Amazon Kindle - e-raamatu uus tulemine?

Kuulutas siis maailma suurim kauplus mõne päeva eest välja uue tehnoloogilise vidina, mille kallal nad aastaid tööd olid teinud: Amazon Kindle. Tänaseks päevaks on väidetavasti ootamatult suure nõudluse tõttu revolutsiooniline toode otsas (seda, mitu seadet nad viie ja poole tunniga maha müüsid, pole nad avaldanud) ning tehased vuhivad ööd ja päevad uusi juurde teha. Kui see muidugi ei ole kunstlikult tekitatud defitsiit, et seda oma reklaamikampaanias ära kasutada.

Sisuliselt on tegu järjekordse, seekord siis 399 dollarit maksva e-raamatu terminaliga. Paljude varasemate katsetustega võrreldes on uudsed peamiselt kaks asja: kuuetollise diagonaaliga (600x800 pikselit) halltoonides ekraanil niinimetatud elektroonilise tindi kasutamine (mis tähendab, et seadme ekraan - millel pealegi pole ka taustavalgustust - tundub silmadele väidetavalt nii paberi moodi kui üldse võimalik) ja ehk suurim trump võimalus kasutada seadet "igal pool". Ja sealjuures mitte ainult lugemiseks, vaid ka amazoni spetsiaalsest poest raamatute ostmiseks. Ostmine iseenesest on muidugi tehtud ülilihtsaks ja amazoni asutaja väitel oli nende eesmärk tekitada raamatu ja ajakirjanduse lugemises samasugune revolutsioon nagu iPod tegi muusikakuulamises.

Amazon alustas kunagi seda projekti kui üle wifi-võrgu nende serveritega ühenduva seadme loomist, läks aga wifi puuduste tõttu üle uuemale tehnoloogiale, mida "kasutavad enim arenenud tehnoloogiaga mobiiltelefonid." Mis võrk see siis täpselt on, ma ei saanudki aru (loe: ma lihtsalt ei tea, mis peitub lühendi EVDO taga :) ). Igatahes kindel on see, et mingeid lisaseadmeid (sealhulgas arvutit) ei ole Kindle'i kõrvale vaja. Ma olen küll natuke skeptiline selle "igal pool" reklaami peale. Kui see ehk kehtibki USA-s, siis ma tõsiselt kahtlen, et sama masina maailmarändurist omanik saaks näiteks Eestis amazoni poega kontakti ja päris kindlasti ei õnnestu see tal kusagil Amazonase džunglis või Gobi kõrbes, kuhu ei levi kuuldavasti korralikult satelliitsidegi.

Pluss on see, et amazonist Kindle'ga e-raamatu ostja maksab ainult raamatu eest ($9.99 või vähem) ega pea muretsema mingite täiendavate sidetasude või kuumaksude pärast. Kõige selle eest hoolitseb amazon ja lisaks lubab ta, et raamat on peale ostu sooritamist umbes minutiga ostja seadmes. Ka jääb juba ostetud raamat tagavarakoopiana hoiule amazoni serverisse, nii et sel ebatõenäolisel juhul kui seadmega midagi juhtuma peaks, saab sealt selle uuesti masinasse tõmmata. Enne ostu on võimalik suure enamusega valikust ka veidi lähemalt tutvuda, lugedes mõned leheküljed raamatu algusest tasuta. Vähem kui 300 grammi kaaluva masina mälu (kuhu muidu mahub "umbes 200 raamatut" ehk siis 256 MB) on võimalik SD-mälukaartidega laiendada ning aku kestvuseks lubatakse "päevi, mille vältel saate lugeda tuhandeid lehekülgi".

Hetkel on Kindle valikus 88 tuhat raamatut (sealhulgas pea kõik New York Times'i bestsellerite edetabelisse kuuluvad teosed) pluss ajalehed, ajakirjad ja hoolikalt valitud blogid aga arvestades amazoni potentsiaali, suureneb see valik Kindle'i pisimagi edu puhul kindlalt ja kiirelt.

