Ratatouille (2007)

Ratatouille
Lavastaja: Brad Bird, Jan Binkava
2007
http://imdb.com/title/tt0382932/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33251/

"Rémy ei ole sugugi mitte tavaline rotipoiss - nimelt on teda õnnistatud ülitundliku maitsmismeelega ja seetõttu keeldub ta kategooriliselt suhu toppimast kõiksugu prügi, mis muidu rottide söögitabelis auväärsel kohal figureerivad. Rémy iseäralikud (vähemalt rottide maailmas) maitse-eelistused tekitavad omajagu kummastust ka tema pereliikmete seast, sest nemad (ning eriti Rémy õgardist ja laiskvorstist vend Émile) on harjunud endale suhu pistma enam-vähem kõike, mida nad leiavad... Seetõttu ei saa nad üldse aru ka Rémy suurest unistuseks - saada ühel ilusal päeval kokaks. Teda innustavad teel oma eesmärgi poole ka meisterkokk Gusteau sõnad: kõik oskavad süüa teha.

Saatuse tahtel satub Rémy ühel päeval Pariisi tipprestorani kööki, kus algavad peatselt pöörased seiklused. Gurmaanist Rémy tunneks end säärases kohas otsekui seitsmendas taevas, kui mitte arvestada asjaolu, et restorani köögis askeldavatele kokkadele ei meeldi sugugi, et nende valdustes sibab ringi kokakunsti kiindunud rotipoiss.

Rémy peab tõestama, et rott restoranis ei pea ilmtingimata tähendama katastroofi, kuid selleks vajab ta kohmaka köögiabilise Linguini abi."

Seda, et mul on nõrkus söögi vastu, pole juba ammu enam võimalik eitada. Ja kui arvestada, et peaaegu samasugune nõrkus on mul ka multikate vastu, siis on täiesti loogiline, et kui esimesed kaadrid ning teaser'id Pixar/Disney võlurite uuest rott-kokaga tööst liikvele läksid, olin ma momentaalselt vägagi maha müüdud.

Filmimaailmaga nii sobivat pealkirja kandvas filmis (juurviljahautis, mida maailm ratatouille'ks kutsub, on pärit samast Provence'i piirkonnast, kus asub ka Cannes) algavad seiklused muidugi ammu enne seda, kui Rémy restorani jõuab, nii et ses suhtes meie limonaadinimelise kobarkino kodulehelt pärit tutvustav jutt luiskab. Toiduga on aga film seotud algusest lõpuni: alates korstna otsas gurmeeroa grillimisest kuni päriselu tippkoka Thomas Keller'i poolt spetsiaalselt filmi finaali jaoks loodud ratatouille'i joonisversioonini, mille ekraanilt vaatamine tal ta enda väitel suu vett jooksma ajas. (Vahemärkusena tuleb muidugi tunnistada, et nii efektset väljanägemist kui filmis, ei saa komponente ja valmistusviisi arvestades selle roa puhul päriselus vist küll iialgi.) Keller lubas filmitiimil paar päeva ka oma ilmakuulsa "The French Laundry" restorani köögis gurmeemaailma absoluutset tipptaset jälgida ning andis lisaks oma hääle ka ühele kõrvaltegelasele. Muide, Suurbritannia versioonis oli mängus veel vähemalt üks tippkokk, Jamie Oliver (viimasel ajal tuntud ka kui koolilastele korraliku toidu pakkumise ristisõja eestvedaja), kes helindas depressiivse tervisekaitseinspektori väheseid sõnavõtte. Noh ja kuuldavasti tegi ka meie oma pisike kokandusstaar Imre Kose eestikeelses variandis mingi sutsaka.

Selle helindamisega on tegelikult igavesti lahe ka see, et tegelastele häält andma on valitud teiste seas terve ports juba kergelt unustusehõlma vajuma hakkavaid vanema põlvkonna staare ja staarikesi. Näiteks kasvõi Brian Dennehy, Ian Holm ja muidugi elav klassik Peter O'Toole, kelle suu läbi rääkiva restoranikriitiku Anton Ego puhul ma kahtlustasin oma veiniklaasi kõrval peaaegu lõpustseenideni, et hoopis Ian McKellen on taaskord oma ülitihedas graafikus augu leidnud ning lihtsalt mängib oma häälega veidi. Viimati juhtus see ju alles eelmisel aastal, kui üks "Flushed away" tegelasi äkki Gandalfi häälega rääkima kukkus aga jah, seekord saab kogu au Ego kõnepruugi eest O'Toole. Vat selliseid eksitusi juhtub siis kui enne filmi vaatama hakkamist kodutööd ei viitsi teha. :)
Kui Bird 2005. aastal lavastajatooli Binkava'lt üle võttis (miks Pixar sundis Binkava't loobuma, on siiani segaseks jäänud), olid filmi struktuur ja tegelaste karakterid juba enam-vähem paigas. Nii et raisakulliliku olemisega vampiiri meenutav Ego oma kirstukujulises kabinetis ja Gusteau' restorani juhtima sattunud rahaahne napoleoni-kompleksis Skinner, kes oleks nagu mõnest Louis de Funes'i filmist välja astunud, rääkimata siis juba peamisematest tegelastest, lähevad just 1997. aastal Oscari võitnud Jan Binkava arvele ja ses mõttes ei ole Pixarist just kõige kenam, et tšehhi imemehe panus väärib filmi tiitrites äramärkimist vaid vaevumärgatava tekstiga.

Asjaolu, et USA-s olid kassatulud leebelt öeldes oodatust kesisemad (kõige kehvem Pixari filmi avanädalavahetus alates "The bug's life'st" aga see põrnikafilm oligi tõeline saast), näitab vaid suuresti rämpstoidule orienteeritud kultuuriruumi suhtumist ja probleeme. Võimalik ka, et alateadvuses tundis suur osa sealseid potentsiaalseid vaatajaid end ära rämpsus nuhkiva rotikarja liikmetes ning erinevalt filmi rottidest ei kavatsenud nad jätta ühtegi võimalust, et oma söögikultuuri parandada. Niisiis oli ohutum kinno mitte minna. Nojah, misiganes. See-eest näiteks Prantsusmaal lõi film uue rekordi (kõigi aegade edukaim joonisfilmi debüüt) ning arvestades prantslaste automaatset vastuseisu kõigele Ameerikast pärinevale (ja eriti veel kui see lombi tagant tulev puudutab nende kultuuri üht alustala), on see juba üsna suur ime. Tänaseks päevaks ongi "Ratatouille" mujalt maailma kinodest kogunud suurema kassatulu kui Põhja-Ameerikast (enamasti kipub sedasorti filmide puhul see ikka vastupidi olema) aga sellegipoolest ei ole filmistuudiotel mingit põhjust oma finantseeringute pärast muretseda: peaaegu 500 miljonit dollarit on juba kassatulu real koos ning sellele tiksub usinalt lisa kõikvõimaliku nänni ning 6. novembril ilmuvate DVD ja Blu-Ray Disc'ide pealt.

Siinkirjutaja juurdleb nüüd, kuskohast saaks sellise ketta, kus oleks peal kõikvõimalikud lisad ning ka kolm heliriba: originaal, briti ja eesti. :)

9/10