Ong-bak : The thai warrior (2003)

Ong-bak : The thai warrior
Lavastaja: Prachya Pinkaew
2003
http://www.imdb.com/title/tt0368909/


Taimaal asub üks väike ja väga vaene küla, kus elanikud valmistuvad hoolega iga-aastasteks pidustusteks, mille üks eesmärke on muuseas ka küla templis asuva Buddha pühakuju austamine ning krõbekuiva piirkonda vihma palumine. Kõik läheb ilusasti kuni ühel mitte nii heal päeval tuleb külla üks pätt ning koos oma kaaskonnaga röövib Buddha pea. Masenduses külaelanikud otsustab hädast välja aidata noor Ting (Tony Jaa, kes oma esimestes filmides - ka "Ong-bak'is" - tegelikult kandis veel küll nime Panom Yeerum) ja nii asubki noormees teele Bangkoki, et pea õigeks ajaks pahade käest tagasi tuua.

Ting on kodukülas ühe munga käe all aastaid õppinud iidset tai võitluskunsti Muay Thai'd ja kuigi ta andis oma õpetajale lubaduse seda mitte kunagi kasutada, tuleb tal pealinnas olude sunnil seda üsna pea praktiseerima hakata. Küll kihlveokontori poksiringis, küll vabas õhus pättidega arveid klaarides.


Selle filmi otsa ma sõna otseses mõttes komistasin kogemata. Ühel oma shoppingupäeval Quebecis oli mul vaja leida kampaania "2 DVD-d 20 dollariga" raames paarilist "Troy" director's cut'ile. Marssisin ja marssisin seal riiulite vahel (sa võid tunde ja päevi ringi tuustida neis ameerikalikult tagasihoidlikes kaubanduskeskustes - näiteks Laurier's on oma kolmel korrusel ja ma-ei-tea-mitmel-ruutmeetril vaid tagasihoidlikud 350 kauplust - ning siis ikkagi nõutusega nentida, et kuigi tahaks natuke raha kulutada, osta nagu polegi õieti midagi...) kuni ühest kaubakärust möödudes koperdasin riiulinurga taha. Kolm ketast kukkusid maha ja äkki vahtis mulle põrandalt vastu üks kergelt muigav tai kute. Nojah, kui nii, siis nii, mõtlesin ma ning otsustasin veidi lähemalt asjaga tutvuda. Plaadil oli kenasti peal ka just mulle vajalik hinnakampaania kleeps ja lisaks oli väidetavalt tegu collector's edition'iga. (Ääremärkus: ära usu kõike, mida kirjutatakse, siin oli tegemist tavapärase Kanada versiooniga, millele oli lihtsalt uhke kirjaga papist ümbris selga tõmmatud.) Leidsin, et no olgu, lõppude lõpuks miks ka mitte, esiteks ei tohiks sellist jumalikku vahelesegamist tähelepanuta jätta ja teiseks polegi peale paari Jackie Chan'i filmi viimasel ajal ühtegi kakluskino vaadanud ning Tony Jaa'd tituleeriti karbi kaanel muuseas ka Chan'i mantlipärijaks.

Ma ei saa öelda, et film pettumus oleks olnud kuigi samal ajal ega mul ei olnud ka mingeid erilisi lootusi. Tegemist on kena keskpärase ja suhteliselt väikese raha eest tehtud linatööga, milles kõikvõimalike tagaajamiste ja kakelungide vahele on veidi jäänud ruumi ka draamale aga samas peab arvestama, et Läänes saadaolev versioon on juba tegelikult remix. Ma olin tükk aega hämmingus, et mille pagana pärast küll üks tai film kasutab oma heliribal prantsuse räpparite toodangut kuni selgus, et see oli kellegi Luc Besson'i firma, kes omandas filmi levitamisõigused väljaspool Aasiat. Ning loomulikult oli Besson'il vaja oma kihelevatele kätele tegevust leida ja nii ta siis filmi ümber lõikas, likvideerides pea kõik stseenid Ngek'iga, lühendades veel mõningaid stseene ning asendades soundtrack'is tai rockmuusika prantsuse hip-hopiga. Vist ainsana on briti versioon see, kus peaks pilt olema küll puutumata aga helitaust on sealgi originaalist erinev, sedakorda siis orkestreeritud.

