Palgareform Utoopias ehk Savisaare valimisratsu

Meie kõigi Edgar on Delfi kirjarubriigis avaldanud pisukese mõtiskluse. Teemaks edasiarendus ta varasemast lubadusest kergitada avaliku sektori palgad veerandsaja tuhande kroonini.

Tõsi, tuleb tunnistada, et kunagine ENSV Plaanikomitee tähtis nina on küll end turumajanduse retoorikale kuidagimoodi ümber orienteerunud aga muus osas on see jutt lihtsalt üks valimiseelne propagandamull.

E.S. kirjutas: "Turumajanduse üheks aluspõhimõtteks on printsiip, et kui on olemas nõudlus, siis tekib ka pakkumine. Praegu juba aset leidev ja palgareformiga täiendava hoo sisse saav Eesti majanduse struktuuri muutus hakkab üha rohkem tekitama nõudlust väikeettevõtete järele."

Jah muidugi. Avaliku sektori ülessuunatud palgasurve kindlasti soosib väikeettevõtete loomist ja arengut. /sarcasm off

E.S.: "Seega, et palgareformi mõttest õigesti aru saada, on oluline rõhutada, et palgareform on lisaks palgatöötajate väärtustamisele ka võimaluseks neile inimestele, kes tahavad oma südames tegutseda väikeettevõtjana, kuid praeguses turuolukorras selleks võimalust ei näe või kaaluvad ettevõtlusest loobumist."

See on juba künismi tipp. Ettevõtjad, kes praeguses situatsioonis ei näe võimalust ettevõtjana tegutseda kuid igakuiste kulude kordades suurenemisel sellega rõõmsalt tegelema hakkavad... Sorry, Edgar?

"Suur osa tänasest väikeettevõtlusest püsib suurest laenuvõtmisest tingitud sisenõudlusel, mis ei ole jätkusuutlik üle paari järgneva aasta."

Kahtlemata aitaks kõnealune palgatõus just seda perioodi pikendada ning veel veidi aega ilustada majanduse näitajaid. Kuna umbes kolmandik meie tööealise (ja tööga hõivatud) elanikkonna palkadest on nii ehk naa seotud riigi ja kohalike omavalitsuste rahakottidega (väga umbmääraselt hinnates ca 200 tuhat inimest), siis loota, et nende inimeste palkade tõus 100 kuni 500 protsenti tarbimisrallile hoogu juurde ei lisaks, oleks naiivne.

Hetkel valitsevas riigieelarve kolossaalse ülelaekumise eufoorias muidugi tundub selliseks palgatõusuks raha leidmine olevat suhteliselt väike mure. Aga siiski. Väga lihtsat matemaatikat tehes selgub, et kui võtta 200 tuhat inimest ja igaühe palgatõusuks 10 tuhat krooni (jätame kõrvale arvutamist raskendava asjaolu, et praegu 5 tuhat krooni kuus teenivad riigiametnikud vajavad muidugi 20 tuhandest palgatõusu kuid et samas on ka praegu teatud kiht ametnikke, kes teenivad kaugelt enam kui 15 tuhat krooni kuus), siis teeb see tagasihoidlikud 2 miljardit kuus. Maksud juurde (st sotsmaks, töötusmaks jne) ca 670 miljonit. Aastas kokku üle 32 miljardi. Muidugi saab riik raha ühest taskust tõstmisega sealt osa raha maksudena tagasi aga neile palgasaajatele jääb kulutamiseks ikkagi vähemalt poolteist miljardit kuus. Ka sealt saaks riik kasvõi käibemaksuna veel tagasi tublisti üle veerand miljardi aga sinnapaika see raha ringitõstmine ka jääb, suur osa ülejäänust kaob "riigi" vaateväljast.

Mind muidugi huvitab natuke ka see, et kui riigil on sellised ressursid aastaid olnud kasutamata, kuhu need miljardid siis siiani läinud on? Ahjaa, riiklikku stabilisatsioonifondi on ju aastatega juba lausa mitu miljardit kogutud :)

Muidugi võiks siin veel jõriseda teemal Savisaare unistusest, kus üle poolte meie väikeettevõtetest on seotud "kõrge lisandväärtusega tootmise või arendustegevusega" aga see on ju kõigile niigi selge, et tegelik elu on vastupidine. Seda "kõrget lisandväärtust" suudab ka maailma mastaabis toota vaid käputäis firmasid ning rõhuv enamus väikefirmasid tegutseb pigem suhteliselt väikese rentaablusega aladel.

Mis tegelikult juhtub kui see ilus unenägu mingil arusaamatul moel siiski teoks peaks saama? Üks võimalus on see, et ei juhtugi midagi peale niigi suure sotsiaalse ebavõrdsuse võimendumise. Erasektor lihtsalt ei ole täna suuteline sellisele palgarallile järele tulema ning lõhe nende ja avaliku sektori vahel suureneb. Tekib varasemast veelgi suurem surve saada "kroonu palgale" kuid kuna eesolijad hoiavad oma kohtadest kümne küünega kinni ning et töökohtade arvu seal eriti suurendada ei anna, siis peale pisukese raputuse ja tööliskonna suureneva rahulolematusega riigivalitsejate suhtes ei muutu midagi.

Kui selline situatsioon kestab pikemat aega, siis väga paljud erasektori väikeettevõtted panevad uksed hoopis kinni, jättes töötuks nii nende omanikke kui alluvaid. Suurettevõtted koondavad maksimaalselt oma kulusid optimeerides järsult töötajaid. Nii mõnigi suurettevõte tõmbab oma tootmisprotsessid Eestist välja ning viib need üle mujale. See kõik tingib ka selle, et üsna kiiresti ei ole ka avalikule sektorile enam võimalik neid hiidpalku maksta ning Eestit tabab enneolematu töötute uputus ja riiki vajadus nende töötutega kuidagi hakkama saada. Aga ehk on Savisaarel olemas salajane plaan nendega hoopis meie niigi suurt avalikku sektorit veelgi poputada? Ehk on Eesti Nokia väga lihtne: kogu tööealine kodanikkond on hõivatud avalikus sektoris (kas selleks peab ka õige poliitilise partei liige olema?) ja saab palka riigieelarvelistest vahenditest? Mis tähendab, et ükskord ometi saab töötav perpetuum mobile loodud ja meie praegusele majandusministrile hakkavad inglite ühendkoorid hosiannat laulma. Igavesest ajast igavesti!

Poolpaljad sõdurid kolleege aitamas

Ma võin ju arvata ükskõik kui hästi või halvasti mõne valitseja tegemistest müütilise "maailmarahu" tagamisel aga selge on see, et tavalised sõdurid on selles mängus vaid käsutäitjad, kes toovad oma naha turule selleks, et need valitsejad saaksid ilma mööda ringi kärutada ja mõttetutel kohtumistel silmi volksutada. Sõjamehed on käpiknukud, kellele need valitsejad pistavad julmalt oma räpase käe tagumikku ning liigutavad neid nukke siis oma tahtmist mööda.

Sellega seoses ei ole ma ka kunagi vaadanud halva pilguga neile organisatsioonidele, mis hoolitsevad hukkunud või vigaseks jäänud söjameeste ning nende perede eest. Seda isegi siis kui need organisatsioonid peaksid ideoloogiliselt olema juhtumisi neid sõdureid surma saatnud, maailmavallutuslike plaanidega valitsejaga ühel meelel. Mingil määral (kuigi mitte täielikult) rehabiliteerivad nad end oma abiga kannatanutele. Muidugi võib see tunduda silmakirjalik kuid ometigi on see parem kui mitte midagi. Ma lihtsalt ei ole eriti optimistlik, et need valitsejad oma saamahimus ühel heal päeval lihtsalt meeste surma saatmise järele jätaksid ning valikuvõimaluseta käsutäitjate ja nende perekondade hilisem abita jätmine oleks veelgi küünilisem.

Niisiis, üks sellistest lugematutest mittetulunduslikest abiorganisatsioonidest on ookeanitagune Freedom is not free. Ja tänavu on väga sobilikult ulatanud oma abikäe ka kümmekond ehtsat USA merejalaväelast, lastes end pildistada 2007. aasta kalendri tarvis. Need mehed olid veel vähemalt fotode tegemise ajal elus ja terved...

Hirmsa propagandakäraga paari kuue eest turule paisatud kalendrit on juba osava meediamanipulatsioni tulemusel nimetatud aasta kalendriks nr. 1 (tõesti, see on olnud Yahoo kaudu vaadatuim ja otsituim) ning see on endiselt mõneteistkümne dollari eest saadaval. Näiteks nende online kaupluses. Ahjaa, seal müüvad nad lisaks muule nännile ka kenades lillades toonides käepaelu :)

Polaaröö

Ära on tüüdanud see, et kell kaks päeval on õues nii pime, et isegi akna all istudes tahaks tule põlema panna. Eriti ei aita meeleolukusele muidugi kaasa ka gravitatsioonijõududega sina-peale saanud sodi, mis ülalt allapoole end vihmleb. Pimedusega seotud neurasteenia on ilmselgelt tabanud ka mu fotokat, mis keeldub automaatrežiimis ilma välguta midagi pildistamast.

Brrr... tagumine aeg hakata end kuhugi sellisesse kohta sättima kus päike ei paista vaid seitsme kilomeetri kõrgusel vaid kus ta soojendavad ning valgustavad kiired isegi maapinnani ulatuvad.

Riia fragmendid

Me oleme kaasaga juba pikemat aega rääkinud, et peaks taaskord Riiga sõitma. Seekord oligi hirmus pikk vahe sisse jäänud, sest viimati juhtus see umbes täpselt aasta tagasi kui me tollal siin provintsis saksa keelt õpetanud saksmann Steffiga seal käisime. Aga et kaasal tekkis nüüd tööasjus vajadus lõunanaabrite pealinna end komandeerida, siis ühendasime ühe teisega ning võtsime reisi ette. Logistiliste probleemide tõttu pidin mina end Eurolines'i bussile sokutama Pärnus ja et siitkandist sõidab päevas sinna Pärnu poole vaid kaks bussi, siis ostsin neli päeva varem endale pileti valmis. Igaks juhuks. Ja sain koha number 1. Sõidupäeva hommikul bussijaamas selgus, et lisaks tuttavale juhile oli mul õnnestunud endale ka privaatlimusiin tellida. Nii ma siis sõitsin uhkes üksinduses Pärnuni välja ja kui üldse millegi kallal norida, siis võiks selleks olla sõiduaegse teeninduse kvaliteet. Mitte keegi nimelt ei tulnud varastele hommikutundidele vaatamata isegi "Sekt-Frühstück'i" pakkuma ja ma muidugi ei jätnud oma pretensioone hiljem ka juhile esitamata :)

---

Umbes pool tundi peale sõitma hakkamist heliseb telefon ja teisel pool on mu unetu homme fatale, kes pole hommikul kell veerand kaheksa veel magama jõudnud. Muuhulgas süüdistatakse mind lõõpimisi messeris ta ärablokkimises (mis on vale, ma lihtsalt olen end sealt üldse paar-kolm nädalat eemal hoidnud) ja järgmine pool tundi millegagi pläkutame me tuhande asja üle. Ma võin ju teha otsuseid, et kõik, nüüdsest pean ma ükskord ometi hakkama temast üle saama aga piisab teda näha või temast midagi kuulda kui kogu mu otsustusvõime sulab kiiremini kui kevadine lumi. Homme fatale ta on ja selleks jääb ta kardetavasti veel väga pikaks ajaks.

