Those magnificent men in their flying machines or How I flew from London to Paris in 25 hours 11 minutes (1965)

Those magnificent men in their flying machines or How I flew from London to Paris in 25 hours 11 minutes
Lavastaja: Ken Annakin
1965
http://imdb.com/title/tt0059797/

Pealkiri ütleb tegelikult juba kõik ära. On aasta 1910, lennundusajastu koidik, ning ühel heal päeval korraldatakse rahvusvaheline võidulendamine Londonist Pariisi, mille võitja saab lisaks aule ja kuulsusele ka tolle aja kohta ülikopsaka kümne tuhande naelase auhinna. Muidugi saabub selle peale üle maailma kohale kõikvõimalikke karvaseid ja sulelisi pretendetne, nende seas loomulikult ka sellised, kes pole iial midagi kuulnud fair play'st. Või kui ongi, siis kasutavad seda põhimõtet hoiatava näitena, millest tuleb end iga hinna eest eemale hoida. Nii et kui võistulaperdamine lõpuks lahti läheb, siis hakkab igasugu asju juhtuma.

Möödunud sajandi keskpaiku tehti terve posu seda tüüpi seikluskomöödiaid (ehk peaks isegi ütlema jante?) ja need on mulle alati meeldinud. Juba seitsmekümnendatest aastatest peale, mil neid esmakordselt kinost näha õnnestus (nt. seesama lendurite film aga ka "The great race", "It's a mad mad mad mad world", "Some like it hot" jne jne jne) ning nii ma siis ostan neid kettaid tasapisi kui kusagil poes ette jäävad. Tõsi ta on, et täna neid filme üle vaadates sellist kaifi nagu kolmkümmend aastat tagasi enam ei saa aga igavesti mõnus nostalgiatrip on sellegipoolest.

On tähelepanuväärne, et tavapäraste mudelitega tehtud trikkvõtete asemel on selles filmis nähtavad lennumasinad võimalikult autentsed ja originaalsuuruses replikad (turvalisuse huvides oli siiski tehtud paar täiendust ning samuti kasutati ka originaalidega võrreldes veidi võimsamaid mootoreid), milledest umbes pooled olid täiesti suutelised ka lendama. Ja kui ekraanilt paistavad kohati väga kipaka olemisega lennukid, siis seda olid nad ka tegelikkuses. Lennustseenide filmimine oli tõsine peavalu, seda sai nende haprate iludustega teha vaid väga vaikse ilmaga ning ka siis vaid loetud tundidel, mil õhu turbulents oli nõrgim. Juhtum, kus juhitavuse kaotanud lennuk pikeerides tuletõrjeülemat ning selle kaaskonda ründab, oleks võinud väga kergesti ka tegelikkuses juhtuda.

Muide, sedasama tuletõrjeülem Perkins'it mängib siin tuntud telekloun Benny Hill, tehes ühe oma vähestest filmirollidest ning tõestades vaid mõne ekraaniminutiga, et selles päriselu ekstsentrilises miljonärist memmepojas (elas koos emaga väikeses üürikorteris pea kogu oma elu) oli varjul palju rohkem kui vaid kiilaspäid patsutav ning silmi pööritades naiste järel (või vahel ka nende ees) jooksev kiimakott.

Üks tagantjärgi koomiline detail selle filmi tegemise juures oli ka see, et stsenarist ja lavastaja murdis filmi rahastajaga pikalt piike, soovides tobedate sõnadega tunnuslaulu filmist välja jätta (Annakin oli raudkindel, et see "Those magnificent men in their flying machines / They go up diddley up-up, they go down diddley down-down!" põhjustab filmi kolinal läbikukkumise) kuid rahakoti omaniku sõna jäi peale. Ja hea ongi, sest see tirilimps-poolteist-lauluke sai omaette suureks hitiks ning tõenäoliselt aitas filmi edule hoopis kaasa. Tegelikult on see surematu muusikateos veel praegugi üks igavene nuhtlus, kirjutasin seda juttu siia ning jälle hakkas see mul peas kummitama. :)

Ahjaa, see kah veel, et hästiinformeeritud allikate väitel oli ükskord ammu aeg, mil nõutul George Lucas'el oli tarvis ühte ilusat poisslapse nime. Tootsi tal käepärast polnud ja nii siis saigi siia ilma sündinud Anakin Skywalker oma nime austusavaldusena just selle filmi loojale.

7/10