10 aprill 2007

Karl Ristikivist ja Aarne Rubenist

Tänane Delfi tõi taaskord lugejate ette juba iidvana teema Karl Ristikivist ja tema oletatavast romantilisemast poolest. Artikkel on aga üksjagu desinformeeriv, sest kindel on kasvõi juba see, et kirjanikuhärra inimsuhetest gay-võtmes rääkimine ei alanud kindlasti mitte paari-kolme aasta eest nagu oma arvamusloos "Poisile tüdruk, tüdrukule poiss!" Aarne Ruben muljet üritab jätta.

Mida me siis Rubeni halast teada saime? Et ta kirjutas Parikasele ja ei saanud sealt Pilvre/Liivranna spekulatsioonile vettpidavaid tõendeid? Tore ju aga mida see peaks peale selle, et Harry Liivrand väidetavalt udu ajas, tõestama? Rubeni pakutud variant Ristikivist kui ajapuudusest tingitult oma seksuaalsust mahasurunud naistemehest on küll teoreetiliselt ju samuti võimalik aga selle toetuseks on tunduvalt vähem (et mitte öelda, neid lihtsalt pole) tõendeid kui vastupidiseks.

Nii on fakt, et veel enne emigreerumist oli Ristikivi Eestis noore õpetajana ametis olles väga kiindunud endast vaid mõned aastad nooremasse meessoost õpilasse ja see suhe kestis peale vahepealset sõjakeerise tingitud katkestust hiljem ka Rootsis edasi. Sellest on ta ise üsna otse kirjutanud ja samuti on säilinud üksikuid fragmente meeste toonasest kirjavahetusest. Kas see ikka oli nii romantiline kui see Karli kurbi ridu lugedes tundub ja kas see kunagi platoonilisest ka enamaks muutus, seda ei saa me tõenäoliselt kunagi teada.

Ristikivi iga-aastased reisid Vahemeremaadesse viisid ta samadele radadele kuhu suundusid tookord ka sajad tuhanded homod kogu Euroopast. Tõsi, samadel marsruutidel liikusid ka igati ontlikud heteropered, nii et ka siit ei saa midagi kindlat järeldada. Aga tekib ikkagi õigustatud kahtlus, et kas ta käis Itaalias seepärast, et koguda materjali oma raamatute jaoks või toimub osade ta romaanide tegevus Itaalias seepärast, et ta lihtsalt oli juba sealse eluga tänu oma külaskäikudele kuumavereliste ja (eriti peale mõningase rahasumma omaniku vahetamist) vabameelsete italiano'de juurde kursis? Kumb on põhjus ja kumb on tagajärg?

Fakt on ka see, et juba mitukümmend aastat enne Barbi Pilvre artiklit ilmus välis-eesti ajakirjanduses (ma ei suutnud oma väljalõikeid üles leida aga kas midagi sellist ei ilmunud isegi väga prestiižses "Manas"?) nupukesi, mis spekuleerisid Ristikivi suhete üle meestega? Ometigi ei tekitanud need juba tema eluajal ilmunud jutud kirjanikuhärras kuuldavasti mingit tahtmist neid ümber lükkama asuma, ka pole ma kuulnud, et ta oleks kedagi enda laimamises süüdistanud. Millest siis selline ignorantsus nii delikaatsel teemal?

Muide, seesama Ruben ei vaevunud millegipärast Jaan Kaplinskiga kontakteeruma, ometi kirjutas Pilvre sellessamas ammuses artiklis ka seda, mida Liivranna väitel olevat Kaplinski Ristikivi kohta öelnud. Või äkki kontakt siiski toimus aga Kaplinski vastus ei sobinud pilti?

Tegelikult peaks täna veel üks inimene elus olema, kes oskaks soovi korral vähemalt Ristikivi Eesti-perioodi ja ta toonaseid suhteid valgustada. Aga niipalju kui mina tean, paneb see auväärses eas ja muidu jutukas kodanik alati suu klõpsti kinni kui jutt kuidagimoodigi peaks minema Ristikivi seksuaalsuse peale. Nüüd ma küsin, miks üks vanamoodsa kasvatusega inimene peaks varjama kellegi romantilisemat laadi suhteid kui need toimusid vastassooga? Mis on see, mis sunnib teda esitatud küsimusi ignoreerima? Ja samamoodi ei ole nimetatud persoon kordagi ümber lükanud ka ta kuuldes esitatud spekulatsioone oma noorpõlvetuttava homoseksuaalsusest, ta lihtsalt ignoreerib seda teemat. Miks? Kui selle suitsu taga ikka mingit tuld ei oleks, siis miks ikkagi see kangekaelne vaikimine?

