Alkoholireklaam

Pisukese tormi veeklaasis (või peaks ütlema viinaklaasis?) on tekitanud brasiillaste Cachaça Magnifica uus reklaam, mis rihib samasse kategooriasse nagu mitmed aastad tagasi kaunistasid Tallinna tänavaid ühe finantsasutuse reklaamid à la "Sinu poeg käib homoklubis. Aga Sinu raha?" Mõnede meelest nõme, mõnede meelest homofoobne ja minu meelest lihtsalt natuke naljakas. :)


(Pildi detaile näeb paremini siis kui see suuremaks klikata.)

Veesaapad

Tegevusaeg ja -koht: eile, pärastlõunane südalinn.
Tegelased: tasakesi kodu poole jalutav vanem proua koos umbes 2-3-aastase, ilmselt lapselapsega.

Korralikult sisse pakitud pätakas tatsas tähtsalt mööda kõnniteed kuni ette sattus suuremat sorti veelomp. Muidugi oli lapsel vaja sinna sisse ronida. Õige ju kah, miks ringiga ümber veekogu minna, kui ometigi saab otse ning pealegi on vees pladistada päris tore. Eriti kui sul kummikud jalas on.

Vanaema ei saanud kõigest sellest loomulikult aru ning rääkis hoopis: "Ole hea laps, tule sealt lombist ära ja lähme edasi."

"Ma võin vee sees olla, mul on veesaapad jalas," teatas pätakas selle peale võidukalt. Ning tatsas paar sammu lombis edasi.

"Jah, sul on kummisaapad jalas küll aga ole ikkagi nüüd hea laps ja tule sealt välja. Me peame koju minema."

Laps vaatas natuke vanaema ja juurdles, et kuidas need suured inimesed ikka nii mõistmatud on. Ja teatas igaks juhuks veel kord: "Mul on veesaapad jalas, ma võin vees olla!"

Ja astus veel paar sammu aga siis kadus kindel põhi jala alt ära ning pätakas oli ühe jalaga üle põlve sügavuses vees. Lombi põhjas oli täiesti alatult veel mingi salakaval auk. Ning niimoodi see pägalik seal nõutult ja veidi üllatunult siis seisis, vaatas oma vee alla kadunud saapaga jalga ning konstateeris elutargalt tõsiasja: "Mu veesaabas on nüüd vett täis..."

Blogikirjanduslik Emand

No oli nüüd seda vaja...

Lobisesin öösel kolm sõna Ivariga ja lõpuks jõudis jutt sinnani, et Emand on (lisaks muule muidugi) ka blogikirjanduslik tegelane. Ja nüüd trambib see tegelane jalgu ja nõuab, et kui tema juba selline tähtis kultuurapersoon on, siis ma peaks temast kirjutama hakkama. Kohe, nüüd ja praegu! Et ideaalis viieköiteline triloogia aga kui nii palju korraga ei jõua, siis alla novelleti ei tulevat üldse mitte kõne allagi ja mingise laastu peaks ma kohe valmis treima.

Hää küll, eks ta peab siis nüüd selle mõne olukirjeldusliku reaga leppima. :)

Kümnest filmist. Lühidalt.

"Plan 9 from outer space" (1959)
http://www.imdb.com/title/tt0052077/

Traditsiooniliselt maailma kõigi aegade kõige kehvemaks filmiks tunnistatud "šedööver" on tõesti kehv. Kunagi paarikümne aasta eest tundus see põnev ja kitšilikus võtmes hästi tehtud pseudoulmekas (mis sest, et me juba siis teadsime, et režissöör Ed Wood võttis oma tööd ise surmtõsiselt) aga nüüd üle vaadates oli kogu lumm lahtunud. Õigupoolest isegi mitte üle vaadates, sest lõpuks ma suutsin ehk poole filmist üle vaadata, ülejäänud sai "edasi keritud". Ikka jube tüütu oli. Ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei tundunud see film nüüd enam ka nii halb, et ainuüksi seepärast heade sekka tõuseks.

2/10

---

"Pop art" (2008)
http://www.imdb.com/title/tt1291647/

Väga nutikas lühifilm olude sunnil massist erinevatest indiviididest ja sellest, milleni "halli massi" hoolimatus, julmus ning lausa otsene vägivald viia võivad. Fookuses on kahe outsider'ist poisi omavaheline sõprussuhe ning nende suhestumine välismaailmaga. Annab taaskord alust juba vanadel teemadel mõtisklemiseks.