---

Pärnu. Ootan Eurolines'i bussi ning klõpsin bussijaamas mõned juhuslikud fotod teha (siinne laternapilt on küll Riias tehtud) kui pildimasina akud otsustavad tühjeneda. Hakkan neid pingiserval vahetama ja siis mõmiseb keegi mul selja taga. Et ma ei pööra tähelepanu, siis hetk hiljem juba sikutatakse mind tagist. Ringi pöörates leian enda ees seismas ühe välimuse järgi kunagi polgu pojaks sobinud ja kõik sõjajärgsed aastad oma elu alkoholiga täitnud onkli:
"Peremeez! Kazzigartte plevaja?"
"Misasja??", küsin ma hämmeldunult üle.
"Nu zigarett, vot zellized..." ja kisub oma räpasest spordikotist välja üsna äranätsutatud paki mingi Peipsi-taguse sigaretitehase toodangut.

Nii et soovi korral saab Pärnu bussijaamas salasigarette täiesti probleemideta soetada. Hinna kohta ei oska ma midagi öelda kuna seda ma lihtsalt ei uurinud. Kahjuks ei saanud ma onklist ka pilti teha, sest seks ajaks kui mul aparaat taas töökorras oli, polnud kaubitsejast enam lõhnagi.

---

Tallinn-Pärnu-Riia buss. Miski arusaamatu loogika järele on sedapidine marsruut sõites tund aega kauem kestev kui vastupidine. Minnes tehakse siis Pärnus peatus umbes pool tundi, Ainažis ca 20 minutit ja isegi Salacgrivas jõuame väikese peatus-sutsakaga hakkama saada.

---

Riia tervitab meid vihmaga. Püüame kaubanduskeskuste katusealuseid mööda (algul Forum Cinema & Stockmanni kompleks, seejärel raudteejaama hiidkeskus) sihtpunktile võimalikult lähedale jõuda ja lõpuks kui me oma tavapärase öömaja lähistele jõudsime, ei olnudki me väga märjaks saanud. Aga juba selle esimese kiirmarsi ajal hakkab silma varasemast veelgi enam läti ja vene kutesid, kelledest Riias pole muidugi kunagi puudust olnud.

---

Et eelmine neljapäev (st. novembri kolmas neljapäev) oli Beaujolais day ning meil oli tänavune Beaujolais nouveaux veel joomata, siis haarasime Stockmannist ka pudeli uut veini kaasa. Minu suureks üllatuseks müüs Stock vähemalt nelja sorti värsket veini ning mitte ükski neist ei olnud seni seda turgu enam-vähem valitsenud George Duboeuf'i toodang. Meie ostetu oli ka täiesti joodav aga nende nouveaux'dega peab alati kramplikult meeles pidama, et liiga palju teda ei manustaks või muidu on veini valmimisprotsessi eripära ning toorust silmas pidades järgmisel hommikul kassiahastus kerge tulema.

---

Viinareklaami kah. Endiselt on pööraselt head ja mugavad dringid Riia palsamiga valmistatud alkoholikokteilid ning eriti segud jõhvika või musta sõstraga. Saadaval kahes kangusastmes, meie oleme tavaliselt ostnud kangemat, 12-kraadist, mis hetkel maksab Riia kesklinna suuremates toidupoodides 88 kuni 91 santiimi pudel.

---

Riia Kaubamaja on nüüdseks siis kapitaalselt ringi ehitatud ning liidetuna aastaid ta kõrval asunud tondilossi ning nendevahelise tänavaga, on sellest saanud uhke galeriiga butiike täistipitud ostukeskus. Kaubamaja Rimi on pea alati olnud meie põhiline söögikraami ostukoht ning seegi kord seal ringi vaadates hakkas kaasa äkki norima, et peab ikka ühe tordi kah ostma. Ma siis lõpuks kommenteerisin, et kui üldse, siis kohvitordi. Nagu vanasti. Ja siis ta häbematu läks ning nõudiski koogileti müüjannalt täpselt sellist kohvitorti nagu seal 25 aastat tagasi tehti :) Nojah, seda muidugi ei saanud aga mingisuguse pisikese kohvitordiga me sealt lõpuks ikka ära tulime. Ja kuigi tegu oli iseenesest väga hea tordiga (koosnes muide kokku üheksast kihist!), ei olnud seal kohviga suurt midagi pistmist. Siiski, võimalik, et kõige pealmine, imeõhuke kiht kreemi oli valmimise käigus olnud veidi aega samas toas koos mõne kondiitri aurava hommikukohvitassiga. Mingi vaevutajutav nüanss seal siiski oli...

---

Õhtusel tuuril mööda kaubandusasutusi (põhiliselt küll raamatukauplusi) oskasin ma endale juba igavese portsu paberipahna kokku ahmida, sealhulgas ka siinsamas blogis kunagi mainitud "Butt book". Lugemist on seal isegi hulga rohkem kui ma ette kujutasin, praeguseks olen ma nelja-viie intervjuuga ühele poole saanud, järge ootamas kordades niipalju.

Fotol seda tagumiku raamatut kelmikalt piidlev, värvitud huultega lilla dinosaurus on tegelikult küll eesti tõugu. Kuigi arvatavasti pärit Hiinast. :D

---

Kolmapäeval ajas kaasa oma tööasju ning hoolimata asjaolust, et selle käigus juhtus mitmeid lõbusaid stseene prominentide, pekipirukate, seljakottide ja muu sellisega, jääb nende lähem kirjeldamine siin praegu ära kuna asjaosalistelt on nende lugude avaldamiseks nõusolek küsimata. Pealegi saadeti mulle ka suur kotitäis imehäid pirukaid (neid oskavad lätlased tõesti perfektselt teha), kindlasti altkäemaksuks :)

---

Mina kodistasin samal ajal linna peal ringi. Ikka ühest raamatupoest teise ning teisest kaubanduskeskusest kolmandasse. Vanalinnas asuvas antikvariaadis jäin ühe raamaturiiuli ette seisma ning kuna selles olid raamatud üksteise taga kahes reas ning lisaks on neid veel põigiti teiste peale laotud, siis hakkasin sealt neid eest ära tõstma, et näha, mis tagumises reas on. Proua, keda ma olen selles poes aastaid näinud ja kes seni on tundunud täiesti mõistliku inimesena, lendas mulle äkki peale, et pole siin midagi vaja tal riiulit segamini ajada. Et kui ma midagi tahan, siis ma pean tema käest küsima ja punkt. Ma siis muigasin omaette ja kommenteerisin valjuhäälselt, et noh, kui raamatupoest ei tohi raamatuid enam osta, siis muidugi. Et ma saan siis ju aru... Proua kähvab, et tohib ikka küll osta aga niimoodi see asi ei käi, et muudkui kliendid lappavad ta riiuleid. No küsisin siis mõnda asja, mis mulle meelde tulid, viiest kaks suvatses müüjanna mulle isegi välja otsida, teisi lihtsalt polevat. Samal ajal lappasin ma kangekaelselt ikkagi selle riiuli läbi ning leidsin sealt veel ühe raamatu, mis loosi läks. Selleks ajaks oli tädike küll kah veidi leebunud aga situatsioon oli sellegipoolest ülikoomiline. Kiusu pärast maksin oma mõnelatise arve veel ka kaardiga.

---

Lõunaaeg Stockmanni neljanda korruse kohvikus. Võtan endale salatilauast taldrikutäie erinevaid tuunikalaga salateid (üks neist oli jube ja teine, värske rohelise õunaga see-eest väga hea) ning kolin oma tavapärasesse aknaalusesse lauda. Kui ma seal veidi hiljem oma sidruni ja laimiga rohelist teed rüüpan, laekub kõrvallauda umbes 30-ringis, lühemat kasvu, veidi pontsakas ning hästi nunnu kutt. Sätib läpaka lauale, võtab oma kalli mantli seljast, riputab selle hoolega tooli seljatoele, peidab oma kriiskavalt erklilla triiksärgi ja neoonrohelisekirju lipsu üsna pisikese salvräti taha ning asub siis pirukaid näksima. Pirukate kõrvale on ta ostnud ka klaasiga koolat. Ja siis ühel hetkel vaatab kutt kiiresti ühele ja teisele poole, õngitseb mantli sisetaskust välja pruuni vedelikuga plastikust kaljapudeli ning valab sealt oma juba peaaegu tühjaks saanud koolaklaasi täis. Ja peidab kaljapudeli ruttu mantlitaskusse tagasi. Mul oli küll kange tahtmine küsima minna, et mis marki rummi ta oma lõunaeine ajal kaljale eelistab.

---

Kui kaasa oli oma asjadega ühele poole saanud, siis saime linna peal kokku, ma võtsin ta tema kolleegilt üle ning me läksime kodistasime tükk aega ringi Bergs'i kvartalis, muuseas istusime vahepeal ka väga armsas kaneeli-nimega kohvikus ja ma sõin tassi latte kõrvale oma elu esimese tüki pekaanipähkli-pirukat. Samuti vaatasime pikalt ja peadpööravalt otsa ühes "kangialuses" restorani tagaukse juures suitsu kimuva kokapoisiga, kes oli end demonstratiivselt sättinud kiviparketti uputatud prožektori valgusvihu sisse.

