Lemony Snicket's A series of unfortunate events
Lavastaja: Brad Silberling
2004
http://imdb.com/title/tt0339291/ Violet (Emily Browning), Klaus (Liam Aiken) ja Sunny (Kara ja Shelby Hoffman) Baudelaire on kolm imelast, kes peale vanemate traagilist surma hooldaja kätte usaldatakse. Nende hooldajaks määratud Krahv Olaf (Jim Carrey) on veider ning väga ahne vanamees, kes laste elu mingil moel lihtsaks ei tee. Peale Krahv Olafi nurjunud üritust lastest "õnnetuse" teel vabaneda ning nende suur vara endale saada, saadetakse need järjest uute hooldajate juurde, kuid see kõige esimene ei taha neid kuidagi rahule jätta ...
Kui 2003. aastal ilmus eesti keeles esimene köide Lemony Snicket'i (tegelikult küll Daniel Handler'i) raamatuseeriast "Sari õnnetuid lugusid", siis kergitasin ma ühte kulmu ning mõtlesin, et "Vau! See käis kähku." Ilmus ju ingliskeelne originaal vaid neli aastat varem ning oli selleks ajaks koos juba trükist tulnud järgedega jõudnud parajat furoori tekitada. Õieti olid kriitikud, kellel kõik peab ju kenasti kastistatud olema, puhta hädas ning tituleerisid seda küll gooti, küll uus-viktoriaanlikuks kirjanduseks, küll mustaks huumoriks ja lihtsalt absurdiks. Isegi steampunk'iks ning lastekirjandus olevat see niikuinii. Nii et oli igati tervitatav nähtus, et seda kõike ka maakeelde ümber panema hakati aga paraku ei ole kõik raamatud Potterid või Pratchettid ja tundub, et väga raskelt tulevad need köited, praeguseks on kolmeteistkümnest köitest eesti keeles ilmunud vähem kui pooled. Tahaks küll loota, et sari päris pooleli ei jää.
Film põhineb eelkõige sarja esimesel kolmel raamatul: "Ahastav algus" (1999, e.k. 2003), "Roomajate ruum" (1999, e.k. 2004) ja "Avar aken" (2000, e.k. 2004) aga muidugi ei saanud ju tegijad juba olemasolevatele lugudele truuks jääda ning pidid tegema täiesti ebavajalikke muudatusi. Kuni Carrey tegelase välimuse muutmiseni välja. Carrey on üldse siin filmis üks suur küsimärk. Ühtedele ta meeldib pööraselt (ning jah, ta suudab erinevaid rolle mängida küll, isegi ühes filmis), teisi, sealhulgas ka mind, jätab ta vägagi ükskõikseks ning teenib siia ühe miinuspunkti. Lihtsalt. Laste osatäitjad olid see-eest fantastilised ning Meryl Streep Baudelaire'de parajalt sahmerdava tädi Josephine'na traditsiooniliselt särav. Hää küll, Streep'i puhul olen ma küll ka alati raudselt erapoolik. :)
Efektidest kubisev linateos on tegelikult kõigist oma miinustest hoolimata lahe vaatamine, raamatute (pseudo)süngust on küll tublisti vähendatud ning nagu juba öeldud, üsna paljut ka muudetud või pea peale pööratud (sellest tulenevalt on raamatuid mittelugenuil arvatavasti eeliseid) aga poolteist tundi möödus sellegipoolest lennates. Ühes eesti filmifoorumis klassifitseeris keegi paar aastat tagasi selle filmi "(musta) huumoriga vürtsitatud fantaasia muinasjutt-draamaks" ja nihukesse kasti võib ta ka minu meelest vabalt panna.
7/10
17 aprill 2008
Lemony Snicket's A series of unfortunate events (2004)
16 aprill 2008
Kevad
Kevad on nüüd küll ametlikult käes, sest vahvad noorsandid olid oma vahtralehekestega kaunistatud ja ainult veidikene väsinud väljanägemisega automobiilid (üks oli muidugi BMW ja teine, üllatus-üllatus, Opel - nojah, provintsi värk ju kah) südalinna parkimisalale lohistanud ning tegid seal juba veerand seitsme paiku öiseks tiskuks proove. Nagu tavaliselt ikka, peksis avatud ustest välja mingi plärtsuv kraaksumine ja kahest erinevast müravoost moodustus kaunilt disharmooniline soundtrack meie noorsoo raskele elule. Iseenesestmõistetavalt aitab sellistel puhkudel nii ületamatutena tunduvaid eksistentsiaalseid muresid maha suruda paariliitrine plastpudel maksimumkangusega kesvamärja, mis sai enne uuele rüüpamisringile minekut autokatusel seista vaid loetud sekundeid.
Kinnisvarafirmas pettunud
No teate, mina niimoodi ei mängi! Loen mina igasugu blogidest ja uudisportaalidest maailmakuulsa kinnisvarafirma võrratutest pakkumistest ja kui ma nüüd meeleheitlikult olen juba poolest ööst saadik üritanud neist vähemalt ühtegi (ma kardan, et seksiõpikud on praeguseks küll juba lootusetult otsas) endale sebida, siis on tohutud rahvamassid firma serveri lihtlabaselt umbe jooksutanud ning see on kõige täiega maas. Juba tunde!!! Võimalik isegi, et päevi ja aastaid...
Ma tahtsin ju endale kah toredat allahindlusega krunti mudamülkasse, et siis oma lapsepõlve lemmikluuletuse (vt. allpoolt) järgi elu sisse seada ning boonusena oleks saanud veel toreda nahapildi (vt. fotot, videot selle kunstiteose valmimisest koos põhjaliku intervjuuga kehakaunistamise tagamaadest näeb näiteks siit ja imekauneid vaateid antud elurajoonist aga kasvõi Kirjatsura blogist) aga tutkit, keegi jõudis ette. Mul oli isegi tättuu jaoks nina peale koht valmis varutud aga nüüd ei midagi. Kõigest ilma... Nuuks!
Tahaks siiski loota, et kuna ma siinkohal jätkuvalt pikendan nimetet firma ja samuti ka pildil kujutet noormehe viite kuulsuseminutit, siis ehk pool protsenti alet ikka saan.
Ja nüüd tänane luulekülg:
Põrsapõli
Mudamere ääres,
porikalda peal
oleks mõnus elu
tillukesel seal.
Keegi seal ei riidle,
kui su kärss on must,
keegi seal ei keela
väikest vallatust.
Hiired seal on hukas,
rotid seal on raisus,
roosa põrsas magab
kanapoja kaisus.