10/10

---

"Chasseurs de dragons" (2008)
http://www.imdb.com/title/tt0944834/

Paar aastat varem populaarsust nautinud prantslaste multikaseriaali järjeks tehtud täispikk film end draakoniküttideks nimetavatest pisisulidest, kes vastu nende endi ootusi saavad kõigepealt endale kaela peale seiklusi ihkava tüdrukutirtsu ning lõpuks satuvadki silmitsi mitmete vastikute lohelaadsete elukatega. Tegevus toimub "Avatari" Pandoraga sarnanevas maailmas, kus gravitatsioon käitub omanuhti ainult talle endale teada olevate reeglite järgi ning mille nutikate karakteritega tegelaste seikluslik elu toimub hästi välja joonistatud arhitektuuriga maailmakildudel. Esindatud on soliidne kollektsioon viiteid inimkonna arhitektuuriklassikale, alates kasvõi näiteks Rooma akveduktidest ning lõpetades Hiina müüri või Angkori templitega.

7/10

---

"The X files: I want to believe" (2008)
http://imdb.com/title/tt0443701/

Hea küll, X-files võis ju omal ajal tõesti olla teerajaja aga no see teine pik film oli ikka kaunikesti hambutu ja üritas vaid kunagi nii kindlal kassamagnetipaaril Mulder-Scully mängida. Ebaõnnestunult. Vaadake parem kasvõi brittide Torchwoodi. :)

5/10

---

"Being human" (2008-2011 - kolm esimest hooaega)
http://www.imdb.com/title/tt1349938/

Brittide (NB! Mitte segi ajada ameeriklaste samanimelise ja sama sarja remake'ga!) vampiiri-libahundi-vaimu seriaali kolmas hooaeg lõppes alles möödunud pühapäeval. Kahjuks küll ühe peaosalise surmaga. Kuna vampiir Mitchelli mänginud Aidan Turner on praeguseks juba Uus-Meremaale "Kääbiku" võtetele sõitnud, püüab seal päkapikk Kili'ks ümber kehastuda ning veedab järgmised 2-3 aastat selle projekti külge seotuna, siis ei jäänudki tegijatel just muud võimalust üle. Nagu stsenarist ühes intervjuus ütles: "On parem kui me kirjutame ta tegelaskuju seriaalist usutavana välja ja ei pea järgmise hooaja alguses filmima stseeni, kus kõik ülejäänud peategelased seisavad värske haua juures ning keegi poetab pisarate vahele ohke: "Kes oleks võinud arvata, et ta mesilaste vastu allergiline oli... Nuuks!"

Esimesed kuus osa (ehk siis esimene hooaeg) olid sellised "noh jah, no oli kah aga vaatame, ehk läheb paremaks...". Läkski (või oli selle põhjuseks vana hea seebisündroom ehk siis tegelaste ja nende "eludega" harjumine?) ja teise ning kolmanda hooaja kummagi kaheksa seeriat olid praktiliselt kõik üle keskmise head. Ja omasid häid dia- ning monolooge. Hiljuti kuulutati välja ka aasta pärast linastuv neljas hooaeg ja kuigi ilma Mitchell'ita, võiks nad seda juba kiiremini filmima hakata. :)

Üks lohutus on sarja vaesumisele tegelikult veel. Sellest aastast hakkas pihta ka seriaali spin-off  "Becoming human" ja juba tuttavas maailmas elava üleloomuliku seltskonna noorema generatsiooni elu ei ole teps mitte vähem keeruline.

"Being human" saab esimese kolme aasta eest kokku aga tublid kaheksa punkti kümnest.

8/10

---

"Hot tub time machine" (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1231587/

Keskealiste meeste "koolipoistefilm" pisukese ulmemomendi, läbu, viina ja naistega. On küll omamoodi 1980ndate deja vu (nii otseselt kui kaudselt) aga minus mingit suuremat elevust küll ei tekitanud. Paaris kohas vist küll pupsusin natuke naerda aga lõppkokkuvõttes pani see kõik siiski lihtsalt õlgu kehitama. Hää küll, Chevy Chase teenib oma saladusliku remondimehe rolli eest natuke punkte juurde. Aga isegi siis koos selle mööndusega koondhinne kuhugi sinna skaala keskele.

5/10

---

"Weird science" (1985)
http://www.imdb.com/title/tt0090305/

Erinevalt eelmisest oli see kaheksakümnendatest pärinev ja selle žanri ühe suurima spetsialisti John Hughes'i kirjutatud ning lavastatud "päris" "koolipoistefilm", kus kaks nohikut loovad endale arvuti abil igavese ässa naise, kes loomulikult ellu ärkab ning hakkab muude põnevate asjade kõrval poisse ka meesteks vormima. Omaaegne klassika, mida oli praegu kaunis itsitamaajav vaadata. Natuke nostalgiline kah kuigi ma hästi ei saagi enam aru, miks ma omal ajal (kas see vabandab, et seda küll üsna lühikest aega, sest siis tuli vist juba River Phoenix'i crush peale?) Ilan Mitchell-Smith'i üheks maailma nunnuimaks kutiks pidasin. :)

8/10

---

"Jackass: The lost tapes" (2009)
http://www.imdb.com/title/tt1600413/

Kõik ilmselt teavad, mis asi on "Jackass" ja millise kastmega seda süüakse. Ning kui sellest nõndanimetatud filmist "inimparve" sketš välja jätta, siis järele jääb puhas jura ja ajaraiskamine.