---

Õhtul umbes kuue paiku kui kaasa on süvenenud Mustpeade maja turismiinfo poolt pakutavatesse materjalidesse, üritan mina nimetet majast pimedas mõned pildid klõpsida. Pika säriajaga ja käe pealt ehk ilma statiivita. Mis muidugi tähendab, et see tegevus mingeid talutavaid vilju ei kanna. Aga sealsamas istub kivist posti otsas ka üks parajalt väsinud olemisega noor vene kutt, kes kangesti huvitub pilditegemise üksikasjadest ning juba valmis klõpsitud piltidest. Lisaks tahtis ta ka, et temastki pilti tehtaks. Üsna kiiresti suunduski kogu jutt sinnapoole, et ta tuleks minuga/meiega kaasa ja laseks endast "korralikul fotograafil" (st minul oma olematute oskuste ja Canoni digiseebikaga) mõned head fotod teha. Kogu jutt kiskus vägisi sinna "ma tulen teiega (ja teie rahakoti peal) pidu panema ning siis vaatame, mis edasi juhtub ja kas keegi päeva lõpuks keppi ka saab" kanti. Ning ei, lõpuks meie teed ikkagi ei ühtinud, mõlemapoolse kahetsusega pidin ma oma vastleitud supermodelli sinna kiviposti otsa järgmist professionaalset fotograafi ootama jätma :D

---

Neljapäeval sadas jälle aga et me olime otsustanud hommikul siiski täikal ära käia, siis võtsime ka selle tee jalge alla. Läbi turuhoonete jõe äärde ja siis paduvihmas vanale heinaturule, kus ikka täikat on peetud. Ja tüng! Selle turu on millalgi täielikult vallutanud köögiviljade ja juurikate müüjad. Ja et meil polnud plaanis endale talveks kapsavarusid soetada, marssisime me sama targalt sealt jälle tagasi.

---

Maailm on väike. Kolm päeva Riias ja iga jumala päev saime me erinevates kohtades kokku ühe kodumaise ajaloolasega. Viimati siis põkkusime härraga neljapäeval, presidendilossi lähistel kui meie olime teel Arsenali, et vaadata näitust Läti plakatite ajaloost (algusega sealt 1860'ndatest aastatest kuni tänapäevani välja) ning tema suundus arhiivi.

---

Plakatinäitus oli võimas. Seda peab nägema, kirjeldamine on mõttetu. Aga lisaboonusena käisime veel ka katusekambris (sinna viis 53-astmeline, üsna järsk puutrepp) vaatamas naljakat "kunsti"näitust, mis jutlustas tervislikke eluviise ning looduslikke ravimeetodeid. Nii fotode, teksti kui video kujul. Saun, jääaugus suplemine, nõgeste sees alasti püherdamine, käte või jalgade sipelgapesas hoidmine, meega sidruni söömine ja muu selline. Ning ehk kõige ekstravagantsemana õpetus "indivivuaalse tervisekõrvitsa" kasvatamiseks. Asi näeb siis välja niimoodi, et tuleb võtta kõrvitsaseeme, neelata tervelt alla ning 24 tunni pärast saab selle uuesti tervelt kätte. Selle aja jooksul on seeme mööda seedetrakti rännates kogunud endasse informatsiooni konkreetse indiviidi erinevate organite probleemide kohta ning kui nüüd sellest seemnest kasvatada kõrvits (NB! igasugune loomse ja keemilise väetise kasutamine on keelatud kuna see rikuks seemnesse talletunud informatsiooni), siis seda süües saavatki enda terviseprobleemidele abi. Illustreerivaks materjaliks sellele loole olid fotod kõrvitsast ning peenra kohal punnitavast paljast tagumikust. Tõesti, juba ammu on ju targemad inimesed konstateerinud: "Art is everywhere".

---

Tagasiteel koju osutus kahekordne buss olema samuti üpris väherahvastatud ja sellest tulenevalt juhtus niimoodi, et üks seda tüüpi naisterahvas, kes kohe peab endale uusi isaseid tuttavaid ning soovitatavalt nende poolt ka maksimaalset tähelepanu saama, maandus mu kaasa selja taha ning hakkas seal flirtima. Tõsi, üsna kiiresti tüdis ta sest ühepoolsest pallimängust ning kolis paar istmerida ettepoole. Et seal rahulikult magada, nagu ta kolimise ajal nähvas. Kogu edaspidise tee kuni Pärnuni kudrutas ta mu ees istuva mehega. Arvatavasti oli tegu lihtsalt unesrääkimise all kannatava, somnambuulse prouaga.

---

Reedel kodus kokkuvõtet tehes leidsin, et olen Riias lahti saanud suurest hulgast rahast ning lisaks mõnele pisividinale tarinud koju ka umbes 22 kilo raamatuid ja ühe poolkristallkarahvini. See paberifiilia on ilmselgelt pöördumatu ning kardetavasti ka letaalse lõppega, võimalik koguni, et nakkushaigus :)

Ei iial

Täna postkontoris. Kõrvalkassasse on üks mees toonud tagasi saatja poolt valesti adresseeritud kirja ning nüüd seletab pikalt, põhjalikult ja väga emotsionaalselt umbes seitsmendat korda, et ta teab küll seda inimest, kellele see kiri mõeldud aga et sellel aadressil pole sellenimelist tegelast kunagi elanud, ei ela praegu ega saa ka iialgi elama. Lõpuks ma pistan siis muiates ta jutule kõrvalt vahele, et olgu muuga mis on aga vat selles viimases ei saa küll kunagi kindel olla. Onuke peaaegu plahvatab, hääl muutub mitu tooni valjemaks ning kiledamaks ja hakkab veidi värisedes raiuma, et kohe kindlasti mitte, et see on absoluutselt välistatud ja nii edasi. Ma kahtlustan, et kui ma veel midagi oleks öelnud, siis ta oleks mulle vist kallale tulnud.

Jumal teab mis sotid tal selle adressaadiga siis on aga saatusejumalanna vempudest tõenäosusteooriaga pole ta küll vist midagi kuulnud :)

Eesti kokandusajakirjade sõda

Neil päevil ilmus provintsilinna perioodika müügilettidele Eesti kõige kallima kokandusajakirja järjekordne number. Lausa topeltnumber, oktoober-november. Täis suures osas üsna mõttetut juttu: kohe päris mitu kuud vanad "uudised", sadu kordi läbi nämmutatud jutt veiniklaasidest, intervjuu inimesega, kellega on viimastel aastatel neid intervjuusid tehtud vist küll juba kümneid, toiduretseptid, mis pärit umbes kaks aastat tagasi ilmunud eestikeelsest kokaraamatust (noh, vähemalt fotod ei ole raamatuga identsed) ja eripeatükk pelmeenidest, millest alles hiljuti on mitmeid lugusid teinud nimetet ajakirja kallid kolleegid-konkurendid ning teisedki meediaväljaanded. Ja boonusena leiab sealt ka eraldi sisseköidetud broshüüri, mis tutvustab toidumessi Foodfest. Kindlasti olid seal raamatukeses kalli raha eest endale reklaami ostnud firmad üliõnnelikud, leides, et 2.-4. novembrini toimunud ürituse reklaami said ajakirjalugejad näha juba 20. novembri paiku ilmunud oktoobrinumbris... Mina nende asemel küsiksin küll oma reklaamiraha tagasi. Ja siis meeldis mulle veel asjaolu, et ultramegasupersoodsa aastatellimuse pakkumise esimene deadline (tasuta kinkekaardi saamiseks) oli just tänane kuupäev, s.t. 20. november.

Tõsi, objektiivsusele lõivu makstes tuleb tunnistada, et ajakirjas on siiski veidike ka sellist lugemist, mille teemad ei ole lausa copy-paste järele lõhnavad ning jätkuvalt on esikaane foto ning kujundus IMHO Eesti Vabariigi parim aga sellest kõigest jääb natuke väheks. Eriti arvestades selle väljaande kaanehinda.

Ja kuigi tänases päevas eelistan ma ajakirjale "Köök" küll iga kell ajakirja "Oma maitse" (näiteks OM'i novembrinumber on rohkem kui 20 lehekülge paksem kui "Köögi" topeltnumber, sisaldab sadakond toiduretsepti "Köögi" paarikümne vastu jne jne) on miskipärast ka selle vähemeelistatu ilmutajad pidevalt mu raha endale saanud. Ju ma siis ikka veel loodan lollakalt, et aga äkki järgmisest numbrist...

Aga võib-olla läheb see lugu hoopis sinna rubriiki, kuhu ameerika muusikaarvustajad on tavatsenud tuntud briti rockbändide mõningaid albumeid liigitada: for completists and masochists only.

Pühapäev

Et siis järjekordne töine pühapäev mis osutus lõpuks mitte nii väga töiseks. Nagu tavaliselt ikka.

Hommikul väike fotosessioon mõningatest objektidest, siis paar tundi photoshopiga monotoonset mässamist, siis kaks viimast seeriat ühest seriaalist, seejärel juuksur ning kaubandusvõrk, siis natuke html-i kirjutamist, veidi kokkamist (täna tähendas see küll lihtsalt ema tehtud söögikraami ülessoojendamist) ja ennäe, oligi õhtu käes.

Õhtupoolik möödus interneti võlumaailmas üht virtuaalset kaklust jälgides aga paganama lõbusalt. Nagu üks "kaaskannataja" seda kommenteeris: "mu arust on see ka lõbus, kuda kaks pedesaidi direktorit kemplevad."

Ja nüüd kohe läheb masinasse plaat filmiga "Echte Kerle (Regular guys)".

Pentagoni uus seisukoht homoseksuaalsuse kohta

USA Kaitseministeeriumi uutes juhendites on homoseksuaalsus varasemast "psüühilisest häirest" reklassifitsseritud "defektiks", millede alla kuulub nende leksikas suur hulk asjaolusid, alates voodimärgamisest kuni paanilise hirmuni lendamise ees. Muudatus ei puudutavat miskitmoodi "don't ask, don't tell" poliitikat, mis keelab ülemustel uurida detaile oma alluvate seksuaalse orientatsiooni kohta ning samuti keelab sõjaväelastel end avalikult gay'na identifitseerimast.

Seadusandluse muutmine võeti ette peale pikka kriitikat Pentagoni aadressil kuid vaimse tervise spetsialistid APA'st (American Psychiatric Association) ei ole ka Pentagoni praeguse terminoloogiaga rahul. "Me hindame teie head tahet püüdlustes leida sellele teemale lahendus," ütles oma kirjas Pentagoni kõrgele ametnikule APA boss James H.Scully. "Kuid me jääme endiselt murelikuks kuna me usume, et muudatused, mis dokumendis tehti, ei ole piisavad, et probleem lahendatuks lugeda."

Nimetatud juhend tegeleb sõjaväelaste errusaatmise ning teenistusest vabastamise temaatikaga ning klassifitseerib homoseksuaalsuse teenistuse jätkamist kahtluse alla seadvaks asjaoluks. "Defektiks" tituleeritud homoseksuaalsus on Pentagoni jaoks hetkel samas nimistus koos düsleksia, uneskõndimise, lihavuse, kokutamise ja mitmete teiste nähtustega.

