Bob Allen - järjekordne konservatiivne kapihomo

Veidi aega tagasi jõudis avalikkuse ette järjekordne lugu briljantse pereelu võltsfassaadi taha peituvast tulihingelisest "konservatiivsete väärtuste" esindajast, kapihomost Bob Allen'ist. Florida osariigi vabariiklasest poliitik tegi juuli keskel "George Michael'it" ehk siis jäi ühes Titusville'i avalikus tualetis vahele erariides politseinikule raha ja oraalseksi pakkumisega. 48-aastane mees arreteeriti ning lasti vabaks alles pärast kautsjoni ära maksmist.

Salvestatud ülekuulamisel väitis abielus ja ühe tütre isa Allen, et teda meelitati seksiostu pakkuma. "Ma polnud seal kindlasti mitte selleks, et kellegagi seksida ja kindlasti polnud ma seal selleks, et seksi eest kellegile raha pakkuda," tsiteeris teda meedia. Tema sõnul olevat lugu olnud niimoodi, et "seal oli see üsna kogukas must kutt ja ümberringi pargis polnud samuti kedagi peale mustanahaliste meeste" ning Allen ütles, et ta kartis vägivalda.

Mehe kinnipidanud politsei jutt on natuke teine. Titusville'i ohvitser rääkis ajakirjandusele, et nad olid ümbruskonnas uurimas üht teist kuritegu kui nad märkasid ühte veidi kasimata välimusega meest kolm korda järjest pargis asuvasse avalikku tualetti sisenemast ning uuesti väljumast. Politsei otsustas asja uurima saata ohvitser Danny Kavanaugh.

Oma tunnistuses ütleb Kavanaugh, et ta kuivatas parajasti käsi kui Allen kiikas mitu korda ruumi sisse ning siis ühines Kavanaugh'ga. "See on avalik paik, kas pole?" tsiteeris politseinik Allen'it, kes seejärel pakkus ohvitserile välja, et "läheme üle silla, seal on rahulikum".

Kui Allen patrullautosse topiti, küsis ta tunnistuse kohaselt veel, et "kas sellest oleks abi", et ta on osariigi tipp-poliitik. Politsei vastus oli "Ei."

President Bushi parteisse kuuluv Bob Allen on varem korduvalt hakkama saanud geide ja lesbide õigusi piiravate seaduste läbisurumise katsetega, hääletades truu parteisõdurina vabariiklaste poliitilist joont mööda (näiteks 2001. aastal oli ta üks 21-st saadikust, kes toetas kuberner Jeb Bush'i sõda osariigis geidele laste adopteerimise keelustamise teemal) ning tänavu kevadel isegi spondeerides isiklikult vähemalt ühte diskrimineerivat seaduseelnõu.
---
(Jah, tõesti jääb vahel selline mulje, et vähemalt osa neist konservatiividest on ilmselgelt seestunud ning ei tea ise kah, et Saatan on nende üle võimust võtnud... /iroonia off)

Provokatsioonile allumine ehk Rooma impeeriumi langus

Jah, oponentide rõõmuks lasin end jälle provotseerida. Lugu sai alguse TMS-is avaldatud kirjutisest Samasooliste partnerlusseadus on Saatanast, mille kommentaariumi ma poollõõpimisi kirjutasin:

"Ah et õppigem ajaloost? Noh, lähiajaloost on meil teada ka üks suur ja võimas riik, kus "pederastia" ning igasugune "homopropaganda" oli seadusega keelatud ning me peaksime vist kõik mäletama, mis sellest "kõikide rahvaste kodumaast" vaid veidi rohkem kui poole sajandiga (alates homoseksuaalsuse kriminaliseerimisest) sai :)"

Selle peale aktiveerus Tõnu Kalvet:

Ancientboy-le: igas halvas on midagi head. LÄBINISTI halba riigikorda pole olemas. Ja on TÄIESTI KINDEL, et see "suur ja võimas riik" lagunes HOOPIS TEISEL PÕHJUSEL kui homoseksuaalsuse kuritegelikuks kuulutamise tõttu.

mille peale mina jällegi vastasin niimoodi:

Tõnu Kalvetile: Ja samamoodi on TÄIESTI KINDEL, et ka Andrese poolt hirmuks toodud Rooma riigiusu muutumine ning hilisem impeeriumi lagunemine sai teoks HOOPIS TEISTEL PÕHJUSTEL kui artiklis vihjatud. Dekadents, kui sel üldse mingit mõju oli, oli neist vähim. Ja mis halvas olevasse heasse puutub, no Jumala eest, eks otsige siis see hea sellest, mida te halvaks peate, üles. :)

Sellele tuli juba kaks vastureaktsiooni:

ajaloolane:
Nõukogude Liit lagunes majanduslikel põhjustel, mis ei olnud seotud homodega. Rooma kristianiseerus demograafilistel põhjustel, mis olid seotud homodega.

Martin
Muide, Vana-Rooma riik lagunes just dekadentsi tõttu. Seesmise roiskumise ja allakäigu tõttu. Riigi kriis saabus, kui lodevad ja pervertidest keisrid oma võimu kindlustamiseks hakkasid rahva toetust ostma lõbustustega. lõbustused läksid aga aina ropumaks ja labasemaks, moraal langes enneolematule tasemetele, lokkas prostitutsioon, abort ja lahutused muutusid üldlevinuks, lokkas ringi aelemine ning sellega kaasas käivad suguhaigused.

traditsioonilise perekonna lagunemisega saabus demograafiline kriis ning vajadus võtta riiki vastu barbareid (immigrante). tulemuseks oli armee võitlusvõime langus ja soovimatus sõdida barbarite armeedega, mis sundis riiki tegema järjest suuremaid järeleandmisi välisvaenlasele. see nõrgestas aga riiki veelgi rohkem. Kõige selle taustal tundsid tavalised inimesed lootusetust ja mure tuleviku pärast, mis väljendus sisemigratsioonis ja veelgi suurenevas demograafilises kriisis.

Lõpuks oli ainus moraalselt kindel ja praktiliselt teovõimeline organisatsioon kristlik kirik ja kristlikud kogudused, kus liikmed üksteise eest hoolitsesid.

Kui nüüd seda pilti tänapäevaga võrrelda, siis sarnasused on hämmastavalt suured. Ainult ühe suure vahega - kristlik kogukond ja kirik ei ole moraalselt kindel ja praktikas teovõimeline. aastakümneid vasakpoolset sekulaarradikaalset lõhkumustööd on oma tulemuse andnud.

seetõttu on meie (Euroopa) olukord võrreldes Vana-Roomaga veel tükk maad troostitum.

Niipalju siis eelloost.

Eks see Rooma riigi kokkukukkumine on muidugi üks ajaloolaste lemmikteemasid ja kindel on vaid see, et keegi ei ole milleski väga kindel. Isegi impeeriumi lagunemise ajas pole suudetud kokku leppida ning väljapakutud daatumid kõiguvad Hadrianopolise lahingust (378 m.a.j.) pea üksteist sajandit hilisema Konstantinoopoli languseni 1453. aastal. No hää küll, enamasti mainitakse ses kontekstis siiski Romulus Augustuse ümber toimunud sündmusi 476. aastal.

Põhjuste kohta on tõsiseltvõetavaid teooriaid täna ehk paarikümne ringis, Vegetius'est Goldsworthy'ni ja neid hüpoteese võib igaüks tarkadest raamatutest või kasvõi internetist lugeda. Erinevalt Martinist (Helmest?) enamus uurijaid siiski dekadentsist ei räägi, paaril juhul küll mööndakse lisaks muudele teguritele ka inimfaktori võimalikku rolli ning näiteks 18. sajandi tuntud ajaloolane Edward Gibbon rõhutas muuhulgas ka just kristluse osa selles languses. Surmajärgset paradiisi jutlustav kristlus ei pakkunud tema arvates just erilist stiimulit siinses elus riiki tungivate barbarite vastu võitlusesse astuda. Kristlikele roomlastele oli ühesõnaga oma maapealse riigi saatus ükskõik, sest neid ootas peale surma niikuinii ees uus ja uhke aujärg taevaste vägede seas.

Enamus ajaloolasi on ometigi enam-vähem ühel meelel selles küsimuses, et väga oluline osa impeeriumi kollapsil oli selle suurusel ning kujunenud majanduslikul situatsioonil. Roomal lihtsalt puudus adekvaatne ülevaade kaugemates provintsides toimuvast, ka ei olnud keskusel usaldusväärseid vahelülisid nende piirkondade haldamiseks ning edasiseks laiendamiseks. Lisaks veel pidevast võimuvõitlusest kurnatud ning lihtsalt nõrgad kroonitud isikud, kes ei suutnud omaenda lähikondagi kontrollida, rääkimata siis kasvõi riigikassa täitumisel silma peal hoidmisest. Õieti polegi seal kristianiseerumis-eelses Roomas peale Hadrianust - okei, ehk ka Marcus Aureliust (kes aga mõlemad valitsesid muide väga edukalt hulk aega PÄRAST traditsiooniliselt "lodevateks ja pervertideks" peetavatest imperaatoritest nagu Caligula või iseenesest tugev aga oma aega sobimatu valitseja Nero) - tõsiseltvõetavat keisrit olnud. Toonases situatsioonis muutus riik lihtsalt juhitamatuks ja kukkus omaenese raskuse all lihtsalt kokku. Täpselt sama, mis juhtus ka N.Liiduga. Nii et eelkõige lagunes ka Rooma riik majanduslikel põhjustel, mis, nagu ajaloolane ka eespool kenasti juba mainis, ei ole kuidagi seotud homodega.

