Disorderlies (1987)

Disorderlies
Lavastaja: Michael Schultz
1987
http://imdb.com/title/tt0092897/

On üks kummaline kuju, kelle hasartmänguvõlad ulatuvad otsapidi juba kosmosesse ning kes kuidagi ei jõua ära oodata oma übersupermegarikka onu surma. Niisiis otsustab ta seda pisut kiirendada ning algatuseks vallandab oma tööd suure kohusetundega tegevad põetajad ning palkab teises Ameerika otsas asuvast vanadekodust nende asemele kolm kõigi aegade kõige hullemat noormeest, kes olid oma eelmisest kohast pideva tortide söömise eest just kinga saanud.

Vahepala. See tortide lugu oli nii nunnu, sest kui ma kunagi eelmisel aastatuhandel olin suutnud end meie suurt ja laia kodumaad teenides lõpuks soojale kohale toidulattu nihverdada, siis sai ka minu komistuskiviks kaks kreemitorti, mis minu teada olid sõdurite pühadeaegsest õhtusöögist lihtsalt üle jäänud ning kippusid vägisi käest ära minema. Ma mõtlesin, et miks heal kraamil lasta raisku minna ja nii me need kahe teise eesti kutiga ühel kenal õhtul ka pintsli pistsime. Siis aga selgus, et laoülemaks olnud prappor oli need lihtlabaselt sõdurite tagant tuuri pannud ning need olid mõeldud ta tütre sünnipäevatortideks. (Omaette lugu on, et miks ta tütreke just hapnemise piiril olevaid torte oma sünnipäeval pakkuma peab.) Nii ta seal siis hambaid kiristas, sest ega ta ju seda juhtumit ei saanud suure kella külge panna, küll aga puksiti mind laost veidi hiljem minema, tuues põhjenduseks puudujäägi rosinate laoseisus. Noh, peale paari peotäie seal minu käed küll mängus ei olnud aga ta ise müüs neid (ja palju muudki, sest 1988. aasta sügisel oli isegi NA lennuväes enamik kraami defitsiit) seal hõlma alt küll lenduriteköögi kokkadele ja kindlasti ka kõigile teistele, kes temaga suhteid olid osanud tekitada. Niipalju siis sest tortide vahepalast.

Kolme peale kokku oma 450 kilogrammi kaaluvad noormehed (ma ütlen, NII suurt tagumikku - ja veel meesterahva tagumikku - nagu Darren Robinsoni, kes 1995.a. 28-aastaselt varakult surres kaalus muljetavaldavad 204 kilo, oma, pole ei enne ega varem Hollywoodi filmides näidatud) osutusid tõepoolest lootusetult kohmakateks aga sellest hoolimata ei kippunud asjad sugugi minema rahahädas vennapoja plaanide järgi ning kõigile ootamatult hakkas vanahärra hoopis paranema. Mis tähendas, et kasutusele tuli võtta radikaalsemad abinõud.

Tegemist peaks olema esimese filmiga, mis tehtud ühe räpipundi (The Fat Boys - õnneks nad filmis väga palju ei "laula") karjääri toetamiseks ja kui kohutav stsenaarium ning kahemõõtmelised naljad kõrvale jätta, siis ei jäägi palju muud üle. Samuti topiti filmi sisse ka "paha, kurikaval ja stiilne gay-lilleke" vs. "veidi lihtsameelne ja paks aga heasüdamlik hetero" vastandamist aga see kõik on ilmumisajale tüüpiliselt nii sordiini all peidetud, et tänapäevaselt avatud filmikeelega harjunud vaataja ei pruugi neist vihjetest enam arugi saada. Aga mis on kõige selle juures kummaline, on asjaolu, et ühel öösel, peale tundidepikkust istumist arvuti taga, oli seda farssi täiesti lõbus üle aastate taas vaadata.

6/10