2/10

---

"Land of the lost" (2009)
http://www.imdb.com/title/tt0457400/

Ammu klassikaks saanud seitsmekümnendate aastate teleseriaali järgi vändatud film, mis mängib mitmes mõttes (tulnukate leebelt öeldes vanamoodne disain, paljude erinevate seikluste kokkukuhjamine ühte üsna lühikesse filmi jne) kaunis riskantset mängu ja tuleb sellest ohtude keeristormist ometigi hiilgavalt välja. Loomulikult kilbiga.

Aasta parim seikluskomöödia vähemalt nende seast, mida mina nägema juhtusin.

9/10

---

Sanctum (2011)
http://www.imdb.com/title/tt0881320/

Tõtt-öelda jõudsin ma seda filmi vaatama puhtjuhuslikult. Mul sattus enne järjekordset kohtumist Professoriga (Lokalveränderung!) pealinnas paar tundi vaba aega olema ja Solarise ees püüdis pilku selle filmi reklaam, millel lisaks suurelt kiri "James Cameron". Tüüpiline tõmmekas, sest seda, et Cameron ise vaid üks filmi produtsentidest oli, avastasin ma tükk aega hiljem. Ja siis oli juba hilja. Aga ega ma tegelikult ei kurdagi, sest film oli oma traagikast ja klaustrofoobsest keskkonnast hoolimata vahva, tuletas meelde koolipoisina mitmeid kordi õhinal loetud Norbert Casteret' raamatut "30 aastat maa all", filmis ei olnud 3D-efektidega lolliks mindud ning boonusena pakkusid Ioan Gruffudd ja Rhys Wakefield silmailu. Ja seda kõike umbes nelja euro eest. Tsotsa-tsoola platsa, eat your heart out! :)

7/10

Emakeele päevaks ehk "Alo ning Jaak. Karjaste laul"

Kristjan Jaak Peterson
[14. märts (2. märts vkj) 1801 – 4. august (23. juuli vkj) 1822]

"Alo ning Jaak. Karjaste laul" : [Riia linnas 1818]

  
 Alo:  Paista, paista, päike armas.
   Minu lillikeste peale!
  Anna, anna, taevas sini,
   Anna vihma, sooja ilma
  Täiestagi sülestagi!
   Ilusasti õitsemaie.
  Kena lõhna laskemaie
   Saavad lillilehekesed
  Minu armsale Jaagule.
   Siis ma võtan sirbikese,
  Sirbikese, noakese.
   Tulen hommiku kaste’ella,
  Kaste’ella, vilula
   Üle heina nobedasti
  Lillikesi niitemai,
   Jaagu kätte andemaie.

Jaak:  Tere, tere, Alo armas!
   Tere lilli seademasta.
  Sina oled lillipoissi, 
   Mina olen laulumeesi.
  Olen teinud uue laulu
   Valge kasesilla juures,
  Kalli karja keske’ella - 
   Uue laulu sinule!

Alo:   Lase kuulda oma laulu,
   Mina pilli ajamai,
  Siis on kuulda oru seessa
   Torupill ning lauluhääli.

Jaak:  Lillike on ilus,
   Roosike on kaunis,
  Kui ta peale paistab
   Päeva silmakene.
  Koidupiir on ilus,
   Kui ta merestagi
  Hakkab üles tõusma
   Päeva põues kandes.
  Kaunis on ka öösel
   Taeva tähekene,
  Kui ta pilve läbi
   Tasakesi uimab;
  Ilusam on minu
   Armsa Alo pale,
  Kui ta roosihuuled
   Laskvad laulu kuulda.
  Ilusam on minu
   Kalli Alo pale,
  Kui ta silmakesed
   Paistvad minu peale.
  Karjal’ on küll magus
   Oru heinakene
  Põllu rohukene,
   Küll on linnul magus
  Allikate vesi;
   Liblikas küll imeb
  Heina selget kastet,
   Mesilane lendab
  Pajuurbe vastu,
   Mina aga lendan
  Alo palge vastu
   Suukest otsimai
  Roosiallikasta.
   Kuusemetsa varjus
  Hingab kari armas
   Oja rohukaldal!
  Männi kõrges otsas
   Linnukene magab
  Oma pesa seessa.
   Mina aga magan
  Oma Alo süles. - 
   Nõnda armas Alo,
  Olen mina õnnis,
   Sest mu Alokene
  Armastab mind ikka.