Mis praegusesse islami pealetungi puutub (just seda analoogiat peab Andres oma artiklis silmas, kui ta kirjutab ristiusu levimisest Vana-Roomas), siis toimub see kogu maailmas ega ole ainult "hedonistliku" Euroopa probleem. Või on äkki homod süüdi ka näiteks Kaug-Ida või Aafrika islamiseerumises? Kas "demograafilised põhjused" (need, mis olevat eelkõnelejate väitel seotud homodega) ongi põhjustanud ka kogu Ameerikat (Alaskast Tulemaani) haaranud moslemimisjonäride edukad värbamiskampaaniad? Või on sellel kõigel ikka natuke teistsugused põhjused?

Ma ei ole muide kunagi aru saanud, miks ühe seltskonna jaoks näiteks seesama paljuräägitud, suuresti majanduslikku lepingut tähendav partnerlusseadus ilmtingimata vastandub "traditsioonilistele väärtustele"? Miks isegi ei vaevuta kaaluma võimalust, et üks täiendab teist? Eeldan, et TMS-i seltskond peab nende "väärtuste" all silmas Andrese poolt nii sageli mainitud "judeo-kristlikku" maailmavaadet ning õigupoolest ma olen alati tahtnud täpsustada, et millise konkreetse versiooniga siis ikkagi tegemist on? Vana Testament propageerib kasvõi näiteks orjapidamist, "sõnakuulmatu" poja kividega surnuksloopimist (5 Ms. 21:18-21), käsib oma kuuele teha neli tutti (5 Ms. 22:12) ning keelab juuste ja habeme lõikamise (3 Ms. 19:27).

Ma pole küll kindel aga ma siiski kaldun arvama, et ka kõige veendunumad konservatiivid siin Maarjamaal ei pea nendest ja ka veel lugematutest muudest kunagi judeo-kristlikku kultuuriruumi valitsenud kuid tänaseks päevaks parimal juhul kummalisteks anakronismideks muutunud seadustest kinni. Miks austet oponendid siis ometigi nii raudkindlad on selles, et just Moosese või Pauluse väidetavad kirjakohad homoseksualismist on need igavesest ajast igavesti õiged seisukohad?

Uues Testamendis kirjutab seesama artiklis tsiteeritud Paulus vaid mõned read edasi niimoodi: "Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese!" (Rm. 2:1). Just sellel, kristlikul põhimõttel seisab tänane liberaalne Euroopa ja on naljakas, et tegelikult kristlikul baasil põhinevat ühiskonnakorraldust siunav seltskond süüdistab sedasama ühiskonda väheses kristluses. Kas tänane Euroopa peaks siis konservatiivide arvates tõesti olema lihtsalt üks suur Tomas de Torquemada märg inkvisitsiooniunenägu?

Martin oma kommentaaris taaskord sisuliselt võrdustab homoseksualismi ja lodevuse. Ma palun mind vabandada aga tuntud lõbustusasutuste rajoonis, seksbutiigiga ühes majas hilisõhtuni avatud ajaveetmiskohta pidav härrasmees peaks ju oma kogemustestki ülihästi teadma, et enamus Tallinnas ringi patseerivaid lõbujanuseid (nagu ka tänavust Pride'i marssi pealt vaadanud ja telekaamerasse nilbitsenud britid - huvitav, et Eesti Rahvuslik Liikumine veel nende Eestisse lubamist keelama pole tõtanud) on ikkagi heterod. Ometi ei suuda mina küll meenutada, et keegi oleks kippunud tõmbama võrdusmärki heteroseksuaalsuse ning lodevuse vahele.

Üks peamisi Jumala "käske" ütleb umbes niimoodi: "Kui sa ei taha, et sinu üle kohut mõistetaks, ära mõista ka ise teiste üle kohut." Selle meelespidamine ei tohiks ju isegi ühel kristlikku maailmavaadet hindaval seltskonnal väga raske olla?

Imede põld

No lahe. Tähelepanelik linnakodanik tuli ütlema, et keegi sitapea on majalt tänavasildi ära varastanud. Ja oligi läinud... Otse tänavalaterna valgusvihust ning pea kahe ja poole meetri kõrguselt muide. Huvitav kas varsti virutatakse näiteks raekoja portaal või keskväljak kah ära?

Pride'i kommentaare lugedes

Jah, aeg on edasi läinud. Kui nelja aasta eest kogusid homoparaadi-teemalised kirjutised ainuüksi Delfis kiiresti üle kahe tuhande kommentaari, siis tänavu venis esimese viiesaja täissaaminegi nagu kummipael ning viimastel nädalatel ilmunud teised sarnased artiklid ei saanud vahel oma kommentaariumi sadatki arvamust kokku. Ja sealjuures on selle nelja aastaga internetikasutajate arv Eestis oluliselt kasvanud.

Silma torkas ühtede ja samade kommentaaride ristkasutamine (ilmselge copy-paste) erinevate väljaannete (nt. Delfi, EPL, Postimees) foorumites, lisaks ka ühe ja sama väljaande kommentaariumis mõneminutiliste vahedega postitatud räuskamised, kus on muudetud pealkirja ning paari sõna tekstis, vahel ka lõike ringi tõstetud. Jällegi, ilmselgelt ühest ja samast allikast pärit arvamusavaldused. Täiesti põnev oleks teada lihtsat statistikat, et kui mitmest erinevast arvutist neid kommentaare siis ikkagi kirjutati? Kas end Eesti üldsuse ühtse ja monoliitse arvamuse esindajateks pidavaid tegelasi on viiskümmend või vähem?

Igatahes jäi mulje, et eilses ürituses pettusid kõige rohkem võrdsete õiguste vastased. Muidugi on põhjus ka selles, et elukutselistel veebis räuskajatel on tegelikult elu üsna raskeks läinud, polegi nagu enam midagi kommenteerida ja niimoodi siis kipubki hea hulk kisakõrisid parema puudumisel interneti virtuaalsetel veergudel välja elama oma salajasi fekaalseid unistusi.

Tänavusel Pride'i marsil oli umbes kolmesaja osalise seas näha vaid ühte jänesekõrvadega suleboad ning ühte tiivulist. Rohkem ekstravagantsemaid kostüüme õieti polnudki ning on täiesti selge, et eilsega võrreldes on linnapilt oluliselt värvikirevam kasvõi tudengipäevade või isegi kevadiste tutipidude toimumise ajal. Ka kollase meedia jaoks oli eilne päev väga tänamatu ja mingeid "skandaalseid" kaadreid lihtsalt ei olnudki võimalik saada. Eks näis, kas nad edaspidi kasutavad Pride'i-teemaliste nupukeste juures varasemate aastate kirevate paabulindude (keda eelmisel aastal oli tänavusest ikka tervelt oma kolm korda rohkem ehk siis umbes neljasajast osalisest viis-kuus) pilte ning teevad näo, et 2007 midagi polnudki?

Aga noh, inimene on loomulikult leidlik. Kehval ajal on kärbes kah kotkas ning nii said siis isegi marsil palavust trotsinud ülikonnastatud ja lipsustatud mehed internetikommentaatorite käest vastu päid ja jalgu. Hehe, huvitav, kas sellega sai nüüd alguse ka uus hüsteeria, kus mingi mitte kõige nutikam seltskond hakkab kõiki ülikonnakandjaid homodeks pidama? :)

Eilse päeva vast parim kommentaar tuli Villu vahendusel ühe marssi pealt vaadanud heteronoormehe suust: “Selline pisike armas eesti asi. Ja vastuliikumine on halenaljakas”.

The Simpsons movie (Simpsonite film) (2007)

The Simpsons movie (Simpsonite film)
Lavastaja: David Silverman
2007
http://imdb.com/title/tt0462538/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33246


"Uskumatu on saanud tõeks. Äsja oma 20ndat sünnipäeva tähistanud maailmakuulus Simpsonite perekond saabub esimest korda suurele kinoekraanile. Seekord peavad Springfieldi linnakeses elav kirju seltskond seisma silmitsi suuremat sorti katastroofiga, mille on käima lükanud ei keegi muu, kui üle kõige sõõrikutest lugu pidav Homer.

Nüüd peab mees, kes varem on harjunud üksnes sohval lebama ja Moe kõrtsis õlut kulistama, end tõsiselt kätte võtma, et ära hoida kõiki linnaelanikke ähvardav katastroof ja päästa ka oma perekond."

---

Kui ma viimaste nädalate jooksul olen siit-sealt blogidest lugenud põgusaid arvustusi perekonna Kollase filmile, siis lausa kargas silma, kuidas filmist rääkimise asemel kipub jutulõng veerema hoopis muudele teemadele. Nagu näiteks teiste kinokülastajate käitumine, paugumaisi tuutu kahetsusväärselt väike mahutavus, säästupelmeenide eelis suitsuvorsti ees või midagi veelgi põnevamat.

Ja tõesti, olles nüüd kauaoodatud kaunikese ka ise ära näinud, olen täpselt samasuguse lõhkise küna ees. Et film või? Noh, materjali oli seal ehk ühe pikaks venitatud topeltseeria jagu aga miks seda pidi pea poolteist tundi vaatama, on arusaamatu. Ei, film iseenesest polnud ju paha aga see oli täpselt selline, et vaatad ära, itsitad paari kohustusliku koha peal ja kaks tundi hiljem ei tule enam meeldegi, et sai just viimas(t)e aasta(te) üht suurimat hype'i vaadatud.

4/10

Foobia ja rastia ehk hirm võrdsuse ees

Juba pikemat aega on geiteemaliste artiklite netikommentaariumist silma hakanud tendents, et needsamad inimesed, kes kirjutavad karjatusi stiilis "Mis kuradi gayd ja homod? Nimetame ikka asju õigete nimedega - PEDERASTID!!" lähevad täpselt samamoodi leili kui keegi neid homofoobideks tituleerib. Ainult et siis on kisa teistsugune: "Mis kuradi foobia?? Foobia tähendab hirmu ja me ometigi ei karda ju neid!!"