(Luuletus: Hando Runnel, kogust "Miks ja miks", 1973 / foto: internetiavarused)
edit: (kell 17.03) Taevased jõud on mu nurinat kuulda võtnud ning ma nägin kah lõpuks selle toreda firma veel toredama kodulehe ära. Muuhulgas sain ma lugeda anonüümse psühholoogi (kindlasti paljukiidetud Šveitsi sõltumatust instituudist) mõtteteri tätoveerimise teemal:
"Suure hulga kritseerijate puhul vallandab ebakindluse, ärevuse ja viha mitte niivõrd fakt noormehest, kes lasi enesele tätoveeringu otsa-ette teha, vaid ebakindlus iseeneses. Valdav osa Eesti inimestest oleksid tegelikult väga suure tõenäosusega nõus laskma enesele firma logo otsa-ette tätoveerida. Küsimus on vaid hinnas."
Aga täpselt. Küsimus on ainult selles, kui palju oleks "kinnisvaraarendaja" pidanud maksma selleks, et sellisele arutlusele ka autoriteetne nimi alla saada. Aga nad paganad ei raatsinud vist piisavalt oma sajalisi luhvtitada, et psühholoog oma häbenemisest üle saanuks...
15 aprill 2008
Isiklik
Ma ei ole kindel, kas täna õhtul üksinda kodus istudes oleks paremat viisi õhtupoolikut veeta kui cava't rüübates köögi akna all istudes õue vahtida, toast kostmas üsna valjult Pink Floyd. Antud hetkel kostub siia küll õigupoolest David Gilmour'i 2002. aasta kontsert-DVD-lt "Shine on you crazy diamond". Peaaegu perfect!
(Jah, musi, ma tean, et ma olen kuidagi liiga palju alkoholiga tegelema hakanud. Varsti on sul oma poisi asemel oma A-kute või no vähemalt oma A. Olgu selle kute koha pealt siis mööndusi tehtud. Ja erinevalt Mooz'i bravuurikast teooriast pole sellel patjadega tõesti mitte midagi pistmist. :) )
((Selle sügavmõttelise postituse tegemine on vist ainus asjalik õigustus, miks ma täna läpaka omale kööki tassisin, selle asemel, et vaid mõne meetri kaugusel oleva "suure" arvutiga seda asja kirjutada. :D ))
14 aprill 2008
Murphy
Maha kukkuval võileival on teatavasti maandumiseks kaks võimalust ning iseenesestmõistetavalt valib ta just hästi määritud poole selleks, millega vaiba karvastikku emmata. Kui paarikümnest paberikraamiga pappkastist saab autokastis vihmast märjaks ainult kolm (ja needki vaid ühest servast), siis on selge, et siin me ei räägi neist kastidest, kus sees on suhteline saast. Ei, need viimased on loomulikult krõpskuivad ning läbi on vettinud just nonde kastide just need küljed, kus paiknesid paarsada aastat vanad raamatud.
Palju õnne, kodanik Murphy, taaskord punktid sinu kasuks!
"Kalevi" uuenduslikud paberid: laste- ja ... vanurikindlad
"Kalevi" uutest kommipaberitest ja sellest, et pole ohtugi, et väikelapsed end nendest ümmarguseks sööks, on juba väga palju jahutud. Mõistlike pakendite kasutusele võtmise asemel korraldab firma kommipaberiavamisseminare ning annab oma PR-tiimi kaudu läbi lillede mõista, et need, kes paberit lahti ei saa, no neid nad oma kliendiks ei tahagi.
Hää küll, selle, et väiksemad lapsed ei suuda libedat paberit kuidagi avada ning hullemal juhul hakkavad meeleheitlikult kommi koos paberiga nätsutama, võib panna lapsevanemate järelvalve puudumise taha ning kui asju niipidi pöörata, siis võib "Kalevit" isegi õnnitleda selle eest, et nüüd on lapsevanemad sunnitud oma võsukestega rohkem tegelema.
Pool tunnikest tagasi olin aga tänaval tragikoomilise loo tunnistajaks. Tuli üks memmeke koos kolme-nelja aastase lapselapselapsega tasakesi toidupoe poolt ning pälvis mu tähelepanu alguses sellega, et ta jäi keset tänavat seisma ning pusis siis seal millegi kallal. Tuli mõne sammu edasi, seisatas taas ning pusis jälle, laps ootusrikkalt talle otsa vaatamas. Lõpuks märkas minu majast mõni maja edasi elav vanaproua mind ja tuli abi paluma. Selgus nimelt, et poest oli ta oma järeltulijale ka kommi ostnud. Nimelt paki "Kasekese" batoonikesi ja nende kallal ta nüüd pusiski, sest algul oli ta andnud kommi lapsele koos paberiga aga väikesel inimesel ei õnnestunud pakendit ka õigete töövõtetega (vanamemm oli nendega kursis) kuidagimoodi avada. Nagu see ei õnnestunud ka töntsiks jäänud näppudega vanavanaemal ja ma pean tunnistama, et nende kommide kilepakendiga oli tõesti tükk rebimist. No igatahes sain ma maiuse lõpuks paberist lahti ning põnn sai veel paarsada meetrit enne kodu suu magusaks. Kodus lubas vanaproua igatahes vanad head käärid appi võtta ja siis me veel naersime, et näe, ongi hea põhjus lapsele võimalikult ohutud käärid muretseda ning teda neid kasutama õpetada.
Aga nojah, tegelikult polegi ju ei lastel ega vanainimestel vaja neid kuramuse komme süüa, leotagu leige tee sees üleeilset saiakest ning lutsigu seda.
Мифы моего детства (2005)
Мифы моего детства (Mify moego detstva / Myths of my childhood)
Lavastaja: Юрий Фетинг (Yuri Feting)
2005
http://imdb.com/title/tt1141263/ Eelmise sajandi varased kuuekümnendad ühes pisikeses, sanatooriumiga õnnistatud külakeses Aasovi mere kaldal. Teismelised poisid unistavad tõelisest armastusest, millestki salapärasest, millest nad on seni kuulnud vaid "vanurite" juttudest. Ja kui Ignat (1989. aastal sündinud Denis Kasimov) lõpuks pealinnast sanatooriumisse sõitnud, väidetavasti kuulsasse lauljasse (Irina Patrakova, IMDB annab ta nimeks küll eksitava Petrakova) armub, tekib mitu pingelist liini, mis lõpuks viivad hukatuseni nii indiviidi kui kogu küla tasandil. Samal ajal kui fragmentidest pannakse ekraanil kokku pilt toonasest pulbitsevast külaelust, jutustatakse vaatajale ka oma kolm tuhat aastat vanu legende ajast, mil praeguse külakese kohal oli asunud Surma Jumalanna tempel ning kohalikke veendumust mööda tulevat jumalanna veel praegugi iga saja aasta tagant oma lõivu nõudma.
