Rostock

IMG_2749, originally uploaded by ancientboy.

Et mis see siis üldse minu asi on, et Rostockis mingid tegelased möllavad? Mnjah, nagu väga ei olekski aga...

Et kõik kenasti algusest peale ära rääkida, sai see lugu alguse sellest, et mõned aastad tagasi avastas mu kallis kaasa, et igavene ports Silja Line'i boonuspunkte hakkab tal kohe-kohe aeguma ja et nendega peaks midagi mõistlikku peale hakkama. See tähendas muidugi ühte boonusreisi. Peale pisukest arutlemist sai ahnus võitu ja võtsime kõige pikema reisi. Mis oli juhtumisi Rostocki.

Ööpäev laevasõitu iseenesest oli igavus kuubis. Kui see välja jätta, et tänu meie piirivalve jokutamistele me lõpuks lausa jooksime sadama toru-koridorides kohe-kohe väljuva laeva poole, siis mingeid eredaid elamusi polnudki. Pooltühi laev ja kusagilt Venemaalt pardale munsterdatud teenindav tiim ei pakkunud erilist meelelahutust ja enam-vähem ainus erksam periood sellel loksumisel oli Visbyst mööda sõitmine. Tõsi, paar korda käisime me kiusamas ka baaripoiste ülemust, ühte ennasttäis, parimas nõukaaegses stiilis kõhukat ja kohutavalt libeda olekuga kokteilisegajat, kes ilmus alati siis platsi kui tekkis õrn lootus jootraha saada. Mehikese jaoks oli aeg ilmselgelt aastasse 1987 seisma jäänud (kõik ikka mäletavad ju veel seda aega kui kõrtside uksehoidjad ja baarmenid olid positsioonilt kuningatest kõrgemad?) ja vähemalt meie jaoks, kes me samast ajast ning keskkonnast pärit, oli ta jälgimine ning ta käest kõige odavamate drinkide tellimine ning tagasiantava raha range kontroll ainus lõbu, mida me endale leiutada oskasime. Tõsi, teise päeva hommikul ta enam provokatsioonidele ei allunud ja saatis meid teenindama ühe oma alluvatest. Mille vastu meil polnud üldse midagi ja natuke sai noorele kutele salamisi ka vanamehe kiuste jootraha jäetud. :) Loodetavasti ei pannud brigadir seda pärast enda tasku.

Ma olin natuke kodutööd teinud ja et kaardi peal tundus raudteejaam peaaegu sealsamas sadamaterminali juures olevat, siis otsustasime, et kokkuhoiu mõttes ei hakka taksotama. Noh, ega see rongi peatuspaik ei olnudki teab mis kaugel, ainus häda oli, et see oli sisuliselt teivasjaam ja me pühkisime minu lõputus tarkuses sellest esimese korraga pikalt mööda. Ma otsisin ikka mingit olematut hoonet...

Edasine laabus lihtsamalt. Kord juba rongi peal, sõitsime Hauptbahnhofi, seal istusime ringi trammile ning sõitsime Doberaner Strassele, kus pidi asuma mu poolt võrgust leitud ja tolleks ajaks vaid mõni kuu avatuna olnud Hanse Hostel. Ja ennäe, trammipeatusest oma sadakümmend meetrit edasi asuski sedamoodi maja, mille trepi peal istus mingi seltskond, kes jõid õlut ja kommenteerisid valjuhäälselt möödujaid. No meil oli vaja sisse saada ja kuna seltskond ei suvatsenud end koomale tõmmata, siis ma sisuliselt astusin ühest trepil lösutavast naisest üle. Nojah, majja sisse sain küll aga sääl polnud ühtegi teenindaja moodi inimest. Ju ma olin peale väikest ringkäiku üsna nõutu näoga tagasi ukse juures, sest siis küsis seesama mu poolt peaaegu ära tallatud proua, et mis mure meil on. Ja üllatus-üllatus, tegu oli hosteli perenaise endaga :)

Edasine sujus ülilihtsalt ja enne kui me arugi saime, istusime sealsamas trepil ning jõime õlut ning lobisesime vahelduva eduga maailma asjadest. Endise ooperilauljana, kellel sai teatri intriigidest kõrini ja kes otsustas hakata hostelit pidama (igaks juhuks on ta ka hosteli seinale pannud suure sildi "Muusikategemine on RANGELT keelatud!" - mis ei sega tal vahel pärast ma-ei-tea-mitmendat pudelit õlut natuke oma häält kasutamast ja mina küll aru ei saa, kuskohast SEE hääl tal tuleb...), tundis Iris enamusi maja eest läbi marssivaid inimesi (teater asub vaid mõnesaja meetri kaugusel) ning enamusega ka lõõpis natuke. Nii saime meiegi teada, et vat see mees on N.Liidust pärit kapihomo ja vat sellel naisel läksid ükskord etenduses puhvpükse ülal hoidvad traksid katki ning siis ta koperdas allavajunud pükstega mingi võltsseina otsa, mis muidugi ka igavese mürtsuga ümber kukkus ja mis siis kõik veel juhtus... Sihuke eluterve klatš :D

Rostock ise ja teda ümbritsevad külad või linnakesed on imeilusad. Tõsi, on sealgi oma pirakas Lasnamägi (võimalik, et just seal pesitsevad Sirje poolt mainitud skinnid?) aga sinna ma väga sageli ei sattunud, meie marsruudid olid rohkem südalinnas ja siis juba Warnemündes, Bad Doberanis, Heiligendammis, Kühlungsbornis ja nii edasi. Seal küll mingeid ekstsesse polnud.