Nojah. Et tuletaks siis lihtsalt veelkord meelde, et mõlemad terminid pärinevad algselt ju kreeka keelest. Pederastia tähendas (ning tähendab kaasaegsetes akadeemilistes ringkondades endiselt) täiskasvanud mehe ja teismelise poisi vahelist suhet. Asjaolu, et nõukogude ajupesu läbi teinud internetikommentaatorid seostavad selle sõna ENSV kriminaalkoodeksis kasutatud terminiga, on rohkem nende probleem.

Muide, see oli seesama kriminaalkoodeks, mille järgi oli näiteks ka välisvaluuta omamine kuritegu (karistuse rangus "valuutaoperatsioonide eeskirjade rikkumise" eest küündis surmanuhtluseni välja, sh. koos kogu vara konfiskeerimisega), eraettevõtjaliku tegevuse eest sai kuni viis aastat vanglat koos kogu vara konfiskeerimisega ning kaubandusvõrgust ostetud teraviljasaaduste (leib, tangud jne) söötmise eest loomadele või lindudele nägi koodeks ette kuni kolm aastat vanglat. Sealjuures sätestas koodeksi paragrahv 118 "Pederastia" nimetet tegevuse eest (sõna nõukaaegses tähenduses muidugi) maksimaalseks karistuseks "vaid" kaks aastat vabadusekaotust. Niipalju siis lühikese ja/või selektiivse mäluga inimestele meeldetuletuseks nõukogude seadusandluse hinnangutest erinevate "kuritegude" ühiskonnaohtlikuse kohta.

Praegu nii populaarne sõna homofoobia pärineb samuti kreeka keelest ja kõige lihtsam ning levinuim tõlgendus on ehk tõesti "hirm geide ja lesbide ees". Ometi ei ole see samuti päris korrektne. Liitsõna esimene pool võib ju olla lühend homoseksuaalsusest aga see viimane sõna omakorda koosneb kah kahest osast, kus kreekakeelne eesliide homo on täiesti üheselt tõlgitav kui "sama". See tähendab ka ühesugusust, võrdsust (vrdl. homogeenne, homoloogia jne) ning "homofoobia" teine tähendus on hirm võrdsuse, samasugususe ees. Siit edasi on üsna lihtne järeldada, et homofoobid pole mitte inimesed, kes otseselt kardaksid LGBT-rahvast vaid nad on inimesed, kes kardavad, et nende praeguse seaduse silmis eksisteeriv eelistatum positsioon võib ühel hetkel kaduda ning inimesed muutuvadki võrdseteks, sõltumata nende seksuaalsest orientatsioonist. Nad, sageli end "kaitset vajavaks valgeks heteroseksuaalseks keskealiseks meheks" tituleerivad persoonid, kardavad lihtlabaselt kaotada järjekordset bastioni oma eelisseisundi kantsist. Iseeenesest muidugi nii inimlik ja arusaadav hirm, eriti kui arvestada kui palju selliseid bastione need möirapullidest macho-patriarhid viimase paarisaja aasta jooksul juba kaotanud on.

Aga kui nüüd tagasi tulla alguse juurde, siis sellega, armsad oponendid, on niimoodi, et kui te tahate hirmsasti kasutada oma lemmiksõna "pederast" homoseksuaalse inimese sünonüümina, apelleerides nõukaaegsetele traditsioonidele ning ignoreerides sõna algset tähendust, siis ei tohiks teil ju ka midagi olla selle vastu, et teid tituleeritakse homofoobideks. Vastasel korral on tegu lihtsalt taaskord ühe toreda näitega teiepoolsetest topeltstandarditest. :)

Geniaalset arhitektuuri

Sel suvel, kaks aastat hiljem kui algselt plaanitud, valmis üks selle aastatuhande IMO ilusamaid uusehitisi maailmas, tuntud prantsuse arhitekti Paul Andreu loodud "Muna" (National Grand Theatre) Pekingis. "Keelatud linna" lähedale ehitatud Hiina uusimas hiiglaslikus esindushoones on 2416-kohaline ooperiteater, 2017-kohaline kontserdisaal ja 1040-kohaline teatrisaal.

212 meetrit pikk, 144 meetrit lai ning 46 meetrit kõrge (millele lisandub veel veidi rohkem kui 32-meetri sügavusele ulatuv maa-alune osa) ehitis on kaetud titaanist plaatidega, vaid keskmine osa, mis sümboliseerib avanevat eesriiet, on eritöötlusega klaasist. Maja kerkib nagu saar otse inimkäte poolt loodud järvest (milles peegeldudes moodustubki hoonele hüüdnime andnud muna kujutis), selle kallastele omakorda istutatakse kõrghaljastus ja kõik sissepääsud igast küljest veega ümbritsetud hoonesse lähevad basseini alt, sealjuures on näiteks peasissepääsu tunnelil pikkust 80 meetrit.

Kui kunagi eelmisel sajandil avastas keegi, et piisab vaid paberile õigesti tõmmata kolm-neli joont ning enamus inimesi üle maailma saab kohe aru, et tegu on Eiffeli torni ja Pariisiga, siis samamoodi piisab ühest sirgest kriipsust ning kolmest kaarjast joonest, et eksimatult ära tunda Pekingisse kerkinud moodsa arhitektuuri tähtteos. Absoluutselt geniaalne!

Augustikuine homoteema

Igasuvisel ajakirjanduslikul hapukurgihooajal on juba traditsiooniks saanud arutleda homoteemade üle. Riburada pidi on ilmunud artikleid ja seisukohavõtte sellistelt tuntud arvamusliidritelt nagu Liis Lass, Farmi-Gabriel, Peeter Võsu, Aarne Ruben või Märt Sults. Üks seni viimaseid selles rivis on samuti igal aastal homoteemal südant valutava Martin Helme artikkel tänases Delfis ning viimase kommentaarides ka antud teema vastu ootamatult suurt huvi tundma hakanud Harri Kingo.

On lausa koomiline, et kogu selle rünnakutelaviini juures süüdistate teie meid homoteema päevakorral hoidmises...

Te väidate, et sõnavabadus tähendab õigust valimatult räusata? Ei, sõnavabadus ei tähenda, et kellegil oleks õigus kutsuda üles kaaskodanikke vihkama või koguni füüsiliselt hävitama. Samuti ei tähenda sõnavabadus, et kellegil oleks õigus õhutada vihkamisesuunalist hüsteeriat.

Te räägite tsivilisatsiooni mandumisest? Teie, kes te purjus metslastena ründate (või vähemalt kiidate selle kas vaikides või koguni valjuhäälselt poolehoidu avaldades heaks) tänaval rahumeelset üritust läbi viivaid inimesi?

Te ütlete, et liberalism on oma aja ära elanud ning ainus tee edasi on "kõva käe" poliitika? Teil pole ilmselgelt mingit tegelikku ettekujutust, milline nägi välja elu "isakese Stalini", teatud seltskonna poolt Jumalaks ülistatud Hitleri või ükskõik millise teise hullu despoodi ajal. Kes siis täna teie arvates peaks selleks ülimaks saama, kelle uitmõtteid kõik täitma peaks hakkama? Kes saaks tulevase range režiimiga politseiriigi peainkvisiitoriks? Ja mis peamine, miks te ometi nii veendunud olete, et just teie ei ole nende esimeste seas, kes "hea uue ilma" hammasrataste vahele jäävad???

Kui te tunnete end vaba inimesena ebamugavalt ja teie stiiliks ongi rohkem orjalik mentaliteet, siis palun, kehtestage endale ise sobilikud piirangud ning järgige neid kui see teie elu lihtsamaks teeb. Aga püüdke mitte ära unustada, et nagu teie igaüks olete siin maailmas unikaalne indiviid, nii on seda ka teised. Pole kahte samasugust inimest ning see elumudel, mis sobib ühele, ei pruugi teisele vastuvõetav olla.

Ning lõpetuseks ma tuletaks ikka ja jälle meelde vana ning paljudele nii ebamugavat tõde, et ideaalis ei ole inimene mitte abstraktse riigi (keda end konservatiivideks kutsuva seltskonna jaoks kipub kahetsusväärselt sageli esindama käputäis diktaatorlike kalduvustega persoone) jaoks vaid riik on inimese jaoks.

Eesti Vabariigis on olemas täiesti toimiv seadusandlus. Jah, seda saaks kindlasti veelgi paremaks teha ning samamoodi on kindel ka see, et sellega meie parlament ka tegeleb ja iga kodaniku ettepanekud on usutavasti enam kui teretulnud. Selge on ka see, et isegi demokraatlikus riigis käib elu olemasolevate ja antud ajahetkel kehtivate reeglite (ehk siis sellesama seadusandluse) järgi ning minu teada ei ole Eesti Vabariigis kunagi olnud aktsepteeritud rahulike ja seaduskuulekate kaaskodanike vastu suunatud verbaalne või füüsiline vägivald. Nii nagu Pride'i rongkäik on Eestis alati olnud igati seaduslik üritus, on ka selle vastastel võimalik olnud oma seaduslikke vastuüritusi läi viia. Martin Helme möödunud aastal lubatud pereparaadist pole küll midagi kuulda aga tänavu on siis lõpuks üks kristlik vabakogudus sellest mõttest vist ometigi kinni võtnud ning korraldamas mingit omapoolset rahumeelset, Pride'le osaliselt vastanduvat üritust. Seda saab ainult tervitada, sest see annab alust loota, et lõpuks ometi oleme me senisest konfrontatsioonist liikumas konstruktiivse dialoogi poole.

