Astrid Lõvisüda

Eilse Astrid Lindgreni sajanda sünniaastapäeva puhul ilmus nii trüki kui veebimeedias üksjagu lugusid lastekirjanduse suurmeistrist ja tema raamatute tegelastest ning see kõik tuletas mulle meelde, et sel ajal kui ma kuulusin veel Lindgreni raamatute otsesesse sihtgruppi, oli üks teos, mis tõusis kõigist neist Pipidest, Karlssonitest, Blomkvistidest ja teistest oluliselt kõrgemale, seistes samal ajal ka täiesti eraldi.

1977. aasta jaanuarist detsembrini ilmus toonases ajakirjas "Pioneer" järjejutuna jutustus "Vennad Lõvisüdamed". Päris ilmumise ajal jäi ta mul kuidagi tähelepanu alt välja, sest tõtt öelda ei viitsinud ma siis mingit järjejuttu eriti lugeda. Ma olin veendunud, et kui on pikem lugu, siis olgu see juba raamatus ja mitte laiali hakituna lehtedes või ajakirjades. Ning kuna umbes samal ajal ilmus Eestis kõvasti väga olulisi lasteraamatuid (või noh, kui lasteraamatud näiteks "Kääbik" või "Muumitroll" nüüd ikka ongi?) ning lisaks oli mul tookord päevakorral ka kogu "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatute läbi lugemine, siis kuidagi ripakile see jäigi. Kui ma järgmise aasta veebruaris opilt tulles kodus igavledes Karli ja Joonatani seiklused ootamatult avastasin, siis selleks ajaks oli ajakirja aastakäigust üks kevadine number teadmata kadunud asjade sekka sattunud. Kadunuks see jäigi ja nii ma siis lugesin lugu korduvalt üle, ikka ja jälle ilma selle ühe puuduva osata...

Samas tuleb tunnistada, et ajal, mil kogu siinse trükitoodangu üle valitses Glavliti tume vari, leiti Eestis igasugu nutikaid võimalusi ülaltpoolt kehtestatud reeglistest mööda minna ning ikka ja jälle noateral kõndides selliseid piiripealseid kirjatöid avaldada. Miskipärast ma kahtlustan, et ka "Vennad Lõvisüdame" oma usundilooliste paralleelidega (näiteks ainuüksi "Vendade" ja Piibli kokkupuutepunktidest on mitmeid teadustöid kirjutatud) ei olnud materialistliku maailmavaatega Nõukogude Liidus just kõige soovitatavam kirjandus ning raamatuna poleks see sügaval brežnevlikul stagnaajal kardetavasti iialgi ilmuda saanud. Ajakirjanduse joonealuste kohta kehtisid ilmselt natuke leebemad reeglid ja siin sai võimalikuks vaid neli aastat pärast esmailmumist Rootsis see lugu ka maakeeles ära trükkida.

Muidugi, kui ma olekski raamatut ootama jäänud, siis lõpuks 1987. aastal see esimest korda koos "Röövlitütar Ronjaga" ju ühiste kaante vahel ilmus (hiljem on see ka eraldi veel vähemalt kahel korral ilmunud) aga sellist mõju nagu kümmekond aastat varem, poleks sel raamatul enam olnud. Mitte et raamat vahepeal kehvemaks muutunud oleks. Ei, seda mitte aga lihtsalt ma ise olin vahepealsete aastatega igasugu muud kraami lugenud ja selline teemakäsitlus poleks iseenesest enam niimoodi rabanud nagu kaheksa-aastasena esimest korda Nangijaalaga tutvudes.

Aga loomulikult kõlbavad Lindgreni teosed ka pensionieelikuna täiesti vabalt lugeda. Alles paari aasta eest sain ühele poole omal ajal kahe silma vahele jäänud "Vahtramäe Emiliga" (ausalt, igavesti lahe oli) ning mõne kuu eest lasin silmade eest läbi "Pöialpoiss Nils Karlssoni" (e.k. 1998) ja leidsin endiselt, et Lindgreni lugude inimlik sarm ei ole kuhugi kadunud. Õigupoolest peakski ka Lõvisüdamed üle mitme-mitme aasta taas riiulist välja otsima.

Muide, Katla, Nangijaala hirmuvalitseja Tengil'i kurjast lohest lemmikloom, peaks oma filmielust* vabaks jäänud aega siiani sisustama kusagil Trollywood'i laohoones ringi uidates. :)

Üks väga hea asi oli "Pioneeri" järjejutul muidugi veel. Edgar Valteri illustratsioonid, mis hoolimata mehe pöörasest produktiivsusest olid küll alati geniaalsed. Kui ükskord meil siin see lugu raamatuna ilmus, siis tundusid Ilon Wiklandi iseenesest head joonistused kuidagi väga kummalistena ja minu jaoks on need õiged vennad Lõvisüdamed ikka Valteri antud nägudega.
_____
* 1977. aastal valmis Rootsis raamatu järgi ka film "Bröderna Lejonhjärta", lavastajaks Lindgreni "ihurežissöör" Olle Hellbom ja Katla't "mängis" kolme mehe poolt juhitud neli meetrit kõrge ja kaheksa meetrit pikk, stuudiole terve varanduse maksma läinud nukk, mida pole kuuldavasti pärast tookordset filmimist enam kasutatud aga rootsi filmiajaloo olulise rekvisiidina hoitakse teda alles. Minu meelest ei ole see linatöö küll suurem asi saavutus aga kuna mul ühtegi Edgar Valteri joonistust hetkel käepärast pole, siis saab seda juttu siin illustreerima just üks nimetatud filmi promoplakatitest.