Kõik me oleme kindlasti korduvalt vihastanud totakate tõlgete peale, millega eriti õnnistab meid DVD2002 aga paistab, et sama häda kummitab ka mujal maailmas. Mitte et ma nüüd end peaks tai ja inglise keele spetsialistiks, et kõiki keelefinesse ära tabada aga kui ingliskeelses tõlkes räägitakse varastatud Buddha peast pidevalt kui "kivitükist" ja samal ajal on ometigi selgesti näha (ning ka kuulda), et see kuju on valmistatud metallist, siis on midagi kusagil natuke... eee... veider.

Mis veel? Muidugi on siin lisaks kaklustele ka mitmeid humoorikamaid momente (enamus stseene peategelase sugulasega, kellel suurlinna tuled pea sassi on ajanud ning kellest on Bangkokis saanud üks pidevas rahahädas olev pisisuli), õpetlikku manitsemist ning juba mainitud tagaajamisi. Tähelepanuväärne on asjaolu, et filmis ei kasutatud eriefekte ega kaskadööre, kõik stseenid tegid tegelased ise ning Tony Jaa kargab nagu möödaminnes läbi okastraadikera, liugleb klaastahvlite vahelt läbi, kimab tuk-tuk'idega (sellega seoses on kummaline fenomen, et filmi jõudnud kaadritelt paistab kogu see võidusõit tunduvalt aeglasemas tempos toimuvat kui dokumentaalkaadrites stseeni filmimisest, tegelikult olid need kiirused ikka päris suured), keksleb põlevate pükstega ringi ja teeb muid pöörasusi. Filmile paneb enam-vähem punkti üsna lõpus toimuv kahe jumala kahevõitlus, millest võitjana väljub loomulikult Buddha.

Eelkõige on film aga muidugi näitamas Tony Jaa oskusi. Ja vähemalt minusuguse diletandi jaoks paistab, et neid on tal tõesti rohkem kui küll. Praegu on tegemisel ka teine film noore Ting'i uutest seiklustest ning kuigi selle juures on asjad võtnud väga veidraid pöördeid ning arvatavasti "tänu" kummalistele nõuandjatele on võimalik, et Tony Jaa karjäär on ootamatult otsa saanud (selle kohta lähemalt saab lugeda näiteks kasvõi siit), peaks Ong-bak 2 kinodesse jõudma detsembris.

***

Aga kutt is on ikkagi nunnu. Ütle siis veel, et seks ei müü... :)

6/10

Horton hears a who! (2008)

Horton hears a who! (Horton)
Lavastaja: Jimmy Hayward, Steve Martino
2008
http://imdb.com/title/tt0451079/

"Elas kord elevant nimega Horton, kes oli tuntud oma lennuka kujutlusvõime poolest. Ühel päeval kuulis ta appihüüet tolmukübeme pealt, mis temast tuulega mööda lendas. Kuigi Horton seda siis veel ei teadnud, asub sel tolmukübemel terve linnake nimega Kesseküla (Who-ville) ning selle elanike päästmine saab sõbraliku elevandi elu kõige tähtsamaks ettevõtmiseks. Kuigi kaaslased ja naabrid arvavad, et Horton on hulluks läinud, jääb ta endale kindlaks: ”Elusolend on elusolend, olgu ta kuitahes pisike”."

Sihuke tutvustus on meie kodumaise kinunäitaja kodulehel, kuhu pole mõtet enam linkida, sest hiljemalt paari kuu pärast see viide enam ei töötaks. Lähiajaloos korduvalt järele proovitud ja vähemalt minu jaoks on see vanemate filmide tutvustuste mahavõtmine või avalikkuse eest ära peitmine täiesti arusaamatu lollus.

