Kameeleon Kylie tagasitulek

Madonna versus Kylie Minogue on varsti juba aastakümneid kestnud võistlus, kus mõni aasta varem muusika- ja filmiärisse sukeldunud Maddy on siiani suutnud pisukest edumaad säilitada. Kuigi erinevalt pidevalt stabiilselt tõusuteel olnud Kylie'st on tal olnud ka selliseid prohmakaid nagu näiteks kasvõi "American life". Aga mitte popmuusika kuningannast neiu Ciccione'st ei tahtnud ma rääkida.

Tegelikult pean tunnistama, et kunagi ammustel aegadel olin ka mina rohkem Madonna- kui Kylie-usku (mitte küll, et ma nüüd kunagi oleks väga põhjalikult end ükskõik kumma usulahu tegemistega kurssi viinud aga ikkagi) ja kui ma juhtusin kümnekonna aasta eest ühe briti kutiga suhtlema, kelle jaoks oli olemas üks jumal(anna) ning selleks oli loomulikult väike südi austraallanna ("Halleluuja" asemel oli kuti usutunnistuse teemalauluks "Better the devil you know"), siis ajas see mind ainult muigama. Nojah, ma ei eitagi, et Kylie'l tõesti olid juba sel ajal mõned perfektsed poplaulud ette näidata, samas oli Madonna oma pidevate muutumistega oluliselt põnevam. Produtsentide-tiim Stock, Aitken, Waterman andsid Minogue karjäärile küll korraliku hoo sisse aga see kõik jäi tal kuidagi ühe koha peale tiirlema, mingit arengut ei olnud. Õnneks jagus tütarlapsel endal nutikust õigel ajal karusellilt maha astuda ja edasi liikuda. Muidu oleks ta praegu paremal juhul sealsamas, kus Jason Donovan, Rick Astley või kümned teised toonased hitivabriku tooted: laulmas kolmandajärgulistes muusikalides kõrvalosi.

Esimene tõsine märk Kylie oskusest (ja kahtlemata ka julgusest) enda imidžit muuta, oli 1994. aastal juba Deconstruction'i plaadifirma all ilmunud album "Kylie Minogue" koos oma avalooga "Confide in me". Laul, mis minu jaoks on vähemalt senini jäänud ta loomingu kvintessentsiks ja kontsertide kõrghetkeks. Ja kuigi Kylie oli juba 1990. aastal tollesama "Better the devil you know" juures võtnud enda kätte oma imago loomise, muutudes süütust kooliplikast seksuaalsust õhkavaks nooreks naiseks, sai just "Confide in me'st" minu meelest alguse lõputu kunstiliste reinkarnatsioonide rada.

Metamorfoosid jätkusid järgmisel aastal surematu hitiga surmast: "Where the wild roses grow". Nick Cave sai selle duetiga teoks teha ühe oma ammuse unistuse ning mõlemad said oma repertuaari juurde tugeva laulu. Duette on Kylie muidugi teinud nii enne kui pärast seda ja praktiliselt kõigist on saanud ka hitid, olgu selleks siis ta karjääri algusaegade "Especially for you" Jason Donovan'iga ja hilisemad "In denial" Pet Shop Boys'iga või "Kids" Robbie Williams'iga. Üksteise järel järgnesid ka ülivõimsad albumid "Light years". "Fever" ja "Body language", mis kõik, kuigi juurtega kinni kaheksakümnendates, näitasid publikule täiesti erinevaid versioone popmuusika valitsejannast. Ehk kõige parema ülevaate ta pidevast muutumisest saab singlite videokogumikust aga kõige hämmastavam on see, et oma kontserttuuridel on ta tiim suutnud niivõrd erinevad laulud siduda üheks efektseks tervikuks, kusjuures erinevatel tuuridel on laulunumbrite lavastused ning ka arranžeeringud olnud veel ka täiesti erinevad.

Igatahes muutus Kylie tähelend aina eredamaks ja kõrgemaks kuni ühel päeval tuli terviseprobleemide tõttu teha hädamaandumine. Tundub ometi, et kõik vist läks lõppkokkuvõttes korda ja diiva on praeguseks juba oma varasemale orbiidile tagasi jõudnud. Enne haigestumist pooleli jäänud tuur on ammu triumfaalselt lõpetatud ning mõne päeva eest kuulutas ta välja ka tuleval aastal uut albumit promova Euroopa ja Austraalia/Uus-Meremaa kontsertide sarja.

Ja nüüd, peale igatpidi raskeid aegu, ongi popi printsessiks tituleeritud Kylie Minogue'l praeguseks juba paar nädalat väljas uus, järjekorras kümnes album, mis nii sobivalt kannab lakoonilist pealkirja "X". Mismoodi meie kodumaise ajakirjanduse lipulaeva kirjatsurad suutsid selles näha vihjet ja kinnitust üheteistkümnendale stuudioplaadile, ei oska ma öelda, võimalik muidugi, et delfiibikud teavad oraaklitele omaselt lihtsalt rohkem kui ülejäänud maailm...

Uuel albumil jätkub Kylie-nimelise kameeleoni flirt kaheksakümnendate sündidisko ja elektropopiga, õigupoolest polegi nii stiilset ja pärikõrva electropop'i juba palju-palju aastaid kuulda olnud. Kaheksakümnendatega seob seda plaati veel otseselt ka näiteks fakt, et albumi teises loos kasutab Kylie sämpleid ühest kõigi aegade krestomaatilisemast sündiloost, Visage "Fade to grey'st". Mis mul aga endiselt ei lase hämmastusest ammuli suud kinni panna, on fakt, et kogu plaadil pole kuraditosina laulu seas MITTE ÜHTEGI kehva lugu. Vähe sellest, neid pole ka ühegi plaadile mittemahtunud loo seas, olgu selleks siis singli B-pool, iTunes'i eksklusiiv või lihtsalt kasutamata jäänud aga stuudiost välja lekkinud träkk. Võimalik, et tegu on popmuusika ajaloo kõige võimsama come-back'iga.

Avasinglist "2 hearts" ei hakka rääkimagi, see on niigi juba tabelites aga kui lugudest nagu "The one", "Stars", "In my arms" või isegi iTunes'i eksklusiivne "Magnetic electric" ei saa kõikvõimalike pedepuhvetite järgmisi superhitte, no siis... siis on need puhvetid ise süüdi, et nad nii tainad on. :)

Ma kasutan üliharva sellist väljendit ja seda harvemini veel mõne pop-plaadi kohta aga Kylie "X" on küll puhas kuld. Hetkeseisuga on popmuusika printsessi Lamborghini popmuusika kuninganna Roverile küll kaugenevaid tagatulesid näitamas.