Martin Helme ka keeleuuendaja!

Seoses viimaste aegade sündmustega Gruusias on sellest kõigest loomulikult ka meedias üksjagu juttu olnud. Tunnistan, et ma pole viitsinud eriti peale pealkirjade midagi lugeda aga täna võtsin siis kätte ja lasin silmadega üle oma lemmikkirjasaatja Martin Helme kirjutatud artikli ja olin hämminguga sunnitud järeldama, et aeg on minust mööda läinud. Ikka Georgia ja Georgia. Kuna ülejäänud tekst ei sobinud eriti hästi kokku tuntud USA osariigi lähiajalooga, siis järeldasin, et ju isand Helme mõtleb ikka ühes Euraasia mäestikus paiknevat riiki. Ainult et viimati kui mina veel midagi teadsin, oli selle kaukaasia riigi nimi eesti keeles ikka Gruusia.

Muidugi on igasugune keeleuuendamine alati tänuväärne ettevõtmine (ja mõnede persoonide püüe ületada Johannes Aaviku kuulsust igati kiitmist väärt) aga küsitav on, kas seda just niimoodi tegema peab? Millest selline ameerika-ihalus? Kas see on inspireeritud kõrvu kummitama jäänud hittloost "Georgia on my mind" või on see järjekordne kummardus Bush-juuniorile? Ahjaa, ja kas meil on varsti lootus leida, et ka Gruusia pealinn nimetatakse Eestis Tbilisist ringi Atlantaks? Eesti Välisministeerium muide on võrreldes Helme & Ko-ga ilmselgelt tagurlik ja venemeelne, sest nende kodulehel räägitakse ikka veel Gruusiast.

Kui tahetakse iga hinna eest vältida kõike venepärast, siis peaks selle riigi nimi eesti keeli olema ju hoopis Sakartvelo. Või ka nende nn. konservatiivide endi poolt kusagil juba välja käidud Jürimaa. Aga jah, kas me oleme juba ümber nimetanud kõik teised asjad, kasvõi uuriks näiteks, mis nimega peaks praegusel keerulisel ajal nimetama suppe, mis pahal nõukaajal veel kandsid nimesid seljanka, rassolnik ja uhhaa? Ja mismoodi seda kaukaaslaste Georgiat peaks hääldama? [Georgia], [Džoordžia] või miskit kolmandat moodi?

Aga äkki ma materdan Martinit ja neid teisi ilmaasjata. Äkki me ikkagi oleme juba millalgi USA peitosariigiks muutunud ning see ameerikakesksus on reptiilsete tulnukate poolt vahepeal meie geneetilisse koodi juurde kirjutatud?

Eriti lõbus on muidugi see, et väidetavalt rahvuslikult meelestatud isik, kes jutlustab poliitkorrektsuse puudumise hädavajalikkusest, teeb selliseid suuri poliitkorrektseid kummardusi ühe teise suurriigi poole. Sellesama suurriigi poole, keda ta oma sõnavõtus süüdistab osavõtmatuses ning väikeriikidele noa selga löömises kohe kui asi peaks puudutama otsese konfrontatsiooni vältimist Venemaaga.


Miks ma sel teemal üldse porisen? Sest see, mis eesti keelega toimub meie "ajakirjanduses", on kohutav. Kui mõni üksik persoon välja jätta, siis vist ei ole enam olemaski inimesi, kes kannavad tiitlit "keeletoimetaja" ning kes selle tööga ka hakkama saavad. Võimalik muidugi, et nii ebavajalikku ametimeest (või -naist) ei peetagi enam vajalikuks palgalehel hoida. Vigu, lapsusi ja lauslollusi on päevast päeva võimalik lugeda praktiliselt kõigist ajakirjadest-ajalehtedest (ka end uhkelt kvaliteetväljaanneteks tituleerivatest) ning sellist kirjastust, mille välja antud raamatutes ei oleks sees lihtlabaseid trükivigu, pole vist samuti Eestis olemas. Kõige selle taustal ei pane mind absoluutselt imestama, et inimesed enam ei oskagi korralikult kirjutada (kui pidevalt lugeda sellist vigast keelt, siis lõpuks jääbki mulje, et see just ongi korrektne - sest miks muidu lastaks sel ilmuda?) ja vahel mõne veebiväljaande kommentaariumi lugedes läheks mu kunagisel emakeeleõpetajal tugevasti kuklasse kokkuseotud juuksekrunn õudusest plaksuga lahti. Ja küsimus pole üldse selles, et internetti kribades võetakse vabamalt, ka ametliku kirjavahetuse keel on sama jube. Muidugi, mingi seltskond vahel ikka veel julgeb viiksatada eesti keele kaitsmise vajadusest aga ainus, millega minu arusaamist mööda viimastel aastatel reaalselt hakkama on saadud, on keelereeglite pidev lõdvendamine. Niisiis jääb taaskord üle nentida juba ammu tõdetud tõsiasja, et seda, mida ei suutnud punane okupatsioon poole sajandiga, on vabadus ära teinud kümnekonna aastaga. Palju õnne meile!