Homolõvi - Veneetsia filmifestivali uusim auhind

Nagu teatas Reuters, tutvustati nädalapäevad tagasi ametlikult Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi nooremat venda Queer Lion'it ehk siis Homolõvi. Pärast pikaajalisi spekulatsioone ning neli aastat kestnud läbirääkimisi asutatud auhind antakse parimale täispikale filmile, mis on kas homoteemaline või kus on homotegelasi. Kandideerida saavad kõik festivalil osalevad filmid ning sealjuures ei ole oluline, kas homoteema on linatöös peamine või ainult väike kõrvalliin.

"Me ei otsi uut "Brokeback mountain'i""*, kinnitas festivali organisaator Daniel Casagrande. "Me lihtsalt otsime filme, mis tõetruult portreteerivad gay-karaktereid või -teemasid."

29. augustist 8. septembrini Veneetsias toimuval maailma vanimal (alates 1932. aastast), tänavu 64. korda peetaval filmifestivalil astub võistlustulle 22 filmi, millele lisandub veel umbes kolm tosinat festivali raames näidatavat linateost ning neist kõigist peaks Casagrande hinnangul uuele auhinnale kandideerima kümme kuni kaksteist filmi.

Auhinna saab film, mille valib välja rahvusvaheline žürii ning võitja saab kuldse plaadi, millel on Veneetsia Kuldlõvi kujutis, kelle tiivad on vikerkaarelipu värvides.

Analoogilisi auhindu, Teddy'sid, on näiteks Berliini filmifestivalil välja antud juba 21 aastat. Viimati võitsid Kuldkaru noorema sugulase tänavu veebruaris "Ci qing (Spider lilies)" mängufilmi kategoorias ning "A walk into the sea: Danny Williams and the Warhol Factory" dokumentaalfilmide kategoorias.
________________
* "Brokeback mountain" võitis Leone d'Oro (Kuldlõvi) 2005. aastal.

Porin

Vahel on küll selline tunne, et inimestel ei ole aega muude tähtsate tegemiste kõrvalt enam üldse mõelda. No kirjutas näiteks üks kodanik oma blogisse pikalt sellest, kuidas ta hiljuti ühe teatud tegevuse juures vormistatavate dokumentide juures vähemalt ühes punktis väärandmeid andis. Et mitte öelda suisa valetas. Ma küll arvan inimest isiklikult tundmata siiski parimat, välistan teadlikult pahatahtliku tegevuse ning kahtlustan, et tegemist oli lihtsalt noore inimese tuisupäisusega ja et "see kinnitus" sai antud ilma paberimajandust korralikult läbi lugemata aga seegi pole mingisugune vabandus. Ning kui nüüd juhtub lisaks veel üks sündmus, millele nimetet blogija ka põgusalt vihjas ja sellele kõigele peaks lisanduma veel veidi tippmatemaatikat stiilis "kaks pluss kaks võrdub neli aga vahel ka viis", siis ongi meil olemas järjekordne hapukurgihooaega täitev skandaal. Nii sobivalt ajastatud pealegi...

(Ei mingeid täpsemaid detaile, lootuses, et äkki läheb õnneks ja räuskav kisakoor jääb ära :) )

Pühapäevast esmaspäeva

Mida teha pühapäeva õhtul üksi kodus istudes kui mitte midagi teha ei viitsi? Noh et oleks veel ka kvaliteetajaviide ja puha?

Siis tuleb lapata kokaraamatuid, vaadata ilusaid pilte, vesistada suud, sihitult arvuti taga klõpsida, keelduda end messengeri sisse logimast (otsides selleks vabanduseks sulavale "Mul on parajasti nii palju muud tegemist" - või noh, õigupoolest on see küll poolvale, sest tegemist ju oleks tõepoolest, ainult et keegi ei suvatse nende tegemistega tegeleda) ning lõpuks toppida masinasse plaat arvatavasti oma poolteise aasta eest mingist järjekordsest alest vist paarikümne krooniga ostetud (ja sellest ajast peale ühes virnas vedelenud) Luc Besson'i presenteeritud filmiga "Taxi" (1998). Ja poolteist tundi hiljem, kella poole ühe paiku öösel, otsustada, et nüüd, mil karske pühapäev on prantsuse kerget plekikolinakomöödiat vaadates edukalt otsa saanud, on küll tagumine aeg endale klaasike chardonnay'd lubada. Millest saab kiiresti kaks ja võimalik, et enne voodisse kukkumist ka kolm. Asja juurde kuuluvad muidugi ka portsjonid mimolette'i ja külma grillvorsti ning on pagana kahju et provintsis pole kusagilt õiget baguette'i võtta. Head oliiviõli, millesse seda kasta, mul isegi hetkel oleks aga no mustsõstrasinepist ma ei hakka üldse rääkimagi, seda pole ma üldse kusagil mujal kui Prantsusmaal näinud ja viimane purk sealt toodut sai otsa juba rohkem kui aasta eest...

Lingid gay-teemale Trash-Can-Dance'i filmiblogis

Tulles vastu ühe laisa tuttava soovile, tegin natuke otsingut meie tuntud kodumaise filmiblogija Trash'i blogis Trash-Can-Dance ning korjasin välja lingid neile arvustustele/tutvustustele, kus servapidi gay-temaatika mängus. Kindlasti jäi mul aga palju asju ka märkamata (seda enam, et see praegune tulemus on saadud suuresti bloggeri otsimootorisse teatud sõnu sisestades pluss mõned, mida ma ähmaselt mäletasin tal seal olevat), nii et paluks lahkesti arvestada, et nimekiri ei pretendeeri täiuslikkusele.

Ja kuna see nimekiri juba koostatud sai, siis riputan ta ka siia üles, vahel on endalgi hea otseteid kasutada. :)

- Anders als die Andern (Different from the Others)
- Beautiful Boxer
- A Big Bang Love : Juvenile - 4.6 Billion Years of Love
- Brokeback Mountain - Ibne Kovboylar
- Capote
- The Celluloid Closet
- Colour Me Kubrick
- C.R.A.Z.Y.
- Edmond
- Ex Drummer
- Ghosts... of Civil Dead
- Gypsy 83
- Hard Battle - Hard Gay vs. Real Gay - Young man
- Hard Gay
- Jubilee
- The King and the Clown
- Kung Fu Tootsie (plakat)
- Little Britain - 1 season
- Little Britain - 2 season
- Little Britain - 3 season
- Little Britain abroad
- Little Britain Live
- My Own Private Idaho
- Evil - Ondskan
- Paris, I Love You - Paris, je t'aime
- Party Monster ja selle soundtrack
- Party Monster - The Shockumentary
- Querelle (plakat)
- Ryan Larkin
- Scum - BBC version
- Shortbus
- Storytelling
- Talladega Nights: The Ballad of Ricky Bobby
- Welcome to Destination Shanghai
- Whether You Like It or Not : The Story of Hedwig
- Wild Tigers I Have Known

- Skinhead'i roll filmis garanteerib tuntuse

Lesbiteema:
- Blue Gate Crossing
- Notes on a Scandal

---
edit: Tänu Trash'i enda lahkele kaasabile sai see nimekiri peale täiendamist oluliselt pikem :)
edit2: viimased lisandused tegin 06/01/2008

Tears For Fears - Tears roll down : Greatest hits '82-'92 (DVD)

Tänane post tõi Saksamaalt koos mõne raamatuga ka aastaid ostunimekirjas muudkui tahapoole lükatud Tears For Fears'i videoklippide kogumiku "Tears roll down : Greatest hits '82-'92". No kui see vahepeal mingi allahindluskampaania käigus vaid 10.50 EUR maksis (nüüdseks on hind taas kerkinud), siis oleks olnud ju lausa patt võtmata jätta.

DVD kordab oma tosina lauluga sisuliselt samanimelise kogumik-CD materjali ja nagu ka muusikaplaat, on videoplaat algusest lõpuni puhas kuld. Nojah, tõele au andes oleks minupärast võinud "Mothers talk" mõlemi pealt muidugi ka puududa, selle loo fenomenist (Suurbritannia singlite edetabelis neljateistkümnes koht, USA-s Billboardi tabelis kahekümne seitsmes...) pole ma iialgi aru saanud ja mu meelest on see alati olnud üks väga keskpärane laul aga kui seda kangekaelselt hitiks peetakse, no las ta siis olla. Ja eks kõik see mittearusaamine ole rohkem minu probleem.

Mõnda klippi polnud ma küll vähemalt oma seitse-kaheksateist aastat näinud ja päris naljakas oli tänases päevas vaadata umbes kahekümneaastast Orzabali, kes paaris videos oma uusromantikute juuksepahmaka ja kõige muuga ikka väga poisike välja nägi. Ja kui enamus muuvisid on lihtsalt geniaalse muusika taustaks tehtud ilus pildirida, siis vähemalt kaks tükki annavad ka minifilmi mõõdu välja. Esimesena muidugi "Woman in chains" (laul, mille stuudiosalvestusel mängis trumme Phil Collins ning kus Roland Orzabal laulis duetti võrratu ja just siit oma karjääri käima saanud Oleta Adams'iga), mis on ilus must-valge pildiriba striptiisitari ning poksija kurvapoolsest pereelust ning sellega vaheldumisi näidatavast bändist ja teisena loomulikult Torontos, Emmanuel College'i raamatukogus filmitud "Head over heels", kus Rolandi mängitud tegelane üritab igati raamatukoguhoidja tähelepanu võita ning sealsamas sekeldab ringi terve kamp kõikvõimalikke lugejaid. Alates šimpansist ja lõpetades ortodoksse juudiga.