Aga kui nüüd filmi enda juurde tagasi tulla, siis on sellega tegelikult niimoodi, et hoolimata kahest katsest (mõne nädala eest nii Kanadasse kui sealt tagasi lennates), on see jäänud mul siiani pooleli vaatamisega. Lugu ennast varasemast absoluutselt teadmata klõpsisin lennukis erinevate filmide vahel ning lõpuks tundus see piisavalt intrigeeriv olevat. Multikad on ju teatavasti niikuinii üks mu nõrkusi ja kung fu'tavat pandakaru tookord veel ei näidatud. Aga heasüdamliku elevantsi filmiga oli samuti kõik kena ja tore. Kohe päris tükk aega oli kena ja tore ehk siis nii umbes poole peale. Kui Horton rippsilda ületades lõpuks otsustas, et ta on kergem kui õhk ning londi täis tõmbas, siis suutsin ma isegi teiste kaasreisijate jaoks arvatavasti eriti tobedana tunduva naerukraaksatuse tekitada. Kui aga elevandi-maailma pahad oma intriigide punumisega otsustavalt edenema hakkasid ja ekraanile ilmus mingi totakas röövlind, siis mu tähelepanu hajus. Lõppude lõpuks, sellise filmi edasises arengus pole ju mingit kahtlust ning lihtsalt selleks, et teada saada, mismoodi nii klišeelik lugu lõpeb, pole mul ju tõesti vajadust veel mitukümmend minutit ekraani jõllitada. "Air Canada" pardaajakirigi, mis oli Hortonile pühendanud mitu lehekülge, kommenteeris, et filmi lõpu suhtes võib teadmatus olla veel vaid alla viie-aastastel.

Et siis kehv film või? Mitte ilmtingimata. Kirjanik ja karikaturist Dr. Seuss on ookeanitagune fenomen (ta rohkem kui kuuekümnest lasteraamatust pole vist siiani eesti keelde ühtegi tõlgitud) ja kindlasti on ta sealmail üks möödunud sajandi tuntumaid lastekirjanikke, kelle raamatuid mitmed põlvkonnad peast teavad ning on selge, et kui neist tasapisi lõpuks filmid saavad, siis on neile sealmail automaatselt ka truu ja tänulik vaatajaskond olemas. Tegu on puhtalt kultuurikeskkonnast rippuva nähtusega. Eksole, püüdke mõnele ameeriklasele selgeks teha, mis on erilist meie staarfilmides? Näiteks sellistes nagu "Viimne reliikvia", "Siin me oleme", "Mehed ei nuta" jne. Miks me ka une pealt suudame tsiteerida terveid stseene neist filmidest ja miks lombitaguste meelest on needsamad linateosed täiesti mõttetud, F-kategooriasse kuuluvad filmilindi raiskamised? Krt, mis siin ameeriklastest rääkida, seda fenomeni pole kuigi lihtne isegi enamustele soomlastest selgeks teha kuigi nood on kõik see aeg siinsamas meie kõrval elutsenud.

Nii et ookeani taga (ja võimalik, et ka Suurbritannias - ikkagi samakeelne kultuuriruum) on Horton kindlasti hitt. Meil siin? Ma julgeks tõsiselt kahelda. Mina ise jääksin oma hindamisega aga kusagile sinna skaala keskpaika. Oli lahedaid hetki ja võimalik, et ma ükskord võtan kätte ja ikkagi vaatan veel ka selle lõpu ära aga...

5/10

Vana hea Pratchett

"Noh, Omi Raamatus on lugu mingist linnast, mis oli pattu täis, ja Om otsustas selle püha tulega hävitada, kuna siis olid veel vanad nuhtlemisajad ja Omi religiooni polnud veel tekkinud. Aga piiskop Jorn oli sellele plaanile vastu ja Om ütles, et säästab linna, kui piiskop leiab sealt kas või ühe hea inimese. Noh, piiskop koputaski kõigile ustele, kuid tuli tagasi tühjade kätega. Tuli välja - siis kui linn oli juba klaasitasandikuks kõrvetatud -, et häid inimesi oli seal küllalt olnud, aga kuna nad olid head, ei tahtnud nad seda tunnistada. Surm tagasihoidlikkuse läbi, hirmus asi"

---

"Sellepärast, et Ankh-Morpork on sõber kõigi vabadust armastavate rahvastega üle kogu maailma!" vastas Vimes. "Jumalad küll, just niimoodi ma peaksingi neile ütlema. Ze chzy Brogocia prozifik!" Ta nägi kolmiku tühje ilmeid. "Andke andeks, ma olen liiga kaua kodust eemal olnud. Ja ausalt öeldes tahaksin ma juba tagasi saada."

