Vana hea Martin Helme ja homoabielude teema

Üleeilne, 9. septembri "Kolmeraudne". TV3 stuudios on saatejuhi Mihkel Raua juhtimisel arutlemas kaks meest: jurist Reimo Mets ja konservatiivsest rahvuslasest kunagine ebaõnnestunud kohvikupidaja Martin Helme. Teemaks homoabielud.

Kuna saataeg on piiratud, algab debatt kohe tempokate süüdistustega, kus tänuväärselt universaalse vaenlase leidnud Helme süüdistab soojenduseks homosid selles, et nood olevat süüdi asjaolus, et Eesti Vabariigis sünnib 59% lastest väljaspool abielu. See olevat otsene "homopropaganda" tulemus, mis lõhkuvat "tuhandeid aastaid vana, traditsioonilist peremudelit". Mis iganes see viimane siis ka ei oleks.

Teine süüdistus tuleb sellele absurdsusele kohe otsa, nimelt põrutab Helme, et Reimo lahmivat. Võimalik (on tõsi, et herr Mets oleks võinud tunduvalt tõsisemalt eeltööd teha ja Helme mulale vastuväiteid esitades neid konkreetsete faktidega toetada), samas on see taas klassikaline silmast välja turritava pinnu ja palgi lugu.

Selle numbri (59%) avaldas paar päeva varem Eurostat ning seda refereeris põgusalt ka meie meedia, nt. kasvõi Delfi. Refereeringust palju huvitavam on aga vaadata kogu tabelit, mida praegusel hetkel saab siit PDF-failina alla laadida.

Mida see tabel meile siis näitab? Esiteks on andmed pärit 2008. a. statistikast.

Selgituseks peab osutama, et see on umbes 3-4 aastat pärast seda, kui vähegi laiem avalik debatt homoteemadel Eestis üldse algas (2004. a. suvel toimus Tallinnas esimene Pride, sama aasta sügisel avati Angel jne; kogu varasem teemakäsitlus jäi üksikute karjatuste tasemele) ning oma osa debati laienemises oli kahtlemata ka selles, et umbes samal ajal toimus "kogu maa internetiseerimine" ja laiemad rahvamassid alles hakkasid avastama veebikommentaariumi kui enda väljaelamiseks sobiliku koha võlusid.

Helme väitis saates raudpoltkindlalt, et just "homoagenda" on süüdi abieluväliste laste nii suures arvus Eestis. Suurde poliitikasse pürgijana ning selles järjekindlalt ebaõnnestununa ei peaks ta ehk oma rahvast alahindama, uskudes, et sisuliselt kolme aastaga on võimalik rahvamassidega niimoodi manipuleerida, et need oma aastatuhandeid vanad traditsioonid nurka viskavad ning dekadentlikult käituma hakkavad. Ehk on just selline usk süüdi ka selles, miks Martin senini oma poliitikaihaluses alati näppe kõrvetanud on, jõudmata suurest trummitagumisest hoolimata kuhugi mujale kui meediarubriiki "Kurioosumid".

Kui nüüd jälle seda tabelit vaadata, siis näeme sealt, et juba aastal 1998 oli Eestis abieluväliselt sündinud laste arv 52,5%, 1990. a. oli see 27,2%, olles isegi siis praeguse EL riikide üks suurimaid. Üldine trend kogu tabelis näitab aga selgelt, et enamasti on vaadeldud kaheksateistkümne aasta jooksul see number pea igal pool kasvanud. Ainuke riik, kus see näitaja on 2008. a. väiksem kui 1990. a., on... üllatus-üllatus... Taani, kus tsiviilpartnerlus (mis Taani seaduste järgi on abieluga praktiliselt võrdne, erinevus on vaid kahes imetillukeses juriidilises nüansis) on olnud seaduslik aastast... taaskord üllatus-üllatus... 1989.

Kui kasutada Martin Helme tervet talupojaloogikat, siis selle näite põhjal võiks väita, et samasooliste kooselu registreerimise lubamine aitas Taanis hoopis kaasa abieluväliste laste sünni vähenemisele. :)

Muidugi ei ole asjad nii lihtsad aga faktiks jääb, et juba aastal 1998, mil Eesti ühiskonnas ei olnud veel mingit debatti homoabielude või partnerlusseaduse üle, sündis rohkem kui pool lastest väljaspool abielu. Kui nüüd Helme ja ta kaasvõitlejad nende faktide valguses endiselt tõsimeeli süüdistavad suures statistikanumbris homosid, siis on nad ilmselt veidi kõva peaga. Ja kui nad teadlikult hämavad, siis tegelevad nad just sellesamase lahmimisega, milles neile nii meeldib teisi süüdistada.