Tracklist:
- Sowing the seeds of love
- Everybody wants to rule the world
- Woman in chains
- Shout
- Head over heels
- Mad world
- Pale shelter
- I believe
- Laid so low (Tears roll down)
- Mothers talk
- Change
- Advice for the young at heart

Plaadil mingeid lisasid pole, laule saab valida kas nimekirjast või mängida kõiki järjest, heli puhul on valikuvõimalusteks 2.0 Dolby Digital ja 5.1 Surround. Pildi kvaliteet muidugi peegeldab klippide valmimise aega aga ega ausalt öelda rohkem kui veerand sajandi eest videolindile võetud pildiga ei annakski parendamise koha pealt midagi erilist ette võtta. Mina igatahes peesitan selle ketta omanikuna praegu küll täiega rahulolu päikese all.

Ja Alex, kus iganes maailmanurgas sa ka parajasti ringi ei seikleks, kui sa seda kogemata lugema peaksid juhtuma, siis nüüd on mul kõik need videod lausa DVD-l olemas ning me saaksime selle ööpäevaringse Tears For Fears'i maratoni vabalt ära teha. Nii et kui sa kogemata miski ime läbi jälle kodukanti peaksid sattuma, anna teada ;)

Advice for the young at heart
Soon we will be older
When we gonna make it work?

Working hour is over
We can do anything that we want
Anything that we feel like doing
Advice...

Ghost rider (Põrguline) (2007)

Ghost rider (Ghost rider - Põrguline)
Lavastaja: Mark Steven Johnson
2007
http://imdb.com/title/tt0259324/
http://www.superkinod.ee/movie/33199/

Selleks, et päästa oma sureva isa elu, sõlmib noor trikirattur Johnny Blaze (Nicolas Cage) lepingu Mefistotelesega (Peter Fonda) ning lahkub kurbusega oma elu suurimast armastusest Roxanne’ist (Eva Mendes). Aastaid hiljem kohtuvad nad taas. Tüdrukust on saanud edukas reporter, Johnnyst aga Ghost Rider, ”põrgu pearahakütt”, kelle ülesandeks on võidelda põgenenud deemonite ja muu üleloomuliku rämpsuga. Nüüd vajab Mefistoteles Johnny abi, et nurjata oma poja (Wes Bentley) plaan kõrvaldada allmaailma valitseja troonilt ning tuua põrgu üles, maapinnale.

Ühe sõnaga: Oeh! :(

Ma hakkasin filmi vaatama ühe soovituse peale suht puhta lehena. Jah, ma teadsin, et see on koomiksi järgi tehtud ning et juba koomiksis sekeldas ringi põleva kolbaga motikamees ja see oleks juba iseenesest pidanud hoiatav märk olema (ei hooli ma eriti ei motikatest ega ammugi leekivatest kehaosadest) aga sellegipoolest läksin õnge. Vist lootuses, et Coppola vennapoeg end nüüd täielikku rämpsu sisse mässinud ei ole. Asjata.

Niisiis. Stoorit pole ollagi (no see kolme joonega tõmmatud intriig ja noorte luhtunud armulugu võis ju koomiksit häda pärast vee peal hoida aga filmi jaoks jäi sellest selgelt väheks), näitlemisega on kah väga kehvasti (Arizona Daily Star'i kriitik näiteks alustas oma arvustust irooniliselt: "For years scientists have theorized that one day Nicolas Cage would overact so badly that his head would burst into flames. Now, with "Ghost Rider," the phenomenon has finally come to pass.") ja isegi eriefektid on igavad. No ja siis veel paljudes filmides ja lugudes esinev asjaolu, et muidu kõikvõimas Põrgu valitseja osutub ühel hetkel äkki nii äbarikuks, et oma võsukesega toime tulemiseks peab ta palkama mõne sureliku. Fuih! Lavastaja Mark Steven Johnson oleks pidanud jääma nende liistude juurde, mis tal hästi välja tulid (Lemmon'i ja Matthau geniaalsed "vanade torisejate" filmid olid mõlemad tema kirjutatud) ning mitte müüma oma hinge tont teab kellele, et saada võimalust nüüdseks juba kahe hittkoomiksi (esimene oli "Daredevil") järgi tehtud läbikukkunud filmi tegemiseks.

"Ghost rider'is" oli paar lahedat asja kah. Esiteks oli saatana rollis siin näha veel ühte (kunagist) rider'it, nimelt Peter "Easy rider" Fonda't (kelle esimesel ekraanile ilmumisel ma miskipärast veendunud olin, et "Millenniumi" staar Lance Henriksen on oma niigi tiheda filmimisgraafiku sisse veel ühe filmi suutnud mahutada) ja teiseks tõi Sam Elliott'i mängitud Johnny vanem "kolleeg" sisse vahelduseks täitsa mõnusat vesternitemaatikat. No ja Matt Long noore Johnny Blaze'ina oli lihtsalt nunnu aga see oli ka kõik.

3/10

Leek

Ei, mitte nõukaaegne tubakafirma. Vaatasin mina täna hilisõhtul täiesti tobedat koomiksifilmi "Ghost rider" ja kui selle lõppedes laetule põlema klõpsasin, käis üks plumps ning ühest lambipesast langesid tulejoad vaibale. Tallasin igaks juhuks natuke selle koha peal enne kui üles vaatasin ja ennäe, seal tilbendas ühe katkeva traadi otsas kenasti ka pirni klaasist osa. Õnneks ei löönud pauk seda kildudeks ja ma sain ta enne ära kaksata kui ta ise alla kukkunud oleks.

Ma saan muidugi aru, et nimetet filmiga sobisid need tulekeeled ülihästi kokku aga millest ma kohe üldse aru ei saa, on see, miks mõni aasta vana laelamp koostöös paar kuud vanade Philipsi elektripirnidega sellist tsirkust teeb? Hää küll, see oli meie igapäevast ohtlikku elu arvestades muidugi retooriline küsimus...

Nimest

Kaasa saatis mulle täna lingi mingile veebilehele, mis väidetavasti üritab kokku koguda kõik maailma nimed. Või midagi sellist.

Ja kuna uudishimu tapab vaid kasse, siis ei tohiks ta mulle midagi teha ning nõnda uurisin ma välja, et väidetavalt on mu eesnimi populaarsuse edetabelis (huvitav, mismoodi seda pingerida muidu koostatakse?) kohal kolmsada neli tuhat ja perekonnanimi kohal kakssada seitse tuhat. Nüüd pean ma veel ainult välja mõtlema, kus ja mida ma selle kindlasti üliolulise ning faktuaalselt autoriteetse infoga peale hakkan. :D

Kahekümne üheksas nädal

Esmaspäeval millalgi lõuna paiku laekusid siis lõpuks kauaoodatud suvitajad. Jälle uue autoga, seekord oli transpordivahend siis homosõbraliku Fordi-firma toodetud. Siinkirjutaja poolt Sündmuse auks küpsetatud šokolaadikoogiga juhtus midagi veidrat ja päris selline nagu ta oleks pidanud olema, asi välja ei tulnudki. Siit moraal: ei ole vaja kriitilistel momentidel hakata katsetama varem kümneid kordi perfektselt valminud küpsetise koostisosade vahetamisega, antud juhul siis tavapärasest erineva firma margariini kasutamisega :)

Õhtupoolikul käisime kuuekesi Billi juures söömas ja nagu tellitult laekus sinna ka Martha ning maandus talle omase elegantsiga loomulikult minu ja mu kaasa vahele. Tulemus: pudel mu tänavuse aasta lemmikut (Montes Chardonnay Classic serie 2005, "Ingel vaatab vasakule", nagu mu kaasa seda nimetab) kadus nagu kerisele ja sellele tuli veel teiste markide näol lisagi võtta. Mis muidugi ei jätnud oma mõju avaldamata mu keeleoskusele ehk siis ootamatult teadsin ma inglise keeles ka sõnu, mille olemasolust mul kaine peaga aimugi pole... Siis väike promeneerimine värskes õhus ja oligi aeg pisukeseks nightcap'iks. Ehk siis "Bostonis" veel üks Montese ingel ning hiljem kodus veel portsjon mu seni kõige hiljutisemat avastust: 4 cl Martini Rossot ja 4 cl Camparit valada jääkuubikutega täidetud highball-klaasi (või pikema ja lahjema versiooni jaoks collins-klaasi) ning täita klaas tiibu andva Red Bull'iga. Nämma!

Ahjaa, kui veel rääkida asjadest, millest mul aimu polnud, siis oli üheks selliseks suhteliselt uus nukatagune poeke, mida peab muuseas ka mõningast Angeli-staaži omav noormees. Igatahes ei osanud mina selle asukoha kohta algul küll ööd ega mütsi kosta, ma polnud sellenimelisest kaubandusasutusest varem kuulnudki :)

Teisipäev algas pudelikese cava'ga, mis omakorda läks üle Kir'i ja Kir Royal'i manustamiseks. Pagan, mu ehtne Dijon'i Creme de cassis saab vägisi otsa... :)

Siis tuuritasid kallid külalised omanuhti ringi (vastutustundliku ja seaduskuuleka kodanikuna pean ma vajalikuks kinnitada, et ausõna, neil oli kaine autojuht!) ja millalgi kella viie paiku maandusime suure plärtsuga tuntud wellness-SPA basseinidesse. Polnudki seal tükk aega käinud ja leidsin, et uudisena pakutakse nüüd sealse veekeskuse baaris ka lahjemat alkoholi. Ja kuigi mullivannis jahedat roosat veini lonksata oli küll päris muhe, suhtun ma endiselt skeptiliselt veekeskuse ja kõrtsu sümbioosi, eriti teades, kuidas ühes teises provintsiaalses veekeskuses basseinidest silmini purjus klientide okset kokku riisutud on.

