Garfield gets real (2007)

Garfield gets real
Lavastaja: Mark A.Z. Dippé, Kyung Ho Lee
2007
http://imdb.com/title/tt1059793/

Igapäevaelu rutiin ning töö Koomiksiriba Stuudios on Garfieldi surmani ära tüüdanud ja kui Odie oma kondiga ringi sebides juhuslikult leiab võimaluse, kuidas koomiksimaailmast päris maailma jõuda, ei mõtle parajalt paks ja oma parimais aastais kass kaks korda. Hot-dog'i kärud tunduvad ilmselgelt ahvatlevamad kui elu Joni, Arlene'i, Odie ja kõigi nende teiste koomiksitegelastega. Häda on ainult selles, et see oli Garfieldil ühe otsa pilet. Pärismaailmast pole koomiksimaailma enam tagasiteed ja varem staariseisust nautinud kõutsi elevus keskkonna vahetuse suhtes väheneb silmnähtavalt kui selgub, et kuumade hot-dog'ide asemel peab ta sööma hoopis toidujäänuseid (ja nendegi pärast teiste hulkurkassidega kaklema) ning ööd veetma oma mugava voodi asemel mingis lagunenud hoones. Samal ajal on koomiksistuudios seoses staari kadumisega päevakorral ka Garfieldi pildiriba sulgemine ning kassi kolleegid (kelledest osasid ähvardab pealegi töötuks jäämine) hakkavad kriitilisele olukorrale lahendust otsima.

Seekordne multikas on siis erinevalt kahest eelmisest täispikast filmist ("Garfield the movie" ja "Garfield- A tale of two kitties") suunatud eelkõige nooremale publikule. Efektseimad ja eht-multifilmilikud on filmi avakaadrid, kus päikese tõustes ärkab tasapisi ka kogu linnake. Plumpsudes ajavad end sirgu puud, majad haigutavad lõuad paigast ära ning kõik on rõõmsad ja roosad. Kogu keskkond oleks hoopis nagu Nossovi Totu-lugude jaoks loodud ja ausalt öelda tundub pahur ning tülpinud Garfield selles täieliku võõrkehana. Aga edasi lähebki film juba tavapärasemaks ja selle alguse unenäomaailmaga vaatajat rohkem ei õrritata.

Korralik CGI-graafika on just seda tüüpi, mis tekitas oma stiiliga tunde, et tegemist on arvutimänguga. Sellise mänguga, mille kulgu saab küll ekraanilt vaadata aga millesse ise sekkuda ei saa. Selline laisa pühapäevahommiku film.

5/10

The last Mimzy (2007)

The last Mimzy
Lavastaja: Robert Shaye
2007
http://imdb.com/title/tt0768212/


Õde-venda Emma ja Noah sõidavad suurlinnast koos emaga paariks päevaks perekonna suvilasse ning seal leiavad lapsed veepiirilt kummalise, kaugest tulevikust pärit karbi, mis sisaldab veel kummalisemaid esemeid: veidratest kividest pehme mängujäneseni välja, kes teatab Emmale, et tema nimi on Mimzy. Vanemate eest peidetud kraam hakkab kiiresti lapsi mõjutama (Emma näiteks suhtleb Mimzy'ga telepaatiliselt) ning kui seni täiesti silmapaistmatu Noah lõpuks kooliprojekti raames ühe geniaalse leiutisega hakkama saab, tekib laste vanemates lisaks uhkusele ka hirmuga segatud kartus oma kiiresti muutuvate laste ees. Samal ajal avastab poisi idamaisest müstikast huvituv õpetaja ta sirgelduste seast pildi üliharuldasest mandala'st ning asub koos oma naisega samuti poissi jälgima. Tasapisi sündmused kuhjuvad ning lõpuks, peale kogemata juhtunud osariigi pimendamist, lisanduvad sellele niigi veidrale kambale veel ka FBI agendid, kes konfiskeerivad mänguasjad ning takkapihta panevad veel ka pere enda luku taha. Samal ajal teab Emma, et ülioluline on Mimzy tulevikku tagasi saata ning ka seda, et aeg selleks saab kohe-kohe otsa. Küsimus on ainult selles, kas lapsed jõuavad enne kella kukkumist oma kraami föderaalagentide käest tagasi virutada ning kas nad suudavad välja mõelda viisi, kuidas täpselt see ajaränd teoks peaks saama?

See oli aasta alguses kui ma juhtusin lugema, et Roger Waters on koos Howard Shore'ga (kelle tuntuim töö on kindlasti "Sõrmuste isanda" triloogia helitapeet) kirjutamas muusikat mingile uuele ulmefilmile. Eks oligi tagumine aeg, mõtlesin, ta viimasest spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud kraamist ("When the wind blows") oli möödas juba rohkem kui 20 aastat. Nojah, aja kuludes sai küll selgeks, et Waters osaleb ainult filmi tunnusloo tegemisel aga isegi üks lugu on teatavasti parem kui mitte midagi. :)

Tüüpiliselt Waters'liku laulu "Hello! I love you" paar minutit lühendatud versiooni võib vaadata kasvõi siit:



Waters'i video sisaldab loomulikult ka kaadreid kõnealusest filmist, mille aluseks on omakorda Lewis Carroll'i geniaalsest "poeemist" Jabberwocky (eestikeelses versioonis on see mõttetu luule tõlgitud Jorruliseks, vt. "Alice peeglitagusel maal", Tallinn 1993, lk.13-14 ning lk. 65-66) alguse saanud (ja sellega tihedalt seotud) Lewis Padgett'i (Henry Kuttner'i ja C. L. Moore'i pseudonüüm) ulmejutt "Mimsy were the Borogoves". Risto Järve ja Tuuli Kaalepi tõlget arvestades peaks see maakeeli siis olema "Olid härmetud hugudrud"? :) Jutt ilmus esimest korda 1943. aasta veebruaris ning ameeriklaste karm ulmekirjanike žürii peab seda kuuldavasti üheks parimaks enne 1965. aastat ilmunud ulmejutuks.

Muidugi on lugematud töötlejad algallikast üsna vähe järele jätnud kuni kasvõi selleni välja, et Carroll'i põrandaharja meenutavast linnust sai Padgett'i jutus anatoomiliselt korrektne nukk, mis omakorda muundus filmi tarvis pehmeks mängujäneseks, millega filmis teeb endale veel häbitult massiivset reklaami üks niigi tuntud elektroonikafirma. Ka pingutasid tegijad mu meelest selle new age promomisega natuke üle aga muidu on kokkuvõttes selline tore koguperefilm. Kas nüüd just the best sci-fi fantasy film since E.T. (see oli vist NBC kriitiku arvamus) aga täiesti vaadatav ning ma julgen arvata, et nii kümneaastaste (pluss-miinus paar kolm aastat) noorte inimeste jaoks võib see täielikuks hitiks osutuda. Ma usun, et vähemalt mulle oleks selles vanuses küll meeldinud ning oleks tookord kuhjaga maksimumpunktid saanud. Tänasel päeval niipalju enam ei saa. :)

6/10

Hetk

Peale seda kui Emand oli hädavalesid abiks võttes mu juurest põgenenud (nuh, et vältida surnuks jootmist või nii...) leidsin ma neljandat ringi ketravat Roger Waters'i aastaid vanu kontsert-DVD-d ("In the flesh") juhtumisi vaatama jäädes ma-ei-tea-mitmendat-korda selle geniaalsuse. Praegu, kui ma seda kirjutan, mängivad järjestikku jalustrabavad "It's a miracle" ja "Amused to death". Eile õhtul oli samalaadseks päeva päästjaks Marillion'i "Live from Loreley".

Mul on veel umbes kahe pokaali jagu paari tunni eest väljamõeldud kokteili (ülieksklusiivne, käepärastest materjalidest: sisaldab kirsiviina, Bols'i piparmündilikööri, värskelt riivitud muskaatpähklit, coca-cola light'i ja veel üht-teist ;) ) ning soovi korral lõputult Pink Floyd'i ja ta meeste soolokontserte ning selle kõige taustaks nukraid mõtteid paratamatult kadunud aegadest ja inimestest. Alkoholil on teatavasti rumal komme tirida esiplaanile neid tundeid (tegelikult on ingliskeelne feeling IMO veidi laiema tähendusega kui maakeelne tunne), mida kaine peaga iga hinna eest kuhugi tagaplaanile surud...

Homse peale ma eelistan hetkel mitte mõtelda. Sellest hoolimata, musi, sul ei tarvitse muretseda, NII läbi ma endaga ei ole. :)
-----
Ja kõigele lisaks on mingid kuradi hiired veel ka mu elamist vallutamas. Nu see lausa ajab jooma!

"Each small candle, lights a corner of the dark..."

John Travolta ja Kirk Douglas'e kuum suudlus

© GETTY IMAGESJah, nagu elu poleks vanameister Kirk Douglas't veel piisavalt nahutanud... Reedel Santa Barbara filmifestivalil John "Te kõik ju ikka mäletate, et ma alles rääkisin maailmale kui mitte-gay ma olen?" Travolta'le "Hairspray" uusversiooni (mis muide tuleb homme DVD-l müüki ja millest oodatakse ühte jõulumüügi suurhitti) eest auhinda üle andes pidi pea 91-aastane šokeeritud Douglas vapralt taluma 53-aastase Travolta kirglikke lähenemiskatseid.

Muidugi on ka võimalik, et tegu on saientoloogide uusima rituaaliga ja John lihtsalt kasutas võimalust ning üritas Kirk'i veenda oma kiriku eelistes. Sel juhul on lootust, et varsti näeme lõpuks ometi ka Tom Cruise'i oma meestega avalikkuse ees musitamas.