Eelmisel eelarveaastal, mis lõppes 30. septembril, visati USA armeest "don't ask, don't tell" poliitika tulemusena välja 726 sõjaväelast, uue juhendi kriitikud on avaldanud muuseas kartust, et see võimaldab geisid ja lesbisid lihtsamini teenistusest eemaldada, sealjuures pääsedes niigi tugevalt kritiseeritud "ära küsi, ära räägi" poliitika nüansside kasutamisest.

---

Võrdluseks riigi suhtumisest oma sõjameestesse niipalju, et naaberriigis Kanadas toimus esimene militaarne gei-pulm juba 2005. aasta 3. mail. Greenwood'i lennuväebaasis (Nova Scotia) astusid kohaliku kaplani õnnistusel ja 45 tseremoonial osalenud külalise ees seaduslikku abiellu kaks meessoost sõjaväelast, kes kirikuõpetaja sõnul olid seda hetke oodanud juba pikki aastaid.

Uuring LGB-rahva protsendist USA suurlinnades

USA-s avaldati rahvaloenduse andmetel põhineva uuringu tulemused geide, lesbide ja biseksuaalide protsendist viiekümne suurima linna elanike hulgas. Esiviisiku moodustavad San Francisco (15,4%), Seattle (12,9%), Atlanta (12,8%), Minnesota (12,5%) ja Boston (12,3%).

Uuring hõlmas vaid neid inimesi, kes end ise identifitseerisid geide, lesbide või bi'dena.

Allikas: The Seattle Times
End homona identifitseerimise teemadel loe ka siit: Uuring: 9.4% heteromeestest seksivad meestega.

Tänavune PÖFF ja homofilmid

Tänavuse Pimedate Ööde Filmifestivali'i (http://www.poff.ee) programmist jäid kiirel sirvimisel silma ka mõned gay-teemaga rohkem või vähem tegelevad filmid ja eriti on mul hää meel, et linastuvad skandaalne "Shortbus" ("Hedwig and the angry inch'i" (2001) lavastaja uus töö; "Shortbus'i" pornograafilisest pildikeelest annab natuke aimu ühe peaosalise võteteaegne põhimure, et kas ta ikka suudab kaamera ees riista kõvana hoida :D ) ja "Fabulous! The story of queer cinema" aga samuti ka näiteks film siin-seal põgusalt jutuks olnud Islandi jalgpalluritest. Pluss terve ports transufilme.

NB! Nimekiri (mis on reastatud eestikeelse pealkirja alfabeedis) ei pretendeeri täiuslikkusele. Tutvustavad tekstid on kopeeritud PÖFF'i kodulehelt.


ARVUKAD UNISTUSED
"DREAMING BY NUMBERS"

Hispaania 2005| 75min
Keel: itaalia

Enamik inimesi, kes näeksid unes lonkavat prussakat, naeraksid ainult ja unustaksid asja. Aga mitte napollased – sest prussakas võib tähendada raha. See dokumentaalfilm saab alguse Maria ja Angela loteriikioskist, mille vanemad neile pärandasid. Nad on tuntud oma oskuse poolest panna numbreid absoluutselt kõigele, kasutades selleks vana raamatut pealkirjaga “Grimass”.
Kohalikud mõrvad, politseireidid, kummalised sündmused – kõigil on oma numbripotentsiaal, sest Napoli elanikud üritavad meeleheitlikult võita, et leida tee vaesusest pääsemiseks.
Nende õnneotsijate elulugude kaudu visandab režissöör Anna Bucchetti läbi nostalgilise must-valge objektiivi võluva portree tänapäeva napollastest. Sageli puudust kannatanud vanaema räägib, kui ta pidi peitma varastatud toitu, et oma üheksat last toita, ülevoolav transvestiit, kelle kodust kujuneb igal õhtul bingosaal jne.
"Tema tegelased on väga inimlikud ja fantaasiarikkad, isegi kui nad on ülivaesed, ning nende tragöödia põimub loomulikul viisil nende panustamisstrateegiatega." - Variety

Režissöör: Bucchetti, Anna
Stsenarist: // Operaator: Stefano Bertacchini // Tootja: Armadillo Film

Festivalid ja auhinnad: Sheffield, Karlovy Vary

---

HOMMIKUSÖÖK PLUUTOL
"BREAKFAST ON PLUTO"

Suurbritannia, Iirimaa 2005| 129min
Keel: inglise

Patrick "Kitten" Braden, poiss, kelle ta ema jättis vastsündinuna korviga preestri ukse ette, kasvab üles Iirimaa väikelinnas. Ema järele igatsedes asub ta juba õige õrnas eas otsima enda naiselikku poolt ning ajab oma meikimiste ja ümberrõivastumistega marru kõik kodakondsed. Koolipõlves saab Patrick juhuslikult hindamatu vihje pärisema kohta ja tal tärkab aimdus oma mahasalatud päritolust. Sündmatute avalduste pärast kooli juhtkonnaga riidu läinud noormees otsustab lõplikult naiseksolemise kasuks ning hülgab kogu senise elu, et minna Londonisse ja otsida üles oma ema, kes "meenutab nii kangesti Mitzi Gaynorit".

Niisamuti nagu Neil Jordani 1997. aastal valminud film "Lihunikupoiss", tugineb ka HOMMIKUSÖÖK PLUUTOL režissööri kaasmaalasest kirjaniku Pat McCabe'i samanimelisele romaanile. Kahasse kirjutatud stsenaarium on võimaldanud säilitada filmis McCabe'i teksti ülimat spontaansust ja lopsakust ning ühtlasi rikastada seda kinokunsti väljendusvahenditega, millest eraldi tuleks nimetada Cillian Murphy suurepärast rolli peaosas ning ajakohast ja tähendusrikast muusikavalikut.

Režissöör: Jordan, Neil
Osatäitjad: Cillian Murphy, Liam Neeson, Ruth Negga, Laurence Kinlan, Stephen Rea, Brendan Gleeson
Stsenarist: Neil Jordan, Patrick McCabe // Operaator: Declan Quinn // Tootja: Parallel Films

Festivalid ja auhinnad: Telluride, Toronto, New York, Berlin

Koduleht: http://www.breakfastonpluto.co.uk/

---

INTERVJUU VAMPIIRIGA
"INTERVIEW WITH THE VAMPIRE"

USA 1994| 123min
Keel: inglise

Filmi raamib ja juhatab sisse 200-aastane vampiir Louis de Pointe du Lac, kes tänapäeva tänapäeva Los Angeleses agarale ajakirjanikule intervjuud annab. Louis' jutustus algab 18. sajandi lõpust, kus ta pärast oma naise ja lapse surma lõputu leina ja masenduse käes eluisu kaotas. Õnneks või õnnetuseks sattus neil päevil Louis' teele vampiir Lestat, kes kinkis talle võimaluse igavesti elada - tingimusel, et ta ei lakka kustutamast oma verejanu.
Anne Rice'i romaani tekstitruu ekraniseerijana on režissöör Neil Jordan hoolega alal hoidnud vampiirluse ja surmapõlguse tihedad seosed lõputu lõbujanu ja (eriti homoseksuaalse) erootikaga - selle eesmärk pole mitte elu jätkamine tulevaste põlvede sigitamise näol, vaid egoistlik püüd luua illusiooni igavesest noorusest.

Režissöör: Jordan, Neil
Osatäitjad: Tom Cruise, Brad Pitt, Kirsten Dunst, Antonio Banderas, Stephen Rea, Christian Slater
Stsenarist: Anne Rice // Operaator: Philippe Rousselot // Tootja: Geffen Pictures

Festivalid ja auhinnad: Academy Awards (Oscar Nominated for Best Art Direction and Best Music), BAFTA Awards (Best Cinematography), Chicago Film Critics Association Award (Most Promising Actress - Kirsten Dunst), Golden Glob

---

JAOTATUD TAEVAS
"EN CIELO DIVIDIDO"

Mehhiko 2006| 140min
Keel: hispaania

Sümbolistlikus homofilmis võetakse kujutada kahe latiinokuti kire anatoomiat, sisemisi ja välimisi tõmblusi, millega venitatakse pingule katkemisohus suhetenöör. Õhkhõreda story poolest meenutab linateos nüüdistantsu, struktuurilt aga pornot. Enamus narratiivist antakse edasi liigutuste ja miimika abil. Pornole viitab avameelsete ameluste rütmiline ja kavakindel järgnevus, mille vahele jääv püüdleb tähenduslikkuse poole. Ilmselt meeldib film vaatajale, kes avastab Wong Kar-Wai ning Alain Resnais’ mõjutusi, nautides art-house filmidele omast voolavust ning pikki kaadreid. Kaks ja pool tundi kestvas filmis on vähe dialoogi, palju tumedat koloriiti, taustal minimalistlikku viiulimuusikat. Inimesele, kes ei kuulu selle filmi kitsamassse sihtgruppi, võib tunduda, et vaadates teosest kümme minutit vabalt valitud kohast, ei läheks midagi kaduma, ja kõik, mis heledaval ekraanil on öelda, jõuab ka täies mahus kohale.


Režissöör: Hernandez, Julian
Osatäitjad: Miguel Angel Hoppe, Fernando Arroyo, Alejandro Rojo, Ignacio Pereda, Klaudia Aragon
Stsenarist: Julián Hernández // Operaator: Alejandro Cantú // Tootja: Mil Nubes Cine

Festivalid ja auhinnad: Berlin (Panorama), Guadalajara

---

MAXIMO OLIVEROSE ÕITSEAEG
"ANG PAGDADALAGA NI MAXIMO OLIVEROS"

Filipiinid 2005| 100min
Keel: inglise, filipiini, tagalogi

Puusi nõksutades, kena peavõru peas ja lill kõrva taga läheb teismeline poisike Maxi (Nathan Lopez) rõõmsalt vastu uuele päevale. Manila kitsad tänavad on täis askeldavaid inimesi. Päike paistab, lahti rullub eksootilise paiga idüll...
Draama algab siis, kui too kenake gay-poiss armub nägusasse politseinikku. Nooruki perekond pole kuigi seadusekuulelik - lisaks keelatud numbrimängule Juetengile tegelevad nad varastatud mobiilide edasimüügiga. Isa ning vennad keelitavad Maxit politseinikust eemale hoidma, kuid too ei võta nende nõuandeid kuulda. Tulemus on loomulikult kurb.
Võluvalt mõjub, kuidas selles filmis on homoseksuaalsus normaliseerida suudetud. Lugu pole keskendunud gay-temaatika lahkamisele, vaid moraalsete väärtuste dilemmale. Sobib vaatamiseks ka homofoobidele.

