan küll, ütlen ma. Kohe hirmsasti tahaks ropendada. Tänu oma kaks aastat kestnud (loe: veninud) uksesaaga käeulatuses paistva lõpu järjekordse edasinihkumise tõttu lendasid täna õhtul kuradile kõik hoole ja armastusega nädalavahetuseks tehtud plaanid. Niipalju siis (pseudo)kultuurast päälinnas, külaskäikudest ja kõigest muust. Selle asemel sitsime ilusti kodus ja ootame, et ehk töömehed, kes pidid veel üleeilse info järgi tulema homme, lõpuks esmaspäeva varahommikul ikkagi laekuvad ning see passimine lausa asjatu pole.

Fuck! Fuck! Fuck!, ma ütlen...

Kõrts

Ma pean ütlema, et elamine paarsada meetrit linna ühest kõige hullemast läbukõrtsist (mis omaarust siiski veel viisakuse piiridesse üritab jääda) on huvitav ja kindlasti mitte igav. Nädalalõppudes öö läbi kestvast tümpsust ja ajutisest hirmsast röökimisest ei maksa rääkidagi, sellega on juba nagu ära harjutud ning see on muutunud tähelepandamatuks helitapeediks. Jätkuvalt tekitab aga põnevust see, et kunagi ei tea, millal sa näiteks oma aknaklaasidest lahti saad, millal su hoovis seisva auto kapoti peal on peale poest ostetud salati söömist kepiorgiat peetud (ja salatikarbid ning kasutatud kondoomid õuet mööda laiali loobitud), millal sulle trepi kõrvale on sitalasu tekkinud või, nagu täna hommikul, millal sa heki alt värske okselombi leiad.

Jah, tõesti, ilma toredate ja elu elada oskavate kaasmaalasteta jääksin ma paljust huvitavast ilma. Viva la dolce vita!

Versailles, la visite (1999)

Ma arvan, et see oli vist tookordsel Pariisis käigul kui ma olin põikpäiselt pähe võtnud käia nelja-viie päevaga läbi niipalju turistilõkse kui võimalik ning nii ma siis vedasin kaasat ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ja lisaks Eiffelile, triumfikaartele, Jumalaema ja Invaliidide kirikule ning tont teab millele kõigele veel, oli ühel päeval raudselt plaanis ka Versailles. Korralike turistidena sättisime fotokad kõhu peale ning asusime oma Montmartre'i hotellist sinnapoole teele juba üsna varakult ning olimegi enam-vähem lossi avamise ajaks kohal aga siis ilmnes probleem. Nimelt selgus koha peal, et lossis toimusid mingid üritused ning enamik tavaliselt külalistele avatud ruumidest (sealhulgas ka Peeglite Saal, mis siis veel ei olnud remonti läinud) olid lihtlabaselt suletud. Niisiis me porisesime natuke vastastikku, istusime lossi ees mingi pingi peal ja sõime kusagilt ostetud maasikaid ning croissant'e, jõime Eviani vett peale ja lonkisime veel ühe tiiru ümber ehitiste kompleksi teha. Lõpuks otsustasime, et kui lossi ei saa (õieti me leidsime, et täispilet pole seda kümmetkonda ruumi väärt, mida näha oleks saanud), ei lähe me tagumistesse aedadesse kah (selleks oli ju samuti piletit vaja) ning saime oma selle päeva turismimarsuudiga üllatavalt varakult ühele poole. Niimoodi osutus päeva elamuseks hoopis lossi ligidal toimunud mahepõllumajandustootjate laat, kuhu me kogemata sattusime ning kus eksponeerisid end teiste seas ka näiteks Poolast kohale sõitnud siga ja eesel ning meetootja Saksamaalt. Mismoodi eesel sellesse konteksti sobis (ma pole kuulnud, et eeslipraad kõva hitt oleks), jäigi arusaamatuks aga igasugu söögivärki sai küll nõrkemiseni testitud ning seal oli tõesti päris head kraami. Nii et meie Versailles-kogemus on pigem talupoeglik ja üldse mitte kuninglik.

Nüüd aga sattus mulle kätte film "Versailles, la visite" (1999), lavastajaks veel ilmakuulus Gérard Corbiau, mees kelle käes alt on tulnud näiteks sellised hitid nagu "Farinelli" ja "Le Roi danse". Muidugi pidin ma selle ära vaatama ja tänane õhtu tundus just sobilik olevat.