Veel kord Gruusia vs. Georgia

Paari päeva tagune keeleteemaline porin osutus üllataval kombel üpris intrigeerivaks. Lisaks sissekande kommentaaridele vaidlesin sel teemal oma kaasaga, vastasin mitmele meilikasti potsatanud vastulausele ning sellele on minu teada vähemalt kahes blogis viidatud. Niisiis, veel üks kord sel popil teemal. :)

"Georgiaks nimetatakse kõnealust riiki pea kõigis Euroopa keeltes" on Infopartisanil muidugi väike kirjanduslik liialdus. Võimalik, et enamuses (ma ei ole hakanud kokku lugema ja protsenti arvutama) keeltes on tõesti käibel variatsioonid Georgiast aga suur osa Euroopat (mis ei ole mu meelest küll millegi poolest oluliselt vähem judeo-kristlik kui mandri lääneosa) kasutab samas jälle rahulikult edasi omakeelseid versioone Gruusiast. Sellele lisanduvad ka Lääne-Euroopas mitmed väiksemad keeled, milles selle riigi nimetus on jälle hoopis erinev nii ühest kui teisest.

Tagasi tulles Gruusia juurde, siis see, nagu ma üsna mitmest allikast paar päeva tagasi lugesin, on algselt hoopis Pärsiast pärit iidvana nimetus, mille venelased võtsid kasutusele alles veidi vähem kui tuhande aasta eest ja järelikult langeb ära ka süüdistus venelaste (loe: vaenlaste) pandud, väidetavalt halvustavast nimekujust. Just seda kahtlase väärtusega argumenti kasutas Ain Kaalep ühes oma kunagises artiklis ning selle on võidukalt letti löönud teisedki Gruusia-vastased.

Hääldus Georgia vs. Džoordžia. Esimene kui riik Kaukaasias ja teine kui osariik USA-s. Isegi kui hääldus on erinev, siis kirjapilt on neil kahel identne ning lühema uudisnupu või ka loo konteksti mitte tundva lugeja puhul ei ole selgelt aru saada, millisest Georgiast käib jutt. Milleks tekitada täiendavat segadust ainult selle põhjendusega, et "aga teistel on samamoodi"? Kui me suhtleme eesti keelt mitte rääkivate inimestega, siis me kasutame ju mingit muud keelt ning siis tõlgimegi riigi nime ka keelele vastavaks. Kui räägime inglise keeles, siis las ta olla Georgia või kui räägime esperanto keeles, siis Kartvelio. Sellepärast ei pea meie oma keeles kasutama mingit järjekordset laensõna, mis juba olemasolevast pole millegi poolest parem.

Kui ajaloolised põhjendused Pühast Jürist kõrvale jätta, siis sobiks Infopartisani argumendid muide väga hästi ka põhjendamaks, miks me peaksime kasvõi ühte Saksamaa linna hakkama nimetama Cologne'ks või Colonia's (sest enamus Euroopat kasutab sellesarnaseid nimevariante) ning üldse mitte meie jaoks tavapäraselt ja originaalilähedaselt Kölniks. Või Tbilisit Tifliseks, mis lisaks saksa, hispaania jt. keeltele niimoodi näiteks ka kreeka ja ladina keeles kõlab. Seda enam, et ka ammustel aegadel on Eestis Tiflist kasutatud.

Soome ei ole just alati koht, kuskohast eeskuju võtta ja nii minu meelest ka siin. Kasutasid nemadki mitusada aastat nimekuju Gruusia kuni see mingil ajal äkki ametlikult Georgiaks muutus. Kõigist vastupidistest kinnitustest hoolimata tuleb siinkohal ikka ja jälle meelde üks sõna ning see on loomulikult "poliitkorrektsus". Kolmest suurest soome-ugri keelest ongi vaid soomlased hetkel ametlikult Georgia peal, meil on enamasti ikkagi kasutusel Gruusia ja madjaritel Grúzia. Samamoodi kasutavad nii lätlasted kui leedukad mõlemad Gruzija't.

Aga mis nüüd samuti Infopartisani poolt mainitud värdvormi Gruusia pealinnast, nimelt Thbilisi'sse puutub, siis see on muidugi just täpselt üks sellistest lollustest, mis selle leiutise anonüümse autori arvates peaks vist keelt moodsamaks ja "peenemaks" tegema. Eks istus ühel kenal päeval koos käputäis kenasid inimesi Emakeele Seltsi keeletoimkonnast, jõid teised kohvi, ampsasid küpsist ja arutasid ilmaasju ning leidsid kellegi ettepanekul, et h-tähe lisamine on kindlasti hästi tänapäevane ja keelt rikastav. No eks nad kirjutasidki selle siis mingisse tähtsasse paberisse niimoodi sisse ning pärast võtsid suursaavutuse tähistamiseks veel pitsikese konjakitki... Muide, seesama EKI koduleht, mis lubab küll Gruusia puhul paralleelselt kasutada ka rööpnime Georgiat, väidab riigi pealinna üheselt olevat just Thbilisi. Ma ei suutnud kiirel otsingul küll ühtegi teist keelt leida, kus sellist moodustist kasutataks, nii et vähemalt siin on eesti ametlik keelestandard nüüd küll püüdlikult originaalne olnud ning kuulutanud igipõlise Tbilisi pidulikult nomine non grata'ks...

Kokkuvõtvalt ja lühidalt: ma olen ikka ja jätkuvalt seda meelt, et eesti keeles ei peaks kasutama punaste ristidega valge lipuga riigi nimeks eksitavat Georgiat. Gruusia jäägu Gruusiaks (või saagu Sakartveloks) ning Tbilisi Tbilisiks. Punkt. :)

Astrid Lõvisüda

Eilse Astrid Lindgreni sajanda sünniaastapäeva puhul ilmus nii trüki kui veebimeedias üksjagu lugusid lastekirjanduse suurmeistrist ja tema raamatute tegelastest ning see kõik tuletas mulle meelde, et sel ajal kui ma kuulusin veel Lindgreni raamatute otsesesse sihtgruppi, oli üks teos, mis tõusis kõigist neist Pipidest, Karlssonitest, Blomkvistidest ja teistest oluliselt kõrgemale, seistes samal ajal ka täiesti eraldi.

1977. aasta jaanuarist detsembrini ilmus toonases ajakirjas "Pioneer" järjejutuna jutustus "Vennad Lõvisüdamed". Päris ilmumise ajal jäi ta mul kuidagi tähelepanu alt välja, sest tõtt öelda ei viitsinud ma siis mingit järjejuttu eriti lugeda. Ma olin veendunud, et kui on pikem lugu, siis olgu see juba raamatus ja mitte laiali hakituna lehtedes või ajakirjades. Ning kuna umbes samal ajal ilmus Eestis kõvasti väga olulisi lasteraamatuid (või noh, kui lasteraamatud näiteks "Kääbik" või "Muumitroll" nüüd ikka ongi?) ning lisaks oli mul tookord päevakorral ka kogu "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatute läbi lugemine, siis kuidagi ripakile see jäigi. Kui ma järgmise aasta veebruaris opilt tulles kodus igavledes Karli ja Joonatani seiklused ootamatult avastasin, siis selleks ajaks oli ajakirja aastakäigust üks kevadine number teadmata kadunud asjade sekka sattunud. Kadunuks see jäigi ja nii ma siis lugesin lugu korduvalt üle, ikka ja jälle ilma selle ühe puuduva osata...

Samas tuleb tunnistada, et ajal, mil kogu siinse trükitoodangu üle valitses Glavliti tume vari, leiti Eestis igasugu nutikaid võimalusi ülaltpoolt kehtestatud reeglistest mööda minna ning ikka ja jälle noateral kõndides selliseid piiripealseid kirjatöid avaldada. Miskipärast ma kahtlustan, et ka "Vennad Lõvisüdame" oma usundilooliste paralleelidega (näiteks ainuüksi "Vendade" ja Piibli kokkupuutepunktidest on mitmeid teadustöid kirjutatud) ei olnud materialistliku maailmavaatega Nõukogude Liidus just kõige soovitatavam kirjandus ning raamatuna poleks see sügaval brežnevlikul stagnaajal kardetavasti iialgi ilmuda saanud. Ajakirjanduse joonealuste kohta kehtisid ilmselt natuke leebemad reeglid ja siin sai võimalikuks vaid neli aastat pärast esmailmumist Rootsis see lugu ka maakeeles ära trükkida.

Muidugi, kui ma olekski raamatut ootama jäänud, siis lõpuks 1987. aastal see esimest korda koos "Röövlitütar Ronjaga" ju ühiste kaante vahel ilmus (hiljem on see ka eraldi veel vähemalt kahel korral ilmunud) aga sellist mõju nagu kümmekond aastat varem, poleks sel raamatul enam olnud. Mitte et raamat vahepeal kehvemaks muutunud oleks. Ei, seda mitte aga lihtsalt ma ise olin vahepealsete aastatega igasugu muud kraami lugenud ja selline teemakäsitlus poleks iseenesest enam niimoodi rabanud nagu kaheksa-aastasena esimest korda Nangijaalaga tutvudes.

Aga loomulikult kõlbavad Lindgreni teosed ka pensionieelikuna täiesti vabalt lugeda. Alles paari aasta eest sain ühele poole omal ajal kahe silma vahele jäänud "Vahtramäe Emiliga" (ausalt, igavesti lahe oli) ning mõne kuu eest lasin silmade eest läbi "Pöialpoiss Nils Karlssoni" (e.k. 1998) ja leidsin endiselt, et Lindgreni lugude inimlik sarm ei ole kuhugi kadunud. Õigupoolest peakski ka Lõvisüdamed üle mitme-mitme aasta taas riiulist välja otsima.