Uuematest vene filmidest (kui need just ei ole mingid möllukad) ei tea ju tegelikult suurt midagi ning selles, et ma filmi enda jaoks üldse avastasin, on süüdi keegi anonüümne monteerija, kes oli Keane viimase albumi geniaalse avaloo Atlantic'u videoks lõiganud kokku "Müütide"-filmi homoteemalised kaadrid. Jah, üks suhteliin on ka selline. Ignati parim sõber Kinder (filmimise ajal 15-aastane Klim Zvezdin) on ilmselgelt oma sõpra armunud aga paraku ei leia ta samasuguseid tundeid vastaspoolelt.
Lavastaja ja "Lenfilm'i" kiituseks tuleb ära mainida nende julgus võtta peaosadesse täiesti tundmatud näod ning kokku sai üsna kirju seltskond, kellel polnud varem mingit filmikogemust. Kogu kambast on vist ainult Kinderi ema mänginud Anželika Nevolina filmidega rohkem kokku puutunud ning kolmest peaosalisest kaks, Patrakova ja Karjalast, Petrozavodsk'ist pärit Zvezdin olid varem vähemalt teatrilaval midagi teinud, kõige peamisem osaline, Doni-äärses Rostovis sündinud Kasimov, tuli aga proovivõtetele üsna juhuslikult ning hoopis mõttega, et vahest õnnestub ehk mõnest massistseenist osa võtta. Sellekski tuli tal eelnevalt vanematega piike murda, sest nood ei tahtnud poisile mingiks tühikargamiseks luba anda. Kõik see viis lõpuks aga selleni, et Kasimov sai oma rolli eest SRÜ ja Baltikumi filmifestivalil "Kinoshock" parima meesnäitleja auhinna. Nojah...
Väga poeetiline film, mis lisaks kubiseb ka meeldejäävatest karakteritest. Tuukriülikonnas oma hinge kaaluv vanamees, lootusetust kiimakotist hambaarst, ratastooli meenutava riistapuuga taevast alla laskuv vanaproua, veendunud marksistist külahull, sanatooriumis viibiv veel segasem tšellomängija ja nii edasi. Ma ei tea, võib-olla on see küll ainult nõuka-nostalgia aga mulle tundus küll, et hoolimata kitsastest oludest ja täielikust segasumma suvilast, milles peategelased oma elu elasid, olid nad selles kohas ja ajas õnnelikumad kui enamus tänapäevaseid inimesi ning elu oli oma kohatises absurdsuses ikka kõvasti lõbusam.
Ahjaa, filmi lõpetab autori pühendus oma "isale, kes lõpuks ei saanudki mu lapsepõlve lugudest midagi teada". Sweet!
10/10
13 aprill 2008
Hispaaniast ja viinaveest
Õigupoolest on selle asjaga täna õhtul nüüd niimoodi, et kuna ma mõtlesin, et ei hakka oma kokkumöksitud õhtusöögi (saaremaa grillvorstikesed ja pannilt üle lastud juurikate mix koos tibakese jalapeño ning päikesekuiva tomati pestoga) kõrvale veinipudelit lahti tegema (üksinda nagu ma olen), vaid teen omale hoopis järjekordse versiooni apple martinist, siis juhtus nii, et ühest mitte just kõige väiksemast klaasitäiest sai kaks ning tulemus on käes. Kergelt õhuline olek nimelt. Samas, nagu ütleb Professor: "Aga sellest ei ole mitte midagi!" Ning kui ma veel sattusin kodanik Hankewitzi blogist lugema ta hala sellest, et ta kohe mitte ei saa aru, mismoodi ontlikud hispaanlased (kõik need flamenco'tavad naised ja hobustega ringikärutavad mehed) endale juba teist korda nii jubeda saatuse valisid (tsitaat: "kuidas on võimalik, et need, traditsioonidest ja religioonist lugu pidavad inimesed suutsid endale valida peaministri ja valitsuse, kellele on traditsioonid, perekond ja religioon üks kama kõik ja kes parema meelega tegelevad majanduse põhjalaskmise ning terroristidele järeleandmiste tegemisega."), siis... nojah, igatahes on lõbus. Muidugi on selles, et kallis kaasmaalane nii murelik on, ka pisukest dramaatikat aga mitte sellest ei tahtnud ma...
Et tänane apple martini sai olude sunnil segatud Liviko kirsimaitselisest viinast (annab muide väga põneva nüansi!), siis meenus seda pudelit käes keerates hiljutine veebisõda teemal Saku vs. A le Coq õlled (õieti küll Põhja-Eesti versus Lõuna-Eesti vesi, mida nimetet õllevabrikud tarbivad) ning ühe veendunult tartlaste kesvamärjukest eelistava persooni mitte väga ammune sõnavõtt teemal "Maailma parim viin on YX!" Nojah, kas see vesi nüüd just täpselt samast veehorisondist pärineb, kuskohast Sakugi oma õlletoorme võtab aga ma julgen küll tõsiselt kahelda, et Liviko oma YX-vodka jaoks vee kuskilt Setumaa puuraugust päälinna kohale veab. :)
Noor esteet
See oli... Ei, aitab küll, juba kolmas postitus järjest sama algusega.
Igatahes lugesin meie veebiajakirjanduse aust, uhkusest ja südametunnistusest toredat lugu ühe vahva hiina tüdruku tegemistest ning selle peale tuli meelde, et ma ise olevat paraja pätakana millalgi seitsmekümnendate keskel marssinud parajasti laua taga raha üle lugeva ema juurde, koukinud kulmu kortsutades kupüüride seast välja ühe igavesti närtsaka ja kulunud kümnerublase ning teatanud, et see on nüüd küll nii vana ja kole raha, et selle me viskame kohe minema.
Kui pilusilmse preili näol oli tõenäoliselt tegu riigiisade kursile hästi pihta saava kodanikuga, kes otsustas kiirkorras paar sammukest kommunismile lähemale jõuda, siis minu puhul oli ilmselgeks põhjuseks juba õrnas eas avalduvad kalduvused. Sedakorda siis esteedi omad.