"Aga miks te ütlesite, et olete kirsipannkook?" küsis Polly.

"Kas ma ei öelnudki, et ma olen Borogravia kodanik?"

"Ei. Brogocia on kirsipannkook, maa on Borogvia."

---

Mõlemad tsitaadid: Terry Pratchett "Koletislik rügement", Varrak 2008, lk. 331-333

Huumor

Ma olen täna pool õhtut saanud irvitada ühe teatud... eee... ütleme siis, et majandusteemalise artikli kommentaare lugedes, kus suured isehakanud asjatundjad ühe äärmiselt segase konflikti ühte osapoolt haletsevad ja tänitavad, et vat niimoodi pidigi juhtuma kui ühed igati ontlikud ja ausad inimesed selle teise, juba a priori halva osapoolega äri ajama hakkavad. Nali on selles, et antud juhul on nimetet konflikti näol tegu pesueht "pada sõimab katelt" looga ning kui nood krokodillipisaraid valavale osapoolele nii õilsalt kaasa tundjad kogu loo tegelikke tagamaid teaks, siis oleks neil mõnda aega peegli ligi sattudes Väga Piinlik.

Tegelikult suudab mind vahel ikka veel hämmastada, kui palju universaalseid, absoluutselt iga valdkonnaga kursis olevaid spetsialiste meie internetikommentaariumitest leida võib. Selliseid, kes teavad kõigest kõike. Kindlasti annaks seda nähtust hea tahtmise juures isegi Eesti Nokiaks vormistada ning sellega kogu maailma kõikvõimalikest lähenevatest krahhidest säästa.

/me läheb pupsub nüüd edasi naerda...

Häda nende kümne väikese neegripoisiga

Möödunud nädala lõpus kuulsin kuluaarivestlusest, et üha enam läänemaailma lollusi ronib Eestimaale ja teeb seda lausa vägisi. Seekord siis on üks kodumaine kirjastus kimpus Agatha Christie klassikalise krimka taasavaldamisega, sest kirjastusõiguste omanik sääl kaugel väljamaal ei olevat nõus selle eestikeelse pealkirjaga. "Kümme väikest neegrit" on tähtsatele onudele ja tädidele kuuldavasti liig, mis sest, et mõneteistkümne aasta eest on see raamat eesti keeles just sellise pealkirja all juba ilmunud ning eestikeelne sõna "neeger" ei oma grammigi sellest negatiivsusest, mida ingliskeelsele "nigger'ile" aastatega külge on suudetud pookida.

Kogu see trall selle õnnetu raamatu üle (mis on osaliselt tänu sellele ka arvatavasti Christie tuntuim teos) on juba ammu rohkem kui koomiline. Kui vanaproua oma romaani 1939. aasta novembris pealkirja "Ten little niggers" all avaldas, ei osanud ta ilmselt uneski näha, mismoodi seda vägistama hakatakse. Õigupoolest, kui tegemist poleks niivõrd olulise ja kohe ilmumisest peale kirjanduslukku raudse koha sisse võtnud teosega, oleks arvatavasti mõne salaprotokolliga kuulutatud see tülikas kriminull lihtsalt kadunuks.