Muide, Katla, Nangijaala hirmuvalitseja Tengil'i kurjast lohest lemmikloom, peaks oma filmielust* vabaks jäänud aega siiani sisustama kusagil Trollywood'i laohoones ringi uidates. :)

Üks väga hea asi oli "Pioneeri" järjejutul muidugi veel. Edgar Valteri illustratsioonid, mis hoolimata mehe pöörasest produktiivsusest olid küll alati geniaalsed. Kui ükskord meil siin see lugu raamatuna ilmus, siis tundusid Ilon Wiklandi iseenesest head joonistused kuidagi väga kummalistena ja minu jaoks on need õiged vennad Lõvisüdamed ikka Valteri antud nägudega.
_____
* 1977. aastal valmis Rootsis raamatu järgi ka film "Bröderna Lejonhjärta", lavastajaks Lindgreni "ihurežissöör" Olle Hellbom ja Katla't "mängis" kolme mehe poolt juhitud neli meetrit kõrge ja kaheksa meetrit pikk, stuudiole terve varanduse maksma läinud nukk, mida pole kuuldavasti pärast tookordset filmimist enam kasutatud aga rootsi filmiajaloo olulise rekvisiidina hoitakse teda alles. Minu meelest ei ole see linatöö küll suurem asi saavutus aga kuna mul ühtegi Edgar Valteri joonistust hetkel käepärast pole, siis saab seda juttu siin illustreerima just üks nimetatud filmi promoplakatitest.

Martin Helme ka keeleuuendaja!

Seoses viimaste aegade sündmustega Gruusias on sellest kõigest loomulikult ka meedias üksjagu juttu olnud. Tunnistan, et ma pole viitsinud eriti peale pealkirjade midagi lugeda aga täna võtsin siis kätte ja lasin silmadega üle oma lemmikkirjasaatja Martin Helme kirjutatud artikli ja olin hämminguga sunnitud järeldama, et aeg on minust mööda läinud. Ikka Georgia ja Georgia. Kuna ülejäänud tekst ei sobinud eriti hästi kokku tuntud USA osariigi lähiajalooga, siis järeldasin, et ju isand Helme mõtleb ikka ühes Euraasia mäestikus paiknevat riiki. Ainult et viimati kui mina veel midagi teadsin, oli selle kaukaasia riigi nimi eesti keeles ikka Gruusia.

Muidugi on igasugune keeleuuendamine alati tänuväärne ettevõtmine (ja mõnede persoonide püüe ületada Johannes Aaviku kuulsust igati kiitmist väärt) aga küsitav on, kas seda just niimoodi tegema peab? Millest selline ameerika-ihalus? Kas see on inspireeritud kõrvu kummitama jäänud hittloost "Georgia on my mind" või on see järjekordne kummardus Bush-juuniorile? Ahjaa, ja kas meil on varsti lootus leida, et ka Gruusia pealinn nimetatakse Eestis Tbilisist ringi Atlantaks? Eesti Välisministeerium muide on võrreldes Helme & Ko-ga ilmselgelt tagurlik ja venemeelne, sest nende kodulehel räägitakse ikka veel Gruusiast.

Kui tahetakse iga hinna eest vältida kõike venepärast, siis peaks selle riigi nimi eesti keeli olema ju hoopis Sakartvelo. Või ka nende nn. konservatiivide endi poolt kusagil juba välja käidud Jürimaa. Aga jah, kas me oleme juba ümber nimetanud kõik teised asjad, kasvõi uuriks näiteks, mis nimega peaks praegusel keerulisel ajal nimetama suppe, mis pahal nõukaajal veel kandsid nimesid seljanka, rassolnik ja uhhaa? Ja mismoodi seda kaukaaslaste Georgiat peaks hääldama? [Georgia], [Džoordžia] või miskit kolmandat moodi?

Aga äkki ma materdan Martinit ja neid teisi ilmaasjata. Äkki me ikkagi oleme juba millalgi USA peitosariigiks muutunud ning see ameerikakesksus on reptiilsete tulnukate poolt vahepeal meie geneetilisse koodi juurde kirjutatud?

Eriti lõbus on muidugi see, et väidetavalt rahvuslikult meelestatud isik, kes jutlustab poliitkorrektsuse puudumise hädavajalikkusest, teeb selliseid suuri poliitkorrektseid kummardusi ühe teise suurriigi poole. Sellesama suurriigi poole, keda ta oma sõnavõtus süüdistab osavõtmatuses ning väikeriikidele noa selga löömises kohe kui asi peaks puudutama otsese konfrontatsiooni vältimist Venemaaga.


Miks ma sel teemal üldse porisen? Sest see, mis eesti keelega toimub meie "ajakirjanduses", on kohutav. Kui mõni üksik persoon välja jätta, siis vist ei ole enam olemaski inimesi, kes kannavad tiitlit "keeletoimetaja" ning kes selle tööga ka hakkama saavad. Võimalik muidugi, et nii ebavajalikku ametimeest (või -naist) ei peetagi enam vajalikuks palgalehel hoida. Vigu, lapsusi ja lauslollusi on päevast päeva võimalik lugeda praktiliselt kõigist ajakirjadest-ajalehtedest (ka end uhkelt kvaliteetväljaanneteks tituleerivatest) ning sellist kirjastust, mille välja antud raamatutes ei oleks sees lihtlabaseid trükivigu, pole vist samuti Eestis olemas. Kõige selle taustal ei pane mind absoluutselt imestama, et inimesed enam ei oskagi korralikult kirjutada (kui pidevalt lugeda sellist vigast keelt, siis lõpuks jääbki mulje, et see just ongi korrektne - sest miks muidu lastaks sel ilmuda?) ja vahel mõne veebiväljaande kommentaariumi lugedes läheks mu kunagisel emakeeleõpetajal tugevasti kuklasse kokkuseotud juuksekrunn õudusest plaksuga lahti. Ja küsimus pole üldse selles, et internetti kribades võetakse vabamalt, ka ametliku kirjavahetuse keel on sama jube. Muidugi, mingi seltskond vahel ikka veel julgeb viiksatada eesti keele kaitsmise vajadusest aga ainus, millega minu arusaamist mööda viimastel aastatel reaalselt hakkama on saadud, on keelereeglite pidev lõdvendamine. Niisiis jääb taaskord üle nentida juba ammu tõdetud tõsiasja, et seda, mida ei suutnud punane okupatsioon poole sajandiga, on vabadus ära teinud kümnekonna aastaga. Palju õnne meile!

Deck the halls (Üleni tuledes) (2006)

Deck the halls (Üleni tuledes)
Lavastaja: John Whitesell
2006
http://imdb.com/title/tt0790604/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33152/

"Üleni tuledes" on lustiline perekomöödia jõulupühade varjukülgedest. Steve (Matthew Broderick) on tõeline jõulufanaatik, kelle elu on organiseeritud viimse kui pisidetailini ning kelle maja on alati jõulude ajal kõige uhkemini kaunistatud hoone kogu linnas. Tema uus naaber Buddy (Danny DeVito) on Steve'i täielik vastand: lärmakas ja lohakas tüüp, kellel on suured unistused ja plaanid, mis pole seni veel teostuda jõudnud. Mehe värskeim unistus tekitab naabrite vahel palju pingeid, sest Buddy tahab kaunistada oma maja jõulude ajaks nii võimsa valgus-show'ga, et see oleks näha ka kosmosest! Naabri auahne sebimine ajab Steve'i endast välja ning ta otsustab Buddy üle trumbata, maksku mis maksab! Selline arutu "võidurelvastumine" läheb mõlemale kalliks maksma..."

Kui ma mõne päeva eest kirjutasin, et kriitikuid ei tasu uskuda, siis sama kehtib ka hääde tuttavate kohta! Et see film, mida ma eelmisel aasta jõuluhooajal edukalt vältida suutsin, olevat nagu "Vanad torisejad", ainult et Jack Lemmon'i ja Walther Matthau asemel on siin Broderick ja DeVito? No ega ikka ei ole küll. Tähendab, Matthew ja Danny küll on aga filmi ei ole. :)

Tõsi, sarnasusi võib hea tahtmise juures neist filmidest leida ju küll aga ütleme siis niimoodi, et "Grumpy old men'i" suurimad ebaõnnestumised oleks "Deck the halls'i" suurimateks õnnestumisteks. Üsna alguses kui oli see kuulus saanisõidu stseen, mille lõppedes leidis Steve end olevat alasti koos Buddy'ga ühes ja samas magamiskotis, tekkis korraks isegi tunne, et ongi täitsa süüdimatu komöödia, siis hakkasid nad aga lõplikult nende majade ja tuledega jahmerdama, asi visises tühjaks ja muutus lausa tüütuks. Ei aidanud siin enam ka pöörane uisuvõistlus ega muud pisemad nükked.

Maitse üle muidugi ei vaielda ja kaklema ei viitsi ma selle üle lihtsalt hakata, niisiis saab film null punkti ja kumbki mees varasemate teenete eest ühe punkti. Kristin'id (Davis ja Chenoweth) jäävad seekord mõlemad ilma ja siit tuleb ka soovitus: püüdke seda filmi iga hinna eest vältida!