Film esitati Filipiinide poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Režissöör: Solito, Auraeus
Osatäitjad: Nathan Lopez, JR Valentin, Soliman Cruz, Neil Ryan Sese, Ping Medina, Bodjie Pascue
Stsenarist: Michiko Yanamoto // Operaator: Nap Jamir // Tootja: UFO Pictures

Festivalid ja auhinnad: Sundance, Rotterdam, Berlin (Kinderfilmfest: Best Feature Film, Glass Bear – Special Mention), London

Koduleht: http://www.blossomingofmaximooliveros.com/

---

NUTUMÄNG
"THE CRYING GAME"

Suurbritannia 1992| 112min
Keel: inglise

Salk IRA vabadusvõitlejaid-terroriste meelitab lõksu mustanahalise Inglise sõduri Jody. Meest otsustatakse seni pantvangis hoida, kuni Briti võimud nõustuvad tema vastu välja andma ühe IRA juhi. Jody't valvama pandud vabatahtlik Fergus ei suuda vastu panna vangi palvetele ning kolme päeva jooksul kujuneb kahe mehe vahel välja inimlikult soe suhe. Kui selgub, et pantvangi pidamisest tulu ei tõuse, on Fergusel juba märksa raskem ülemustelt saadud karmi käsku täide viia. Teine pool filmi sündmustikust, mille ümberjutustamine võtaks vaatajailt mitu olulist üllatusmomenti, kulgeb juba Londonis, kus mängu tulevad hoopis uued teemad ja tegelased.

"Mõni film sunnib sind mõtlema. Mõni film paneb sind kaasa tundma. Vahel harva tuleb ette film, mis teeb nii üht kui teist. See polegi nii lihtne." - Roger Ebert, Chicago Sun-Times


Režissöör: Jordan, Neil
Osatäitjad: Forest Whitaker, Miranda Richardson, Stephen Rea, Adrian Dunbar
Stsenarist: Neil Jordan // Operaator: Ian Wilson // Tootja: British Screen Production

Festivalid ja auhinnad: Academy Awards (Oscar for Best Screenplay Written Directly for the Screen), BAFTA Award (Best British Film), New York Film Critics Circle Awards (Best Screenplay, Best Supporting Actress - Miranda Ric

---

SEEP
"EN SOAP"

Taani 2005| 104min
Keel: taani

Charlottel on kõrini igavast elust, mida ta jagab poiss-sõbra Kristianiga. Soovides oma kogemustepagasit rikastada ja heita kõrvale hirmud seisaku ees, jätab ta Kristiani maha ja loob omale kodu üsna viletsas korteris, kus tal tekib terve rida juhuslikke seksuaalsuhteid. Otse tema all elab Veronica – soovahetusoperatsiooni ootel emotsionaalselt jäine transseksuaal, kes ootab uudiseid oma operatsiooni kohta. Ta veedab oma aega päevaste seepide ees uneledes, kliente teenindades ja pareerides oma ema heade kavatsustega ettevõetavaid, kuid südantmurdvaid rüüsteretki tema üksildasse ellu. Kas see ei kõla mitte teleseebi süžeena?
Võttes eeskuju seebiooperite ja klassikaliste melodraamade traditsioonidest, kasutab režissöör Pernille Fischer Christensen osavalt nende žanride kohta levinud eelarvamusi, seades need samas kergelt küsimuse alla. Tema enesepeegelduslik lähenemine ja realistliku kinematograafia kasutamine innustab vaatajaid nautima ennustatavuse rõõmu, kuid siiski mõtisklema nende inimeste väga reaalse emotsionaalse hinna üle, kes elavad seebiooperielu tõusudes ja mõõnades. - Sarah Lutton, Londoni Filmifestival

Režissöör: Fischer Christensen, Pernille
Osatäitjad: Trine Dyrholm, David Dencik, Elsbeth Steentoft, Frank Thiel, Christian Tafdrup
Stsenarist: Kim Fupz Aakeson // Operaator: Erik Molberg Hansen // Tootja: Nimbus Film

Festivalid ja auhinnad: Berlin (Best Debut Film, Jury Grand Prix), Seattle, Melbourne, Karlovy Vary, Espoo, London

---

SHORTBUS
"SHORTBUS"

USA 2006| 102min
Keel: inglise

Loo keskmes on kaks paarikest, üks hetero- ja üks geipaar, ning nende teele juhtuvad teised kadunud hinged. Tegelased kohtuvad igal nädalal salongis Shortbus, mida peab drag-legend Justin Bond. Siin on neil võimalus suhelda samamoodi mõtlevate inimestega kunstist, poliitikast ja, mis kõige olulisem, seksist. Nende pettumused ja ummikussejõudmised leiavad selles ainulaadses ja vajalikus kliinikus leevendust.

SHORTBUS viitab “erilisele” koolibussile, millega sõidutati “teistsuguseid” õpilasi, füüsiliste puuetega lastest üliandekateni. See on sobiv pealkiri filmile, mis kogu oma siiruses seisab vastu kõigile, kes tahavad alla suruda neid vapraid hingi, kes julgevad olla erinevad.

Režissöör: Mitchell, John Cameron
Osatäitjad: Sook-Yin Lee, PJ DeBoy, Paul Dawson, Lindsay Beamish, Jay Brannan
Stsenarist: John Cameron Mitchell // Operaator: Frank G. DeMarco // Tootja: Process Media

Festivalid ja auhinnad: Hedwig and the Angry Inch (2001), Shortbus (2006)

Koduleht: http://www.shortbusthemovie.com/

---

TRANSAMERICA
"TRANSAMERICA"

USA 2005| 100min
Keel: inglise

Mehe kehas sündinud, kuid end naisena tundev Bree (Felicity Huffman) on just otsustanud minna soomuutmisoperatsioonile, kui ta äkki saab teada, et tal on 17-aastane poeg Toby. Et Toby on seadusega pahuksisse sattunud ja trellide taha pandud, lendab Bree Los Angelesest New Yorki, et poja eest kautsjon tasuda ja ta õigele teele juhatada. Ainus, mida Bree ei taha endale tunnistada, on see, et ta isegi seda õiget teed ei tunne, ning poja võimalikku reaktsiooni peljates varjab ta Toby eest ka nende omavahelist sugulussuhet. Kui nad kahekesi koos rännates lõpuks Bree vanemate juurde jõuavad, muutub suhete ja reaalse vastutuse mahasalgamine üha raskemaks ning tõde osutub seda valusamaks, mida kauem Bree seda enda teada on hoidnud.

Möödunud aastal oli TRANSAMERICA üks enim auhinnatud indiefilme. Felicity Huffman, kes teeb siin kardinaalselt erineva rolli talle laialdast tuntust toonud tegelasest seriaalis “Meeleheitel koduperenaised“, kandideeris naispeaosatäitja Oscarile ja võitis oma rolli eest Kuldgloobuse.

Režissöör: Tucker, Duncan
Osatäitjad: Felicity Huffmann, Kevin Zegers, Fionnula Flanagan, Elizabeth Peña, Graham Greene
Stsenarist: Duncan Tucker // Operaator: Stephen Kazmierski // Tootja: Belladonna Productions

Festivalid ja auhinnad: Berlin, Toronto, San Sebastian, Chicago, London, Deauville (Best Screenplay)

Koduleht: http://www.transamerica-movie.com/

---

ÜKSTEIST MEEST VÄLJAKUL
"STRÁKARNIR OKKAR"

Island, Soome, Suurbritannia 2005| 85min
Keel: islandi

Draama ja komöödia žanripiiridel balansseeriv film jutustab loo Islandi jalgpallimeeskonnast, mille kapten Ottar teatab ootamatult oma homoseksuaalsusest. Järgnev segadus ei kujune siiski klišeelikuks jandiks, nagu taoliste teemade puhul tihti juhtub. Seevastu lahkab film nii musta kui muhedama huumoriga väikese kogukonna elu "kaasaegses multikultuurses maailmas".
Tõsisemat, draamalikku joont annavad loole peaosalise pingelised suhted oma murdeealise poja ja endisest Islandi missist abikaasaga. Lihtsamat koomikat pakub väikelinna esimene homoparaad ning ettevalmistused "homode ja heterode jalgpallimatšiks".

Režissöör: Douglas, Robert I.
Osatäitjad: Björn Hlynur Haraldsson, Helgi Björnsson, Arnmundur Ernst, Lilja Nótt Thórarinsdottir, Sigurdur Skúlason
Stsenarist: Jón Atli Jónasson, Róbert I. Douglas // Operaator: // Tootja: Kisi ehf./Solar Films Oy/Film and Music Entertainment Ltd.

Festivalid ja auhinnad: Toronto, Berlin, Belfast, Espoo

---

UUS KOGEMUS
"WHOLE NEW THING"

Kanada 2005| 92min
Keel: inglise

13-aastane Emerson Thorsen on just valmis saanud oma 1000-leheküljelise romaani ja näinud esimesi märgi unenägusid kui teda sunnitakse astuma laia maailma. Nimelt on seni koduõpetust saanud poisi ökoteadlikud hipivanemad otsustanud varatarga poisi saata kooli matemaatikat ja eakaaslastega suhtlemist omandama. Lapsevanemakohustustest vabamatena teevad uusi tegusid ka Emersoni kunstnikust ema, kes alustab salasuhet naabrimehega, ja leiutajast isa, kes langeb ideelisse kriisi adudes võimatust maailma parandada. Emersoni maailma astub seevastu keskealine kirjandusõpetaja Don, kelles noormees leiab eeskuju, sõbra ja kiindumuse objekti. Nohikust geimees, kelle ellu on seni kuulunud haige ema ja juhuseks, on sellisest tähelepanust mõistagi kimbatuses. Tormilise kiirusega arenevad sündmused viivad tõdemuseni, et täiskasvanutel ei sobi käituda lapsikult ja lastele tuleks anda aega suureks kasvada.

Ühtlase eduga on UUS KOGEMUS korjanud tunnistust nii gei- ja lesbifilmide kui ka laste- ja noortefilmide festivalidelt.

Režissöör: Buchbinder, Amnon
Osatäitjad: Rebecca Jenkins, Robert Joy, Daniel MacIvor, Callum Keith Rennie, Aaron Webber
Stsenarist: Amnon Buchbinder, Daniel MacIvor // Operaator: Christopher Ball // Tootja: Whole Thing Productions Inc.

