Kalata kalapäev

Brrr. Ei taha! Kui ma täna uksest õue astusin, selgus mu õuduseks, et vahepeal on maa ära jäätunud. Aknast välja vaadates nagu ei paistnudki nii külm olevat. See kõik juhtus muidugi ainult sellepärast, et eile kui mandrilt laekus raporteid üha pakseneva lumevaiba kohta, ma ainult irvitasin ja kiitsin meie küll jahedapoolset ja niisket kuid siiski suht suvist ilma.

Olles lõuna paiku kokku kruvinud kaks uut riiulit (veel kaks on hetkel ooterežiimil), selgus loomulikult, et need ei leevenda mitte kuidagimoodigi seda kisendavat ruumipuudust milles ma juba ammu ulbin. Arvutasin välja, et mul oleks kohe kiiresti vaja umbes 200 jooksvat meetrit raamaturiiulit, et natukenegi oma köidetud paberipakkide tohuvabohus selgust saada. Ja siis muidugi ka vastavalt põrandapinda kuhu need jooksvad meetrid mahutada. Ning kuna ma pole endiselt midagi selleks teinud, et lotoga võita, siis selliseks märjaks unelmaks see mõte kardetavasti jääbki. Päh!

Nii et selles kontekstis on isegi teretulnud, et ma täna ühest Underi esitrükist ilma jäin. Mis niigi oli mitte kõige ilusamas seisus ja üleüldse, nüüd jäi see raha ju alles, rääkimata murest sellele järjekordselt asupaik leida.

Aga loomulikult tekitab selline elu masendust ja üks viis teiseni ning lõunaaeg lõppes umbes pudeli veini manustamisega. Et ma pole veel päris hästi neid alkohooliku kombeid suutnud ära õppida, siis oli E. sunnitud kuriteokaaslaseks hakkama. Ega see pole naljaasi tööpäeval alkoholi ja kuivatatud ananassiliistakaid tarbida :)

Ahjaa, ning siis helistas õhtul kerge aktsendiga rääkiv tütarlaps, kes tutvustas end kui ühe linnu nimega kirjastuse esindajat. Ja veel enne kui ta jõudis hakata nende enneolematult ekstraordinaarset toodangut tutvustama, nõuti mult aru, et kas mul ikka lapselapsi on. Hädapärast oleks lapsed kah kõlvanud. Nojah, kui ma oma ebaviisaka naeruturtsatusega ühele poole olin saanud, siis pidin ma talle ainult kolm korda ütlema, et ta raiskab oma aega.

Mis nüüd pealkirja puutub, siis tuleneb see lihtsalt asjaolust, et kuigi oli kiusatus õhtul kalafileed röstida, jäi see ära väga lihtsalt põhjusel. Mul ei õnnestunud nimelt kohalikust kaubandusvõrgust normaalset kala leida. No muidugi, millal enne mere ääres elades poes kala müümine moes on olnud? Alles hiljuti pandi lõpuks ka nõukaajast siiani vapralt kuidagimoodi hingitsenud kalapood kinni (mitte et seal juba aastaid mingit erilist valikut olnud oleks aga ikkagi) ning nüüd kohe varsti saab seal hoones vilkuvate tulede saatel hakata miljoneid võitma. See on siis nüüd vist neljas kasiinokett meie pisikeses linnakeses.

Igatahes, kalateema juurde tagasi tulles, siis ainumas objekt, mis oleks peaaegu kõne alla võinud tulla, oli lõhefilee aga see oli selleks otstarbeks, mis mul meeles mõlkus, liiga õhuke ning nägi juba kaugelt vaadates ka mitte oma esimeses värskuses olevat. (Jajah, ma tean tegelikult ju küll, mis Peemot ja Korovjov kala värskusastmete kohta ütlesid.)

Ning isegi sellist kala nagu ülaloleval pildil, ei õnnestunud mul leida mujalt kui internetiookeanist.