(Mis minu kogemuste järgi küll tähendab, et mõned hakkavad spetsiaalselt seda nüüd taga ajama, et näha, kui kehv see täpselt oli. Ausalt, ei tasu vaeva aga eks te ise tea :) )

2/10

Shrek the Third (Shrek Kolmas) (2007)

Shrek the Third (Shrek Kolmas)
Lavastaja: Chris Miller, Raman Hui
2007
http://imdb.com/title/tt0413267/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33236/

"Fionaga abielludes polnud Shrekil aimugi, et seetõttu peab ta ühel päeval võib-olla kuningaks hakkama. Kui Shreki äiapapa, kuningas Harold korraga lahkub, ootab teda just see au. Välja arvatud juhul, kui Shrek (koos oma ustavate kaaslaste Eesli ja Saabastega Kassiga) leiaks enda asemele sobiva kuninga. Kõige lubavam kandidaat oleks Fiona nõbu Artie, keskkoolis õppiv ebakuninglik hädavares, kellest väärilise troonipärija kasvatamine näib olevat üks raskemaid ülesandeid, millega Shrek ja sõbrad eales silmitsi seisnud on."

Oht, et roheline sookoll järjekordselt ekraanile ilmub, ajas juba aegu tagasi mõne tuttava (ja kindlasti veel rohkem mittetuttavaid) õudusest oigama. Esimesest osast ei arvanud mina kah suurt midagi, teine oli see-eest oma haledat nägu tegeva Saabastega Kassi ja pea peale pööratud Tuhkatriinu-looga igavesti lahe (tõsi, olulise tõuke selliseks arvamuseks andsid veel ka kaks äärmiselt sümpaatset naist, kes mõlemad haldjast ristiema helindasid: originaalis Jennifer Saunders ja maakeelses versioonis Anne Reeman), kolmas lasi vana rasva peal edasi, ei pakkunud midagi uut (variatsioonid teemal Artur, Merlin ja Lancelot ei lähe siinkohal arvesse) ning pani kokkuvõttes õlgu kehitama.

Kui mind üldse miski selle filmi juures pahandab, siis on selleks kasutamata jäetud võimalused. Stsenaristidel oli nii hea võimalus hakata näitama muinasjuttude negatiivseid tegelasi nende endi vaatenurgast, et selgitada, miks igaüks neist just on selline nagu ta on ja ehk isegi seda, miks ta selliseks on muutunud. Muidugi oleks see olnud tõsine oht ka peategelastele, kes oleks vabalt võinud jääda kõrvaltegelaste varju. Tuletagem kasvõi meelde, milliseks hitiks alles mõne aasta eest sai lugu "Võlur Oz'i" raamatust tuttava "paha" nõia noorusest ("Wicked: The Life and Times of the Wicked Witch of the West") ja tõdegem, et vaesel Dorothy'l poleks Elphaba sarmile ja nutikusele suurt midagi vastu panna olnudki. Pahad poisid ja tüdrukud tunduvad headest alati hulga põnevamad ning lõpuks on ka kellegi asukoha määratlemine universaalsel hea-halb skaalal alati väga subjektiivne. Nii et arvatavasti tuli see paradoks koguperefilmi tootjatele meelde, nad hakkasid oma kangelase Shreki pärast muretsema ning tõmbasid sellele paljutõotavale pahade kangelaste liinile vee peale. Asjata. Praegune tulemus on nagu eraldi sketšidest (mõned IMO naljakad ja mõned surmigavad) kokkutraageldatud hõre kangatükk, mille tegija pidevalt mõõtis ja venitas oma loomingut, et ikka oma poolteist tundi kokku saada.

4/10

Mamma mia! - esimesed kaadrid

Avastasin täna, et mingi ajal on võrku lekkinud (või lekitatud) esimesed kaadrid tuleval suvel esilinastuvast, ABBA lauludest kokku pandud muusikali filmiversioonist, kus ühes peaosas eeldatavasti särab taaskord Meryl Streep. Julie Walters'i valik Donna sõbranna Rosie rolli on muidugi hea valik aga ta ei ole minu väga subjektiivset arvamist mööda selle osa tarvis ehk piisavalt potsakas. :)

Kuuldavasti võeti viimased pulmastseenid Kreekas üles veel septembri lõpus ja praeguseks peaks lugu olema juba puhtalt post-production staadiumis. Ahjaa, olgu siis juba ka ära mainitud, et ühte kolmest Sophie isakandidaadist, gay'st Harry Bright'i mängib Colin Firth ning lavastaja väitel on erinevalt muusikalist veidi rohkem rõhku pandud Donna ja Sam'i (ehk siis Streep'i ja Pierce Brosnan'i) amüseerimisele.

Rosie, Donna ja Tanya ehk Donna and the Dynamos kakskümmend aastat hiljem.

"You seemed so far away though you were standing near
You made me feel alive, but something died I fear..."
S.O.S.

Lance Bass ja ta tulevane gay-boy band

1979. aastal sündinud Lance Bass'i lend orbiidile algas miljonite tüdrukute (ja tuhandete poiste) südametemurdjana loomulikult tüüpiliselt ameerikalikus poistebändis 'N Sync (mis hoolimata vaiksest unustusehõlma vajumisest hoiab vist küll veel siiani enda käes albumi ilmumise avanädala kõigi aegade suurima läbimüügi rekordit), seejärel oleks tähelend ta äärepealt planeet Maa orbiidile lennutanud (mees läbis 2002. aastal Tähelinnas täies mahus kosmonautide halastamatu treeningprogrammi, tunnistati kosmosekõlbulikuks ning isegi stardi kuupäev oli juba paika pandud kui ta lendu finantseerima pidanud isikud ootamatult pidurit tõmbasid) ning peale seda on noormees esinenud käputäies filmides, mis on küll üsna üksmeelselt läbikukkumisteks tituleeritud. Eks lennutrajektoore on erinevaid ning mõlema, nii afeeli kui periheeli läbimine on paljudel puhkudel vältimatu.

Ahjaa, kusagile sinna vahepealsetesse aastatesse mahtus ka Lance'i kapist väljatulek. Sündmus, mis omal ajal üksjagu furoori tekitas ning peale mida muutus mehe eraelu kuidagi ootamatult väga avalikuks eluks: on lausa hämmastav kui paljusid korralikke pereisasid ja -emasid ikkagi huvitab see, kellega üks või teine homokutt parajasti elab, kellega restoranis käib või kellega tänavanurgal paar sõna juttu puhub.

(Mul endalgi oli mõne nädala eest võimalik veenduda, kui kiiresti kuulujutud tekivad. Tasus mu kaasal vaid meil külas olnud ühise sõbraga kahekesi poodi minna, et kodus lõppema hakkava joogi-söögikraami tagavara täiendada (ma ise olin samal ajal hõivatud teiste külaliste võõrustamisega) kui juba hakati uurima, et mis meil ikka juhtus, et me lahku oleme läinud ja et küll mu kaasal ikka on tore uus poiss. Noh umbes sama sümpaatne kui ma ise. Või vähemalt peaaegu. Aga et siis keegi oleks ka mul pead silitanud ning lohutanud, no seda juba ei ole. Sest seda ühelt korralikult klatšihimuliselt eestlaselt lihtsalt ei tasu oodatagi... :)

Muide, neile klatšihimulistele teadmiseks, et sellel "uuel poisil" on endal mees kodus. Juba kümmekond aastat ja see ei ole teps mitte minu kaasa. ;) )

Nojah, see selleks. Tagasi Lance'i-poisi juurde. Kuna tal endal on bändijärgne muusikategemine just mitte kõige edukamalt välja kukkunud ning samas ta mäletab veel hästi, milline paine on pidevalt kapis elada ajal kui isegi iga su hingetõmmet ja juuksekarva kasvamist pidevalt jälgitakse, siis on ta otsustanud järgmisel aastal kokku panna ühe vahva homopoistebändi ning nagu moodsal ajal kohane, teha sellest ka ülipopulaarne reality show. Niimoodi vähemalt teatab austerlaste geiportaal, ma ei viitsinud hakata uudise originaalallikat otsima. Eks näis, kas siis seekord jäävad rahastajate portmoneede rauad avatuks.

I now pronounce you Chuck and Larry (Kui Chuck abiellub Larryga) (2007)

I now pronounce you Chuck and Larry (Kui Chuck abiellub Larryga)
Lavastaja: Dennis Dugan
2007
http://imdb.com/title/tt0762107/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33709/

"Chuck (Adam Sandler) ja Larry (Kevin James) on kaks tuletõrjujat, kes on oma depoo uhkuseks: alati valmis teineteise eest otse tulle tormama, igas mõttes. Üks tahab kaitsta oma peret, teine naudib täiel rinnal poissmeheelu plusse. Kuni Chucki elu päästnud lesk Larry seisab korraga ebameeldiva probleemi ees. Absurdse paberimajanduse tõttu ei saa tema lapsed ta surma korral kindlustust. Ainus väljapääs: nad peaks registreerima Chuckiga end fiktiivselt abikaasadeks ja kõik saaks korda. Keegi ei saa teada…

Paraku võtab linna palgal töötav üliagar tähenärija (Steve Buscemi) meeste nn. kooselu terava luubi alla, püüdes tõestada pettust, millele järgneks vanglakaristus. Sellisel juhul ei suudaks mehi päästa ka nende võluv advokaat (Jessica Biel), kelle vastu paadunud naistemehel Chuckil kiiresti tunded tekivad."