(Redigeeritud tekstiga versioon pärineb raamatust: Kristian Jaak Peterson "Laulud. Päevaraamat" - Eesti Raamat 1976, lk. 51-52

Võõrutusravile?

Ma muidugi ei tea, mida valgete kitlitega (või on need tänapäeval juba kõigil rohelised?) professionaalid selle kohta ütleksid aga tundub, et bibliofiilial on ka (ilmselt ohtlikuvõitu) eriti raskeid vorme. Mida ma peaksin enda mentaalsest tervisest arvama kui hommikul ärgates mäletan unenägu, mis tegeles pikalt tõsise probleemi lahendamisega, mille sisuks oli mure selle üle, kuskohast saada ühe raamatutriloogia puuduvat, rariteetset kolmandat köidet? Kusjuures veel sellise triloogia, mille teistki osa - kolmandast rääkimata - pole autor veel kirjutanudki ja ilmselt kunagi ei kirjutagi, sest ma kahtlen, kas seesamune autorgi teab, et mõne lugeja Unevallas elava alter ego arvates lihtsalt peab sellest triloogia tulema. Ja miks just triloogia aga mitte pentaloogia või diloogia? Müstika!

Ilmselt me oleme seepidest ja kõikvõimalikest järgedest juba niivõrd ära rikutud, et automaatselt kipub alateadvus eeldama, et igale vähegi meeldivale raamatule/filmile/teleprogrammile tuleb varem või hiljem järg. Ka siis kui loo otsad tõmmatakse esimese osaga juba ilusasti kokku ning algselt polnudki mingit plaani asja pikemaks venitada. Kuna aga "publik nõuab" ja on ka lootus sellega veel natuke raha teenida, siis nii neid järgi vorbitaksegi. Mis teadupärast on ju väga väheste eranditega tunduvalt saastam kui algne kraam. Ja kuna meid on aastakümneid sellise "tootmismustriga" harjutatud, võtamegi me seda iseenesestmõistetavana ning söandame natuke porisedagi kui meie "õigustatud ootusi" petetakse. :)

P.S. Raamat, millele ma meeleheitlikult järge otsisin, oli Christopher Rice'i "The blind fall". No ju ma siis tahtsin kah teada, mis traagilise loo ellujäänud tegelastest edasi sai...

P.S. Mitte et ma blogosfäärist või veebisuhtlusest täiesti kadunud oleksin (mida mulle üleeile juba ette heita prooviti), lihtsalt hetkel on selle mu va grafomaaniavajaduse elementaarse rahuldamise võtnud üle Facebook'i-nimeline keskkond. :)

Veebibrauseri eripära briljantselt ära kasutav reklaam

Üks lahe meem sellest, milline näeb välja mu järgmise CD ümbris

Ringleb sihuke meemike:

1 - Mine http://en.wikipedia.org/ ja vali "random article". Artikli pealkiri saab sinu bändi nimeks.
2 - Mine http://quotationspage.com/ ja vali "random quotes". Lehekülje viimase tsitaadi viimased neli või viis sõna saavad sinu esimese albumi nimeks.
3 - Mine http://www.flickr.com/explore ja vali "interesting photos from the last 7 days". Vali esimese rea või veeru viimane pilt oma albumi kaanepildiks.
4 - Kasuta pilditöötlusprogrammi, et see kõik kokku panna.
5 - Postita saadud album koos selle tekstiga ja märgista seal ära sõbrad, kellelt ootad samuti uusi bände ja albumeid.

Tulemused:

1 - http://en.wikipedia.org/wiki/Ylmf_OS
2 - http://quotationspage.com/quote/1122.html
3 - http://www.flickr.com/photos/formosating/5326702593/
4 - vt. paar rida altpoolt
5 - ei viitsi nimesid külge pookima hakata, kes tahab, võib ju ise vabatahtlikult teha. :)

Miinimumpalk läbi aegade (1965-2011)

Leidsin miskisest kommentaariumist kellegi poolt sinna pandud tabeli ja kuigi ma pole viitsinud kontrollida, kas see on viimseni õiged (mõnda pidepunkti võin küll ka ise mälu järgi kinnitada), panen selle eelkõige iseendale tuleviku tarbeks siia kirja. Äkist läeb tarist. :)

Miinimumpalga kehtestamise kuupäev - Miinimumpalga suurus

1. jaanuar 1965 - 50 rubla
1. jaanuar 1968 - 60 rubla
1. jaanuar 1977 - 70 rubla
1. jaanuar 1990 - 100 rubla
1. jaanuar 1991 - 135 rubla
1. juuli 1991 - 200 rubla
1. jaanuar 1992 - 410 rubla
1. veebruar 1992 - 600 rubla
1. märts 1992 - 1000 rubla

1. juuli 1992 - 200 krooni
1. oktoober 1992 - 300 krooni
1. september 1994 - 450 krooni
1. jaanuar 1996 - 680 krooni
1. veebruar 1997 - 845 krooni
1. jaanuar 1998 - 1100 krooni
1. jaanuar 1999 - 1250 krooni.

