Stephen Fry on Wagner (BBC Four, 2010)

Stephen Fry on Wagner
Lavastaja: Patrick McGrady
2010
http://imdb.com/title/tt1662545/


Seekord on Stephen Fry ette võtnud sissevaate iseenda maailma. Koolipoisina pooljuhuslikult Wagneri muusikat kuulama sattunud ning sellesse lootusetult armunud fänn on pidanud kogu oma edasise elu üritama ühitada enda lemmikmuusikat ning selle autorit, kaunis vastuolulist heliloojat.

Fry käib läbi kogu tavapärase negatiivsuse, milles Wagnerit ikka ja jälle süüdistatakse. Peamiselt siis Hitleri lemmikheliloojaks olemine (milles Wagnerit, kes suri kuus aastat enne füüreri sündi, nüüd küll kuidagi süüdistada ei saa) ja siis ta omaaegsed tugevalt antisemiitlikud üleskutsed (mis üsna ühtse veendumuse järgi olid suuresti tingitud ta rivaliteedist temast edukamate, juutidest heliloojate Felix Mendelssoh'in ja Giacomo Meyerbeer'iga ja mis Fry'le, kelle ema oli juut ning kelle emapoolne tädi ning veel mõned sugulased surid Auschwitzis, on veel eriti keeruline teema), mida on lausa peetud natside ideoloogia alustaladeks. Põgusalt peatutakse ka Wagneri ärialasel saamatusel, kus ta mitu korda (nt. Köningsbergis ja Riias) suudab enda kätte usaldatud teatrid pankrotti ajada ning on sunnitud põgenema ja sisuliselt maapaos elama. Kuni värskelt võimule saanud baieri muinasjutukuningas Ludwig II (jah, seesama, kes ehitas Neuschwansteini lossi ning veel enne selle lõplikku valmimist senini segastel asjaoludel järve uppus) Wagneri enda eestkoste alla võttis ning talle lõpuks "päris omaenda" teatri loomiseks Bayreuth'is võimalused loob.

Fry käib muuses loomulikult ka palverännakul Bayreuth'is Wagneri festivalil, külastab Peterburi Maria teatrit, et vaadata modernset versiooni Wagneri ooperist ning lõpuks läheb istub ja mõtiskleb elu keerkäikude üle Nürnbergis samal tribüünil, kus Hitler omal ajal hiidparaade vastu võttis.

Vahepeal mängitakse ka Wagneri muusikat. Küll näidatakse prooviperioodi enne Wagneri festivali, küll organiseeritakse Fry (ja BBC vaatajate) jaoks ühe teose esmaettekande reproduktsioon, küll saab Fry ise veidi mängida Steinway poolt spetsiaalselt Wagneri jaoks loodud klaveril. Või no õigupoolest võtab ta sellel küll vaid kuulsa "Tristani akordi" ning kui professionaalne pianist on terve "Tristani ja Isolde" ette klõbistanud, lööb ka viimase noodi. Kuigi ta on oma muusikalise ebajumala aura juuresolekust ilmselt nii erutatud, et lööb esimese hooga selle viimase noodigi valesti. :) Üldse on ta eriti Bayreuthis viibides täpselt nagu väike laps kommipoes. Tõeline fänn!

Sümpaatne, huvitav ja informatiivne dokumentaal ja olles nüüdseks ära vaadanud päris mitut dokki, kus Fry tegev on olnud, peab ütlema, et minu jaoks kipub selle mehe juuresolek ka selles vallas küll juba omamoodi kvaliteedimärgiks kujunema.

9/10