Ma pole minule segaseks jäänud põhjustel kassamagnetiks muutunud, täiesti mittemidagiütlevast Sandler'ist iialgi suuremat pidanud ja kui siia lisada veel asjaolu, et ma olin lugenud mõnest kodumaisest blogist vaimustunud kilkamist stiilis "Aga nüüd tehti pededele sajaga ära!" ning samas võõrkeelsest ajakirjandusest mingite marginaalseks osutunud aga see-eest väidetavalt gay-õiguste eest võitlevate seltskondade (loe: kamp, kes ei osanud ühtegi muud ettekäänet leida, et oma viisteist minutit kuulsust meedias kätte saada) boikotiähvardusi, siis ei ole eriti imekspandav, et ma seda aasta suurima "homofilmi" vaatamist üha edasi ja edasi lükkasin. Ma olin nimelt üsna veendunud, et see on järjekordne klišeedest kubisev filmike, kus tehakse paar nilbet homonalja ning ülejäänud aja väänab Sandler oma nägu.

Lõpuks aga sai see siiski vaatamisele võetud ning tuleb tunnistada, et filmi edasi arenedes mu skepsis lahtus. Igatmasti koomikat (sealhulgas loomulikult ka klišeelikku) oli üksjagu ja no mis sa hing ühelt komöödialt siis veel tahad?

Kohati kiskus lugu ikka väga hüsteeriliseks farsiks ära kui rotina prügikastides nuuskiv punnissilmne Buscemi (kes loomulikult varastas talle nii omaselt kogu show ära) end vahel harva ekraanil näitas, kui megamacho õitsev lilleke Ving Rhames'i kehastuses duširuumis ringi hõljus, kui superkoomik Rob Schneider (keda ei peetud vajalikuks filmi tiitrites mainidagi - kas stuudio kättemaks just Schneider'i tegevusest alguse saanud plagiaadiskandaali eest, kus Sandlerit süüdistati ühe austraallaste filmi kopeerimises?) mõne poliitkorrektsusest uimastatud udupea väitel pilusilmade üle halba nalja heitis või kui mehed otse kaamerasse oma totakat manitsuskõnet pidasid. Et hea rahvas, olge nunnud ning ärge ikka kasutage ebatsensuurseid sõnu ja muu blah-blah-blah. Sel hetkel jäi absoluutsest vindi ülekeeramisest puudu vaid see, et peategelased oleks kohtusaalis laudadele karanud ning steptantsu saatel kooris veel ka laulma hakanud. Mnjah, nad oleks ikka tõesti pidanud hoopis John Waters'i seda filmi lavastama palkama. :)

Täiesti filmivälise seigana jäi kuidagi ootamatult silma aja halastamatu kulg. Näitlejad olid äkki väga vanaks jäänud. Alates tondipüüdja Dan Aykroyd'ist läbi seebistaaride (nt. Nicholas Turturro - kunagine nunnu NYPD politseinik on metamorfeerunud paksuks vanameheks) kuni kasvõi Sandler'i endana välja. Personalipoliitika koha pealt hakkas silma ka filmi teemaga isiklikult seotud persoonide hulk kõrvalosades: Richard Chamberlain kohtunikuna, Lance Bass bändi liidrina ja loomulikult umbes miljonit gay-rolli mänginud (kuid sellest hoolimata väidetavalt endiselt etalonhetero) Nick Swardson kui vaid mõnda tuntuimat nimetada.

Aga mis nüüd neisse filmi boikoteerinud gay-õiguslastesse puutub, siis eks neil on see õigus. Nagu ka filmis nähtud usuhulludel (või kellel iganes) on teatud piirini õigus oma arvamust avaldada. See seltskond aga, kes vaatas filmi ära, nägi seal paari lahedat gay-teemalist nalja ja kuna rohkem nende peakolukestesse ei mahtunud, siis leidis, et on igavesti kihvt pedede mõnitamise film... noh, eks nad peavad end ise kommenteerima. Mina lihtsalt ei oska. Muidugi, eks nad võiksid oma arvamusi vahetada ka ühe teise seltskonnaga, nimelt sellega, kelle arvates on see film jõle homopropaganda ning kes kuulutasid Sandleri persona non grata'ks.

7/10

"Продаем Америку за рубль!"

Kunagi eelmise aastatuhande viimase sajandi eelviimase veerandi lõpupoole ilmutas paljutähendusliku nimega briti rockbänd Genesis prohvetliku pealkirjaga albumi "Selling England by the pound". Mitte et nad selle fraasiga midagi uut avastanud oleks ja pealegi oli vana hea Inglismaa selleks ajaks niikuinii juba ammu finantsoligarhiale maha parseldatud.

Täna, enne DEL-nupu sõtkumist nädala jooksul spämmifiltri poolt kinnipüütud rämpsule diagonaalis igaks juhuks otsa vaadates hakkas silma pealkirjas tsiteeritud provokatiivne subject ning tõtt-öelda ma ei imestaks mitte üks raas kui ka see osutuks prohvetlikuks. Kuigi veelgi tõenäolisem on, et praeguste arengute jätkudes müüakse Ameerika ühel heal päeval maha mitte rubla vaid hoopis jüääni eest.

(Üllatav oli hoopis see, et nimetet hüüdlausega ei reklaamitud mitte viagrat, intiimsete kehaosade suurendamist või midagi muud hädavajalikku, vaid tegu oli ausalt oma odavaid telefonikõnesid pakkuva firma kampaaniaga)

Uuemat Piibli uurimises: Une Testament

Piibli uurimine on jätkuvalt põnev ning avastusterohke töö. Paistab, et seni üks viimasemaid "ülesleidusi" selle mitu tuhat aastat vana kirjatükkide kogu juures on senitundmatu testamendi avastamine ning edasised Piibli trükid saavad tõenäoliselt koosnema kolmest testamendist: Vana Testament, Uus Testament ja Une Testament. Või vähemalt annab selleks lootust tuntud raamatukaupluse kodulehelt leitud tutvustus.

Õigupoolest ma küll kahtlustan, et seda kivi ainult Apollo kapsaaeda visata pole ka päris korrektne, küllap on juba algselt vigane olnud kirjastuse poolt koostatud reklaamtekst, mis lihtsalt raamatupoe veebilehele kopeeriti. Teiste suuremate online-raamatukaupluste veebilehed on antud teose puhul veavabad vaid seetõttu, et nad kas ei ole viitsinud üldse mingit tutvustavat teksti tootele lisada või on seda teinud oluliselt lühemalt kui ülalmainitu.

The Bourne ultimatum (Bourne'i ultimaatum) (2007)

The Bourne ultimatum
Lavastaja: Paul Greengrass
2007
http://imdb.com/title/tt0440963/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33254/

"Ta ei tahtnud muud, kui kaduda. Ent selle asemel peab Jason Bourne (Matt Damon) põgenema ikka veel inimeste eest, kes ta välja õpetasid. Olles kaotanud mälu ja ainsa inimese, keda ta armastas, on Bourne’il ükskõik, kui raskete relvade või arenenud tehnikaga uue põlvkonna kõrilõikajad teda jälitavad. Mees tahab minna tagasi algusesse ja selgitada välja, kes ta tegelikult oli. Jason otsib teed oma minevikku, et leida mingisugustki tulevikku. Ta rändab Moskvast Pariisi, Londonisse, Tangieri ja New Yorki, et otsida üles tõeline Jason Bourne, püüdes samal ajal pääseda politseinike, föderaalagentide ning Interpoli verekoerte eest, kes kõik soovivad ta mängust kõrvaldada.

"Bourne'i ultimaatum" on kolmas põnevusfilm, mille aluseks Robert Ludlum'i romaanid mälukaotusega tippagendist. Sarja eelmised filmid "Bourne'i identiteet" (2002) ja "Bourne'i ülemvõim" (2004) kogusid maailma kinodest enam kui 500 miljonit dollarit."

Mnjah. Otsisin, vaatasin, unustasin. Ehk siis film rubriigist "Tahan näha!", mis peale vaatamist (või õieti juba isegi vaatamise ajal) klassifitseerub sujuvalt rubriiki "Vist oli kah midagi..."

Bourne'i lood on olnud küll kõikide agendifilmide etalonkangelase mr. Bond'i seiklustega võrreldes oluliselt realistlikumad aga ometigi muutuvad nad sarnaselt 007-ga peale ühe filmi äranägemist ülesehituselt üsna ettearvatavateks. Vana hea järeleproovitud skeem mõnedest möllustseenidest, kõvasti kloppida saavast kuid sellegipoolest jätkuvalt suurepärases füüsilise vormis olevast ning elegantselt vastaseid paremale ja vasakule mättasse löövast peategelasest, tibakesest flirdist (või on see lausa pikk eelmäng tulevastes jätkuosades lõõmama löövale romansile?) ning loomulikult õigluse nimel kergelt pooli vahetavatest naisterahvastest annab koos staarikeste ning hea promotööga lollikindla valemi, millega raha kinokülastajate käest kätte saada.

Muidugi, filmis oli kaasahaaravaid stseene (lõppude lõpuks peab ju midagi ka rahvast kinno meelitavasse trailer'isse olema panna), näiteks kasvõi koos rahaga põgenenud agendi korteris veedetud minutid või kassi-hiire mängimine nii raudteejaamas kui hiljem katuseid ja maju mööda aga kui need stseenid läbi olid, siis oli pauhti! igavus kukil.

Ainuke lootus on see, et kuna agendi varasemad mäluprobleemid said peamiselt naiste abiga lahendatud, siis ehk jääb neljas osa tegemata. Või vähemalt viskavad stsenaristid (vihje muidugi ka Ludlum'ile) lõpuks ometi minema senise šablooni amneesia all kannatavast kukununnust paipoisist, kes muutub nii nukraks, kui ta peab talle kallaletungivaid paha-pahasid konkreetselt koomasse peksma.