11 aprill 2008
Ajast ja lehest
See oli eile kui pealtnäha täiesti juhuslikult sattus minuga vestlema üks minu jaoks absoluutselt võõras tütarlaps, kellega siis sai diskuteeritud erinevatel teemadel alates kodumaisest rahvuslikust kunstist kuni rookatuste arhitektuursete elementide eripärani. Kuni veidi enne lahkumist selgus, et neiu on ühest ajakirjandusväljaandest ning uudiste hapukurgihooajal oleks ju äärmiselt põnev mõne huvitava inimesega intervjuu teha. Mina, maalt ja hobuseta nagu ma olen, ei saanud muidugi absoluutselt aru keda täpselt selle huvitava inimese all silmas peeti.
Täna tuli loole järg. Umbes tund aega tagasi viis saatus (tõenäoliselt küll mõne lugu nõudva toimetaja isikus) mind kokku ühe taas minu jaoks täiesti tundmatu inimesega, ainult seekord oli selleks üsna kena pisemat kasvu rõõmsameelne noormees, kellel võttis vestluse alustamine küll tsipa kauem aega kui ta eellasel. Hoolimata päeva jooksul tarbitud mõningasest alkoholist, mille lõhna veel õrnalt tunda oli. Õnnetuseks olin ma aga oma tänase ajagraafikuga niigi totaalselt jännis ning mul lihtsalt polnud aega jutulõnga veeretada. Nõnda pidin ma suhteliselt järsult selle keskustelu katkestama ja ette ning taha vabandades minema tormama. End intervjueerida poleks ma muidugi niikuinii viitsinud lasta (muide, erinevalt eilsest tütarlapsest suutis noorsand end tutvustada kui ajakirjanikku ning oma soovi ka korralikult sõnadesse panna) aga niisama oleks võinud ju kutiga igal juhul plägiseda. Näiteks elust, hiirtest ja inimestest.
Nad on muidugi seal ajakirjandusväljaandes igavesti nutikad. Kui tütarlapsega ei läinud õnneks, siis proovisid poisiga ja nüüd ma jään küll huviga ootama, kelle nad järgmiseks saadavad. :D
Reklaam "Ulme"
Ikka kuradi hea reklaam, nostalgia (meie esimene pealtlaetav Panasonic'u videomakk!) ja puha. (Y)
Kuduv, küpsetav ja keetev telefon?
See oli umbes-täpselt kaks ja pool aastat tagasi kui ma viimati telefoni välja vahetasin ja suundumus oli tegelikult siis juba ammu olemas. Nimelt selline suundumus, et helistamiseks mõeldud abivahendile topiti sisse kõikvõimalikke lisasid. Ja nagu tänane päev tõestas, on praegu praktiliselt võimatu kiiresti leida telefoni, mis oleks helistamiseks. Ning ehk ka veel SMS-ide saatmiseks. Ma hästi ei mõista, miks ma pean ostma telefonikujulise ja -nimelise riistapuu, mis lisaks ka koob, keedab ja küpsetab? Seda enam, et kõike natuke tegev vidin ei tee mitte midagi korralikult. Lõppude lõpuks on fotode tegemiseks fotoaparaat, interneti jaoks arvuti (ma ei viitsiks niikuinii veebi läbi mobla lukuaugu-suuruse ekraani piiluda), taskumuusikamasinana töötab ideaalselt iPod ja tõesti, kui mul muffineid vaja peaks olema, siis ma küpsetan neid ise või alustan selleteemalisi läbirääkimisi Muffinman'iga.
edit: Ah et mis telefon? Aastatepikkuse Ericsson'i patrioodina sai selleks W660i. Eelmine, T290i, hakkas möödunud nädal Konstantinoopolis veidralt käituma ja taskus end ise lahti lukustades ning omaloominguliselt välja helistades mulle arvet tegema. Lisaks oli selle aku kah juba mitu kuud niikuinii üpris kehvapoolne.
31 märts 2008
Kunst or smth
Lase siis veel noorkunstnikud oma fotoka kallale, pärast ei tea kohe, mida nende miljonite taiestega kõik peale hakata...
(Foto: Muffinman)
28 märts 2008
Keelebarjäärist
Mis juhtub kui kusagil Soomes saavad ühes voodis kokku Eestist pärit vandersell ja Türgist pärit arst ning üritavad omavahel suhelda mingis kolmandas keeles? Nagu tänane messerivestlus tõestas, võib näiteks juhtuda niimoodi:
"ma ytlesin talle, et kui ma norskan, siis ta peab mind keerama....tema aga proovis mulle taha keerata..."
Kaduv kunst ehk Easter eggs
Veidi hilinenud stiilinäide mu ema tänavuaastasest koores tibuhakatiste dekoreerimisest. Õnnetuseks ei anna pilt edasi pooltki sellest värvide pillerkaarest, mis tegelikkuses olemas oli. Me ise oleme kaasaga liiga laisad, et midagi sellist ette võtta ning ma kahtlustan, et kui me ka võtaks, siis tulemus jääks ema saavutustele selgelt alla. Niisiis, milleks üldse pingutada? :)
26 märts 2008
Rattahoidja
Ühe mulle pidevalt oma saastameile ja tellisena paksu paberkataloogi saatva firma tänases saadetises hakkas silma suurepärane toode. Lõpuks ometi on olemas pikisilmi oodatud võimalus osta midagi oma kvaliteetse ratta hellitamiseks. Reklaam väidab, et sellesse hoidjasse on võimalik koguni maastikurattaid parkida. On lausa enneolematu kui kiiresti tootjad on aru saanud moodsa aja vajadustest ning oma kliente kuulda võtnud! Õnneks on tootjad mõistnud vihjeid ka oma sihtgrupi glamuuriihalusest ning kaasanud tooteprotsessi küll anonüümseks jääda soovivaid kuid sedavõrra rohkemgi tunnustatud disainereid (võimalik, et lausa sõltumatust Šveitsi instituudist) ning geniaalse konstruktorite ja kujundustiimi ennastsalgava koostöö tulemusena näeme me suisa uskumatult silmapaitavat tulemust: nimelt on "ratta sisse- ja väljasõitmise põrkekaitse punane"! No sellise iluduse eest pole ju 7625 krooni üldsegi palju. Ainsa tõrvatilgana rikub meepoti magusat sisu asjaolu, et pole võimalik tellida paigaldusega täisteenust ning nimetet suurepärane toode saabub pakituna mingisse labasesse kartongkarpi, kaasas kruvid ja kokkupanemisjuhend. No küsinud siis paar tuhandekest veel juurde, kindlasti oleks stiili hindavad tarbijad praegusest veelgi tänulikumad. Ja üleüldse, kust kuradi koha pealt peaksin ma veel kruvikeeraja leidma kui seda pakendis ei ole?