Festivalid ja auhinnad: Toronto, Edmonton, Göteborg, London

Koduleht: http://www.wholenewthing.com/

---

VIIETEISTKÜMNES SÜNNIPÄEV
"QUINCEAÑERA"

USA 2006| 90min
Keel: inglise, hispaania

Quinceañera tähistab mehhiklastele tütarlapse 15-aastaseks saamist. Sel päeval jalutab neiu nagu muinasjutuprintsess valge kleidiga altari ette ja ta pühitsetakse naiseks. Filmi peategelane, Magdalena, ei saa aga altari ette astuda, sest tema kleit ei lähe eest kinni. Magdalena on rasedaks jäänud ja mis kõige hullem - ta on ise veel süütu. Kuigi selliseid asju juhtub, ei suuda tema usklikud vanemad tütre juttu uskuda ning Magdalena on sunnitud kodust lahkuma. Tüdruku vanaisa, kes suhtub alati kõigisse võrdselt ja kedagi hukka ei mõista, võtab Magdalena enda juurde, kus juba elab tüdruku nõbu, kes homoseksuaalsuse tõttu samuti perekonnast välja heidetud. Alles siis, kui perekond saab aru, kui habras on inimelu ja kui kergesti võivad kaduda inimesed, kes on meile kallid, õpivad nad vanaisalt tolerantsust.
Sundance'i filmifestivalil pälvis film nii publiku preemia kui žürii eripreemia.

Režissöör: Glatzer, Richard, Westmoreland, Wash
Osatäitjad: Emily Rios, Jesse Garcia, Chalo González, J.R. Cruz, David W. Ross
Stsenarist: Richard Glatzer, Wash Westmoreland // Operaator: Eric Steelberg // Tootja: Kitchen Sink Entertainment

Festivalid ja auhinnad: Sundance (Audience Award, Grand Jury Prize), Berlin (Kinderfilmfest14plus), Berlin, Karlovy Vary, Helsinki

---

VÕRRATU! HOMOFILMI AJALUGU
"FABULOUS! THE STORY OF QUEER CINEMA"

USA 2006| 82min
Keel: inglise

Olenemata sellest, kui palju aega pühendada ühe nähtuse uurimisele filmi vormis, ei saa ükski teos ammendada kogu käsitletavat materjali ega rahuldada kõigi uudishimu. VÕRRATU! HOMOFILMI AJALUGU teeb, mida suudab, ja tutvustab ulatuslikku valikut homoseksuaalseid suhteid kätkevaid filme alates 1940. aastatest (Kenneth Angeri lühidraama "Fireworks", 1947) kuni uue aastatuhande hakuni (Ang Lee ja tema "Brokebacki mägi", 2005). Režissööride päritolust lähtuvalt keskendub teos eelkõige USAs loodud filmidele; hoolimata sellest, et mõlemad režissöörid on naissoost, on nad püüdnud gei- ja lesbitemaatika käsitlemist mahulises tasakaalus hoida. Klassikalises dokumentaalstiilis vormistatud filmis vahelduvad intervjuukatked väljavõtetega tuntumatest ja suunaandvamatest homoarmastuse-teemalistest teostest.

Režissöör: Ades, Lisa, Kleinberg, Lesli
Osatäitjad: Alan Cumming, Todd Haynes, Ang Lee, John Cameron Mitchell, Gus van Sant, John Waters etc.
Stsenarist: // Operaator: Ruben O'Malley, John Pirozzi // Tootja: Orchard Films

Festivalid ja auhinnad: Berlin (Panorama), Sarasota, Deauville

---

WASSUP ROCKERS
"WASSUP ROCKERS"

USA 2005| 111min
Keel: inglise

Seitse latiino rulameest satuvad poolkogemata South Centrali neibörhuudist Hollywoodi, kus nad ei ole loomulikult eriti teretulnud. Lõputuna näiva päeva jooksul tuleb neil tegemist teha politseiga, rikkuritest piffidega ning põgeneda tagaajavate koerte, armukadedate boyfriendide ja armunud homode eest. Need kamba väsinud riismed, kes järgmise päeva hommikul elusana tagasi South Centralisse sõidavad, on kokkuvõttes isegi õnnelikud, et kodusesse getosse tagasi jõudsid.

Režissöör: Clark, Larry
Osatäitjad: Jonathan Velasquez, Francisco Pedrasa, Milton Velasquez, Usvaldo Panameno, Eddie Velasquez
Stsenarist: Larry Clark // Operaator: Steve Gainer // Tootja: Glass Key

Festivalid ja auhinnad: Slamdance, Toronto, Stockholm, Istanbul

Koduleht: http://www.wassuprockers.net/

---

Ja siis lisaks üks film, kus küll homoteema puudub aga mis iseenesest on pagana hea asi. Nagu Terry Gilliami filmid ikka :)

TÕUSUVETEMAA
"TIDELAND"

Suurbritannia, Kanada 2005| 122min
Keel: inglise

11-aastane Jeliza-Rose elab üksikus talus preerias, kaaslasteks nukupead, oravad, pikal reisil olev isa ja kummalised naabrid. Gilliam võlub ekraanile halastamatu täiskasvanute maailma, nii nagu laps võib seda näha - segunevad reaalsus ja unelmad, lapse fantaasia ühtaegu laiendab ning koondab täiskasvanutele harjumuspärast maailma, väärtustades hoopis teisi ilminguid või olendeid. See on nagu tänapäeva Ameerikasse ülekantud "Alice Imedemaal" või "Võlur Oz". Gilliami mõttelendu kannab hiilgavalt tõusev täht filmimaailmas Jodelle Ferland, kellele see on juba 36 (sic!) filmiroll.
Nö "Alice Imedemaal Ameerika 'gooti' stiilis" manab vaatajate ette lapseliku fantaasiamaailma, mida tänapäeval näeb vaid kommertsreklaamides.

Režissöör: Gilliam, Terry
Osatäitjad: Jodelle Ferland, Janet McTeer, Brendan Fletcher, Jennifer Tilly, Jeff Bridges
Stsenarist: Tony Grisoni, Terry Gilliam // Operaator: Nicola Pecorini // Tootja: Recorded Picture Company/Capri Films

Festivalid ja auhinnad: Toronto, San Sebastian (FIPRESCI Prize), Rotterdam, Karlovy Vary, Melbourne

Koduleht: http://www.tidelandthemovie.com/

Riigiametnike raske elu

No küll on Eesti Vabariigi aadlil palju tegemist. Küll on Sakalaga seotud mure, et ikka jõuaks need maja olemasolu kontrolliks ettenähtud miljonid kuidagi ära kulutada, küll peavad vaesed, niigi tööga ülekoormatud kantslerid nüüd endas veel "arendama strateegilisi kompetentse, horisontaalset koostööd ja innovaatilisust" ja seetõttu sundkorras ilma mööda ringi reisima, küll on ministeeriumi töötajatel tõsine mure, kas nimetada oma maja kolmas korrus Apelsini avenüüks või Porgandi promenaadiks. Õnneks on nüüd küll viimatimainitud, Eesti riigile üliolulise muudatuse jaoks raha olemas.

Mis mind tegelikult selliseid toredaid uudiseid lugedes huvitama hakkas, on see, et kui palju miljoneid Eesti Vabariigi ühe aasta eelarvesse selliseid mugavustasusid (et mitte klisheelikult rääkida rahva raha laristamisest) peidetud kujul on sisse kirjutatud?

Bond, James Bond

"My name is Bond. James Bond." Üks maailma tuntuimaid enesetutvustusi ning üks filmimaailma suurima seebiooperi tunnusklisheedest. Oma viiendasse aastakümnesse jõudnud sarja järjekordne, "Casino Royale" nime kandev film esilinastub maailmas (ja Eestis) reedel, 17. novembril. Tõsi, Tallinnas näidati seda küll vist juba tänagi, eeleeleeleeleeleelesilinastuse või millegi sellise sildi all.

Igatahes, Bond on uus ja vähemalt gay-meedia kilkab juba pikemat aega, et Daniel Craig'i näol on tegu kõigi aegade paremuselt teise osatäitjaga. Loomulikult Sean Connery järel. Vaieldakse usinalt meeste kehaehituse ja erinevate aksessuaaride üle ning võrreldakse filmi autentsust Ian Fleming'u nägemusega. Kuigi, mis autentsusest siin ikka juttu saab olla kui juba aegade algusest peale on Bondi teine tunnuslause "Stirred, not shaken!" filmides täpselt vastupidiseks pööratud. Ju siis polnud originaalfraas produtsentide arvates piisavalt seksikas. Bondi firmajoogi spetsialistid päriselust aga haaravad õudusest peast kinni kui kuulevad mismoodi õilist dzhinni (või vodkat) raputamisega rikutakse.

Uue filmi vastalised jälle seletavad, et pole jubedamat Bondi kui Craig. Kogu see näitleja background, varasemad rollid, vale juuksevärv ja eriti uue Bondi metroseksuaalsus on ikka superpaha. Naljakas, sest Connery Bond oli juba "Dr. No" ajal ikka palju metroseksuaalsem oma paruka (ta jäi kuuldavasti juba kahekümnendates eluaastates pealaelt üsna hõredakarvaliseks), võltspäevituse ja armastusega uusimate tehniliste vidinate ning snooblike kokteilide vastu. Rääkimata trimmitud kehast, ekraanil pidevalt eksponeeritavatest Connery toonitud ja läigestatud huultest (millele ei suutnud ükski naisnäitleja midagi samaväärset vastu panna) ning kohatisest koomilisest rollikäsitlusest. Et mitte öelda ülenäitlemisest. Seda kõike arvesse võttes on need eri arvamusleeride tulised vaidlused muigamapanevad.

Üks teine asi aga ei ole. Tegelikult tahtsin ma hoopis poriseda filmi muusikapoole üle. Arvatavasti oli produtsentidel ikka rahadega väga kitsas käes, et nad isegi ei suutnud enam filmi nimiloo kirjutamiseks ja esitamiseks kedagi palgata. Chris Cornell'i lauldud "You know my name" ei lähe nimelt selles kontekstis eriti arvesse, pealegi pole seda isegi filmimuusika plaadil.

Bondi filmide nimilaulud on olnud läbi aastakümnete üks sümbolitest, nad on kinnistanud masside teadvusesse filmi pealkirju (olen ise korduvalt sattunud situatsiooni kus mõne detaili meeldetuletamiseks on kõige lihtsam tugineda filmilaulule, stiilis "see stseen oli selles filmis, kus Duran Duran'i laul oli, noh see.... "A view to a kill" muidugi!"), neid on kirjutama/esitama kutsutud maailma tippartistid ning praktiliselt kõigist on saanud ka miljoneid eksemplare müünud hitid. Miks seda traditsiooni nüüd rikuti??? OK, kui juuksekarva lõhki ajada, siis Carly Simon'i,Rita Coolidge'i ja Louis Armstrong'i omaaegsed lood kandsid ka filmidest erinevaid pealkirju aga see pole ausalt öelda vabandus. Ning just need kolm, arvatavasti kõige vähem tuntud Bondi-laulu vaid kinnitavad mu teooriat, et film ja filmilaul toetavad üksteist ainult siis kui nad kannavad sama nime.