5/10

Hannibal rising (Hannibal: Koletise sünd) (2007)

Hannibal rising
Lavastaja: Peter Webber
2007
http://imdb.com/title/tt0367959/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33614/

"1952. Leedu lastekodus vaevleb sõjakoledustest tummaks jäänud noor Hannibal Lecter (Gaspard Ulliel), kes on kaotanud nii vanemad kui väikese õe. Suure vaevaga õnnestub poisil põgeneda raudse eesriide tagant, sihiks Prantsusmaa, kus elab tema ainus elusolev sugulane. Kohale jõudes selgub, et ta onu on surnud, kuid mehe lesk, kaunis Murasaki Shibuku (Gong Li) võtab Hannibali avasüli vastu ning hakkab teda koolitama, äratades poisis eluaegse huvi hea toidu, veini, muusika ja kunsti vastu. Ent ta ei suuda aidata Hannibalil jagu saada poissi piinavatest luupainajatest.

Meditsiinitudengina tegutsev sihikindel noormees kavatseb üles leida oma õudusunenägude põhjustajad ning neile julmalt kätte maksta. Koletisi jahtides aga muutub Hannibal ise pikkamööda nendesarnaseks..."

Taas üks näide sellest, et ei tasu kuulata kriitikuid. Seda filmi materdasid nad küll nii kuidas jaksasid ja õieti ei tea ma enam ise kah, milline masohhistlik tõuge mind just seda plaati täna õhtul lõpuks masinasse panema ajendas aga lõppkokkuvõttes sobis see õhtusse väga hästi.

Ma mõtlesin lõputiitrite ajal kohe päris mitu minutit, mis film see siis nüüd oli ja mulle tundub, et kui poleks olnud varasemaid linatöid Lecter'iga, siis oleks ehk ka "Hannibal rising" kui üks suvaline verine kättemaksufilm paremal juhul õlgu kehitama pannud. Nüüd aga, kus "The silence of the lambs" on ammu muutunud (kino)kultuuri artefaktiks ja et sellele tehtud kaks varasemat järge ebaõnnestusid totaalselt (mis vähendas ka oluliselt uuele osale pandavaid ootusi), andis hetk tegijatele nende võimaluse. Me vaatame (või no vähemalt mina vaatasin) seda teades, kes Hannibal Lecter on ja milleks ta oma tulevikus on võimeline ning minu jaoks oli tegelikult täiesti positiivselt üllatav, kui hästi Ulliel oma eelkäija saapad endale parajaks oli teinud.

Jah, kuigi ka Gong Li näitlejatöö on suurepärane, on see film siiski noore prantslase privaatshow. Esimesest hetkest meeldejääva naeratusega, mis on üheaegselt süütu ja saatanlik, saavutas Gaspard sama, millega sai omal ajal hakkama ka Anthony Hopkins: selle, oma kummalist naeratust naeratava ja läbitungival pilgul sind pilklikult vaatava mehega, kes tegelikult arvatavasti kaalub, kas su põske serveerida seekord grillitult ja seenekastmes või hoopis õrnsoolatuna, ei tahaks kokku saada.

Teatavasti on piir tavapärase käitumise ja hullumeelsuse vahel õhkõrn ning Hannibali poolt läbielatud sõjaõudustest alguse saanud monstrumiks muutumise lugu tundus vähemalt minu jaoks vägagi realistlik. Miks sarnaseid asju kogenud inimestest mõni käitub nii ning teine naa, on juba tüki keerulisem teema, mille üle on aegu spekuleeritud, kindlat ja ümberlükkamatut tõde pole aga veel keegi suutnud avastada... Igatahes, jutustades selgitavat lugu kirjanduse ja liikuvate piltide ajaloo ühe suurima "paha geeniuse" arengust, tõuseb "Hannibal: Koletise sünd" oma kvaliteedilt kahest eelmisest Hannibali-filmist mitu astet kõrgemale ning jõuab ohtlikult lähedale isegi "Voonakeste vaikimisele".

Gaspard Ulliel'l tasub kindlasti silma peal hoida. Ma pole vist küll peale "Le pacte des loups'i" (kus tal oli mingi väike osa, mida mina praegu kuidagi meenutada ei suuda) ühtegi ta prantsuskeelsetest filmidest näinud aga sellest noorsandist võib tulla midagi enamat kui ühehitimees. Kui ta muidugi suudab ingliskeelse filmimaailma jaoks nüüd Hannibal Lecteri rollist välja tulla. :)

8/10

Jumala rotveileri homod

Oktoobri alguses jäi ühe itaalia eratelekanali poolt piilukaameraga tehtud videole Vatikanis kõrget positsiooni omanud katoliku kiriku liiderlik vaimulik Tommaso Stenico, kes endale järjekordset seksipartnerit otsides kinnitas ühele noorele mehele, et gay-seks on igati OK ja et sel pole patuga midagi pistmist. Vatikani ametlik seisukoht on teatavasti sellest väitest veidi erinev.

Kuigi eetrisse lastud videolindil oli mehe nägu ruudustatud, tundsid ta ülemused ta ära (video oli tehtud Stenico enda kabinetis Vatikanis) ning lasid lahti. Seepeale teatas Stenico, et talle tehti liiga ning tegelikult polevat ta üldse gay ja et ta pidevad kohtumised noorte gay-meestega kannavad puhtalt teaduslikku iseloomu. Nimelt tegevat ta psühhoanalüütilist uurimust ning koguvat ka informatsiooni nende kohta, "kes oma homoseksuaalse tegevusega kahjustavad kiriku imagot". Jah muidugi, väike ähvardus ka teised patused paljastada on alati stiilselt sobilik ning üleüldse on tegelikult ka Saatan vaid halloweenikostüümis Jumal, kes teaduslikust huvist maa peal oma miljardite lastega vahel vestlemas käib...

Eriti pikantseks ning enneolematuks teeb selle haleda vahelejäämiseloo Tommaso Stenico kõrge positsioon, nimelt juhtis ta kontorit Congregatio pro Clericis, mis tegeleb katoliku preestrite tegevuse jälgimisega kogu maailmas.

Tony Kushner'i uus näidend

Eelmisel nädalal teatas Minneapolises asuv Guthrie Theater, et 2009. aasta kevadel esilavastub seal Pulitzeri auhinna võitja Tony Kushner'i uus näidend, mille praegune pealkiri on intrigeeriv "The Intelligent Homosexual's Guide to Capitalism and Socialism With a Key to the Scriptures".

Tony Kushner'i seni tuntuim töö on kahtlemata kõrgelt koteeritud "Angels in America" (1992), mille filmiversiooni on pärjatud mitmekümne auhinnaga, sealhulgas viie Kuldgloobusega. Samuti on Kusher lisaks rohkem kui kahekümne näidendi loomisele olnud tegev vähemalt ühe muusikali ("Caroline, or Change") juures ning kirjutanud ka stsenaariume Steven Spielbergi filmidele (nt. "Munich" ja alles töös olev "Lincoln").

Vanavanemate pulmapilt ja seaduserikkumine

Praegu Riigikogus menetletav "Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse" eelnõu ütles oma algses redaktsioonis muuhulgas niimoodi:

"§ 2. Kultuuriväärtus

(1) Käesoleva seaduse mõistes on kultuuriväärtused järgmised asjad:
/---/
8) Eesti filateelia ja fotograafia (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad;

Arutelul Riigikogu Kultuurikomisjonis (09. oktoober 2007) hargnes selline vestlus:

Paul-Eerik Rummo: /---/ Teine ettepanek puudutab samuti § 2 lg 1 punkti 7: "Eesti filateelia ja fotograafia (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad, mis on vanemad kui 50 aastat." Mida loetakse kollektsiooniks? Kas üksik kirjamark on käsitatav filateelse kollektsiooni osana? Kui keegi tahab üle piiri viia K. Pätsi pildiga Eesti-aegset kirjamarki, mida on massiliselt olemas, kas see läheb siis deklareerimisnõude alla?
Siiri Pelisaar (Kultuuriministeeriumi juriidilise oakonna nõunik): See on hea küsimus ja ma ei oska sellele kohe vastata.
Lauri Vahtre: Kas see on tingimata seotud kollektsiooniga või on mõeldud siin ka juhumarki ja -fotot, mis ei ole kollektsioonist pärit?
Siiri Pelisaar : Teksti lugedes võib mõista, et siin mõeldakse ikkagi ka üksikesemeid.
Lauri Vahtre : Sellisel juhul oleks vajalik see ikkagi ümber sõnastada. Minul käesoleva eelnõu suhtes kauge inimesena torkas esimese asjana pähe postmark. Olen kunagi neid kogunud. Kas ma teen midagi seadusevastast, kui mul on natukene hinnalisem mark, pistan selle taskusse ja müün selle välismaal maha? Ma ei ole seda kunagi teinud ega kavatsegi teha, aga see küsimus võib olla küllalti eluline.
Paul-Eerik Rummo: See eeldab, et kollektsioon peaks olema üks selge mõiste, siis saab defineerida ka kollektsiooni osa.
Siiri Pelisaar: Arvan, et eelnõu tekstis on mõeldud kollektsioone ja üksikeksemplare. K. Pätsu aegse margi puhul tuleb sellisel juhul taotleda luba. Palume järelemõtlemise aega.