Pealkiri pärineb originaalis teatavasti ühest briti lastelaulukesest, mis räägib kümnest väikesest neegripoisist, kes erinevate juhtumiste läbi surma saavad kuni lõpuks ei jäägi enam kedagi järele. Kui Agatha Christie raamat 1940. aastal ka teispool Atlandi ookeani ilmus, siis olid Meerikamaa targad ja tähtsad juba näinud läbi eurooplaste alatu rassismi ning krimka sai seal pealkirjaks hoopis "Ten little Indians". No ja kulus veel mõni aastaküme kui leiti, et surnud indiaanlane pole põrmugi viisakam väljend kui surnud neeger ning lepiti kokku, et see raamat hakkab nüüd hoopis kandma nime "And then there were none". Päris laest seda pealkirja tegelikult ei võetudki, sest just nende sõnadega see vana lastelaul lõpebki. Laulutekst ise aga (mida teoses ka tsiteeritakse ja mis on kogu intriigi alustalaks) oli vahepealsetel aastatel samuti korduvalt muutunud, alguses said väikestest neegripoistest muidugi indiaanlased aga peale viimaseid muudatusi muundusid nad koguni sõduriteks. Miks lauluke surnud sõdurpoistest vähem ...istlik on kui surnud neegripoistest, mina ei olegi aru saanud. Võimalik, et varsti hakatakse rääkima hoopis sulanud tinasõduritest.

Ma olen tegelikult sel teemal kunagi juba natukene porisenud aga see kummaline nõue raamatu pealkirja koha pealt on seda veidram, et mitte-ingliskeelses maailmas on tavaliselt siiski säilitatud Agatha Christie algupärane pealkiri. Nii on see näiteks prantsuse keeles endiselt "Dix petits nègres", saksa keeles "Zehn kleine Negerlein", hispaania keeles "Diez negritos", portugali keeles "O caso dos dez negrinhos" ja hollandi keeles "Tien kleine negertjes". Heh, isegi kui me soomlaste tüüpilise saba jalge vahele tõmbamise ("Eikä yksikään pelastunut" - muide, huvitav on fakt, et algne tõlge kandis Soomes sama nime, siis vahepeal oli 36 aastat raamatu pealkirjaks "Kymmenen pientä neekeripoikaa" ning 2004. aastal muudeti tiitel tagasi) ära unustame, siis meie teisel vennasrahval, nimelt ungarlastel on selle raamatu pealkiri ikkagi "Tíz kicsi néger".

Kui kirjastusõiguste omanik oma pressingut jätkama peaks, siis oleks minu meelest praegu ehk mõistlikum selle raamatu kordustrükk välja andmata jätta, esiteks on ta juba varasemast saadaval ning teiseks on neid raamatuid, mida eesti keeles veel olemas pole, oi kui palju. Näiteks selliseidki, milledele autoriõigused enam ei kehti.

Daniel "Bond" Craig'i ja Charlie "QAF" Hunnam'i armuafäär!

Just-just. Viimasel ajal küll rohkem saatuslikke (ja mitte nii saatuslikke) naisi murdva James Bondina tuntud Daniel Craig jagab voodit hoopis briti "Queer as folk'i" noore staari ja südametemurdja Charlie Hunnam'iga. Tõsi, see on juba küll oma mitu nädalat vana uudis aga et see on kõikvõimalikes gay-kommuunides nii valju kõminat tekitanud, siis lühidalt veel ka siingi.


Nimelt on praeguseks teada, et mõlemad mehed võtsid vastu rollid iiri veteranlavastaja John Boorman'i järgmises filmis, mis põhineb Marguerite Yourcenar'i ajaloolisel menuromaanil "Hadrianuse mälestused" (eesti keeles ilmus 1998. aastal "Europeia" sarjas) ning nüüdseks on ametlikult ka lõpetatud kuulujutud Antonio Banderase võimaliku projektis osalemise üle. Tänaseks on teada, et Craig hakkab mängima Hadrianust ning Hunnam tema armastatut, Bitüüniast (kuangine Rooma provints praeguses Loode-Türgis) pärit teismelist Antinous't. Hadrianuse abikaasa ning lugematute teiste ajalooliste persoonide rollide täitjaid pole seni veel teada.

