Mõrtsukmaantee järjekordsed ohvrid

Huvitav millisel ühiskondlikul positsioonil inimesi ja kui palju peab veel surema enne kui ükskord hakatakse meie olematu liikluskultuuri ning eriti Tallinn-Tartu maanteega midagigi ette võtma? Kas siis hakkaks midagi liikuma kui näiteks pool kabinetitäit ministreid korraga surma saaks? Või oleks isegi siis ikka veel vara midagi muutma hakata, sest asendamatuid inimesi ju polevat? Nojah, võimalik, et ministrite osas vastabki see tõele.

Mis nüüd aga juhtub, on see, et tõenäoliselt avaldavad teatud seltskonnad kahetsust, võtavad appi suure vale statistika ning kinnitavad, et lugu pole ju tegelikult üldse hull ("see oli ju lihtsalt õnnetus"), kurdavad rahapuuduse ja pahade poliitiliste oponentide üle ja kukuvad pikalt-laialt seletama kuidas just nende erakond kevadistel valimistel võimule tulles parandaks Eesti elujärge ning muudaks seda tüki turvalisemaks. Bullshit!

Täna Tallinnas toimunud keskerakondliku propagandaürituse (orkestri saatel Tartu maanteel paraaditsenud Hummerid ja kõrgetasemeline Partei esindus) taustal on see kõik muidugi eriti kurb ja küüniline. Kui palju inimesi oleks täna elus kui Eesti üks peamisi maanteid oleks korraliku eraldusribaga neljarealine tee? Kui palju inimesi peab veel selleks surema, et see tee neljarealiseks saaks? Kui palju?