Hannibal rising (Hannibal: Koletise sünd) (2007)

Hannibal rising
Lavastaja: Peter Webber
2007
http://imdb.com/title/tt0367959/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33614/

"1952. Leedu lastekodus vaevleb sõjakoledustest tummaks jäänud noor Hannibal Lecter (Gaspard Ulliel), kes on kaotanud nii vanemad kui väikese õe. Suure vaevaga õnnestub poisil põgeneda raudse eesriide tagant, sihiks Prantsusmaa, kus elab tema ainus elusolev sugulane. Kohale jõudes selgub, et ta onu on surnud, kuid mehe lesk, kaunis Murasaki Shibuku (Gong Li) võtab Hannibali avasüli vastu ning hakkab teda koolitama, äratades poisis eluaegse huvi hea toidu, veini, muusika ja kunsti vastu. Ent ta ei suuda aidata Hannibalil jagu saada poissi piinavatest luupainajatest.

Meditsiinitudengina tegutsev sihikindel noormees kavatseb üles leida oma õudusunenägude põhjustajad ning neile julmalt kätte maksta. Koletisi jahtides aga muutub Hannibal ise pikkamööda nendesarnaseks..."

Taas üks näide sellest, et ei tasu kuulata kriitikuid. Seda filmi materdasid nad küll nii kuidas jaksasid ja õieti ei tea ma enam ise kah, milline masohhistlik tõuge mind just seda plaati täna õhtul lõpuks masinasse panema ajendas aga lõppkokkuvõttes sobis see õhtusse väga hästi.

Ma mõtlesin lõputiitrite ajal kohe päris mitu minutit, mis film see siis nüüd oli ja mulle tundub, et kui poleks olnud varasemaid linatöid Lecter'iga, siis oleks ehk ka "Hannibal rising" kui üks suvaline verine kättemaksufilm paremal juhul õlgu kehitama pannud. Nüüd aga, kus "The silence of the lambs" on ammu muutunud (kino)kultuuri artefaktiks ja et sellele tehtud kaks varasemat järge ebaõnnestusid totaalselt (mis vähendas ka oluliselt uuele osale pandavaid ootusi), andis hetk tegijatele nende võimaluse. Me vaatame (või no vähemalt mina vaatasin) seda teades, kes Hannibal Lecter on ja milleks ta oma tulevikus on võimeline ning minu jaoks oli tegelikult täiesti positiivselt üllatav, kui hästi Ulliel oma eelkäija saapad endale parajaks oli teinud.

Jah, kuigi ka Gong Li näitlejatöö on suurepärane, on see film siiski noore prantslase privaatshow. Esimesest hetkest meeldejääva naeratusega, mis on üheaegselt süütu ja saatanlik, saavutas Gaspard sama, millega sai omal ajal hakkama ka Anthony Hopkins: selle, oma kummalist naeratust naeratava ja läbitungival pilgul sind pilklikult vaatava mehega, kes tegelikult arvatavasti kaalub, kas su põske serveerida seekord grillitult ja seenekastmes või hoopis õrnsoolatuna, ei tahaks kokku saada.

Teatavasti on piir tavapärase käitumise ja hullumeelsuse vahel õhkõrn ning Hannibali poolt läbielatud sõjaõudustest alguse saanud monstrumiks muutumise lugu tundus vähemalt minu jaoks vägagi realistlik. Miks sarnaseid asju kogenud inimestest mõni käitub nii ning teine naa, on juba tüki keerulisem teema, mille üle on aegu spekuleeritud, kindlat ja ümberlükkamatut tõde pole aga veel keegi suutnud avastada... Igatahes, jutustades selgitavat lugu kirjanduse ja liikuvate piltide ajaloo ühe suurima "paha geeniuse" arengust, tõuseb "Hannibal: Koletise sünd" oma kvaliteedilt kahest eelmisest Hannibali-filmist mitu astet kõrgemale ning jõuab ohtlikult lähedale isegi "Voonakeste vaikimisele".

Gaspard Ulliel'l tasub kindlasti silma peal hoida. Ma pole vist küll peale "Le pacte des loups'i" (kus tal oli mingi väike osa, mida mina praegu kuidagi meenutada ei suuda) ühtegi ta prantsuskeelsetest filmidest näinud aga sellest noorsandist võib tulla midagi enamat kui ühehitimees. Kui ta muidugi suudab ingliskeelse filmimaailma jaoks nüüd Hannibal Lecteri rollist välja tulla. :)

8/10