Huvitav kui palju on neid raha mittelugevaid tibisid kusagil firmade varustusosakondades, kes süüdimatult jõledate hindadega kataloogi ette tarivad ning siis oma meetriste võltsküüntega maadeldes sealt firmasse vajalikku ja mitte nii vajalikku kraami tellivad? Nojah, ega see nende raha pole, mida nad raiskavad.
Ahjaa, kellel kvaliteetset ratast pole, need võivad endale ka mittekvaliteetsete rataste jaoks hoidja soetada. Samas pikkuses versioon vaid 1999 krooni. Tõeline säästupakkumine, kas pole?
--
edit: Nagu mulle meelde tuletati, on ülalmainitud hinnad antud loomulikult ilma käibemaksuta ja 18 protsenti lisandub sellele ilule otsa. Ega siis meie eliitfirmad pole nagu mingid labased lennukompaniid, kes peavad tarbijale näitama lõpphinda koos kõigi maksudega.
Vahepealsed uudisnupud
1. Kümmekond päeva tagasi saatis Norra valitsus parlamenti uue abieluseaduse eelnõu, mis annaks muuhulgas ka gay-paaridele täpselt samad õigused, mida seni on saanud nautida vaid heteropaarid, sealhulgas õiguse kiriklikule laulatusele (kuid - oluline punkt! - ei sunni ühtegi vaimulikku tseremooniat läbi viima), laste adopteerimisele, lesbipaaride assisted pregnancies'ele (ma kohe kuidagi ei suuda seda väljendit täna hommikul eesti keelde ümber panna...) ja muule sellisele. Eelnõu arutamine on toonud välja mitmeid vastuolusid nii Norra parlamendis kui ka kolmest osalisest koosnevas valitsuskoalitsioonis. Praegu kehtiva seaduse järgi on Norra gei- ja lesbipaaridel võimalus enda kooselu registreerida tsiviilliiduna (partnerlusena).
2. Ka Iisraelis on oodata uusi seadusetuuli. Veebruari keskel tuli sealse valitsuse pressiteade, et lähitulevikus on oodata muudatusi seadusandlikes aktides, mis reguleerivad lapsendamist. Kui praegu saavad Iisraeli geid ja lesbid lapsendada vaid oma elukaaslase bioloogilist järeltulijat (ehk siis nn. suhtesisene lapsendamine), siis uue seaduseversiooniga võrdsustuvad heteropaaride ja gei- ning lesbipaaride õigused. "Ma tervitan seda otsust," ütles juudiriigi tervishoiuminister Isaac Herzog. "Pole olemas mingit põhjust, miks samasoolised paarid, kes vastavad lapsendamise kriteeriumitele, ei tohiks ühineda lapsendamise protsessis ning oma vanemlike kohuste täitmisel."
3. Märtsi algul katoliiklikus Hispaanias toimunud valimised näitasid, et hoolimata Roomast juhitava kiriku kõvast tööst valitsuse saboteerimisel on rahvas senise peaministri Zapatero valitsemisajaga rohkem kui rahul. Sotsialistid kindlustasid oma edu parlamendis varasemaga võrreldes viie lisakohaga ning said oma peamisest rivaalist peaaegu miljon häält rohkem. See oli muide riigi valimiste ajaloos suurim valijate hulga toetus üleüldse, mille sotsid seekord tasku panid. Zapatero sai omal ajal võimule tulles tuntuks sellega, et ta täitis kompromissitult oma valimiseelseid lubadusi, mis muuhulgas seisnes vägede väljatoomises USA naftasõja piirkonnast ning geide ja lesbide seadusandliku diskrimineerimise lõpetamises. Alates 2005. aastast on Hispaanias geidel ja lesbidel täpselt samad õigused, mis heterodel.
4. Eelmise aasta 21. aprillil allkirjastas USA Washingtoni osariigi kuberner osariigi partnerlusseaduse (sel puhul peetud kõne ning vaid mõningaid põhjendusi, miks selline jube asi ikkagi vajalik on, saab lugeda näiteks siit) ja tänavu 12. märtsil signeeris ta nimetatud seaduse täienduse, mis lisab juba varem seadusesse kirja pandutele veel terve portsu (rohkem kui 160!) õigusi ja kohustusi. On huvitav märkida, et isegi kõikvõimalikesse advokaatidesse/juristidesse/jne uppuvas Ameerikas ei lahendatud sellist situatsiooni notariaalsete lepingutega aga see muidugi ei sega meie kodumaistel partnerlusseaduse vastastel edasi seletamast, et oh, minge aga notari juurde ja tehke üks pisike leping, milleks teile nüüd seda seadusemuudatust veel vaja on...
5. Sellest, et Berliinis avati esimene vanadekodu LGBT-rahvale, oli ka meie meedias juttu, mulle ei hakanud aga silma uudis, et oleks räägitud ka Axel hotelliketi laienemisest. See Buenos Airesest alguse saanud, Axel Corp.'i alla kuuluv hotellifirma on juba praeguseks avanud edukaid kõrgema klassi majutusasutusi oma kodulinnas ning Barcelonas ja nagu teatab austerlaste gay-portaal, avatakse järgmised hotellid Berliinis (2009. aasta alguses) ning Londonis. Ja kuigi Axel Hotels on eelkõige suunatud gei-publikule, on loomulikult tegemist heterosõbralike asutustega.
Keelekisma
Käib ulmelistis parajasti keelekisma (no OK, arutelu) ja kuigi ma ka vist kunagi teadsin (aga olen lootusetult ära unustanud), mis nende küünalde ja mänguga ikkagi oli (ehk miks "igra ne stoit svetš"), siis mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Lihtsalt tuletas sealt üks õpetlik fragment meelde meie paari aasta tagust Kreeka-sõitu.
> Montenegro-Tšernogooria-Mustamäe
Tegelikult hoopis Tšrnahora/Tšernahora! Mida keegi keelevaegur Välisministeeriumist olevat riigi iseseisvumisel blokeerinud - ikka see eesti keeles seniste reeglite järgi välistatud (!!!) võõra geograafilise nime tõlkimine, pealegi itaalia keelde (!!!) ja siis EESTI terminina käikulaskmine.