Ma ei tea, mulle küll kohutavalt meeldib, et seaduseelnõu ettevalmistanud ministeeriumi tegelane, kes tuleb Riigikogu komisjoni ette seadust selgitama, arvab, mida eelnõu tekstis on mõeldud. Inimene, kes eelmisel aastal oli Kultuuriministeeriumi palgapüramiidi tippmehest sissetulekute poolest vaid tosina koha kaugusel, võiks äkki midagi ka teada? Sest kui juba tema ei tea, mida siis peale seaduse vastuvõtmist selle täitmise eest vastutavad inimesed tegema peaksid? Samuti arvama? Minu "maalt ja hobusega" loogika ütleb küll niimoodi, et kui seadusekirjutaja oleks mõelnud üksikesemeid, siis poleks ta ju vaevunud rääkima kollektsioonidest või nende osadest (olekski kirjutanud: fotod, negatiivid, postmargid ja punkt) aga ega siis minu loogika ei saagi ju ühtida kõrgepalgalise ja -lennulise riigiametniku omaga.

P.S. Tänaseks, enne eelnõu teist lugemist, on sisse viidud väike täiendus, mis sätestab:

"§ 2. Kultuuriväärtus

(1) Käesoleva seaduse mõistes on kultuuriväärtused järgmised asjad:
/---/
8) Eesti filateelia ja fotograafia (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad, samuti alla 200 000 tiraažiga üksikmargid, mis on vanemad kui 50 aastat;"

Ehk siis enamikke (aga mitte kõiki!) Pätsu pildiga postmarke võite te nüüd ilma luba taotlemata riigist välja viia, kui aga võtate välismaal elavatele sugulastele külla minnes kaasa oma vanavanemate pulmafoto ning ei taotle selleks luba, siis rikute ametnik Pelisaare tõlgenduses seadust. Palju õnne!

Ratatouille (2007)

Ratatouille
Lavastaja: Brad Bird, Jan Binkava
2007
http://imdb.com/title/tt0382932/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33251/

"Rémy ei ole sugugi mitte tavaline rotipoiss - nimelt on teda õnnistatud ülitundliku maitsmismeelega ja seetõttu keeldub ta kategooriliselt suhu toppimast kõiksugu prügi, mis muidu rottide söögitabelis auväärsel kohal figureerivad. Rémy iseäralikud (vähemalt rottide maailmas) maitse-eelistused tekitavad omajagu kummastust ka tema pereliikmete seast, sest nemad (ning eriti Rémy õgardist ja laiskvorstist vend Émile) on harjunud endale suhu pistma enam-vähem kõike, mida nad leiavad... Seetõttu ei saa nad üldse aru ka Rémy suurest unistuseks - saada ühel ilusal päeval kokaks. Teda innustavad teel oma eesmärgi poole ka meisterkokk Gusteau sõnad: kõik oskavad süüa teha.

Saatuse tahtel satub Rémy ühel päeval Pariisi tipprestorani kööki, kus algavad peatselt pöörased seiklused. Gurmaanist Rémy tunneks end säärases kohas otsekui seitsmendas taevas, kui mitte arvestada asjaolu, et restorani köögis askeldavatele kokkadele ei meeldi sugugi, et nende valdustes sibab ringi kokakunsti kiindunud rotipoiss.

Rémy peab tõestama, et rott restoranis ei pea ilmtingimata tähendama katastroofi, kuid selleks vajab ta kohmaka köögiabilise Linguini abi."

Seda, et mul on nõrkus söögi vastu, pole juba ammu enam võimalik eitada. Ja kui arvestada, et peaaegu samasugune nõrkus on mul ka multikate vastu, siis on täiesti loogiline, et kui esimesed kaadrid ning teaser'id Pixar/Disney võlurite uuest rott-kokaga tööst liikvele läksid, olin ma momentaalselt vägagi maha müüdud.

Filmimaailmaga nii sobivat pealkirja kandvas filmis (juurviljahautis, mida maailm ratatouille'ks kutsub, on pärit samast Provence'i piirkonnast, kus asub ka Cannes) algavad seiklused muidugi ammu enne seda, kui Rémy restorani jõuab, nii et ses suhtes meie limonaadinimelise kobarkino kodulehelt pärit tutvustav jutt luiskab. Toiduga on aga film seotud algusest lõpuni: alates korstna otsas gurmeeroa grillimisest kuni päriselu tippkoka Thomas Keller'i poolt spetsiaalselt filmi finaali jaoks loodud ratatouille'i joonisversioonini, mille ekraanilt vaatamine tal ta enda väitel suu vett jooksma ajas. (Vahemärkusena tuleb muidugi tunnistada, et nii efektset väljanägemist kui filmis, ei saa komponente ja valmistusviisi arvestades selle roa puhul päriselus vist küll iialgi.) Keller lubas filmitiimil paar päeva ka oma ilmakuulsa "The French Laundry" restorani köögis gurmeemaailma absoluutset tipptaset jälgida ning andis lisaks oma hääle ka ühele kõrvaltegelasele. Muide, Suurbritannia versioonis oli mängus veel vähemalt üks tippkokk, Jamie Oliver (viimasel ajal tuntud ka kui koolilastele korraliku toidu pakkumise ristisõja eestvedaja), kes helindas depressiivse tervisekaitseinspektori väheseid sõnavõtte. Noh ja kuuldavasti tegi ka meie oma pisike kokandusstaar Imre Kose eestikeelses variandis mingi sutsaka.

Selle helindamisega on tegelikult igavesti lahe ka see, et tegelastele häält andma on valitud teiste seas terve ports juba kergelt unustusehõlma vajuma hakkavaid vanema põlvkonna staare ja staarikesi. Näiteks kasvõi Brian Dennehy, Ian Holm ja muidugi elav klassik Peter O'Toole, kelle suu läbi rääkiva restoranikriitiku Anton Ego puhul ma kahtlustasin oma veiniklaasi kõrval peaaegu lõpustseenideni, et hoopis Ian McKellen on taaskord oma ülitihedas graafikus augu leidnud ning lihtsalt mängib oma häälega veidi. Viimati juhtus see ju alles eelmisel aastal, kui üks "Flushed away" tegelasi äkki Gandalfi häälega rääkima kukkus aga jah, seekord saab kogu au Ego kõnepruugi eest O'Toole. Vat selliseid eksitusi juhtub siis kui enne filmi vaatama hakkamist kodutööd ei viitsi teha. :)
Kui Bird 2005. aastal lavastajatooli Binkava'lt üle võttis (miks Pixar sundis Binkava't loobuma, on siiani segaseks jäänud), olid filmi struktuur ja tegelaste karakterid juba enam-vähem paigas. Nii et raisakulliliku olemisega vampiiri meenutav Ego oma kirstukujulises kabinetis ja Gusteau' restorani juhtima sattunud rahaahne napoleoni-kompleksis Skinner, kes oleks nagu mõnest Louis de Funes'i filmist välja astunud, rääkimata siis juba peamisematest tegelastest, lähevad just 1997. aastal Oscari võitnud Jan Binkava arvele ja ses mõttes ei ole Pixarist just kõige kenam, et tšehhi imemehe panus väärib filmi tiitrites äramärkimist vaid vaevumärgatava tekstiga.

Asjaolu, et USA-s olid kassatulud leebelt öeldes oodatust kesisemad (kõige kehvem Pixari filmi avanädalavahetus alates "The bug's life'st" aga see põrnikafilm oligi tõeline saast), näitab vaid suuresti rämpstoidule orienteeritud kultuuriruumi suhtumist ja probleeme. Võimalik ka, et alateadvuses tundis suur osa sealseid potentsiaalseid vaatajaid end ära rämpsus nuhkiva rotikarja liikmetes ning erinevalt filmi rottidest ei kavatsenud nad jätta ühtegi võimalust, et oma söögikultuuri parandada. Niisiis oli ohutum kinno mitte minna. Nojah, misiganes. See-eest näiteks Prantsusmaal lõi film uue rekordi (kõigi aegade edukaim joonisfilmi debüüt) ning arvestades prantslaste automaatset vastuseisu kõigele Ameerikast pärinevale (ja eriti veel kui see lombi tagant tulev puudutab nende kultuuri üht alustala), on see juba üsna suur ime. Tänaseks päevaks ongi "Ratatouille" mujalt maailma kinodest kogunud suurema kassatulu kui Põhja-Ameerikast (enamasti kipub sedasorti filmide puhul see ikka vastupidi olema) aga sellegipoolest ei ole filmistuudiotel mingit põhjust oma finantseeringute pärast muretseda: peaaegu 500 miljonit dollarit on juba kassatulu real koos ning sellele tiksub usinalt lisa kõikvõimaliku nänni ning 6. novembril ilmuvate DVD ja Blu-Ray Disc'ide pealt.

Siinkirjutaja juurdleb nüüd, kuskohast saaks sellise ketta, kus oleks peal kõikvõimalikud lisad ning ka kolm heliriba: originaal, briti ja eesti. :)

9/10

Ocean's Thirteen (Oceani kolmteist) (2007)

Ocean's Thirteen (Oceani kolmteist)
Lavastaja: Steven Soderbergh
2007
http://imdb.com/title/tt0496806/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33238/

"Danny Ocean (George Clooney) ja tema kamp on nõus Las Vegases ette võtma oma seni kõige riskantsema operatsiooni vaid ühel põhjusel – et kaitsta üht omade seast. Kui halastamatu kasiinoomanik Willy Bank (Al Pacino) Reuben Tishkoffi (Elliott Gould) haiglasse saadab, tulevad Danny ja poisid jälle kokku, et näha, kas neil õnnestub pank lõhki ajada. Põhimõttel "vaenlase vaenlane on sõber" saavad nad liitlaseks ka oma kunagise vihavaenlase Terry Benedicti (Andy Garcia) ning eriti kõrgete panustega mäng võib alata."