Amazoni tiim on suutnud oma uut toodet reklaamima meelitada väga nutikalt valitud seltskonna, alates Neil Gaiman'ist ja lõpetades nobelisti Toni Morrison'iga ning kõik need kirjandusmaailma raskekaallased laulavad uuele imevidinale ühel häälel loomulikult ainult hosiannat. Mind paneb peale kümnete reklaamklippide ja asjaosaliste intervjuude ära vaatamist mõtlema aga hoopis see asi, et kuigi reklaamikära on massiivne, keskendub see just neile veidi kahtlase väärtusega nüanssidele: seadme kasutamise lihtsus ja "kasuta kõikjal!"-funktsioon, millest esimene on alati väga subjektiivne hinnang ning viimane jälle minu veendumust mööda veel pealegi eksitav reklaam. Sellest aga, kuidas nad kavatsevad murda inimeste harjumust hoida käes just koodeksikujulist, füüsilist raamatut (mis minu meelest on siiani - ja ka edaspidi - suurimaks takistuseks e-raamatu levikul), ei räägi nad targu kusagil.

Tulles korraks tagasi iPod'iga paralleeli tõmbamise juurde, siis iPod ei muutnud muusikakuulamise harjumust. Kõrvaklappidega on muusikat kuulatud aastakümneid, samuti oli iPod'i tuleku ajaks muusika olnud ka taskusse pistetav juba pea kolmkümmend aastat (Sony Walkman tuli turule 1979 aga tegelikult leiutati taskumõõtu kaasaskantav kassettmagnetofon juba 1972. aastal), koodeksikujuline raamat on aga oluliselt pikema traditsiooniga toode.

Miks mulle endale väga ei meeldi mõte e-raamatust? Esiteks ei ole füüsilist "asja". Muusika puhul häirib see mind veidi vähem aga isegi siis eelistan ma "päris" plaati omada. "Päris" asja tarbimises on mingi seletamatu võlu. Lisaks veel asjaolu, et muusikat saab kuulata ka muude tegemiste taustaks, lugemine on tunduvalt nõudlikum tegevus.

Kui ma ostan raamatu ja see mulle ei meeldi, siis on mul alati võimalik see hiljem maha müüa. Kui õnneks läheb ning tegu juhtub olema veel ajas väärtust koguva eksemplariga (hiljem popiks muutuva autori väikesetiraažiline esitrükk vms), siis saab seda vaadelda ka hea investeeringuna.

Raamatukogud, mis on ühtmoodi populaarsed nii meil kui ka Ameerikas, ei saa praeguses seisus minu arusaamist mööda autorikaitse all olevaid elektroonilisi raamatuid muud moodi oma lugejatele esitleda kui vaid raamatukogu hoones kohapeal. Koju laenutamine pole ka Kindle puhul mõeldav.

"Päris" raamatute puhul ma võin minna antikvariaati minna ilma kindla soovita ning vaadata, mis näppu hakkab, sirvida seda näppuhakanut kõikjalt (mitte ainult avalehti nagu e-raamatu puhul) ning teha oma ostuotsus kasvõi kaanepildi järgi. Kõike seda ei juhtu e-raamatu puhul aga kunagi, vähe sellest, Kindle puhul on mulle jäänud mulje, et seda ei saagi muudmoodi lugeda kui ainult sellest seadmest. Ehk kui ma tahan raamatut sõbrale laenata (asi, mida konkreetselt mina küll reeglina ei tee aga paljud teevad), siis Kindle puhul peaksin ma talle andma selle koos oma masinaga. Kindlasti tulevad varsti ka mingid kräkkijad, kes selle probleemi lahendavad aga seaduslikust vaatevinklist vaadates tundub see nii olevat.

E-raamatu plussideks on muidugi eelkõige tohutu ruumi kokkuhoid, vähem tolmu majapidamises ja tõesti ka võimalus võtta vajalikke tekste vähese vaevaga endaga kõikjale kaasa (väidetavalt peaks olema võimalik ka omaenda loodud dokumente Kindle'sse laadida kui need teatud e-maili aadressile saata), samas saaks arvuti olemasolul (ja odavama otsa korralik sülearvuti maksab USA-s juba vähem kui Kindle) seda viimast teha ka mälupulkade, -kaartide või kaasaskantavate kõvaketastega. Samuti on ka kõige kesisema riistvaraga arvutiga võimalik kaasa võtta kordades rohkem lugemist.

Nii et amazoni poolt palgatud Kindle reklaaminägude entusiasmi selle seadme fenomenaalsest edust ma ei julgeks tänasel päeval küll jagada. Kindlasti leiab see palju tänulikke kasutajaid nagu uued tehnoloogiavidinad ikka aga inimkonna suhtumist paberile trükitud koodeksisse kui artefakti, see muuta ei suuda.