Hetk

Peale seda kui Emand oli hädavalesid abiks võttes mu juurest põgenenud (nuh, et vältida surnuks jootmist või nii...) leidsin ma neljandat ringi ketravat Roger Waters'i aastaid vanu kontsert-DVD-d ("In the flesh") juhtumisi vaatama jäädes ma-ei-tea-mitmendat-korda selle geniaalsuse. Praegu, kui ma seda kirjutan, mängivad järjestikku jalustrabavad "It's a miracle" ja "Amused to death". Eile õhtul oli samalaadseks päeva päästjaks Marillion'i "Live from Loreley".

Mul on veel umbes kahe pokaali jagu paari tunni eest väljamõeldud kokteili (ülieksklusiivne, käepärastest materjalidest: sisaldab kirsiviina, Bols'i piparmündilikööri, värskelt riivitud muskaatpähklit, coca-cola light'i ja veel üht-teist ;) ) ning soovi korral lõputult Pink Floyd'i ja ta meeste soolokontserte ning selle kõige taustaks nukraid mõtteid paratamatult kadunud aegadest ja inimestest. Alkoholil on teatavasti rumal komme tirida esiplaanile neid tundeid (tegelikult on ingliskeelne feeling IMO veidi laiema tähendusega kui maakeelne tunne), mida kaine peaga iga hinna eest kuhugi tagaplaanile surud...

Homse peale ma eelistan hetkel mitte mõtelda. Sellest hoolimata, musi, sul ei tarvitse muretseda, NII läbi ma endaga ei ole. :)
-----
Ja kõigele lisaks on mingid kuradi hiired veel ka mu elamist vallutamas. Nu see lausa ajab jooma!

"Each small candle, lights a corner of the dark..."