Kuna ma Durani juba mängu tõin, siis peaks mainima ka mõningaid teisi lemmikuid. Vanuselistest iseärasustest tulenevalt kindlasti ka a-ha "The living daylights", Gladys Knight'i "Licence to kill" ning Tina Turner'i "Goldeneye". Ning kuigi ka Paul McCartney' või Tom Jones'i ning teiste lauludelgi viga pole, siis kõige selle üle troonib vaieldamatult Dame Shirley Bassey. Ainus laulja, kes on sisse laulnud rohkem kui ühe Bondi-filmi tunnusmeloodia. Goldfinger, Diamonds are forever ja Moonraker on need laulud ja filmid ning neist esimene on kahtlemata kogu spioonisarja muusikaline crème de la crème. Absoluutne klassika!

Nojah, see deklaratsioon oli nüüd küll igatahes väga gay... :)

Tulles tagasi tänavuse "Casino Royale'i" juurde, siis ei maksa aga kindlasti unustada, et samanimeline ja -teemaline film valmis tegelikult juba 1967.aastal, Peter Sellers'iga peaosas. Ning kuigi toonane farss polnud teab mis surematu shedööver, julgeks ma arvata, et pikemas perspektiivis jääb Sellers'i agent 007-test kubisev pilafilm paremini meelde kui üks paljudest tava-Bondidest. Eriti kuna sellel tänavusel pole isegi meeldejäävat filmilaulu.

Muidugi, millalgi kavatsen ma selle uue "Kuningliku kasiino" igal juhul ära vaadata. Kõigist miinustest ja eelarvamustest hoolimata :)

Selgeltnägija

Kui umbes nädala eest hakkasid väikeses banaanivabariigis liikuma kõlakad mu homme fatale järjekordsest meretaguse päritoluga huviobjektist, siis tänitasin ma siin omaette, et kindlasti on seekord siis tegu isand -m....-'ga ning et nojah, ükskord pidi ta ju maailma väiksust arvestades paratamatult ka temani jõudma. Ning täna siis selgus, et nii ongi.

Naljakas. Või õieti küll üldsegi mitte naljakas...

Zune - uus kelmikas mänguasi

Nüüd on siis Microsofti paljukisatud Zune meediapleier väljas ja esimesed välitingimustes tehtud katsetusedki toimunud. Tulemus on üldiselt kohutav.

Üks lõbusamaid lugusid selle imevidina installimisest ja kasutamisest on kirjas engadget'i lehel. Ja nagu siit-sealt mujalt on lugeda olnud, läks selle loo kirjutajal veel suhteliselt hästi, mõni teine Zune värske omanik ei ole siiani saanud esimestest kokkujooksmistest kaugemale. Ma vangutan küll jätkuvalt hämmingus pead ja juurdlen, et kuidas küll MS oma pea piiramatu ajude potentsiaaliga kohe üldse ei suuda midagi toimivat toota. Igatahes tuli selle järjekordse iPod killer'i valestarti jälgides meelde vana habemega lugu, et "the day when Microsoft will start producing something which doesn't suck, is the day, when they start making vacuum cleaners".

Filmide tutvustused ülal

Niih. Vastu tulles rahvamasside tungivatele soovidele ja muu siuke blah-blah-blah, on tänasest mingil ajutisel kujul ülal ning veebis vabalt loetavad need filmide tutvustused/arvustused/vatevaa, mis ma aja jooksul olen foorumisse kirjutanud.

Aadress on siis selline: http://www.ancientboy.com/filmid/

Nutt ja hala

Avastasin, et eile mõneks minutiks aknast viie meetri kaugusel laual ootamatult pilvede vahelt sähvatanud päikesepaiste kätte jäänud DVD-plaat (oli sel ajal ilusasti originaalkarbis ja puha) on end propelleriks keeranud. Plaati masinasse pannes hakkab viimane hirmsa müra saatel vägisi õhku tõusma. Kui ma üleeile poleks selletsamalt DVD'lt paari seeriat filmi ära vaadanud, oleksin surmkindel, et ma olen saanud lihtsalt mingit tehasepraaki... Kusjuures huvitav on see, et pilti näitab ketas selle kolina saatel endiselt ilusti. Niipalju siis müüdist sügis-talvisest päikesest, mis ei suutvat isegi jääd sulama panna... Pagan, ma ütlen, mul on selle plaadi pealt veel kaks seeriat vaatamata :(

E. rääkis täna kah loo elust enesest. Suisa eilsest õhtust. Oli ta tütreraas ostnud poest tuntud kassi nimega firma tuubistatud toodet, nimega "võileivamääre" või midagi sellist. Uus maitse, juustuga ja puha. Esimene leib sellega olevat olnud maailma nämmam asi ja kui ta parajasti teisele viilakale tuubi pigistades dekoratiivseid mustreid peale joonistas, siis oli sealt muuhulgas väljaplumpsatanud ka üks vaene kuumtöödeldud ämblikupoiss. Või tüdruk, võta nüüd selle lödi seest kinni. E. igatahes arvas kõigepealt, et miskipärast on minu tuub neile sattunud (oli nimelt aeg kus pea iga kord kui me midagi sõime, näiteks kooki, sattus mulle miskipärast selline isend, kus sees oli kas munakooretükke, suhkrukotikarvu või muud põnevat) ja siis arvas ta veel, et nüüd on selle firma tuubikraami ostmisega vist küll finito.

Ning kui veel ämmeljatest rääkida, siis enda majapidamise juurde tagasi tulles, ei ole ma suutnud veel otsustada, et kas mul olid nõud kraanikausis lihtsalt liiga kaua pesemata või on mul väga virgad ämblikud end üürilisteks munsterdanud. Igatahes oli täna ühe kruusi sisse korralik võrk punutud, kuivaks imetud tiivulisi ei paistnud aga veel olevat...

Ahistavad homod

Eile ühes Google gay-teemaliste filmide "group'is" arenes umbes selline vestlus (tõlget on mõnevõrra tsenseeritud):

A (soovides plaadiümbriselt kontrollida ühes varasemas vaidluses selgusetuks jäänud detaile): "Ega kellegil pole "The Producers'i" soundtracki parajasti käepärast?"

B (kauaaegne lurker, kes aeg-ajalt esitab üsna nõudlikus toonis soove): "Jah, kui on, siis saatke mulle kah, ma olen seda juba terve aasta otsinud! Aga vaadake, et see oleks väiksem kui 100 MB muidu mu postkasti ei mahu ära."

C (grupi omaaegne asutaja, vastus suunatud B-le): [Pikk ja põhjalik selgitus, kuidas soovitut internetist leida. Sellele järgneb väike lõõp:] "Aga OK, kui sa mind ilusasti suudled, siis ma panen selle Rapidsharesse üles ;)"

B: "Sa suudle end ise! Ja pista oma plaat sinnasamusesse!! Love to the ladiesssss...!!!"

No ahistavad need homod, no ahistavad ju! Raha kokkuhoiu soov (mida enamasti nimetatakse küll piraatluseks) sunnib isegi veendunud heteroseksuaalseid mehi end neisse jubedatesse geilistidesse sisse regama ja neid päevast päeva südamepööritusega võideldes isegi lugema. Ning siis need pahad-pahad homod veel takkapihta ei tee seda kah, mis looduse kroon neilt nõuab. Kuhu see maailm küll niimoodi jõuab...
/sarcasm off

Halb maitse

Möödunud nädalavahetus oli tegelikult üpris filmine. Reedel "American pie" ja "American pie 2", laupäeval "American wedding" ja "American pie presents: Band camp" ning pühapäeval "The producers'i" uusversioon Matthew Broderick'i, Nathan Lane'i ja Uma Thurman'iga peaosades. Pluss sinna vahele veel mõned seeriad Jamie Oliver'i kokkamisteemalisest reality show'st "Jamie's kitchen". Pulmafilm, Jamie ja Produtsendid olid täitsa head, eriti hüsteeriline olid muidugi peale viimatimainitud filmi lõppemist DVD-lt neid nihuläinud kaadreid vaadata. Pagan, neil oli seda filmi tehes endal veel lõbusam kui vaatajal. Mis muidugi pole ka imekspandav kui tiimis on koos Broderick ning Lane ja kaadri tagant (ja hetkeks ka kaadris) asjatab veel Mel Brooks (lõppude lõpuks on ju tegu vanameistri 1968. aasta filmi - mis vahepeal ka muusikalilavadel suureks hitiks sai - re-make'ga)

Jajah, ma tean, et mul on halb maitse aga ma polnud näiteks neid pirukafilme ka kunagi varem vaadanud. Nüüd on see lünk täidetud. :)

Järjekordne homovastane homo

Novembril esimestel päevadel teatas oma tagasiastumisest järjekordne kõrge kirikutegelane USA-s, pastor Ted Haggard. Haggard astus tagasi nii kolmekümmet miljonit ameeriklast ühendava "National Association of Evangelicals'i" presidendi kui ka neljateistkümne tuhande liikmega "New Life Church'i" pastori ametikohalt. Viie lapse isa, president Bush'i isiklik nõustaja ja tulihingeline homoseksuaalsuse hukkamõistja ning homoabielude vastu võitleja oli selleks sammuks sunnitud kuna ta eakaaslane Mike Jones tõi avalikkuse ette nende kolm aastat kestnud suhte, kuhu olid segatud ka narkootikumid ja seksi eest maksmine. Silmakirjalik Haggard eitas algul isegi Jones'i tundmist kuid eile (5. novembril) tehtud avalduses tunnistas seda, kinnitades muuseas: "The fact is I am guilty of sexual immorality".
---
ancientboy irooniline repliik: Huvitav on muidugi, et iseenda kohta kasutab ta tagasihoidlikult terminit "seksuaalne moraalitus", teised gay'd ja bi'd aga saavad loomulikult oma väidetavalt pühakirjavastase elu tõttu igavesti purgatooriumis põlema...

New Jersey Ülemkohus tagas gay-paaridele võrdsed õigused

New Jersey (USA) ülemkohus otsustas hiljuti häältega neli kolme vastu, et abielluda soovivatele gay-paaridele peavad olema tagatud täpselt samasugused õigused, kohustused ja soodustused nagu heteropaaridel, välja arvatud termin "abielu" ise. Terminoloogilise küsimuse jättis kohus seadusandja otsustada ja viimasel on nüüd juba vähem kui 180 päeva aega otsustada, kas nimetada gay-paaride liitu abieluks, tsiviil-liiduks või kuidagi kolmandat moodi.

Üks päris hea intervjuu ülemkohtu otsuse teemal professor Ed Stein'iga on siin.