Võiks loomulikult jatkata ka tolle Tsernogooriaga, mis aastakümneid käigus olnud (mida mõned vaimuvaesed "vene keeleks" pidavat?!) ja mida Keeleinstituudi ametlikeil andmeil ka praegu mitte keegi (!) ei keelavat, kõik toimetajad ja korrektorid aga usinalt kõikjal itaaliakeelsega asendavad.
Aga mis seal imestada, kui eesti lehtedeski vahel Black Forestis juhtunust lugeda võib, loomulikult Saksamaal!
Nu vot. Seiklesime siis parajasti koos kaasaga ringi Ateena linna peal ning õhtul enne hotelli minemist astusime läbi ühest toredast kohvikust ning ma ostsin kaasa järjekordset kohalikud koogimoodi asjad. Et sealse kandi magus kraam on teatavasti ikka tõsiselt MAGUS (tavaliselt ujub meest ja suhkrust), siis ma otsustasin seekord midagi vähemkleepuvat soetada. Ja ennäe, paistiski letis üks üsna tahkena tunduv biskviitpõhjal ning kirsside ja suhteliselt vähese kreemiga kook, nimeks kah tavapäraste keeruliste nimede asemel ladina tähtedes kribatud Black Forest. Hiljem hotellis siis sõime neid kooke ning targutasime, et vaat kus ikka oskavad teha ka mõnusalt keelepärast kraami ning et need kondiitrisaavutused tuletavad üsna tublisti meelde meie oma Schwarzwaldi kooki. Kuni ühel hetkel tabas meid lõpuks äratundmine, me väga lollide nägudega üksteisele otsa jõllitama jäime ning naerma hakkasime...
21 märts 2008
Gay-kirjanduse tipud. Seal ja siin.
OK, pealkiri on provokatsioon ja seda tuleb võtta mööndustega. Tõsi on aga see, et mõne päeva eest kuulutati välja Lambda Literary Awards'i finalistid. Maailma suurim omalaadne ning tänavu ka juubelihõnguline (toimub juba kahekümnendat aastat) üritus koos võitjate väljakuulutamise ning austamisega toimub 29. mail West Hollywoodis, Kalifornias. Muide, auhinna kandidaatide eelsõelumisele saatis 190 kirjastajat kokku 463 raamatut, millest eelžürii valis välja 107 teost, mis jagunevad 27 auhinnalise kategooria vahel.
Et ma ei riski hakata neid pealkirju ja isegi kategooriaid maakeelde ümber panema, siis on siin nimekiri ingliskeelsena:
LGBT ANTHOLOGIES
Juicy Mother 2, edited by Jennifer Camper (Manic D Press)
Vital Signs, edited by Richard Canning (Carroll & Graf)
First Person Queer, edited by Richard Labonte and Lawrence Schimel (Arsenal Pulp)
Men of Mystery: Homoerotic Tales of Intrigue and Suspense, edited by Sean Meriwether and Greg Wharton (Haworth)
Baby Remember My Name, edited by Michelle Tea (Carroll & Graf)
LGBT ARTS CULTURE
MQ (Media/Queered), Kevin Barnhurst (Peter Lang)
Art That Dares, Kittredge Cherry (AndroGyne)
The View From Here, Matthew Hays (Arsenal Pulp)
Feeling Backward, Heather Love (Harvard University)
Other Men's Sons, Michael Rowe (Cormorant)
LGBT CHILDRENS/YOUNG ADULT
Someday This Pain Will Be Useful to You, Peter Cameron (Farrar, Straus and Giroux)
Freak Show, James St. James (Dutton Children's/Penguin)
Hero, Perry Moore (Hyperion)
Saints of Augustine, P.E. Ryan (HarperTeen)
Parrotfish, Ellen Wittlinger (Simon & Schuster)
LGBT DRAMA/THEATER
Dose: Plays Monologues, Dan Bernitt (Sawyer House)
Niagara Falls, Victor Bumbalo (Broadway Play Publishing)
Return of the Caffe Cino, edited by Steve Susoyev and George Birimisa (Moving Finger)
LGBT EROTICA
The Golden Age of Lesbian Erotica, Victoria Brownworth and Judith M. Redding (Magic Carpet)
Red Light, JD Glass (Bold Strokes)
Ardennian Boy, William Maltese Wayne Gunn (MLR)
The Mammoth Book of New Gay Erotica, edited by Lawrence Schimel (Carroll & Graf)
Homosex, Simon Sheppard (Running Press)
Every Dark Desire, Fiona Zedde (Kensington)
LGBT NONFICTION
Between Women, Sharon Marcus (Princeton University)
Pink Harvest, Toni Morosevich (Mid-List)
Other Men's Sons, Michael Rowe (Cormorant)
Gay Artists in Modern American Culture, Michael S. Sherry (University of North Carolina)
Imagining Transgender, David Valentine (Duke University)
LGBT POETRY
Blackbird and Wolf, Henri Cole (Farrar, Straus and Giroux)
A Gathering of Matter/A Matter of Gathering, Dawn Lundy Martin (University of Georgia)
Otherwise Obedient, Carol Potter (Red Hen)
Fata Morgana, Reginald Shepherd (University of Pittsburgh)
The Second Person, C. Dale Young (Four Way)
Human Resources, Rachel Zolf (Coach House)
LGBT SCI-FI/FANTASY/HORROR
Wicked Gentlemen, Ginn Hale (Blind Eye)
A Companion to Wolves, Sarah Monette and Elizabeth Bear (Tor)
Spaceman Blues: A Love Song, Brian Francis Slattery (Tor)
The Dust of Wonderland, Lee Thomas (Alyson)
Ha'penny, Jo Walton (Tor)
LGBT STUDIES
Writing Desire, Bertram J. Cohler (University of Wisconsin)
The First Man-Made Man, Pagan Kennedy (Bloomsbury)
Between Women, Sharon Marcus (Princeton University)
Caribbean Pleasure Industry, Mark Padilla (University of Chicago)
Once You Go Black: Choice, Desire, the Black American Intellectual, Robert Reid-Pharr (NYU)
BISEXUAL
Look Both Ways, Jennifer Baumgardner (Farrar, Strauss and Giroux)
Becoming Visible, edited by Beth A. Firestein (Columbia University)
Split Screen, Brett Hartinger (Harper Collins Children's)
The Tourists, Jeff Hobbs (Simon & Schuster)
Stray, Sheri Joseph (MacAdam/Cage)
TRANSGENDER
Transparent, Cris Beam (Harcourt)
Male Bodies, Women's Souls, LeeRay M. Costa and Andrew Matzner (Haworth)
The Marrow's Telling, Eli Clare (Homofactus)