Aga lahmimisest veel. Teine teema, mis põgusalt üles kerkis, oli homoabielud USA-s. Helme väitis, et see tagurlik nähtus eksisteerib USA-s vaid kolmes osariigis: "California, Massachusets ja vist oli veel üks." Tegelikult on seis selline, et samasooliste vahelised abielud on tänase seisuga seaduslikud Connecticutis, District Columbias, Iowas, Massachusetsis, New Hampshires ja Vermontis (see on kuus osariiki), lisaks veel ka Coquille'i indiaanihõimu (elavad traditsiooniliselt Oregon'i lõunarannikul) seadusandluses. Pluss eriolukorras olev California, millest allpool veidi pikemalt.

Tsiviilpartnerlus, mis üksikute eranditega annab paaridele enamasti praktiliselt sama juriidilise kaitse, mis on abielus paaridel, on USA osariikidest täna legaalne Californias, Colorados, Havail, Maine's, New Jerseys, Nevadas, Oregonis, Washingtonis ja Wisconsinis. Ning kolmandaks on registreerimata kooselu puhul teatud seaduslik kaitse samasoolistel paaridel olemas ka Marylandis ja Rhode Islandis. Kokku teeb see ühel või teisel kujul kokku 16 osariiki + DC + üks indiaanihõim.

Selgituseks peab veel mainima, et California on üsna unikaalses staatuses. Nimelt oli seal homoabielude registreerimine legaalne 2008. a. juunist novembrini, siis toimunud referendumil suruti napi häältenamusega (52% poolt, 48% vastu) läbi nn. Proposition 8 (mis tühistas varem lubatud homoabielude registreemise ja mis on padukristlaste poolt omamoodi saavutus, sest Californias on juba ajalooliselt olnud väga tugev toetus samasooliste liitude tunnustamisele, näiteks seitsmekümnendate aastate lõpus tehtud küsitluses pooldas seda sic! kaks kolmandikku sealsest rahvast), sellele järgnes tänavu augustis peale kaheksa kuud kestnud kohtuprotsessi piirkonnakohtu otsus, et selline tulemus on vastuolus USA konstitutsiooniga ning seega õigustühine ja hetkeseis on selline, et kohtu otsuse täitmine on peatatud kuni detsembris toimuva uue istungini. Suurema huvi korral guugeldage kohtuprotsessi Kristin M. Perry v. Arnold Schwarzenegger .

Muide, kõik kuni 5. novembrini 2008. a. sõlmitud homoabielud on Californias jätkuvalt kehtivad, samuti tunnustab osariik ka teistes osariikides kuni selle päevani sõlmitud samasooliste abielusi abieludena. Hiljem sõlmitud samasooliste abielud on hetkeseisuga sääl tunnustatavad kui registreeritud partnerlus (Domestic partnership).

Veel üks Martin Helme väide oli, et igal pool USA-s, kus samasooliste abielu on legaalne, on see läbi surutud referendumitel oma tahet avaldanud rahva soovide vastaselt kohtu jõuga. Ja pole enam üllatav, et seegi on järjekordne vale.

Üheski osariigis, kus homoabielud hetkel kehtivad, ei ole kunagi ses küsimuses referendumit korraldatud (California on erandlik nähtus), küll on korduvalt tehtud laiapõhjalisi küsitlusi, mis ühe erandiga (Iowa) kinnitavad valijate enamiku toetust seadusandjate tegevusele ses vallas. Näiteks Connecticutis toetas 56% vastanutest osariigi senati tegevust ja 37% olid sellele vastu, New Hampshire's eelmisel aastal tehtud küsitluses toetas homoabielusid 55 protsenti ja vastustas 39 protsenti.

Ainus erand selges trendis, et homoabielude pooldajaid on rohkem kui pool küsitletutest, on Iowa, kus viimatine küsitlus näitas toetusprotsendiks 44, samal ajal leidsid aga rohkem kui 60 protsenti iowalastest, et nüüd, mil samasooliste abielud on seaduslikud, poleks osariigi seadusandjatel enam vaja selle teemaga tegeleda ning abielu oponentide katsed praegust status quo'd muuta pole mõistlikud. Ning tervelt 92% Iowa osariigi elanikest leidis, et "gei- ja lesbipaaridele abieluõiguste andmine ei ole kuidagi nende [küsitlusel vastajate] elu muutnud." Niipalju siis Helme soigumisest teemal "lõhutud traditsiooniline peremudel".

Enne saatelõigu lõppu jõudsid mehed natuke targutada veel ka teemal "võimude lahususe printsiip ja kohtuvõim kui üks demokraatia alustalasid" ning see, kuidas Helme teatas Reimole kurvalt otsa vaadates, et olukord, kus kohus otsustab teistmoodi kui talle meeldiks, ei ole enam demokraatia, oli juba lausa halenaljakas.