Ühel oma Rostocki-käigul sattusime me sinna parajasti sel ajal kui kohalikus õlletehases lahtiste uste päevad olid, hommikust õhtuni tasuta õlut jagati ning pärast pimeduse saabudes veel hiilgaslikud tänavapeod maha peeti ja pöörases rahvamassis oma kaasa ning Irisega ringi kaaberdades oli ainus ohtlik situatsioon, mida ma nägema juhtusin, see kui üks maani täis gooti-plika pidi end ise mingi orgi otsa kukutama. Päev läbi tasuta õlut ja vaid üks tõeliselt purjus inimene, kes silma alla sattus! Päeva jooksul hakkasid ka mõned tavalisest veidi pehmema olekuga punkarid ning paar hipit silma aga see oli ka kõik. Ei mingeid radikaale. Retooriline küsimus oleks: mis toimuks Eestis kui siin terve päev tasuta õlut pakutaks?

(Ausalt öelda oli mul tookord kange kiusatus teada saada, et kas see tüdruk äkki kah mõni immigrant polnud :) )

Niisiis käisime me päeviti kohalike vaatamisväärsustega tutvumas, õhtupoolikutel istusime trepil ja jõime õlut ning vahel sõitsime koos Irise ja ta perega lihtsalt ringi.

Viis päeva möödusid imekiiresti ja kui me tagasi Eestisse sõitma hakkasime, siis oli selge, et sinna me läheme tagasi. Et see aga vaid mõni kuu hiljem juba toimub, oli meile endilegi ootamatu. Lugu sai alguse sellest, et Iris nuuskis kusagilt välja mu lauatelefoni numbri (kõikvõimas internet!) ja me rääkisime telefonis igasugu asjadest kuni ühel hetkel hakkas ta seletama, et me lihtsalt peame tulema sügisel ta hosteli sünnipäevale. Esialgne reaktsioon oli muidugi stiilis "Oh kui tore ja me oleme tõesti tänulikud aga vaevalt me tulla saame!" aga kui seda kutset muudkui esitati ja esitati, siis ühel hullul õhtul peale kahte pudelit veini ja järjekordset Irise telefonikõnet vaatasin ma kaasale otsa, klõbistasin natuke arvutiga ning teatasin, et nüüd on siuke lugu, et kahe nädala pärast me lendame nädalaks Saksamaale. Et ma ostsin juba piletid ära ja punkt.

Ja nii me siis lendasimegi Berliini, Iris oli koos tütrega meile Rostockist autoga Tegelisse vastu tulnud ja peale seda kui me olime terve hommikupooliku kulutanud õhupallide täispuhumisele, algas igavesti vägev pidu. Söögikraam oli eranditult pärit nende sõbra, endise tippjalgpalluri omanduses olevast restoranist ja vähemalt meie jaoks veidi ebatavaline oli asjaolu, et uhkelt troonis peenel buffeelaual ka supitermos. Lisaks veel lõputud liha- ja kalavalikud, salatid ja nii edasi. Ma igatahes kardan, et artišokke ja nii mõndagi uhkemat juustu minust teistele just palju üle ei jäänud. Vahuveini ei suutnud me aga isegi parima tahtmise juures kõike ära juua, seda jäi paar kasti ka peale igasuguste järelpidude lõppu järele. Ei suutnud meid selle joomise juures ka lõputud kohalikud prominendid aidata ning põrmugi polnud abiks isegi see, et Iris iga natukese aja tagant võimukalt ühele oma alluvatest hõikas: "Rosario!!! Ein Glas Sekt, bitte!" ning siis selle klaasi mõnele järjekordsele uksest sisse astunud õnnesoovijale pihku pistis. Tõelise põhja-sakslannana jõi ta ise enamasti muidugi hoopis õlut :)

Üks selle peo tipphetki oli tagantjärgi vaadates muidugi see kui majaomaniku armukade abikaasa vist kella kolme paiku hommikul käis oma kadunud meest maja mööda taga otsimas ja eriti oli teda huvitanud mu keldrikorruse toas korraks puhkama heitnud kaasa tekialune. Tõsi, otsingu tulemused teda vist ei rahuldanud, sest sealt ta igatahes oma meest (ega ka kedagi teist) ei leidnud. Me irvitasime hommikul Irise ja ta arvutigraafikust kunagise abikaasaga uimaselt oma Sekt-Frühstück'i manustades, et ju sel naisel siis on põhjust mehe juures sellist käitumist kahtlustada. Igatahes oli see Sündmus, mis aeg-ajalt kerkib üha uuesti ja uuesti päevakorda.

Oijah, tegelikult võiks nendest superlahedatest kordadest Saksamaal lõputult kirjutada (näiteks Irise korraldatud lõunasöök nunnu muusikalistaariga Hamburgist, kus pearoaks pakuti "surnud vanaema" või siis hoopis meie auks Irise poolt "küpsetatud" lahkumiskoogi stoori jne jne) ja kui ma nägin fotosid ja videot Rostockis marodööritsejatest, siis ikka tõsiselt kihvatas sees. Suurepärane linn ja suurepärased inimesed seal, kes ei ole millegagi ära teeninud suvaliste märatsejate "tähelepanu".