Nojah, see selleks. Paari tunni pärast meie seltskond pooldus ning me jäime sinna kolmekesi solberdama. Teine kolmik täitis oma aega ootamatult ärajäänud kokkusaamise asemel SPA lobby-baaris vaikse tinistamisega ning lisaks käisid nad aeg-ajalt meid akna taga üha tühjeneva, liitrise Jack Danielsi pudeliga õrritamas. Nii et kui me lõpuks kah ligunemast ära tüdisime, siis ühinesime baaris "tee"joojatega. Tõsi, meie võtsime endale mojito'd. Ja siis veel ühed. Ja siis läksime kõige viimasemal minutil "Bostonisse" sööma. Mina sõin koos kaasaga kahekesi ära kaks lõhesuppi ning ühe lõhepasta ja jõime pudeli (üllatus, eksole!) Montese chardonnay'd.

Kolmapäev. Käisime kaasaga juba varem kokkulepitud kohtumisel ühe ametlikult puhkusel oleva tütarlapsega ning vormistasime peale päris mitme keskmise kuupalga loovutamist lõplikult ära ühed teatud paberid. Seda kõike nimetatakse ühisnimetajaga "Raha kohe üldse ei ole!"

Noored tuuritasid taaskord pool päeva omanuhti ja kutsusid siis meid improviseeritud piknikule. Mere ääres oli nii pöörane (kuigi õnneks soe) tuul, et isegi täis õllepudel ei tahtnud hästi püsti seista. Sõime seal siis oma salateid, jõime oma jooke, tegime ühe pudelikorjaja õnnelikuks ning kolisime üsna kiiresti teejoomiseks "Rüütli" lobby'sse.

Nüüd tuleb hoiatus: see asi, mida nad seal mojito nime all pakuvad, on tundmatu ja jube ollus, valmistatud tont teab millest. Okei, arvatavasti laimisiirupist, surmmagusast limonaadist ja võimalik, et seal isegi oli natuke rummi sees. Purustatud jääst polnud loomulikult kah lõhnagi, kõik see vedelik hõljus suurte jääkuubikute ümber. Tõsi, paar mündilehte ligunes seal samuti.

Ja veel teine asi. Ma ei tea, kes on disaininud neil praegu kasutusel olevad teetassid aga okei, disainerid on ennegi ebapraktiliste asjadega silma paistnud. Seda inimest aga, kes need kasutusele võttis, võiks küll sundida ise neid päevast päeva kasutama. Suure tagurpidi tüvikoonuse kujulised, vist kruusi nime kandvad anumad, mille äbarik sang on koonuse servaga tasa ning ainus võimalus seda haarata, on sõrmed vormi sisse süvistatud kitsasse avausse suruda. Kõik see on äärmiselt ebamugav, suuremate näppudega inimesel ka puhtfüüsiliselt võimatu, "tass" on kohutavalt tasakaalust väljas ning takkapihta on kogu see krempel kuuma joogi puhul lihtsalt kätt põletav. Nojah, kes see rumal siis teetassi ikka kuuma jooki kallab...

Õhtul jätkus meie eelmisel nädalal alanud teatrimaraton. Taaskord kauplesime vennanaise autojuhiks, taaskord pakkisime autosse ka Emanda ning sel korral ka ta noorima poja ning põrutasime kodumaist jandiklassikat vaatama. Lydia Koidula "Kosjaviinasid" nimelt. Mu kunagine lasteaiakasvataja varastas kõrvalrollis loomulikult kogu show aga Merikest tundes ei pane see ausalt öelda kedagi imestama :)

Neljapäeva varahommikul sõitis kaasa minema. Eksole, keegi peab perekonnas ju tööd kah tegema...

Pääle eriti hilist hommikusööki järgnes talle ka ülejäänud seltskond (tõsi, suund oli veidi teine) ja oligi Sündmus läbi. Õhtul ühe tuttavaga targutades jõudsin ma ootamatult järeldusele, et me vist polegi mingid homod. Kõik ju teavad, et homod käivad suled tagumikus dildodega tänavatel vehkimas, on pahade vabamüürlastest sotside rünnaksalk ning mis peamine, nad vahetavad partnereid sagedamini kui Imelda Marcos vahetas kingi või Elton John prille. Nu ma ei tea, kuna me ei teinud esimest, kuna minu teada pole ükski meist teine ja kui kolmanda punkti juures arvestada asjaolu, et meil kaasaga saab varsti täis kaheksas aasta, meie külalistest ühel paaril täitub kohe üheksas aasta ning ka teine paar on juba aastaid koos elanud, siis on ilmselge, et me pole homod vaid hoopis mingid määratlematud reliktid.

Reedel ei juhtunud ilmselgelt midagi märkimisväärset või vähemalt ei suuda ma midagi sellist meenutada. Ja see oli üle mitme päeva vahelduseks üks selline täiskarske olemine. Äkki seepärast ei meenugi?

Laupäeval nii hästi enam ei läinud. Algus oli küll paljutõotavalt rutiinne ja igav aga siis helistas Emand ning kurtis, et ta on peale päev läbi rassimist kohe nälga suremas ning et kui ta paarikümne minuti pärast koos oma kute abilisega linna jõuab, siis võiks sööma minna. Nu okei, mõtlesin mina, no lähme siis. Ausalt öelda olin ma varem isegi kaalunud, et võiks pitsat sööma minna aga polnud viitsinud üksi minna. Niisiis, kell oli kolmveerand seitse õhtul ja me leppisime kokku, et saame poole tunni pärast kesklinnas kokku. Kell 19.30 polnud Emandast kippu ega kõppu, mina olin selleks ajaks selgeks saanud, et pitsa jääb objektiivsetel põhjustel ära ning et me läheme sujuvalt merelise menüü peale üle. Helistasin ka Emandale, teatasin talle arengutest ning kuulsin, et nad on endiselt viisteist kilomeetrit linnast oma transporti ootamas, see pidavat nüüd aga iga minut tulema. Eks ma siis hakkasin tasapisi mere poole lonkima. Vahepeal kõllas kaasa ning ma raporteerisin oma õhtustest plaanidest, siis asutusin läbi ühest alkoholipoest (ning leidsin taas ühe dringi, mida pole siinmail varem müügis näinud), siis visati mind sealt viis-kuus minti enne ametlikku kinnipanemisaega tulede kustutamisega elegantselt välja ja seejärel tatsasin sadamakaile jahte vaatama. Kell 20.15 helistas Emand ning vabandas, et nii kaua aega läheb aga et ta poeg on juba teel, et mulle seniks seltsiks olla kuni ta ka ise laekub. Kell 20.20 helises telefon taaskord ning mu kaasa raporteeris, et Emanda transport on vist saabunud, sest kui tema oli omakorda proualt lõõpides aru pärinud, siis oli mingi kraami pealelaadimise heli taustaks olnud. Kell 20.35 saabus mulle seltsiks lubatud noormees ning viie minuti pärast tuiskas kohale ka vabandusi paremale ja vasakule pilduv Emand ise koos oma abimehega. Ma irvitasin, et no poolteist tundi ongi ju ühe naisterahva puhul täiesti lubatud akadeemiline veerandtund.

Peale sööki vedasin ma seltskonna veel korralikke mojito'sid jooma ja südaöö paiku peale järjekordset Lokalveränderung'i ka pisukesele öökokteilile südalinna välikohvikus. Jube sääseuputus! See oli vist mingi eriti pikalondiline liik sel ööl ringi pinisemas, igatahes suutsid nad mind isegi läbi toolipõhja ja kahtede pükste üksjagu kubluliseks närida.

Pühapäeva õhtul oli Ultima Thule juubelikontsert ning ma tegin mitu avastust. Esiteks, muusikute nooremast põlvkonnast ei tea ma ikka mitte midagi ja näiteks soojendajana üles astunud Slide Fifty on täiesti korralik ning pärikõrva grupeering. Kahjuks oli klahvkamees küll osa kontserdist lihtsalt kadunud ja kui ta ka lõpuks üles leiti ning lavale suunati, siis olid klahvid puldist liiga maha keeratud ja neid oli vaevu kuulda. Teiseks seda, et kodanikul nimega Vaiko Eplik on häält oi kui palju. Kolmandaks leidsin ma-ei-tea-mitmendat-korda, et kui meil üldse on muusikamaailmas superstaare, siis on igiliikur Tõnis Mägi üheks neist vähestest. Fan-tas-ti-line. Ja neljandaks leidsin, et ei ole väga tark tegu oma pooltäis siidripurki istme alla panna kui kilomeetri raadiuses on vähemalt üks sipelgas. Umbes veerand tunni pärast oli neid purgil ja mu tossudel juba sadakond ning aina vooris juurde. Mina igatahes põgenesin sündmuskohalt.

Tegelikult oli veerand tundi enne kontserdi algust pilt kontserdipaigal üsna masendav, platsil oli ehk 200-250 inimest aga neid tuli tublisti juurde, sest peaesineja ajal ringi vaadates tundus rahvast ikka juba päris normaalselt olevat. Kõige suurem jama oli sel õhtul aga helitehnikaga, sest julgelt pool kontserti oli ühes kanalis vahelduvheli. Vahel tuli see küll plärtsuga tagasi aga ainult selleks, et mõne hetke pärast uuesti kaduda. Kontserdi käigus vahetas tiim jooksvalt küll võimendeid ja kaableid aga tõele au andes oleks pidanud selle tehnilise probleemi lahendamiseks pausi tegema. Ja seda eriti arvestades Ultima Thule positsiooni kohalikul muusikaturul, kasvõi plärtsuv "Aed" (lugu, mille kirjutamise pärast Tõnis Mägi siiani Sibula peale kade on) oli pillimeeste ja Mäksi professionaalsusest hoolimata päris kohutav kuulata. Viimasteks lugudeks said nad asja ometigi korda ning nagu meile kombeks, keris lisalugude ajal lõpuks ka rahvas endale korraliku hoo sisse ning kui kõige-kõige viimasem lugu "Kassitapp" läbi oli, siis oleks võinud pidu alles alata.

