Emakeele päevaks ehk "Alo ning Jaak. Karjaste laul"

Kristjan Jaak Peterson
[14. märts (2. märts vkj) 1801 – 4. august (23. juuli vkj) 1822]

"Alo ning Jaak. Karjaste laul" : [Riia linnas 1818]

  
 Alo:  Paista, paista, päike armas.
   Minu lillikeste peale!
  Anna, anna, taevas sini,
   Anna vihma, sooja ilma
  Täiestagi sülestagi!
   Ilusasti õitsemaie.
  Kena lõhna laskemaie
   Saavad lillilehekesed
  Minu armsale Jaagule.
   Siis ma võtan sirbikese,
  Sirbikese, noakese.
   Tulen hommiku kaste’ella,
  Kaste’ella, vilula
   Üle heina nobedasti
  Lillikesi niitemai,
   Jaagu kätte andemaie.

Jaak:  Tere, tere, Alo armas!
   Tere lilli seademasta.
  Sina oled lillipoissi, 
   Mina olen laulumeesi.
  Olen teinud uue laulu
   Valge kasesilla juures,
  Kalli karja keske’ella - 
   Uue laulu sinule!

Alo:   Lase kuulda oma laulu,
   Mina pilli ajamai,
  Siis on kuulda oru seessa
   Torupill ning lauluhääli.

Jaak:  Lillike on ilus,
   Roosike on kaunis,
  Kui ta peale paistab
   Päeva silmakene.
  Koidupiir on ilus,
   Kui ta merestagi
  Hakkab üles tõusma
   Päeva põues kandes.
  Kaunis on ka öösel
   Taeva tähekene,
  Kui ta pilve läbi
   Tasakesi uimab;
  Ilusam on minu
   Armsa Alo pale,
  Kui ta roosihuuled
   Laskvad laulu kuulda.
  Ilusam on minu
   Kalli Alo pale,
  Kui ta silmakesed
   Paistvad minu peale.
  Karjal’ on küll magus
   Oru heinakene
  Põllu rohukene,
   Küll on linnul magus
  Allikate vesi;
   Liblikas küll imeb
  Heina selget kastet,
   Mesilane lendab
  Pajuurbe vastu,
   Mina aga lendan
  Alo palge vastu
   Suukest otsimai
  Roosiallikasta.
   Kuusemetsa varjus
  Hingab kari armas
   Oja rohukaldal!
  Männi kõrges otsas
   Linnukene magab
  Oma pesa seessa.
   Mina aga magan
  Oma Alo süles. - 
   Nõnda armas Alo,
  Olen mina õnnis,
   Sest mu Alokene
  Armastab mind ikka.

(Redigeeritud tekstiga versioon pärineb raamatust: Kristian Jaak Peterson "Laulud. Päevaraamat" - Eesti Raamat 1976, lk. 51-52