Seeg kõik jälle otsast peale ja elu on ilus.
1. jaanuar 2011 278 Eur " Eesti Uus Rubla "

Ricky Martin ja Attitude

Attitude'i kahesajandast (juubel!) numbrist saab ilmselt üsna kiiresti nõutud kogumisobjekt. Eelkõige muidugi tänu kaksikute üksikisale Ricky Martin'ile. :)

Ahvid, banaanid ja organisatsioon

Korraldati kord katse, kus kõrgesse ruumi pandi kinni seitse ahvi. Keset lage oli riputatud kimp banaane ja nende alla treppredel. Teatud kõrgusest alates aktiveerisid trepiastmed aga lüliti, nii et kui mõni ahvidest püüdis üles ronida, pritsiti terve tuba üle jääkülma veega.

Ahvid said peagi aru, et parem on redel ja banaanid rahule jätta ja hakkasid muude asjadega tegelema.

Nüüd aga viidi üks ahvidest minema ja tema asemele toodi uus. Uustulnukas märkas kohe banaane ja tahtis neile järele minna. Teised ahvid tirisid ta redelist eemale ja klohmisid natuke, nii et uus ahv sai ka aru, et targem on banaane mitte puutuda.

Nüüd vahetati välja keegi teine. Järgmise ahviga läks samamoodi: tuli, nägi banaane, sai tappa. Tähelepanuväärne on aga see, et kõige rohkem klobis viimast ahvi eelmine uustulnukas, kes polnud üldse veega pritsida saanud.

Nõnda vahetati järk-järgult välja kõik ahvid, kuni esialgsest seitsmest polnud enam kedagi järel. Keegi ei teadnud külmast veest midagi (pealegi oli see juba ammu välja lülitatud), aga kõik teadsid, et banaane ei tohi võtta ja kõigile uutele tehti see ka kohe selgeks.

Sellisel viisil kujunevadki välja organisatsioonikultuurid...

(via Mihkel Karu)

1. detsember

Raamatud. Stalin. Viin.

1951. aasta suvi provintsilinnas. Üks noor mees on saanud ühe... eee... no ütleme, et väikese parteilise erialaraamatukogu direktor-bibliograaf-koristajaks ning veedab oma tööaega peamiselt raamatufondi kümnendsüsteemis riiulitele sorteerimisega. Ühel kenal hetkel astub sisse kohaliku tähtsusega prominent, otsib taskust raha ning saadab noormehe viina järele. Ja viin peab tingimata olema see sinise sildiga, viiekümnekraadine. No ega raamatukoguhoidjal suurt muud üle jää kui suure nina käsku täitma minna ja nii ta varsti viinaga linna pealt ka naaseb.

Hoolimata lahkest pakkumisest ta koos prominendiga viina võtma ei hakka ja ka teine mees võtab vaid paar pitsi. Mis tähendab, et enamus viinast jääb pudelisse alles ja kuna prominent seda kaasa võtta ka ei taha, siis tuleks see pudel kuhugi ära panna. Otsivalt ringi vaadates jääb mehe pilk lõpuks ühes riiulis uhkelt eputavatele pruunidele köidetele, milledel seljal suur kuldne kiri "J. STALIN" ja nii ta selle pooliku pudeli nende raamatute taha riiulisse peidabki, lugedes noorele bibliograafile veel sõnad peale, et see neid raamatuid ringi ei tõstaks. Lugejate pärast ta ei tundnud üldse muret, sest nagu ta ütles: "neid Stalini teoseid ei võta siit lugemiseks niikuinii mitte keegi."

Tal oli õigus, sest tasapisi käis ta seda pudelit seal ka edaspidi tühjendamas ning keegi peale ta enda neid raamatuid tõesti ei puudutanud.

Vana asi

Eile tuletati mulle taaskord meelde, et juba mitu kuud on mul üks mokaotsast antud lubadus täitmata. Nimelt olevat mul mõned toonases seltskonnas elegantselt esitatud arvamusavaldused jäänud võrguavaruste kaudu surematuteks tsitaatideks tegemata. Niisiis. Ma ei saa ju ometi enam lasta seda veel kord endale meelde tuletada.

"Lind ei ole kole! Lind EI OLE kole!!! LIND EI OLE KOLE!!!"
"Jaapanlase näoga lõuna-korealane."
"Ingliviin."
"Ja see kõik on sulatõsi!!!"

Kommentaare ei viitsi kirjutada, kes teab, see teab ja võib soovi korral ise kommenteerida.