Kelmikomöödiad on ikka ja jälle rahvast kinodesse ja telekate ette meelitanud ja nii sai sellega loomulikult hakkama ka superstaaridest kubiseva frantšiisi kolmas osa aga olgem ausad, hoolimata pirakast reklaamimullist ning ajupesust, on see linatöö juba natuke väsitav ning seda tüüpi filmi kohta lausa hirmutavalt ettearvatav. Muidugi on alati efektne näidata kasiinode sädelevat võltssära koos tavainimese mõistusele hoomamatu koguse rahaga ning kui siis mõned stiilsed kelmid otsustavad karistuseks omaniku pahategude eest seda patupesa veidi tühjemaks raputada, on selge, kelle poolele kadeda vaataja sümpaatia kaldub. Kui aga kogu film kipubki vaid sellel emotsioonil mängima, on asi niru.

Al Pacino kaasamine projekti oli kahtlemata kaval käik, ometi tundus ta tegelaskuju kuidagi käpiknukuna. Sellist tunnet, et just see mees ongi kõige kurja juur, kes halastamatult sõpru ja vaenlasi koorib, ei olnud, pigem jättis ta rohkem tankisti mulje, kes ei tea vahel ise kah, miks ta sellist karmi kutti mängib. Aga olgu, lisapunkti see film saab Pacino eest ja teise lisapunkti Brad Pitti eest, kes on vist ka 80-aastaselt absoluutselt üks nunnumaid mehi maailmas. :D

Selle valdkonna parim film on aga loomulikult senini ületamatuks jäänud superstiilne kelmikas "The sting" (1973) Robert Redfordi ja Paul Newman'iga peaosades ning enne järgmise Ocean'i osa filmima hakkamist võiks Soderbergh oma kangelased 1930-ndate aastate Chicagosse õppereisile saata.

5/10

Transformers (Transformerid) (2007)

Transformers (Transformerid)
Lavastaja: Michael Bay
2007
http://imdb.com/title/tt0418279/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33249/


"Meie koduplaneet on suures hädaohus, sest kaks vaenutsevat tulnukaleeri on valinud Maa oma lahinguväljaks. Ajal, mil kurjuse jõud otsivad piiritu energia allikat, sõltub kogu inimsoo ellujäämine täiesti tavalisest teismelisest nimega Sam Witwicky (Shia LaBeouf), kel endal pole asjast veel aimugi."

Okei, see on ilmselgelt just suure ekraani film. Ja teiseks on see ilmselgelt eelkõige film eelteismelistele auto- ja robotifännidest poistele, ideaalis veel sellistele, kellel endal kodus riiuliserval mitu transformerit pingsalt inimeste elu ja tegemisi jälgimas. Ja hoolimata sellest, et ma ei vaadanud seda kinos ning pole ma ka filmi otsene sihtgrupp, mulle igatahes täitsa meeldis. Omaette podisev paha metallsatikas oli lahe leid ja pääosalised niisama nunnud vaadata. Öelda, et eriefektid just ennenägematud ning unikaalsed oleks (tegijate jutt arvutis loodud robotite kümnetest tuhandetest detailidest ja lugematutest tundidest, mis pildi renderdamiseks kulus, on isegi selle kõige tõelevastamise korral lihtsalt üks reklaamimüra) ma ei riski aga kena puhas ja pretensioonitu meelelahutus on see küll. Iga kell parem kui täielikuks ämbriks osutunud paari aasta tagune Spielbergi remake poole sajandi tagusest klassikast "The war of the worlds".

Kunagi paarikümne aasta eest videost mingit autode mõlkimise filmi vaadates (paraku pole mul õrna aimu, mis selle pealkiri võis olla aga see oli üsna sisutu pidev kimamise ja teiste teelt välja surumise film) kommenteeris mu vanamees, et no see oli nüüd küll alles üks vägev plekikolin ja edaspidi saigi sellest terminist igasugu võidukimamise filmide sünonüüm. "Transformers" laseb selles punktis kõigile varasematele tükkidele muidugi laia kaarega peale ning seda võiks rahulikult nimetada kõigi plekikolinate kuningaks.

8/10

Pühapäevaõhtune menüü

14. oktoobri õhtul toimunud ürituse menüü:

Vana hea tomati-mozzarella-basiiliku salat maitsestatud röstsaia ja balsaamikukastmega.
Vein: Montes Classic Serie Chardonnay 2005

Röstitud pardirind karamelliseeritud sibula, Savoy kartuli ja suvikõrvitsarulliga
Vein: Michel Leon Riesling (loomulikult otse Alsace'st :) )

Juustukook marja coulis'ga (mõningad persoonid sõid selle asemel küll hoopis tiramisu't)
Vein: Rothschild'i valge Mouton Cadet Bordeaux 2006

(Ma tean küll et see meie veinivalik on sageli ... eee ... veidi ebatraditsiooniline :) )

Homoromaan on parim jõulukink!

Tagantjärele kodumaist meediat sirvides leidsin, et möödunud nädalavahetusel on "Postimees" võtnud tutvustada väikest osa sügisel ilmunud/ilmuvatest väärt raamatutest, mis sobivat kindlasti ka Jõuluvana kingikotti. Ning auväärselt neljandalt positsioonilt leiab toodud nimekirjas Rebekka Lotmani mõtteid Ivari esikromaanist.

"Mis võiks olla parem jõulukink kui üks korralik homoromaan. Eesti esimene korralik, ses mõttes, et autori sõnul ainulaadselt «labane» omasooiharate meeste keha- ja hingeelust jutustav romaan on ilmumas.

Kui professor Rein Veidemann mõni aasta tagasi Tõnu Õnnepalu intervjueeris, nimetas ta oma küsimuses autori teoste kandejõuks «haavatud homoseksuaali eneseteadvust». Kuid seni luuletajana tuntust kogunud Ivar Silla kirjutatud ja läbielatud romaan «Tantsiv linn» on miskit muud. Nagu kirjastus Tuum lubab, on see midagi täiesti uut – Sild kirjeldab Tallinna geikogukonna elu ja tegemisi vahetutest isiklikest kogemustest lähtudes, seetõttu on tegemist autentse ja senikasutamata materjaliga.

«Erilisust lisab vast see, et seni pole keegi nii avameelselt ja «labaselt» lähenenud homoseksuaalsusele seksi või seksuaalsuse küljest. Usutavasti õnnestus mul kardin õigel ajal stseenidele ette tõmmata...,» täiendab autor Sild ise. Kuid loo mõte pole kehaline, vaid puhas tunne. Armastus. Sild üle piiride."

Detsembris siis kirjastuselt "Tuum" (just, seesama kirjastus, mis nüüd juba pea viisteist aastat tagasi tekitas skandaali Emil Tode "Piiririigi" välja andmisega) ilmumas Ivar Silla "Tantsiv linn". Niisiis, olge hoiatatud! :)

Eksperimendid alkoholiga

Mida teha vihmasel õhtupoolikul üksinda kodus istudes? Õige! Muidugi vaadata "Jeeves & Wooster'it" ning katsetada erinevate sügiseste kokteilidega! Kuigi ma pean tunnistama, et peale kolmandat suurt klaasi apple martini versiooni (ja seda tühja kõhu peale) ei suuda nagu enam suurt midagi tuvastada. Aga nende esimese kolme kohta arvan natuke küll:

-----

4 cl "Viru Valge Vanilla"
4 cl "Klassikaline õunaliköör" ("Remedia")
4 cl õunamahla

Ilmselgelt käib viin üle. Vanilje nüanss on muidugi huvitav aga ikkagi peaks seda proovima rohelise õuna viinaga (mille ma täna lihtlabaselt unustasin ostmata) ja likööri kogust veidi suurendama. Nojah, õigupoolest peaks seda üldse "De Kuyper'i" õunakleepsuga tegema kuigi tuleb tunnistada, et seekord on ka "Remedia" ühe väga korraliku ja mõnusa napsuga hakkama saanud.

-----

2 cl "Viru Valge Vanilla"
2 cl calvados ("Busnel")
4 cl "Klassikaline õunaliköör" ("Remedia")
4 cl õunamahla

See ei lähe kohe mitte. Teoreetiliselt võiks vist kasutada küll maitsestamata viina (või siis juba mainitud õunaviina?) ning mahla asemel ehk mõnda head Normandiast pärit siidrit aga edasised inimkatsed seda tüüpi kombinatsioonidega lükkuvad edasi teadmata tulevikku. Pealegi on see lihtsalt üks calvados'i raiskamine.

-----

2 cl "Viru Valge Vanilla"
2 cl "Cointreau"
4 cl "Klassikaline õunaliköör" ("Remedia")
4 cl õunamahla

Hmmm... Selle kombinatsiooniga võiks vist "Apple pie" päris huvitav olla. Et lisaks kogu kremplile veel ka veidi vahukoort ning puistaks sortsu kaneeligi peale?

Tänaseks igatahes katsetustest alkoholiga aitab küll, käed on šeikimisest kah juba täitsa külmunud ning üleüldse peaks ükskord ikkagi korralikud martiiniklaasid ostma. Kuigi ma ei kujuta endiselt ette, kuskohas neid nende harvade tarvitamisekordade vahel hoidma hakatakse...

Ahjaa, ja siis veel see, et huvitav, kas on olemas mõni kokteil (peale igasugu punšide, glögide ja kuumade teejookide), kuhu ma ka oma absoluutset lemmikut kardemoni saaks sisse surada? :)