Garfield gets real (2007)

Garfield gets real
Lavastaja: Mark A.Z. Dippé, Kyung Ho Lee
2007
http://imdb.com/title/tt1059793/

Igapäevaelu rutiin ning töö Koomiksiriba Stuudios on Garfieldi surmani ära tüüdanud ja kui Odie oma kondiga ringi sebides juhuslikult leiab võimaluse, kuidas koomiksimaailmast päris maailma jõuda, ei mõtle parajalt paks ja oma parimais aastais kass kaks korda. Hot-dog'i kärud tunduvad ilmselgelt ahvatlevamad kui elu Joni, Arlene'i, Odie ja kõigi nende teiste koomiksitegelastega. Häda on ainult selles, et see oli Garfieldil ühe otsa pilet. Pärismaailmast pole koomiksimaailma enam tagasiteed ja varem staariseisust nautinud kõutsi elevus keskkonna vahetuse suhtes väheneb silmnähtavalt kui selgub, et kuumade hot-dog'ide asemel peab ta sööma hoopis toidujäänuseid (ja nendegi pärast teiste hulkurkassidega kaklema) ning ööd veetma oma mugava voodi asemel mingis lagunenud hoones. Samal ajal on koomiksistuudios seoses staari kadumisega päevakorral ka Garfieldi pildiriba sulgemine ning kassi kolleegid (kelledest osasid ähvardab pealegi töötuks jäämine) hakkavad kriitilisele olukorrale lahendust otsima.

Seekordne multikas on siis erinevalt kahest eelmisest täispikast filmist ("Garfield the movie" ja "Garfield- A tale of two kitties") suunatud eelkõige nooremale publikule. Efektseimad ja eht-multifilmilikud on filmi avakaadrid, kus päikese tõustes ärkab tasapisi ka kogu linnake. Plumpsudes ajavad end sirgu puud, majad haigutavad lõuad paigast ära ning kõik on rõõmsad ja roosad. Kogu keskkond oleks hoopis nagu Nossovi Totu-lugude jaoks loodud ja ausalt öelda tundub pahur ning tülpinud Garfield selles täieliku võõrkehana. Aga edasi lähebki film juba tavapärasemaks ja selle alguse unenäomaailmaga vaatajat rohkem ei õrritata.

Korralik CGI-graafika on just seda tüüpi, mis tekitas oma stiiliga tunde, et tegemist on arvutimänguga. Sellise mänguga, mille kulgu saab küll ekraanilt vaadata aga millesse ise sekkuda ei saa. Selline laisa pühapäevahommiku film.

5/10