06 november 2006

Järjekordne homovastane homo

Novembril esimestel päevadel teatas oma tagasiastumisest järjekordne kõrge kirikutegelane USA-s, pastor Ted Haggard. Haggard astus tagasi nii kolmekümmet miljonit ameeriklast ühendava "National Association of Evangelicals'i" presidendi kui ka neljateistkümne tuhande liikmega "New Life Church'i" pastori ametikohalt. Viie lapse isa, president Bush'i isiklik nõustaja ja tulihingeline homoseksuaalsuse hukkamõistja ning homoabielude vastu võitleja oli selleks sammuks sunnitud kuna ta eakaaslane Mike Jones tõi avalikkuse ette nende kolm aastat kestnud suhte, kuhu olid segatud ka narkootikumid ja seksi eest maksmine. Silmakirjalik Haggard eitas algul isegi Jones'i tundmist kuid eile (5. novembril) tehtud avalduses tunnistas seda, kinnitades muuseas: "The fact is I am guilty of sexual immorality".
---
ancientboy irooniline repliik: Huvitav on muidugi, et iseenda kohta kasutab ta tagasihoidlikult terminit "seksuaalne moraalitus", teised gay'd ja bi'd aga saavad loomulikult oma väidetavalt pühakirjavastase elu tõttu igavesti purgatooriumis põlema...

3 kommentaari:

Ramloff ütles ...

Minu meelest pole homovastane homo sugugi nii kummastav kui võiks arvata. Ausalt öeldes, pean ise kõvasti endaga võitlema, et ise mitte selliseks saada.

Homoseksuaalsus on inimese üks komponent, ent see ei määra ära tema muid isiksuse komponente, näiteks kasvõi seda kui konservatiivne või liberaalne ta on. Kombinatsioon homoseksuaal ja konservatiiv on eelkõige keeruline inimesele endale, usun et kõik need kristlikud homod ja ka homode vastu võitlevad homod on valinud endale väga raske elu - nende veendumused ja olemus on konfliktis.

Miks ma ise neist hästi aru saan. Lihtsalt sellepärast, et kui mind nimetavad enamik heterotuttavatestki "liiga tõsiseks inimeseks", siis teatavad homokultuuri elemendid tekitavad minus lausa õudusega sarnanevat tunnet (nii näiteks Scissor Sistersi video "I Feel Like Dancing" on sedavõrd ebameeldiv, et sunnib kanalit vahetama). Lihtsalt homoseksuaalsuse teatraalne väline külg on ülimalt ekstrovertne, tekitades introvertses inimeses sügava dissonantsi ning konflikt võib tekkida veel mitmete muudegi omaduste baasil.

Siin aitab muidugi ainult see, et valida väga hoolikalt seda, millistest kanalitest endasse homokultuuri puudutavat infot lasta ja lihtsalt vältida seda väga lõbujanulist ning välisele hiilgusele orienteeritud pilti.

Samas saan aru neist, kelles maailmavaade on sedavõrd seksuaalsest suundumusest tugevam, et nad eelistavad esimest viimasele. Paradoks on aga selles, et tihti ei suuda nemadki täielikult seksuaalsusest loobuda ning tekibki selline kaksikelu, kus ühelt poolt võideldakse oma veendumuste eest (tõesti uskudes, et nii on õige), teiselt poolt elatakse aga ise vastupidiselt.

ancientboy ütles ...

Jah, ma saan aru, mida sa mõtled aga ikkagi ei anna see Haggardi-sugustele õigust teisi hukka mõista ja veel hullem, teiste elementaarseid õigusi piirata. Eriti siis, kui ta ise on täpselt samamoodi käituv või tegelikult isegi halvem tegelane. Antud kirikuisa rikkus ju lausa mitut enda poolt jutlustatavat reeglit, mehega magamisest abielurikkumiseni välja. Pluss narkootikumide tarvitamine ja sisuliselt seksi ostmine. Nii et esiteks näen mina siin suurt silmakirjalikkust.