What Becomes You, Aaron Raz Link and Hilda Raz (University of Nebraska)
Nobody Passes, edited by Mattilda, a.k.a. Matt Bernstein Sycamore (Seal)
LESBIAN DEBUT FICTION
Lockjaw, Holly Farris (Gival)
Dahlia Season, Myriam Gurba (Manic D Press)
Among Other Things, I've Taken Up Smoking, Aoibheann Sweeney (The Penguin Press)
Breathing Underwater, Lu Vickers (Alyson)
O Street, Corrina Wycoff (OV Books)
GAY DEBUT FICTION
Tales from the Town of Widows, James Canon (HarperCollins)
A Push and a Shove, Christopher Kelly (Alyson)
That Was Then, Michael Quadland (Red Hen)
SoMa, Kemble Scott (Kensington)
Freak Show, James St. James (Dutton Children's/Penguin)
WOMEN'S FICTION
Biting the Apple, Lucy Jane Bledsoe (Carroll & Graf)
The IHOP Papers, Ali Liebegott (Carroll & Graf)
Greetings From Jamaica, Mari SanGiovanni (Bywater)
The Child, Sarah Schulman (Carroll & Graf)
The Kind of Girl I Am, Julia Watts (Spinsters Ink)
The Mandrake Broom, Jess Wells (Firebrand)
WOMEN'S ROMANCE
Sheridan's Fate, Gun Brooke (Bold Strokes)
The Road Home, Frankie J. Jones (Bella)
Out of Love, KG MacGregor (Bella)
For Now, for Always, Marianne K. Martin (Bywater)
When Dreams Tremble, Radclyffe (Bold Strokes)
WOMEN'S MYSTERY
Wall of Silence, 2nd edition, Gabrielle Goldsby (Bold Strokes)
Mortal Groove, Ellen Hart (St. Martin's)
In the Name of the Father, Gerri Hill (Bella)
Selective Memory, Jennifer L. Jordan (Spinsters Ink)
Laura's War, Ursula Steck (Bella)
WOMEN'S MEMOIR/BIOGRAPHY
Comfort Food for Breakups, Marusya Bociurkiw (Arsenal Pulp)
And Now We Are Going to Have a Party, Nicola Griffith (Payseur Schmidt)
An Army of Ex-Lovers, Amy Hoffman (University of Massachusetts)
Two Lives: Gertrude and Alice, Janet Malcolm (Yale University)
Waiting for the Call, Jaqueline Taylor (University of Michigan)
MEN'S FICTION
Call Me By Your Name, André Aciman (Farrar, Straus and Giroux)
First Person Plural, Andrew W.M. Beierle (Kensington)
Dark Reflections, Samuel R. Delany (Carroll & Graf)
Fellow Travelers, Thomas Mallon (Pantheon)
The Faith Healer of Olive Avenue, Manuel Muñoz (Algonquin)
MEN's ROMANCE
Changing Tides, Michael Thomas Ford (Kensington)
A Secret Edge, Robin Reardon (Kensington)
Right Side of the Wrong Bed, Frederick Smith (Kensington)
Broadway Nights, Seth Rudetsky (Alyson)
A Few Hints and Clews, Robert Taylor (Haworth)
MEN's MYSTERY
Double Abduction, Chris Beakey (J. Boylston/iBooks)
Stain of the Berry, Anthony Bidulka (Insomniac)
Pierce, Roberto Ferrari (Haworth)
Murder in the Rue Chartres, Greg Herren (Alyson)
Mahu Surfer, Neil S. Plakcy (Alyson)
Drag Queen in the Court of Death, Caro Soles (Haworth)
MEN'S MEMOIR/BIOGRAPHY
Forgiving Troy, Thom Bierdz (Hudson House)
Dog Years, Mark Doty (HarperCollins)
The Worlds of Lincoln Kirstein, Martin Duberman (Knopf)
The History of My Shoes and the Evolution of Darwin's Theory, Kenny Fries (Perseus)
What Becomes You, Aaron Raz Link and Hilda Raz (University of Nebraska)
Mississippi Sissy, Kevin Sessums (St. Martin's)
---
See oli jutu "seal"-osa. "Siin" toimus samuti järjekordne gay-teemaliste juttude kirjutamise "võistlus" GayTale 2008. Tänavune saak oli 7 jutukest ning muu maailma tasemeni on meil veel päris pikk maa. Kes aga eestikeelset homopornot (OK, peamiselt pornot) lugeda tahab, siis siin need nimetet tekstid on.
19 märts 2008
Joseph Radoccia uus näitus
"Aastaajad" on neljast pildist koosnev, 1999. aastal valminud maaliseeria nii USA-s kui Madagaskaril ateljeesid omava Joseph Radoccia loomingust. Nädalapäevad tagasi avati New Yorgi mainekas Leslie Lohman Gallery's mehe järjekordne näitus, mis jääb avatuks aprilli keskpaigani.
Arthur C. Clarke - suure visionääri lahkumine
Täiesti ebaoriginaalselt pean minagi avaldama kahetsust taaskord ühe suurmehe lahkumise üle. Ilmakuulus kirjanik Arthur C. Clarke, viimane Suurest Kolmikust (lisaks Clarke'le kuulusid sinna ka Heinlein ja Asimov) suri eile hommikul 90-aastasena Colombos, Sri Lankas, kus ta oli elanud 1956. aastast alates. Mees, kes lisaks ulme kirjutamisele oli tuntud ka suure sukeldumishuvilisena ning samuti oma prohvetlike kirjutiste poolest, kirjeldas ta näiteks sidepidamist satelliitide abil ammu enne selle reaalsuseks saamist (maapinna suhtes fikseeritud asukohas paiknevate satelliitide orbiit kannab koguni Clarke'i nime) ja sõnastas oma väidetava ülbusega "tõsiste" teadusemeeste seas üksjagu pahameelt tekitanud "Clarke'i kolm seadust".
Et vanameister ise aga soovis enda mäletamist eelkõige kirjanikuna, siis olgu nii. Eesti keeles on seni eraldi raamatuna ilmunud kuus tema teost, kõik väärt ka korduvat ülelugemist:
- Linn ja tähed (sari "Mirabilia") - 1981
- Kohtumine Ramaga : Sri Lankale, kus kõndisin Jumalate astmeil - 1993
- Lapsepõlve lõpp (sari "Tempus fugit") - 1999
- 2001: Kosmoseodüsseia - 1999
- 2010: Teine odüsseia - 1999
- 2061: Kolmas odüsseia - 2000
17 märts 2008
Lühikokkuvõte
Reede - poole lõunani ringi tormamine, siis viis tundi teel punktist B punkti A (sealjuures umbes poole ajast kõrvuti ühe "asjaoluga" - Professori termin tänaval ringi saalivate sülekoerte kohta, keda me Viinis pidevalt peaaegu ära tallama pidime) ning seejärel intiimne sushiuputus veini ja kaasaga.