Muidugi võib ka siin olla põhjuseid palju aga kahtlemata on üks võimalus see, et tegu oli "armastusega, mis ei söanda öelda oma nime", nagu sel ajal oli mõnel pool kombeks öelda.

Rubeni ainus tõendusmaterjal paistab olevat üks rida 17-aastase noormehe päevikust mis aga ei tõesta paraku samuti midagi. "Ses Ristikivi päevikus on väiksema käekirjaga juurde kirjutatud, keda siis keegi leidma peab. Tema peab leidma “jumaliku neiukese” (Temakese) ja vastupidi. Poisile tüdruk, tüdrukule poiss. See on meie kirjandusklassiku Ristikivi soovitus, mille kaja peaks ulatuma aastakümnetesse ja -sadadesse, et eesti kultuur ei hääbuks."

Hmm. Rubeni kommentaar kõlab küll väga vaba tõlgendusena aga olgu. Ma küsin hoopis, et miks peaks üks heteroseksuaalne noormees oma päevikus rõhutama asjaolu, et ta peab leidma oma "jumaliku neiukese"? Ah et sel ajal oli kombeks niimoodi oma salmikutes ja päevaraamatutes õhata? Võimalik muidugi aga samavõrra on võimalik ka see, et see oli meeleheitlik karjatus kui tulevane kirjanik tundis endas oma õuduseks tärkamas tundeid teiste poiste vastu ja kui ta avastas, et tüdrukud jätavad ta ükskõikseks. Ta peab (minu rõhutused) leidma neiukese kuna kõigil teistel, keda ta tundis, paistis see ju niimoodi olevat. Ja see sisemine traagika, sotsiaalne surve ning hilisemad õnnetud armumised kujundasidki lõpuks välja selle kummaliselt erakliku geeniuse, kes suunas oma kired pompöössesse kirjandusloomingusse. Mitte naistest loobumine ei olnud ohver, mille Ristikivi tõi oma loomingu nimel (nagu väidab Ruben), vaid ta romaanid said kanaliks, kuhu kirjanik suunas oma kired. Need kired, mida ta lihas ja luus ei osanud/julgenud/tahtnud realiseerida, see armastus, mis ei julenud öelda oma nime. Niisiis ma küsin, et miks see kõik ei võinud hoopis niimoodi olla?

Tõsi, kirjanik Ristikivi loomingu seisukohalt pole erilist vahet, kas autor oli homo või mitte, ta kirjutised on sellest tavapäraselt vulgaarseks peetavast seksuaalsuse-tasandist niikuinii mitu astet kõrgemal. Ma ei tea, kas Ristikivi oli homo või mitte, olemasolevad faktid näitavad siiski selles suunas, et pigem võis olla küll. Aga nii nagu Aarne Ruben teeb kui ta algul süüdistab Ristikivi võimalikust homoseksuaalsusest rääkijaid mitmetes pattudes ning nõuab neilt ümberlükkamatuid tõendeid oma arvamuse tõestamiseks ja samas paneb ise sisuliselt ilma igasuguse faktilise allikmaterjalita püsti omaenda spekulatiivse teooria, ignoreerib selle vasturääkivusi ning väidab, et see on ainuõige ainult seetõttu, et vastupidine talle ei paista meeldivat... Ma palun mind lahkelt vabandada aga see tundub juba natuke liiga hüsteeriline. :)
____________________________

P.S. Ja siis on muidugi samal teemal olemas veel eriti pöörane spekulatsioon, mis ilmus 1999. aastal Eesti Ekspressis (viidatud leheküljel kõige viimane lugu). Tõeline delirium tremens! :D

edit: Ja veel üks artikkel samal teemal, mille kaasa mulle lahkesti välja otsis: Tõnu Õnnepalu : "Karl Ristikivi polnud gay!"

2 kommentaari:

Tiiu ütles ...

pedofiil nagu Liiv?
või hoopis salapoeg!?

ancientboy ütles ...

Ei üks ega teine. Kui me räägime sellest õpetaja-õpilase suhtest, siis isa ja poja jaoks oli nende vanusevahe kahtlemata liiga väike ning ka pedofiiliaga polnud kindlasti tegemist kuna selle oletatava suhte noorem osapool oli mu mäletamist mööda gümnasist ja tollal kuskil 18-aasta ringis. Ristikivi ise oli sel ajal aga oma kahekümnendates eluaastates.