Teiseks on mu meelest siin sageli tegu ka sellega, et need käskijad-keelajad-poojad lihtsalt naudivad oma võimupositsiooni. Haggard, kellel oli sisuliselt 30 miljonit alluvat, nõudis neilt pealtnäha ju kuuletumist jumalasõnale, tegelikult aga muidugi vaid endasuguste jaoks mugavale tõlgendusele sellest väidetavast Jumala sõnast. Mehega magamine oli TEMA salajane privileeg ja TEMAL oli võimalus nõuda selle tegevuse, mida ta ise salaja harrastas, ärakeelamist "alama" klassi inimeste jaoks ning seda ta ka Bushi meeskonnas teha üritas. Siuke omamoodi isevalitseja mängimine. Pisike Napoleon. Päh!

Kolmas võimalus on see, et ta lihtsalt läks oma ususeltskonnas valitseva vooluga kaasa, leides, et lihtsam ja ohutum on koos huntidega ulguda kui hakata neid ärritama ning tekitada olukord, kus ta suure tõenäosusega oleks oma ühiskondlikust positioonist loobuma pidanud. Sel juhul on ta endiselt silmakirjalik ja takkapihta veel ka argpüks.

Nagu sa kirjutasid, alati on võimalik meid häirivaid nähtusi ignoreerida, vahetadades kanalit. See nimetatakse vist valikuvõimaluseks. Haggardi-sugused mehikesed tahavad aga selle valikuvõimaluse meilt ära võtta, soovides muuta kõik kanalid ühte programmi näitavaks. Hea uus ilm, mis muud.

Ramloff ütles ...

Jah, sul on ka õigus.
Ilmselt on enesekriitika see omadus, mida paljudel sedalaadi kristlastel napib. Ja mida ma olen alati imestanud, on see, kuidas inimene omaenese "pattudele" alati õigustuse leiab (muuseas kristlaste suhtumine rahasse on üleüldse asi, mis mind peast kahe käega kinni hoidma paneb - minu meelest peaks kõik kristlikud parteid olema äärmusvasakpoolsed ja kõik tõelised kristlased elama kui mitte vaesuses siis äärmises mõõdukuses).

Aga jah, ma tegelikult sellist inimeste puhul alati püüan mõtelda, mis neid ajendab ja mis neis toimub... see on psühholoogiliselt seisukohalt üsna põnev, kuidas sellised dissonantsed impulsid inimeses väljenduse leiavad.

Muuseas, minu meelest on kõige hullemas homovastased veel need, kes reaalselt homod olles tõesti mitte mingit seksuaalset väljundit endale ei luba ning ei oska seda energiat ka kuidagi sublimeerida (lääne kiriklikus traditsioonis erinevalt ida religioonidest praktiliselt puuduvad seksuaalsuse ületamise toimivad meetodid). Seal kipub seksuaalenergia juba vägivaldseks kätte minema.

Miskipärast usun, et just see sinu poolt toodud kolmas põhjus on kõige sagedasem. Kord juba mingisse gruppi vastuvõetuna ei suuda inimene enam selle grupi põhivoolule vastanduda ning laseb end teiste poolt juhtida ja haugub ka ise kaasa, seda enam et enamik suhtlusringkonnast on sellest grupist ning nendega tülliminek tähendaks isolatsiooni jäämist. Kehtib paljude gruppide puhul, tean ka gaysid, kes kord "ringkonda" vastu võetuna muutsid radikaalselt oma vaateid ja käitumist seda omavahel olles põhjendades, et "mu staatus sunnib mind nii käituma". Neid, kes suudaks vastuvoolu ujuda ja massiarvamust eitada on kahjuks vähem kui neid, kel see julgus puudub.

Nii et ühest küljest teevad sellised kristlased ka mulle viha, teisest küljest jälle tunnen neile ka kaasa, sest kujutan ette et nende endi sisekonfliktid on ka piisavalt suured.