Laupäev - kohvikuhommik tee, porgandipiruka ja eilse kohupiimakoogiga, seejärel pea viis tundi vahelduva eduga käetõstmist, kirjatööd ja raharaiskamist-investeerimist (selle aja sisse jäi ka üks eriti glamuurne veepudeli plahvatus), siis pudel cava't, paar tunnikest lesimist ning oligi aeg võtta suund Tohtrihärra ja ta kaasa juurde eksklusiivset räimerooga sööma. Mis muundus küll kõigi osaliste jaoks veidi ootamatult virsikukoogiks, sest kõik Revali pisiheeringad olid end lihtsalt kivide alla ära peitnud või muul moel kättesaamatuks teinud. Kooki täiendasid pudelid Odessa vahuveini ning Leyda ja Furia chardonnay'ga. Viimane osutus muide üllatavalt portveiniseks.
Pühapäev - eelmise päeva kook oli tegelikult niivõrd hea, et me nõudsime lahkudes järelejäänud tükid endale veel häbematult kaasa, seega algas hingamisepäev koogiorgia fataalse ning nukrapoolse lõpuga, siis järgnes väike sõit Õismäele. Ma ei teadnudki, et sellised vanaraudsed trollid on veel võimelised liikuma. Rooste, hallitus ja seintes ning laes paiknevatest huvitavalt ebakorrapärase kujuga avaustest sisse vuhisev värskendav lörts olid malbeks taustaks hirmsale kolinale, lõgisemisele, kriiskamisele ja vilistamisele kui see sarviline mõnemeetriste hüpetega oma marsruuti läbis. Sihtpunktis suutsin ma oma rahakoti sisu vähem kui tunniga laiali jagada ning keskpäeva paiku olime Kaubamaja juures tagasi. Selleks, et teha pisuke nostalgiatrip Energia kohvikusse. Käik, mis on ikka ja alati natuke naljakas kogemus. Siis mõned tunnid asjalikku olemist (selle juurde kuulus pea pudel Martini Rossot) ja kella viie paiku kohtusime tütarlapsega koodnimega Professor ning suundusime veinlema. Ülejäänud õhtu möödus teiste klientide eemalepeletamise (no kui me kolmekesi ikka lõkerdama hakkame...), lendavate makaronide ning muu põnevaga. Sealjuures suutsime Clazz'i meie selleõhtusest veinist (Spier Classic Pinotage 2004) tühjaks juua, nii et viimase pudeli pidime juba mingit minu jaoks täiesti tundmatut hispaanlast võtma, mis aga maitses vägagi hea. Nime ei mäleta, lõppude lõpuks oli see ju viimane pudel.*
Esmaspäev - veerand viiest kuueni unetus, siis veidi libisevaid seiklusi Tallinna tänavatel ning järgnesid igavad tunnid viimseni täis transpordivahendis. Ja oligi aeg maanduda tavarutiini. Tänase päeva aktiva-poolele saab kanda millalgi vahepeal mu heki alla tekkinud tühja Asuniku-pudeli ning alati hariva ja muheda vestluse ühe linnavolinikust härrasmehega.
---
*edit: provokatsioonidele alludes uurisin ma selle hispaanlase nime ikkagi välja, selleks oli Conde de Siruela Barrica 2004.
14 märts 2008
Dollari mikroskoopiline väärtus
Lahe. Maailma esivaluuta on saavutanud uue põhja ning kukkunud meie toredates pankades alla 10 krooni. Ootame põnevusega uusi teateid selle kohta, et nimetatud põhi on tegelikult valepõhi ja suund allapoole jätkub. Igatahes on kaheksa aastat taimeriigi esindajaid suutnud USA au ja uhkuse pea poole võrra odavamaks teha (näiteks 26. oktoobril 2000 oli Eesti Panga kurss 18.85 krooni dollari eest ning okei, päris kõike ei saa vist küll ka parima tahtmise juures Bushi kaela ajada aga suurt osa jamast küll) ning kui see kunagi (näiteks Jõuluks) viie kroonini jõuab, siis hakkame lombi tagant massiliselt kaupu ostma.
(Selgituseks. Arvestades, et mul on mõningane huvi dollari võimalikult kõrge kursi vastu, siis oli see siin sapine iroonia. Tänan tähelepanu eest!)
13 märts 2008
Marillioni 15. album sai nime
Bändi eilne board meeting otsustas siis lõpuks ära nende järjekorras viieteistkümnenda stuudioalbumi nime ja selleks sai "Happiness is the road". Teatavasti on tegemist duubelalbumiga ning see tähendas, et mehed pidid veidi veel pead murdma ning selle tulemusena on nüüdseks siis ka teada, et esimene CD kannab alapealkirja "Essence" ning teine ketas tituleeriti lisaks veel nimega "The hard shoulder".
Album ilmub eeldatavasti tänavu septembris ning sellele saab endiselt teha ka ettetellimusi (periood, mil varajaste ettetellijate vahel loositi välja ihaldusväärseid auhindu, lõppes küll paraku eelmise kuu viimase päevaga), lähemalt vaata kõige selle kohta nende ametlikult kodulehelt:
http://www.marillion.com/preorder/index.htm.
Neile, kes ei usu, et mehed ka veerand sajandit peale geniaalse esimese plaadi ilmumist suurepärast muusikat teha suudavad, olgu siin seni viimase albumi nimilugu möödunudaastase tuuri Londoni kontserdilt: Marillion ja nende "Somewhere else"
12 märts 2008
Täitsa asjatu kapist välja tulek
Tänasest Delfis kommenteeris üks vaimukas tegelane uudist Austraaliast pärit näitleja Jaason Simmons'i coming out'ist:
"mina ka tulin ükspäev kapist välja, ja olin ikka hetero... mõttetu käik kappi oli :("
Siit moraal: Vahet pole, oled sa kapis või kapist väljas, ikka oled seesama isik, kes sa just parajasti oled. Aga milleks siis pimedas kapinurgas istuda kui väljas on kõvasti mõnusam? ;)