Veesaapad

Tegevusaeg ja -koht: eile, pärastlõunane südalinn.
Tegelased: tasakesi kodu poole jalutav vanem proua koos umbes 2-3-aastase, ilmselt lapselapsega.

Korralikult sisse pakitud pätakas tatsas tähtsalt mööda kõnniteed kuni ette sattus suuremat sorti veelomp. Muidugi oli lapsel vaja sinna sisse ronida. Õige ju kah, miks ringiga ümber veekogu minna, kui ometigi saab otse ning pealegi on vees pladistada päris tore. Eriti kui sul kummikud jalas on.

Vanaema ei saanud kõigest sellest loomulikult aru ning rääkis hoopis: "Ole hea laps, tule sealt lombist ära ja lähme edasi."

"Ma võin vee sees olla, mul on veesaapad jalas," teatas pätakas selle peale võidukalt. Ning tatsas paar sammu lombis edasi.

"Jah, sul on kummisaapad jalas küll aga ole ikkagi nüüd hea laps ja tule sealt välja. Me peame koju minema."

Laps vaatas natuke vanaema ja juurdles, et kuidas need suured inimesed ikka nii mõistmatud on. Ja teatas igaks juhuks veel kord: "Mul on veesaapad jalas, ma võin vees olla!"

Ja astus veel paar sammu aga siis kadus kindel põhi jala alt ära ning pätakas oli ühe jalaga üle põlve sügavuses vees. Lombi põhjas oli täiesti alatult veel mingi salakaval auk. Ning niimoodi see pägalik seal nõutult ja veidi üllatunult siis seisis, vaatas oma vee alla kadunud saapaga jalga ning konstateeris elutargalt tõsiasja: "Mu veesaabas on nüüd vett täis..."