Mõrtsukmaantee järjekordsed ohvrid

Huvitav millisel ühiskondlikul positsioonil inimesi ja kui palju peab veel surema enne kui ükskord hakatakse meie olematu liikluskultuuri ning eriti Tallinn-Tartu maanteega midagigi ette võtma? Kas siis hakkaks midagi liikuma kui näiteks pool kabinetitäit ministreid korraga surma saaks? Või oleks isegi siis ikka veel vara midagi muutma hakata, sest asendamatuid inimesi ju polevat? Nojah, võimalik, et ministrite osas vastabki see tõele.

Mis nüüd aga juhtub, on see, et tõenäoliselt avaldavad teatud seltskonnad kahetsust, võtavad appi suure vale statistika ning kinnitavad, et lugu pole ju tegelikult üldse hull ("see oli ju lihtsalt õnnetus"), kurdavad rahapuuduse ja pahade poliitiliste oponentide üle ja kukuvad pikalt-laialt seletama kuidas just nende erakond kevadistel valimistel võimule tulles parandaks Eesti elujärge ning muudaks seda tüki turvalisemaks. Bullshit!

Täna Tallinnas toimunud keskerakondliku propagandaürituse (orkestri saatel Tartu maanteel paraaditsenud Hummerid ja kõrgetasemeline Partei esindus) taustal on see kõik muidugi eriti kurb ja küüniline. Kui palju inimesi oleks täna elus kui Eesti üks peamisi maanteid oleks korraliku eraldusribaga neljarealine tee? Kui palju inimesi peab veel selleks surema, et see tee neljarealiseks saaks? Kui palju?

Makaronid eesti moodi

Eesti toidu kampaania jätkub. Nüüd siis on mingi kokkuvõte tehtud turistide küsitlemisest ja ülla-ülla, keskmine hinnang olevat meie rahvustoidule 4,2 viiepalliskaalal. Pole paha! Noh, see, et mina pole küll veel aru saanud, mis siis ikka täpselt see eestimaine rahvuslik toit on, see on omaette lugu.

Aga ma lugesin natuke ka selleteemaliste uudisnuppude kommentaare ning silma jäi paar virisejat, kes halasid vahemerelise toidusedeli üle. Et seal "pole ju midagi süüa, ainult makaronid ja sai, ühesõnaga see, mis meil on vanglatoit" (tsitaat anonüümselt kommentaatorilt). Ning see tõi meelde ühe loo elust enesest kui me käisime oma seltskonnaga Põhja-Itaalias ja meie Dolomiitides asuva ultraeksklusiivse öömaja juurde kuulus ka täispansion. Ja ülepäeva oli lõunaooteks väga hea pasta. Mis ühe enesekindla eestlasest proua kinnitusel ei kõlvanud aga üldse süüa, sest olevat olnud kõva (tegelikult oli perfektselt al dente) ja maitsetu (jah, tõesti, ei olnud ülesoolatud) ja üleüldse, sellist head tummist liha-jahukastet nagu tema kodus teeb, polnud kah kõrval (olid erinevad variatsioonid bolognese kastmele). Nii et need itaallased ei tea kohe üldse, mismoodi makarone keetma peab! Teema oli prouale koguni nii südamelähedane, et veel mitu kuud hiljem ühel kokkusaamisel tõsteti see oluline probleem arutluste tulipunkti. Me irvitasime kaasaga, et proua saaks kindlasti oma esimese miljoni kiiresti teenitud kui ta avaks Eestis italjaanode jaoks pastakeetmise kursused. Nemad vaesekesed lihtsalt pole vist veel tulnud selle peale, et makaronitoodetest saab ka putru keeta :)

Kalata kalapäev

Brrr. Ei taha! Kui ma täna uksest õue astusin, selgus mu õuduseks, et vahepeal on maa ära jäätunud. Aknast välja vaadates nagu ei paistnudki nii külm olevat. See kõik juhtus muidugi ainult sellepärast, et eile kui mandrilt laekus raporteid üha pakseneva lumevaiba kohta, ma ainult irvitasin ja kiitsin meie küll jahedapoolset ja niisket kuid siiski suht suvist ilma.

Olles lõuna paiku kokku kruvinud kaks uut riiulit (veel kaks on hetkel ooterežiimil), selgus loomulikult, et need ei leevenda mitte kuidagimoodigi seda kisendavat ruumipuudust milles ma juba ammu ulbin. Arvutasin välja, et mul oleks kohe kiiresti vaja umbes 200 jooksvat meetrit raamaturiiulit, et natukenegi oma köidetud paberipakkide tohuvabohus selgust saada. Ja siis muidugi ka vastavalt põrandapinda kuhu need jooksvad meetrid mahutada. Ning kuna ma pole endiselt midagi selleks teinud, et lotoga võita, siis selliseks märjaks unelmaks see mõte kardetavasti jääbki. Päh!

Nii et selles kontekstis on isegi teretulnud, et ma täna ühest Underi esitrükist ilma jäin. Mis niigi oli mitte kõige ilusamas seisus ja üleüldse, nüüd jäi see raha ju alles, rääkimata murest sellele järjekordselt asupaik leida.

Aga loomulikult tekitab selline elu masendust ja üks viis teiseni ning lõunaaeg lõppes umbes pudeli veini manustamisega. Et ma pole veel päris hästi neid alkohooliku kombeid suutnud ära õppida, siis oli E. sunnitud kuriteokaaslaseks hakkama. Ega see pole naljaasi tööpäeval alkoholi ja kuivatatud ananassiliistakaid tarbida :)

Ahjaa, ning siis helistas õhtul kerge aktsendiga rääkiv tütarlaps, kes tutvustas end kui ühe linnu nimega kirjastuse esindajat. Ja veel enne kui ta jõudis hakata nende enneolematult ekstraordinaarset toodangut tutvustama, nõuti mult aru, et kas mul ikka lapselapsi on. Hädapärast oleks lapsed kah kõlvanud. Nojah, kui ma oma ebaviisaka naeruturtsatusega ühele poole olin saanud, siis pidin ma talle ainult kolm korda ütlema, et ta raiskab oma aega.

Mis nüüd pealkirja puutub, siis tuleneb see lihtsalt asjaolust, et kuigi oli kiusatus õhtul kalafileed röstida, jäi see ära väga lihtsalt põhjusel. Mul ei õnnestunud nimelt kohalikust kaubandusvõrgust normaalset kala leida. No muidugi, millal enne mere ääres elades poes kala müümine moes on olnud? Alles hiljuti pandi lõpuks ka nõukaajast siiani vapralt kuidagimoodi hingitsenud kalapood kinni (mitte et seal juba aastaid mingit erilist valikut olnud oleks aga ikkagi) ning nüüd kohe varsti saab seal hoones vilkuvate tulede saatel hakata miljoneid võitma. See on siis nüüd vist neljas kasiinokett meie pisikeses linnakeses.

Igatahes, kalateema juurde tagasi tulles, siis ainumas objekt, mis oleks peaaegu kõne alla võinud tulla, oli lõhefilee aga see oli selleks otstarbeks, mis mul meeles mõlkus, liiga õhuke ning nägi juba kaugelt vaadates ka mitte oma esimeses värskuses olevat. (Jajah, ma tean tegelikult ju küll, mis Peemot ja Korovjov kala värskusastmete kohta ütlesid.)

Ning isegi sellist kala nagu ülaloleval pildil, ei õnnestunud mul leida mujalt kui internetiookeanist.

Twisted Sister Bette Midler ja Jõulud

Vähehaaval hakkavad kauplustesse tekkima kellegi mr. Jõulu nimelised nurgakesed ja juba mitu nädalat on poest võimalik osta advendivorstikesi. Aastalõpu ostuhullus kraabib endale jalaga hoogu sisse ja sellega seoses on mul hää meel teatada, et popimat sorti muusika rindel on tänavu võimalik valida täpselt kahe jõuluplaadi vahel. Sest kõik need ülejäänud on kas juba uuesti (nii umbes neljakümne teist korda) välja antud või lihtsalt ei ole märkimist väärt.

Ancientboy tänavune soovitus oleks siis (tähestiku järjekorras):

Bette Midler "Cool Yule". Geniaalne meelelahutaja Miss Divine on tänavu valmis saanud siis, uskumatu küll, alles oma esimese pühadealbumi. Ports klassikalisi meloodiaid, täiesti uusi lugusid, suurepärane duett Johnny Mathis'ega, kummardus oma lapsepõlvemaale Havaile ("Mele kalikimaka" ehk "Häid Jõule" sealses kohalikus keeles) ja veel üht-teist. 11 laulu ja umbes 38 minutit. Bette suudab edukalt vältida selliste plaatide tavapärast võltspaatost, hardalt taeva poole vaatamise laulud vahelduvad kelmikamate ja kepsutamiseks sobivamate lugudega.

Peaks hästi sobima sellise traditsioonilisema-jatsulikuma-pühalikuma maitsega inimestele ja muidugi on see teretulnud täiendus iga gay-poisi kingikotti. Eriti kui arvestada, et plaadil on ka igihalja hittloo jõuluversioon: "From a distance (Christmas version)".

Vaata albumi nimiloo salvestamisest ka videot, kliki siia.


Twisted Sister "A twisted Christmas". Arvatavasti viimaseks jääv plaat kaheksakümnendate aastate glämmi kuningatelt paneb taaskord korralikud väikekodanlikud pereemad õudusest õhku ahmima ("Appi! Mis nad meie armastatud pühademuusikaga teinud on?!?!?!") ning võimalik, et nii mõnegi teismelise seda plaati oma toas täisvaljusel mängima. Lihtsalt protestiks allkorrusel "oma seadusi" tegevate vanemate vastu. Kui te veel muidugi mäletate 1984. aastal ilmunud, mitmekordse plaatinaplaadi staatusesse tõusnud "Stay hungry"-nimelist albumit...

Lood on traditsioonilised, instrumendid ja esitusviis mitte nii väga. Kuigi ka selles traditsioonilisuses on väikesi erandeid, näiteks "O come all ye faithful" sõnad on nutikalt sobitatud nende suurima hiti "We're not gonna take it" meloodiale ja lõpuloo "Twelve days to Christmas" sõnad on muudetud ühtedele glam rock'i meestele sobivamaks. Nii saavad nad laulust tuttavate tavapärasemate jõulukinkide asemel hoopis ripsmetušši, platvormkingi, juukselakki, Jack Danielsi viskit, kolbaga kõrvarõngaid, Ozzy tätoveeringu ja veel palju muud põnevat. Kui te kõiki neid asju ei taha oma armukestele/vanematele/lastele kinkida, siis piisab täiesti ka nimetatud plaadi kingipakki sokutamisest.