Hadrianuse ja Antinouse suhe on antiikmaailmas omalaadsete seas ehk üks kõige paremini dokumenteeritud armulugusid, nii on näiteks teada, et peale noormehe Niilusesse uppumist (130. aastal) kuulutas kaotusvalust murtud vananev keiser ta postuumselt jumalikuks ja lõpuks lausa jumalaks (sisuliselt ei leiutanud Hadrianus siin küll midagi uut vaid tegi täpselt sedasama, mida Makedoonia Aleksander mitusada aastat varem kui tema armastatud Hephaistion suri), tema järgi nimetati linnasid, peeti mälestuspidustusi, üle kogu impeeriumi püstitati tema auks lugematuid mälestusmärke ja asutati uusi templeid, mis pühendusid Antinouse kultuse teenimisele. Tänu sellele kõigele teame me üsna täpselt, milline poiss välja nägi, tema portreid on tänase päevani säilinud kümneid ja kümneid ehk oluliselt rohkem kui mõnest palju rohkem ajaloo kulgu mõjutanud isikust.

Filmi võtted algavad kevadel ja kinodesse peaks film jõudma 2010. aastal.


Muide, ühest Rooma impeeriumi kõigi aegade mõjukaimast persoonist (Hadrianusest siis) on oktoobri lõpuni Londonis British Museum'is võimalik vaadata ka taaskord äärmiselt populaarseks osutunud erinäitust. Seda on võrreldud omaaegse Kleopatra-näitusega, mida me ka ise vaatamas käisime ja see oli toona tõesti väga hea. Nende võrdluste ning veebist loetu põhjal julgen igatahes Londonisse sattujatel soovitada seda vaatama minna. :)

Pink Floyd - The wall (Movie) (1982)

Pink Floyd - The wall
Lavastaja: Alan Parker
1982
http://www.imdb.com/title/tt0084503/

On üks meelelahutustööstuse halastamatute hammasrataste vahele sattunud muusik, nimega Pink Floyd (osatäitjaks toona üsna tundmatu punkar ja hilisem maailmaparandaja, Sir Bob Geldof, kes sai selle rolli ainult tänu asjaolule, et plaanitud peaosalise Roger Waters'i enda screentest'id osutusid täielikuks läbikukkumiseks), kes on end sulgenud oma hotellituppa ning elab seal ikka uuesti ja uuesti läbi minevikupilte sõjas surma saanud isast, oma lapsepõlvest, koolieast ja luhtunud abielust, mis kõik segatud hullumeelsete fantaasiamaailmast pärit visioonidega. Või kas nad ikkagi on niiväga fantaasiamaailmast?

Kunagi keskkooli ajal sai seda esimest korda videost vaadatud ja siis muutus "The wall" loomulikult mõneks ajaks maailma parimaks filmiks. Oli ju Pink Floyd'i samanimeline album selleks ajaks juba ammu ribadeks kuulatud ja viimase kui piuksuni pähe kulunud ning nii sai seegi videkassett kõvasti vatti.

Nüüd üle vaadates pani ennastki imestama, kuidas tookord ei märganud niivõrd rikkalikku mitmekihilisust, mis filmi iseenesest väga sirgjoonelise filosoofia taga peitub. Võimalik küll ka, et ma lihtsalt enam ei mäletanud seda, ikkagi paar aastakümmet viimasest vaatamisest juba möödas. Aga jah, fakt on, et toonases mässulisuses tundus hoopis lahedam fraas "we don't need no education" kui kohe sellele järgnev "we don't need no thought control". Ma ei tea kuidas praegu asjalood on aga mingil ajal oli väga moodne pidada seda muuhulgas ka fašismivastaseks filmiks. Fašism kui sõimusõna, eksole. Minu meelest oli see aga siis ja on ka praegu suunatud hoopis totalitarismi ja selle seltskonna vastu, kes iga hinna eest, olgu siis kavaluse, muinasjuttude või toore ja brutaalse jõuga tahavad inimmasse kontrollida. Jah muidugi, ka fašism mahub samasse lahtrisse aga selle lahtri sisu on ikka oluliselt suurem. Pink'i monstrumlik alter ego ei olnud mitte fašistlik liider vaid ta lihtsalt laenas oma retoorikat samast allikast, kuskohast enne teda olid seda teinud juba lugematud võimuga liialdavad liidrid. Kõik "teistsugused" seina äärde, veel rikkumata lapsed hakklihamasinast läbi ning sealt pärit ühtlane mass veel igaks juhuks ka kõikjal marssivate haamrite (mäletate ju väljendit "haamri ja alasi vahel"?) kontrolli alla.