Gay-test

Muidugi oleks võinud vasakpoolsel fotol veel kaks kaablit ära jätta (ehk siis piirduda vaid ühe, s.o. toitekaabliga) ja kasutada nüüd iMac'i standardvarustuses olevat juhtmevaba klaviatuuri ning hiirt. :)

Inimesed on nagu sitasitikad

"Inimesed on nagu sitasitikad, tassivad tervet hulka sõnnikut kaasa, veeretavad järjest suurenevat palli, kuigi see on vahel üle mõistuse raske. Aga veel raskem on kasvõi osast sellest loobuda. Mul jäi isegi see pall praegu maha, kusagile keset teed, see tuleb ka tagasi saada – lisaks lihtsalt kogunenud sitale on tegemist äärmiselt hea barrikaadiga, mille taha varjuda. Ei saa uue laadungiga otse pihta."

via Wild - kuna ta on vahepeal taaskord oma blogi ära kustutanud - või vähemalt avalikkusele nähtamatuks muutnud - siis linkida ei saa. :)

Vikerkaarelipp ja Eesti kaart (Rainbow flag & map of Estonia)

Hiljuti kaeveldi, et kusagilt ei ole võtta vikerkaarevärvides Eesti kaarti. Noh sellist, nagu pea igast riigist olemas on. Ma ei viitsinud väga pikalt googles kaevata (lühike kaevamine tõepoolest tulemust ei toonud) ja tegin käepäraste vahenditega ise kaks versiooni valmis. GIF-failid suuruses 4000x2656 pikselit. Vektoriseerima ei viitsinud hakata ja samuti ei viitsinud kandilisi pikseleid ümardama hakata. Tavalise veebikvaliteedi jaoks on piisav. Kasutage vabalt, kes iganes aga tahtma peaks. :)

(The following images are self-made "graphic art", feel free to use how, when and where you may wish.)

Piibellik moraal?

Kultuurne meelelahutus

Hommikusel postiringil selgus, et mu teele on ööga ehitatud paarisajameetrine takistusriba. Nutikad ehitusmeistrid olid selleks kasutanud kolme katkist viinapudelit (erinevaid marke ühendas see, et need kuulusid kõik alumisse hinnadetsiili), ühte tervena tunduvat apelsinimahlapakki (tonksasin jalaga, ei olnud tühi aga sama kurat teab, mis vedelik sinna sisse tekkinud oli...) ja ühte laiaks astutud poolikut tomatimahlapakki, mis nägi välja päris mõjusa minimõrvapaigana. Siis olid seal veel tuules lendlevad Hesburgeri topsid ja burksipaberid, kaks okseloiku ning üks -rada ja üks lombakas kass.

Samas on isegi hea, et ma teisi marsruute ei kasutanud, ühel neist oleks pidanud ju hakkama soomlaste autovrakist üle ronima, millega nad öösel puid maha niita üritasid. Kuuldavasti oli auto targem ja andis puudele järele.

Igatahes oli tore näha, et ralli on kultuurne meelelahutus ja inimesed oskavad seda hinnata ning nautida.

Huvitav, kas need inimesed,...

...kes arvavad, et oma võsukeselt igasuguse, sh. rahalise ja psühholoogilise toetuse äravõtmisega (või ka ainult sellega ähvardamisega) nende laps tagasi "korralikuks heteroks" muutub, ka siiralt selle meetme tõhususse usuvad?

Ning kui jah, siis viib see kohe edasi teise küsimuseni, et milline peaks olema see summa, mille eest nemad täievereliste heterotena ise samasoolist inimest armastama hakkaks?

"Money makes the world go round."

Really?

Aurupungi mängupoiss

Veebist leitud, minule seni tundmatuks jäänud autori töö.

Väike prints polaarplaneedil

Jacob Sutton'i poolt tehtud fotol on taani päritolu modell Lasse Pedersen, keda tuunisid Bruce Pask ja karvastikuspetsialist James Pecis ning fotoks vajaliku keskkonna lõi Gary Card. Fotosessioon koodnimega "Cold Play" võeti ette New York Times Magazine'i sügisese moelisa "T" tellimusel.

Maailm on ikka tõesti lolliks läinud

Nädalalõpust eilseni ringles veebis (YouTubes ja ühe firma kodulehel) video sellest, kuidas kaks töömeest ronisid 1600 millegagi jalga (see on kusagil 500 meetri ringis - igatahes on see mast kõrgem kui Chicagos asuv ilmakuulus Willis Tower, mis vanasti oli rohkem tuntud küll Sears Tower'i nime all) kõrge raadiomasti tippu seal olevat tehnikat parandama. Veidi vähem kui 8 minutit pikk video oli üles võetud esimese ronija kiivri külge kinnitatud kaameraga ja näitas akrofoobi õudusunenägu. Tõsi, tuleb tunnitada, et vaade ümbritsevale (nähtavus oli umbes 55 miili raadiuses) oli sealt ülevalt tõesti kaunikesti ilus. :)

(Foto on pärit siit.)

