20 november 2007

The last Mimzy (2007)

The last Mimzy
Lavastaja: Robert Shaye
2007
http://imdb.com/title/tt0768212/

The last Mimzy plakatid, DVD jne
Õde-venda Emma ja Noah sõidavad suurlinnast koos emaga paariks päevaks perekonna suvilasse ning seal leiavad lapsed veepiirilt kummalise, kaugest tulevikust pärit karbi, mis sisaldab veel kummalisemaid esemeid: veidratest kividest pehme mängujäneseni välja, kes teatab Emmale, et tema nimi on Mimzy. Vanemate eest peidetud kraam hakkab kiiresti lapsi mõjutama (Emma näiteks suhtleb Mimzy'ga telepaatiliselt) ning kui seni täiesti silmapaistmatu Noah lõpuks kooliprojekti raames ühe geniaalse leiutisega hakkama saab, tekib laste vanemates lisaks uhkusele ka hirmuga segatud kartus oma kiiresti muutuvate laste ees. Samal ajal avastab poisi idamaisest müstikast huvituv õpetaja ta sirgelduste seast pildi üliharuldasest mandala'st ning asub koos oma naisega samuti poissi jälgima. Tasapisi sündmused kuhjuvad ning lõpuks, peale kogemata juhtunud osariigi pimendamist, lisanduvad sellele niigi veidrale kambale veel ka FBI agendid, kes konfiskeerivad mänguasjad ning takkapihta panevad veel ka pere enda luku taha. Samal ajal teab Emma, et ülioluline on Mimzy tulevikku tagasi saata ning ka seda, et aeg selleks saab kohe-kohe otsa. Küsimus on ainult selles, kas lapsed jõuavad enne kella kukkumist oma kraami föderaalagentide käest tagasi virutada ning kas nad suudavad välja mõelda viisi, kuidas täpselt see ajaränd teoks peaks saama?

See oli aasta alguses kui ma juhtusin lugema, et Roger Waters on koos Howard Shore'ga (kelle tuntuim töö on kindlasti "Sõrmuste isanda" triloogia helitapeet) kirjutamas muusikat mingile uuele ulmefilmile. Eks oligi tagumine aeg, mõtlesin, ta viimasest spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud kraamist ("When the wind blows") oli möödas juba rohkem kui 20 aastat. Nojah, aja kuludes sai küll selgeks, et Waters osaleb ainult filmi tunnusloo tegemisel aga isegi üks lugu on teatavasti parem kui mitte midagi. :)

Tüüpiliselt Waters'liku laulu "Hello! I love you" paar minutit lühendatud versiooni võib vaadata kasvõi siit:



Waters'i video sisaldab loomulikult ka kaadreid kõnealusest filmist, mille aluseks on omakorda Lewis Carroll'i geniaalsest "poeemist" Jabberwocky (eestikeelses versioonis on see mõttetu luule tõlgitud Jorruliseks, vt. "Alice peeglitagusel maal", Tallinn 1993, lk.13-14 ning lk. 65-66) alguse saanud (ja sellega tihedalt seotud) Lewis Padgett'i (Henry Kuttner'i ja C. L. Moore'i pseudonüüm) ulmejutt "Mimsy were the Borogoves". Risto Järve ja Tuuli Kaalepi tõlget arvestades peaks see maakeeli siis olema "Olid härmetud hugudrud"? :) Jutt ilmus esimest korda 1943. aasta veebruaris ning ameeriklaste karm ulmekirjanike žürii peab seda kuuldavasti üheks parimaks enne 1965. aastat ilmunud ulmejutuks.

Muidugi on lugematud töötlejad algallikast üsna vähe järele jätnud kuni kasvõi selleni välja, et Carroll'i põrandaharja meenutavast linnust sai Padgett'i jutus anatoomiliselt korrektne nukk, mis omakorda muundus filmi tarvis pehmeks mängujäneseks, millega filmis teeb endale veel häbitult massiivset reklaami üks niigi tuntud elektroonikafirma. Ka pingutasid tegijad mu meelest selle new age promomisega natuke üle aga muidu on kokkuvõttes selline tore koguperefilm. Kas nüüd just the best sci-fi fantasy film since E.T. (see oli vist NBC kriitiku arvamus) aga täiesti vaadatav ning ma julgen arvata, et nii kümneaastaste (pluss-miinus paar kolm aastat) noorte inimeste jaoks võib see täielikuks hitiks osutuda. Ma usun, et vähemalt mulle oleks selles vanuses küll meeldinud ning oleks tookord kuhjaga maksimumpunktid saanud. Tänasel päeval niipalju enam ei saa. :)

6/10

2 kommentaari:

Ulmeguru ütles ...

Kirjanduslik algmaterjal, ehk siis abikaasade jutustus küll lastejutt polnud... suht õõvastav dimensionaalne horror/SF oli.

Mäletan, et pärast esimest lugemist käisin mööda tuba ringi ja pobisesin, et no küll ikka panevad... elamus oli maksimaalne...

ancientboy ütles ...

Mulle pisteti kunagi väga ammu pihku mingi käsitsipaljundatud "kogumik" (ehk siis peotäis kiirköitja vahele surutud A4 formaadis lehti, mis täidetud läbi kümne kopeerpaberi lastud trükikirjaga - noh nii nagu see 'samizdat' enne arvutiajastut siinpool roostetavat raudeesriiet ikka käis), kus millegipärast ka see jutt sees oli. Soovitaja pidas sõnaselgelt silmas mu tolleaegset Lewis Carroll'i-vaimustust aga häda oli selles, et mu inglise keele oskus, mis praegugi on mitte just eriti märkimisväärne, oli siis veel mitukümmend kraadi madalam ja ega ma suurt peale põhiliste süžeepöörete millestki väga aru ei saanud. Pealegi ma kahtlustan, et lisaks lõpututele trükivigadele olid selle paberipaki koostajad tegelenud tublisti ka materjali tihendamisega, sest vähemalt mingis Asimovi robotijutus, mida sõber võrdles raamatus trükituga, oli terveid pikki lõike lausa puudu...

"Onu Charles'i" mängutoomine oli jutus aga tõesti efektne, sellega pani soovitaja tookord täppi.