Mnjah. Arvestades tänavuse suve seniseid arenguid, peaks varsti tõsiselt kaaluma selle blogi ümbernimetamist alkohooliku sodipodiks. Õigupoolest ma vist kirjutangi seda nii detailselt iseendale hoiatuseks...

Telkimine kui räige kuritegu

Mina igatahes seni ei teadnudki, et telkimine kvalifitseerub "eksimiseks üldtunnustatud tavade ja heade kommete vastu". Jälle targem.

Ülalmainit tsitaat pärineb muide Kuressaare linnavalitsuse õigusnõuniku [sic] kommentaarist, mida saab muuhulgas lugeda "Oma Saare" artiklist. Mõni ametnik võiks küll oma põhitöö kõrvalt ka koomikuna saia teenida.

Kahekümne kaheksas nädal

Kui ma esmaspäeva lõuna paiku koju jõudsin, oli ukse ettepanek juba poole peal. Mälestus eelmisest uksekujulisest avatäitest (õieti küll koipuruhunnikust) oli maja kõrvale laiali laotunud ja uued lengid paigas, õhtuks sai juba lukku kinni-lahti keerata ning teisipäevaks oli jäänud veel natuke tülikat nokitsemist. Tänud Emanda abikaasale, keda me julmalt ekspluateerisime! :)

Tasapisi algasid ettevalmistused üheks suve suurürituseks, mis järgmisel nädalal ootamas oli.

Kolmapäeval laekus kaasa ja just mainitud ettevalmistused (st. konku koristamine, kasimine ja osa träni jalust ära toppimine tont teab kuhu) läksid uue ning tükkis asisema hooga lahti.

Neljapäeval algas pisuke teatrimaraton. Esimesel õhtul oli kavas linnateatri musta saali avaetendus "Mälu (Sarah Bernhardt'i viimane suvi)".

Reedel, kolmeteistkümnendal juuli kauplesime mu vennanaise endale autojuhiks, pakkisime masinasse veel ka Emanda ning põrutasime Pädastesse. Ehk siis teatrimaraton jätkus Vanemuise koomilise tükiga "Bächi" ja "Handeli" "Võimalikust kohtumisest". Juba enne etenduse algust suutis üks söögikraami müüv kõhukas noormees mind irvitama ajada. Läksin mina, maalt ja hobuseta nagu ma olen, müügileti juurde ning lugesin menüüst, et pakutakse ühte ja teist ning siis veel ka klaasikaupa Sauvignon Blanc'i. Nu küsisin seda ja selgus, et pudelist valati hoopis Chardonnay'd. Et ma söandasin selle peale üle õla Emandale visata, et näe, jälle neil mõisnikel menüü valetab, läks nimetet kõhukas noormees lendu: "Vabandage! VABANDAGE! Mis tähendab, et JÄLLE valetab?!?!?!?!" Kui meie vahel poleks letti olnud, oleks ta vist tulnud mul nööbist kinni võtnud :D Nagu Emand ja mu kaasa hiljem õigustatult kommenteerisid, ei tohiks ju ületamatult raske olla pakutava valiku muutumisel neli paberilehte enne etendust välja trükkida või kui tõesti ei viitsi seda teha, no siis kirjuta sinna lihtsalt "valge vein". See oli üks neid hetki kui ma oleks Imre käest tahtnud aru pärida aga tal polnud aega, ta (nagu meie kõrval seisvad pealinlased kommenteerisid) oli parajasti hõivatud mõisa hoovis Jänese taga ajamisega.

Reede oli ka päev, mil ühel mu elu olulisimal inimesel oli sajas sünniaastapäev. Olgu muld talle kerge ja andku Taevaisa talle hingamist.

Laupäeval toimus uksesaaga lõpu pidulik tähistamine. Suur osa kutsutud karvaseid ja sulelisi jõudis kohale ja kõik see muundus pärastlõunal täiesti planeerimatult erinevate põlemiskangusega vedelike degusteerimisürituseks, mis katkes vaid vahepealseks näitusekülastuseks (tõsi, omateada läksime me näituse avamisele aga nad paganad lõikasid lindid ja jõid veinid juba ammu enne meie kohalejõudmist ära) ning lõppude lõpuks kandus kogu läbu omakorda veel sujuvalt "La Perla'sse" üle. Täielik Lokalveränderung!

Mu kaasa perearst kommenteerib vahel elutargalt: "Alkohol on ikkagi vaenlane!" aga see diagnoos kinnitus taaskord muidugi alles järgmisel hommikul. Ma tean vähemalt üht noormeest, kel oleks vist olnud põhjust Oi Jumala altarile lepitusohvrit tassida. Sellist suuremat sorti. :)

Pühapäeva ennelõuna läks ühe kokkulepitud aga ärajäänud kohtumise ootamise tähe all ning pärastpoole sõitsime ema sünnipäeva pidama. Lisaks veel eelviimased lihvid uue nädala alguses stardipaugu saava Sündmuse tarbeks ja oligi nädal otsas.

Pride'st ja laulupeost

Ausalt öelda ma mõtlesin, et ma ei viitsi hakata saja neljandat korda üle kirjutama kõike seda, mis ammu kirjas. Aga tänases Delfis kribas Jaanus järjekordse lugejakirja, kus ta muuseas ütles:

"Mina olen ka homo. Mina ei käi geiparaadil, ei kanna naisteriideid, ei värvi ennast, ei käi dildode ja faasanisulgedega ringi. Elan oma tavalist homoelu ja ega mind tänaval kohates vist ära tunnekski, et ma homo olen. Ja las nii ka jääb."

No jumal küll, ega keegi polegi ju kedagi vägisi kuhugi sundinud minema, pole ju enam nõukaaeg, kus kaks korda aastas oli kohustuslik end paraadidele vedada. Isand Saksingu kirjutis kandis aga endas ka mõtet, et kõik on niigi tore ja poleks mõistlik mingite paraadidega oponente ärritada...

Ühes teises internetikeskkonnas on aga kirjas järgmine kuldne mõte. Nimelt kirjutas Wildikas oma blogi kommentaarides niimoodi:

"Ja noh, venekeelsest Delfist ma lugesin laulupeo kohta kommentaare, mis viitasid sellele üritusele kui fašistlikule väikerahva enesekehtestamise püüdele. Taolist mõtet kandvaid kommentaare oli kaugelt enam, kui üks. Ega sellepärast ei pea kodus istudes mõtlema, et olen uhke Eesti kultuuri, traditsioonide ja meelsuse üle."

Ma tahaksingi tegelikult Jaanuselt küsida, et kas me peaksime nüüd ka oma laulupeod ära jätma, et mitte oma oponente ärritada? Kindlasti piisaks ju sellest, kui me tasakesi kodudes ümiseksime poolihääli oma rahvuslikke meloodiaid, noh, äärmisel juhul võiks ju ka raadiost tulla mõne eeslaulja instruktsioonid ja kindlasti ka manitsus, et me täiel häälel isegi kodus lauluviisi üles ei võta. Või no vähemalt siis mitte, kui lauluks ei juhtu olema kiidukoor Jossifile.

Kahekümne seitsmes nädal

Märksõnad:

Hiliskeskaegses, võlvitud laega maa-aluses ruumis toimunud Emanda sünnipäevaüritus, mis olude sunnil (s.o. eelkõige vein ja mõnus seltskond) läks planeeritust palju pikemaks.

Juhuslik ja täiesti ootamatu kohtumine selle aastatuhande seni kõige nunnuma kutiga. Mis muidugi ei tähenda, et homme fatale või kaasa nüüd rahulikumalt hingata võiksid.

Nimemaagia jätk. Veidral kombel kipuvad mingil perioodil tekkivad uued tuttavad olema samanimelised. Juba varem on selliste portsudena lisandunud tutvusringkonda T-----d, I------d ja M------d. Seekord siis aga järjekordne ports nimekaimudest mehi, kellede nimed algavad S-tähega :)

Laupäevane õlle-, džinni- ja retsiinajoomine semude juures.

Õllesummeri ABBA-üritus ja hilisem promeneerimine mere äärt mööda kesklinna poole.

Louvre, la visite (1998)

Paari päeva tagune virtuaaltutvus Versailles'ga sai järje videofilmiga veel ühest kuningapaleest, kuhu sisse minu jalg seni veel astunud pole. Louvre nimelt. Ma olen mitmel korral tolgendanud isegi klaaspüramiidi juures aga takistavateks teguriteks on saanud jäledad turistide järjekorrad kassades ning eelkõige teadmine, et õigupoolest ei jõuaks kogu maja terve päevaga isegi läbi joosta. Kunagi peaks tegema korraliku eeltöö, joonistama maja plaanile enda jaoks valmis marsruudi ning siis sinna minnes seda ka järgida üritama.

Õnneks on laiskade inimeste jaoks aga olemas terve ports materjale ka liikuvatel piltidel. "Louvre la visite" (1998) lavastajaks on Charles Nemes (IMDb filmograafias see dokk küll tal veel ei kajastu) ja tõtt-öelda oli see vähemalt minu jaoks Versailles' filmist kõvasti igavam. Jah, väga põgusalt näeme ka Louvre'i ajalugu, palee ehitamise erinevaid etappe ning möödaminnes räägitakse ka lossi kunagistest elanikest aga põhirõhk on kunstikogul. Sellest poleks ju samuti midagi aga probleem tuleb sellest, et tunni aja sisse on üritatud toppida seda kunsti nii palju kui vähegi mahub. Kaamera eest mööduvad konveierilindil sajad meistritööd, millest suurem osa on lugematuid kordi varem nähtud fotodel, raamatutes või isegi teistes filmides. Selliste kunstiladudega, olgu see siis Louvre, Ermitaaž, British Museum, Berliini Museum Insel'i asutused või mis iganes, on muidugi alati see jama, et need lajatavad oma massiga lagipähe ning uimastavad külastaja juba hiljemalt viienda supertöö juures. Mu meelest ei suuda isegi muidu pidevalt entusiastlikult vadistavad ja fotokate sähvides ringi kappavad japsid sellistes kohtades eriti kaua oma kaubamärki hoida ning vajuvad kiiresti kuidagi röötsakile.