Jagasin oma FB lehel samuti seda videot ja täna hommikuks oli video läinud. Natuke tuhlamist netis viis mind video algse postitaja blogini, kus ta selgitab, mis juhtus. Lühidalt kokku võttes sai põhiprobleemiks see, et video muutus liiga populaarseks ning tekkis reaalne oht, et video ülesvõtja saab töölt kinga, sest ei täitnud seal maa ja taeva vahel kõlkudes sajaprotsendiliselt kusagil kabinetisügavuses väljatöötatud ohutusnõudeid ega kinnitanud enda ohutusköit iga astme järel karabiiniga masti külge. Videos öeldi välja üks põhjus ja selleks on liikumise tuntav aeglustumine. Olukorras, kus sa tilbendad poole kilomeetri kõrgusel mingi metallkonstruktsiooni küljes, kust allaronimine võtab niigi ilmatu aja ja su ümber tiirutavad samal ajal tormi- ning äikesepilved, võib iga minut olla otsustava tähtsusega. Teist põhjust võis videost aga igaüks ise näha, sest masti (ja eriti veel selle tipus asuva antenni) konstruktsioonis ei olegi sellist asja ette nähtud, ainus võimalus karabiini "kinnitada" oleks olnud see moepärast visata antenniga paralleelselt jooksva metallridva külge risti keevitatud, umbes paarisentimeetrise läbimõõduga ja paarkümmend sentimeetrit pikkade metallist ronimispulkade külge, mille pealt oleks võimaliku kukkumise korral karabiin ilusasti maha jooksnud ning sellest poleks ikkagi mitte mingit tolku olnud. (Selgituseks foto juurde: antenn on fotol see oranž pulk, millele mehe jalad toetuvad, ronimiseks mõeldud peenike metallritv, mille läbimõõt on heal juhul kuuendik antenni läbimõõdust, fotol näha pole, see jääb täpselt antenni taha varju.)

Ma saan aru video postitaja murest sõbra töökoha pärast aga ma ei saa jätkuvalt aru neist "pintsakutest", kes selle asemel, et peale ohutusnõuete väljatöötamist teeksid võimalikuks ka nende täitmise (mis peaks ju niigi elementaarne olema aga masti arhitektuuri jälgides pole see lihtsalt võimalik), hakkavad korraldama näidishukkamisi ning lasevad pigem sõnumitooja maha kui teevad muudatusi oma alluvate töökorralduses. Vana hea "käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi".

Muide, sarnane situatsioon oli mõned päevad tagasi ka meie kodumaises blogimeedias, kus Ruhnu blogis avaldati 48 sekundit pikk videoklipp paadis aerutavast mehest, mis võeti sealt blogi administraatorite poolt kiiresti maha, sest mehel polnud seljas päästevesti. Video autor lahendas tobeda olukorra vaimukalt ja tegi loo veidi pikemaks, lisades sellele jupikese algse video "tegemisest", mis näitab, milliseid ettevaatusabinõusid video filmimisel kasutati ning kuidas ohutusnõuded siiski olid täidetud. Uut versiooni sellest peaks nägema siit.

Millest järeldub, et oled jõudnud keskikka...

Wild leidis kusagilt foorumist ja kuna päris mitu teemat tulid tuttavad ette (õnneks siiski veel mitte kõik :D ), siis panen selle ka endale meeldetuletuseks kirja.

Millest järeldub, et oled jõudnud keskikka:

* Töö on aina harvem lõbu ja lõbu üha sagedamini raske töö.
* Väljend “kaks korda öö jooksul” seostub sulle vetsuskäimisega.
* Sulle tundub, et sõbrad vananevad kahtlaselt kiiresti.
* Klassikaaslased on paksud, kortsus ja kiilakad ega tunne sind enam ära.
* Trepist alla minnes võtad käsipuust kinni.
* Sa ei jäta kunagi kasutamata võimalust anda head nõu.
* Karaokebaaris esitad mõnuga laule, mida vihkasid, kui need veel hitid olid.
* Tahaksid minna “teistele mesinädalatele”, aga ei suuda otsustada, kas peaks abikaasa kaasa võtma.
* Öösel kell 3 koju jõudes avastad, et oled esimene.
* Arvad, et mingi tõsine jama on juhtunud, kui su telefon peale kl. 21 heliseb.
* Sa ei mäleta, millal olid viimati peale kl. 23. ärkvel.(Välja arvatud unetuse tõttu!)
* Kui uni ei tule, võid lammaste asemel loendada lahkunud tuttavaid.
* Kõik kohad valutavad ja mis ei valuta, see ei tööta.
* Vajad prille, et otsida oma prille.
* Olles leidnud otsitava asja, oled unustanud, miks sa seda otsisid.
* Teed kolme asja korraga, aga kipud unustama, mis need kaks olid.
* Oled piisavalt vana, et teha rumalusi, aga enam ei taha!
* Raha kulub rohkem nädala sees kui nädala lõpus.
* Istud laupäeva õhtul kodus ja julged seda avalikult tunnistada.
* Lähed peolt aegsasti koju, öeldes: “Homme ka päev…”