Põhiküsimus on muidugi, et kas ühe inimlapse jaoks on [lihtsam/parem/muu samast vallast suvaline omadussõna] elada oma elu seespool müüri (olgu siis see meie endi poolt ehitatud või meie soovide vastaselt meie ümber kerkinud) või teha seda mahakistud müüridega maailmas? Ja kas me oleme valmis laialilendavate kivitükkidega pihta saama? Sugugi mitte kõik müürilammutamised ei möödu niivõrd rahumeelselt ja juubeldamise tähe all nagu omal ajal Berliinis läks. Mõnevõrra uuemast filmiklassikast paralleele võttes: kas valida teadvusetasandil illusoorne heaolu maatriksis või ronida välja masinatele energiat tootvast kookonist ning asuda raskele ning ohtlikule võitlusele oma seniste isandate vastu? Kas võtta sinine või punane pill?

Filmi lõpukaader, kus väike asjalik poiss valab nina kirtsutades tühjaks pudeli Molotovi kokteiliga, kinnitaks nagu lootust inimkonna mõistlikkusele. Meid tegelikult ümbritsevat hullust kasvõi veidikene jälgides võib seda Roger Watersi ja Alan Parkeri visiooni vist paraku küll vaid utoopiliseks soovunelmaks pidada. Häda on ju selles, et selleks ajaks kui sellised väikesed poisid otsustajateks saavad, on nad kasvanud suurteks ja tähtsateks meesteks, kes on õppinud oma kunagisi vahetuid ja tervest mõistusest juhitud emotsioone edukalt unustama. Või vähemalt mitte nendele tuginedes oma maailma muutvaid otsuseid tegema. Pudeli tühjakskallamise asemel hoiavad nad selle hoolega alles, et sobival hetkel see põlema panna ning millegi pihta virutada. Mis kokkuvõttes tähendab, et down we go...

Kas see on siis hea film? Kuigi juba ammu on traditsiooniks saanud seda suure vaeva ja konfliktidega (lavastaja jalutas vist kolm korda minema kuid iga kord suudeti ta tagasi meelitada, samuti on David Gilmour korduvalt meenutanud, et just "The wall'i" filmimise ajal said alguse tema ja Watersi lõpuks ületamatuks muutunud vastuolud) sündinud linateost mutta materdada, arvan ma endiselt, et on küll. Kuigi selle hinnangu juures peab arvestama mu Floydi-maaniat ning tõenäoliselt paar punkti maha võtma. Ning kui siin poleks juba sünnist saati lääne popkultuuri lahutamatuks osaks saanud krestomaatilist muusikat, jääks tõenäoliselt juba üsna vähe järele. Aga nad on siin koos ja minu meelest täiendab pilt klassikalist duubelalbumit tublisti, andes sellele kohati juurde ka uusi mõõtmeid. Ning üleüldse, lõppude lõpuks tehtigi see film ju eelkõige illustreerimaks bändi (okei, peamiselt siiski Waters'i) poolt jutustatud lugu.

8/10

Tagasi

Eile hommikul kell üheksa istusime Uus-Prantsusmaa pealinnas taksosse ning asusime tagasiteele, mis lõppes poolteist tundi tagasi mu koju jõudmisega. Kokku umbes-täpselt 30 tundi ratastel-tiibadel-lainetel ja tõsi ta on, et ma tean tunduvalt paremaid ajaveetmisviise.

Ilm muide on igal pool ühtemoodi saast.

Koju jõudes avastasin ka, et mingil ajal oli mu WC pott alustanud alatut sõda säästlike keskkonnakaitsjate vastu. Tulemuseks 42 kantmeetrit otse kanalisatsiooni jooksnud vett.

Elu pidavat lill olema. Nojah, arvatavasti on ta siis kompostihunnikus kõdunev roosikimp.