Niisiis, "Louvre la visite" sobiks kindlasti mõnes keskastme kunstiõpetuse tunnis lastele näitamiseks, silmaaluste ringide laiendamisega maali- ja skulptuuri valdkonnas saab ta kah hakkama ning mingisuguse ülevaate saab tõesti ka paleest aga lõppkokkuvõttes klassifitseerub see ikkagi selliste igavamat sorti dokumentaalfilmide hulka.

4/10

Sei7se

Ivar, Ardi ja mitmed teised eestikeelse blogosfääri osalised on läinud kaasa maagilise numbri teemaga. Allun provokatsioonile ja olgu siis alljärgnevalt ka minu kaks senti selles pihitoolis.

1. Asjaajamine. Tavaolukorras ma jälestan igasugu "asjade ajamist". Mitte et ma sellega lõpuks hakkama ei saaks kui tõesti muud väljapääsu pole aga peamiselt laiskusest tingituna proovin ma seda endast niikaua eemal hoida kui vähegi võimalik ja niisiis ma üritan kõikvõimalikku ametlikku suhtlust, paberimajandust ja muud sellist kellegile teisele delegeerida. Eks vennas, kaasa ja veel nii mõnigi inimene on üksjagu vihastanud ning vahel ehk endalegi ootamatult tegelenud asjadega, mis neil muidu plaanis polnud. Ja kui ma tõesti ei leia kedagi, kes mu eest kõik ära korraldaks, siis enne härjal sarvist haaramist mõtlen ma veel mitu korda üle, et kas see ikka ka tegelikult on NII vajalik, et selle nimel peaks rabelema hakkama. Ja üsna sageli ma leian, et ega ikka ei ole küll.

Keegi kunagi ütles, et mulle sobiks aasal muretu lillekesena õitsemine aga ausalt öelda ma vist ei viitsiks hästi sedagi teha.

2. Paber. Enamasti ümbritsevad mind paberivirnad. Sõna otseses mõttes, sest lisaks kõikvõimalikele vajalikele ja mitte-nii-vajalikele märkmetele, maksmata arvetele, kviitungitele ning muule sellisele on kõikjal ka raamatute hunnikuid. Neid jagub ammu täis tuubitud riiulitesse, laudadele, toolidele, põrandale, kappide peale, vahel isegi voodisse ja pliidile. Tuhanded ja tuhanded köited. Neil harvadel abitutel katsetel, mis ma mõnikord ette võtan, et ses hulluses mingitki korda luua (või noh, vähemalt põrandatki niipalju puhtamaks saada, et vaibast poleks näha vaid kitsas rada köiteriitade vahel) lõpeb asi üsna kiiresti sellega, et ma lihtsalt tõstan neid ühest hunnikust teise ja lõpuks leian end taas mingit paberipakki sirvimas ning sinnapaika see kõik jääb. Kaasa on mul ses suhtes oluliselt resoluutsem ja asjalikum. Ta tarib kohale järjekordsed tühjad banaanikastid, topib selle pahna sinna sisse ning viib kõrvalkonkusse :)

3. Filmid kui narkomaania erivorm. Ma pean tublisti end pingutama, et mitte iga nädal järjekordset pakki DVD-sid osta. Ahvatlusi tekitavad nii kunagi ammu nähtud tükid kui ka uued linateosed. Kui esimeste korral ma valetan endale õhinal, et ma vaataksin seda filmi ju kindlasti veel mitu korda ja nii tore oleks seda alati oma riiulist võtta ning üleüldse on see väärt aukohta mu videoteegis, siis uute, seninägemata filmide puhul veenan ma end, et kindlasti on see väga hea lavastajatööga ja no kui isegi ei ole, siis lausa sõnniku jaoks ei hakkaks ju keegi plastikut raiskama. Nii et midagi peab seal siiski olema, mis vaatamist tasuks. Ja nii edasi.

Reaalsus on paraku selline, et vanu filme saab üle vaadatud haruharva, uutest ketastele ilmuvatest asjadest on väga suur osa ikka täielik saast, plaate pole ammu enam kuhugi panna (jah, osad lauapealsetest virnadest on moodustunud DVD-dest, põrandale pole nad siiski veel jõudnud) ja praegugi on mul vaatamata huupi öeldes umbes sadakond filmi. Sellest, et need kuramuse kettad ka just kõige odavamad vidinad pole, ei maksa rääkidagi.

4. Toit. Tõtt-öelda pole vahet, milline see toit täpselt on, peaasi, et teda on palju. See on ainus sõltuvus, millest mul pole õnnestunud hetkekski lahti saada. Suitsetamise jätsin 1991. aastal päevapealt maha, mõniteist aastat tagasi sai samamoodi päevapealt mõneks ajaks alkoholi tarbimisele joon alla tõmmatud (otsustasin ühel hetkel lihtsalt, et mu igaõhtused portsud džinni-viskit-konjakit lähevad üha suuremaks ja et see võib olla märk lähenevast alkoholismist) aga vat söögiga on lugu keerulisem. Ma olen küll täiesti suuteline mitu päeva elama ka linnusuutäitest aga siis esimesel võimalusel samamoodi kugistama kümne minutiga alla potitäie midaiganes. Ühtmoodi läheks loosi nii purk odavaid konservherneid kui sambucca'ga maitsestatud rohelise tee tiramisu või miks mitte ka paremad palad näiteks "Fat Duck"'i menüüst.

5. Ma ei suuda minevikust lahti saada. Eriti mis puudutab inimestevahelisi suhteid. Seetõttu olen ma üritanud enda ümber ehitada läbimatut müüri õelusest, vastikusest ja ehk isegi ülbusest. Eesmärgiks vältida ohtlikult emotsionaalsete suhete teket. Ometi suudavad mõned inimesed vahel sellest kindlustuste vööndist end läbi murda ning selle kõige lõpptulemus on tavaliselt kõigile osalistele üsna vaevarikas. Teistele ehk rohkem tüütu, mulle endale karjumapanevalt ahastav.

6. Ma olen tänapäeva edule orienteeritud maailmas täiesti ebapraktiline. Näiteks kasvõi selle asemel, et üritada tasapisi oma sajandeid vanas majas remonti teha (okei, hädavajalikud asjad nagu läbisadav katus või kõdunenud ukse vahetamine saab tehtud), ostan ma kokku juba eespool mainitud raamatuid ja plaate, löön raha laiaks restoranides või ilma mööda ringi sõites. Seitse (jälle seitse!) aastat tagasi ajutisena mõeldud dušinurk köögi ühes otsas ei avalda küll mingit kavatsust sealt kuhugi kolima hakata ja niisiis elab mu "kööginurgaga koobaskemps" oma seikluslikku ja isepäist elu kenasti edasi. Kõige hullem on muidugi see, et mind ennast ei sega selline elustiil absoluutselt. :)

7. Ma üritan vältida konkreetsete lubaduste andmist, parimal juhul kuuleb mu käest juttu stiilis "ma ei saa midagi kindlat lubada aga ma võin võimalusel selle teemaga natuke tegeleda." Ehk teisisõnu on tegemist lihtsalt äranihverdamisega endale igasuguste kohustuste võtmisest.
---
Hmm... Suurem osa kirjapandust sobiks muidugi kenasti ka teema "seitse surmapattu" alla. Luxuria, gula, avaritia, acedia, ira, invidia ja superbia, ... krt, indulgentside lootuses sai pea kõik ilusti kirja pandud ja kui mõni neist pattudest jäigi mainimata või eriliselt rõhutamata, siis see ei tähenda, et ma selle ohvriks poleks langenud. :)

Tsenseeritud

Pagan küll, ütlen ma. Kohe hirmsasti tahaks ropendada. Tänu oma kaks aastat kestnud (loe: veninud) uksesaaga käeulatuses paistva lõpu järjekordse edasinihkumise tõttu lendasid täna õhtul kuradile kõik hoole ja armastusega nädalavahetuseks tehtud plaanid. Niipalju siis (pseudo)kultuurast päälinnas, külaskäikudest ja kõigest muust. Selle asemel sitsime ilusti kodus ja ootame, et ehk töömehed, kes pidid veel üleeilse info järgi tulema homme, lõpuks esmaspäeva varahommikul ikkagi laekuvad ning see passimine lausa asjatu pole.

Fuck! Fuck! Fuck!, ma ütlen...

Kõrts

Ma pean ütlema, et elamine paarsada meetrit linna ühest kõige hullemast läbukõrtsist (mis omaarust siiski veel viisakuse piiridesse üritab jääda) on huvitav ja kindlasti mitte igav. Nädalalõppudes öö läbi kestvast tümpsust ja ajutisest hirmsast röökimisest ei maksa rääkidagi, sellega on juba nagu ära harjutud ning see on muutunud tähelepandamatuks helitapeediks. Jätkuvalt tekitab aga põnevust see, et kunagi ei tea, millal sa näiteks oma aknaklaasidest lahti saad, millal su hoovis seisva auto kapoti peal on peale poest ostetud salati söömist kepiorgiat peetud (ja salatikarbid ning kasutatud kondoomid õuet mööda laiali loobitud), millal sulle trepi kõrvale on sitalasu tekkinud või, nagu täna hommikul, millal sa heki alt värske okselombi leiad.

Jah, tõesti, ilma toredate ja elu elada oskavate kaasmaalasteta jääksin ma paljust huvitavast ilma. Viva la dolce vita!