Keskpunkar Trubetsky peksmisest

Ekspressis kirjutab Askur Alas hiljutisest Rock Café's toimunud "punkrocki" kontserdist, kiites taevani Juku-Kalle järjekordset särgidisaini ning pekstes Vennaskonna liidrit selle eest, et see ilmselt isiklike hüvede nimel Keskerakonda astus.

Hää küll, kena keik, nagu öeldakse ja ma mõistan suurepäraselt, miks õukonnameedia halastamatult materdab kõike ja kõiki, mida/keda kuidagimoodigi Savisaarega siduda annab, aga ma ei taipa, miks keegi ei viitsi rääkida nendest lugematutest kultuuriinimestest, kes täpselt samamoodi ning samadel põhjustel teistesse erakondadesse astunud on? Mille poolest erinevad Tauno Kangro Tallinna linnalt saadud tellimused Mati Karmini Tartusse kerkinud skulptuuridest? Miks üks on õukonnameedias automaatselt paaria ja teine suurepärane kunstnik?

(Hea küll, pole vaja vastata, see oli retooriline küsimus ning olgu ka ära õiendatud, et mulle isiklikult meeldivad mõlema mehe tööd, poolenisti labase maitsega nagu ma olen. :))

Kommentaarides sõnastab keegi seniil hästi ka pajude inimeste hala, et "Eestis pole punki ollagi. Kui vaadata neid täissöönud nägudega n.n. punkareid, siis tahaks rarjuda:"TULE TAEVAS APPI!!!" See ju puhas poosetamine."

Osaliselt nõus. Artiklis räägitud bändidest Propeller pole tõesti kunagi punk olnud, vaid oli ja on pigem vaimukas ning absoluutselt hambutu pungiparoodia. Vennaskond... noh, päris algusaegadel ehk veel kuidagi aga kui nad juba tuntumaks said ning nende kontserdid sumbusid mugava äraelamise roosamannasse, sai ka nende jaoks see periood läbi.

Jon Savage ütles kunagi midagi sellist, et punk on haaknõeltega omavahel kinnitatud lappidest tehtud lapitekk, kus on tükikesi peaaegu igast noortekultuurist, mis Läänes peale teist maailmasõda on eksisteerinud. On ka selge, et punk ei surnud koos Sex Pistolsiga, vaid on edasi arenenud, haarates praeguseks endasse juba ka haaknõelaaugukestega tükikesi viimase 30+ aasta subkultuuridest. Nii et kui te otsite seda tänasest muusikamaailmast, vaadake veidi kaugemale kunagisest Seksipüstolite "God save the queen'ist".

Mulle lasti kunagi ühte puhtalt süntide ja sekventseritega arvutis tehtud muusikat, mis minu meelest oli küll kõige ehedam punk (muidugi olen ma suutnud selle bändi nime lootusetult ära unustada... :( , samas ei tähenda see elektroonika pealetung, et sedasamust punki ei saaks endiselt paari kidra, trummikomplekti ning ühe eskalteeritult karjuva vokalistita teha.

Eestis on punk ka praegu täiesti olemas, kuigi ilmselt on selle (elu)stiili harrastajaid tõesti tublisti vähemaks jäänud kui paarikümne aasta eest ning nad on suuresti poolpõrandaalusteks muutunud. Nad ei ole tänavapildis ka enam nii silmatorkavad, harjad on peas madalamaks muutunud või üldse longu vajunud ja vähemalt ühes provintsilinnas, mis kunagi kippus Tallinna kõrval vägisi Eesti pungipealinnaks, pole uute noorte punkarite massilist pealetulekut küll enam märgata. Aga samas on lugu muidugi ka selles, et ehe punk sünnib seaduse ja seadusetuse piirimail ning mina oma mugavas mullis ilmselt ei taju enam neid risti-rästi liikuvaid hoovusi, mis noortekultuuri pealtnäha rahuliku pealispinna all pulbitsevad. Sest õiged punkbändid ei anna kunagi kontserte suurtes ning mugavates kontsertsaalides nagu ei käi nad ka suvest suvesse mingitel kuradi süldituuridel. Kui mõni punkbänd juba selleni jõuab, siis on ta oma algsest mässulisusest lootusetult kaugenenud. Ja see ei ole enam tõesti punk.