Lõviosa tunnisest filmist on loomulikult pühendatud Versailles' looja Päikesekuninga perioodile, tähtsuselt teine lõik puudutab õnnetu Marie Antoinette'i aega (ehk siis sisuliselt palee viimaseid glamuurseid aastaid enne kui revolutsionäärid lossi ära lagastasid) ja kõik need ülejäänud (Louis XV, Louis XVI, Napoleon, Louis Philippe jne) pidid leppima järelejäänud ajariismetega. Kuigi on ka selge, et selleks, et losside lossist vähegi põhjalikumalt kõik ära rääkida, oleks vaja filmi, mis kestaks päevi.

Corbiau jutustab oma filmiga lisaks loole paleest möödaminnes muidugi ka Prantsuse monarhia loo ja kohati (olgu või Marie Antoinette'i perioodist rääkides) muutub see kõik väga sümbolistlikuks. Näiteks kasvõi liikuvad, aknaid (ja väljavaadet) varjavad peeglid, reaalsusest põgenemist võimaldav teater või kasvõi raamaturiiulist avanevad salauksed. Filmi visuaalia keskendubki suuresti kõikvõimalikele detailidele ja ebatavalistele võttenurkadele, nii peaks film olema huvitav ning avastamisrõõmu pakkuv ka neile inimestele, kes lossis ja pargis ise ringi jalutanud on. On ju loomulik, et nööri taga mööda etteantud kitsast koridori liikudes lihtsalt ei näe mitme meetri kauguselt sedasama, mille kaamera kümnekonna sentimeetri pealt kinni püüab. Nagu ka pargiteedel jalutades ei ole võimalik kogeda samasuguseid vaateid, mis avanevad helikopterilt või maapinnast 30-meetri kõrgusel kraananoka otsas kõlkudes.

Boonusena kaasa oleval pooletunnisel dokumentaalfilmil dokumentaalfilmi tegemisest näeme meeskonna pidevat võitlust riiaka valgusega, mis pea kunagi polnud õige, kitsastest oludest tingitud probleeme, mis ei lubanud kasutada tavapäraseid filmimismeetodeid ja ajaga võidu jooksmisest, et võtted õigel ajal ikkagi valmis saada. Üht-teist muudki ning seda kõike saadab režissööri mõnus pajatus.

Lõppkokkuvõttes igati kasulik ja hariv materjal, mille ainuke puudus on ilmselgelt ajapiirangust tingitud kohatine pealiskaudsus.

8/10

Kuidas alistada Eesti Kaitseväe vapraid sõjamehi

Võtsin kätte ja lugesin läbi kommentaarid Delfi seni viimase homo-teemalise artikli juures ja mind tabas ootamatu ning minu puhul haruldane selgusehetk. Kirjutab seal nimelt keegi kaaga (30.06.2007 20:17) niimoodi: "Sõjalukord. Pederastid peavad tulistama vastaseid, kes on valdavalt mehed ja võimalik, et ka pederastid. Sama, kui mina, normaalne mees, peaksin tulistama naisi. Väga raske oleks seda teha. Viskaksin püssi põõsasse ja lahkuksin."

Selge siis. Kenasti on ära sõnastatud enamike internetikommentaariumides räuskajate salajased mõtted. Kaitseväest (või olgu ka N.Armeest) on sellistele tegelastele külge jäänud vähemalt üks ülioluline arusaam: sõdu peetaksegi ju ainult selleks, et meestel oleks võimalus rohkem naistega seksida ning samaaegselt oma meessoost konkurente (kes kah naisi tahavad) mättasse lüüa, et kõige lõpptulemusena saaks nad veelgi rohkem naistega seksida. Igal ajal ja igas asendis. Lausa nõrkemiseni välja. Sest nende meeste elu maksimumprogramm vajab täitmist!

Niisiis on Eesti Vabariiki sõjalise jõuga ära võtta soovijad täiesti kogemata saanud jälile ühele meie suurimale sõjasaladusele. Vastastel tuleb lihtsalt palgata piisavalt palju erinevatele maitsetele vastavaid striptiisitare, saata need rinde eesliinile ja tõelised eesti möirapullidest mehed viskavadki püssid põõsasse ning londivad alandatutena ja kiimaselt valge lipuga vehkides otse sõjavangi. Muidugi salamisi lootes, et nende allaheitlikus saab tasutud suure orgiaga...

Issand kui jabur see maailm ikka on.