Jah, oponentide rõõmuks lasin end jälle provotseerida. Lugu sai alguse TMS-is avaldatud kirjutisest Samasooliste partnerlusseadus on Saatanast, mille kommentaariumi ma poollõõpimisi kirjutasin:
"Ah et õppigem ajaloost? Noh, lähiajaloost on meil teada ka üks suur ja võimas riik, kus "pederastia" ning igasugune "homopropaganda" oli seadusega keelatud ning me peaksime vist kõik mäletama, mis sellest "kõikide rahvaste kodumaast" vaid veidi rohkem kui poole sajandiga (alates homoseksuaalsuse kriminaliseerimisest) sai :)"
Selle peale aktiveerus Tõnu Kalvet:
Ancientboy-le: igas halvas on midagi head. LÄBINISTI halba riigikorda pole olemas. Ja on TÄIESTI KINDEL, et see "suur ja võimas riik" lagunes HOOPIS TEISEL PÕHJUSEL kui homoseksuaalsuse kuritegelikuks kuulutamise tõttu.
mille peale mina jällegi vastasin niimoodi:
Tõnu Kalvetile: Ja samamoodi on TÄIESTI KINDEL, et ka Andrese poolt hirmuks toodud Rooma riigiusu muutumine ning hilisem impeeriumi lagunemine sai teoks HOOPIS TEISTEL PÕHJUSTEL kui artiklis vihjatud. Dekadents, kui sel üldse mingit mõju oli, oli neist vähim. Ja mis halvas olevasse heasse puutub, no Jumala eest, eks otsige siis see hea sellest, mida te halvaks peate, üles. :)
Sellele tuli juba kaks vastureaktsiooni:
ajaloolane:
Nõukogude Liit lagunes majanduslikel põhjustel, mis ei olnud seotud homodega. Rooma kristianiseerus demograafilistel põhjustel, mis olid seotud homodega.
Martin
Muide, Vana-Rooma riik lagunes just dekadentsi tõttu. Seesmise roiskumise ja allakäigu tõttu. Riigi kriis saabus, kui lodevad ja pervertidest keisrid oma võimu kindlustamiseks hakkasid rahva toetust ostma lõbustustega. lõbustused läksid aga aina ropumaks ja labasemaks, moraal langes enneolematule tasemetele, lokkas prostitutsioon, abort ja lahutused muutusid üldlevinuks, lokkas ringi aelemine ning sellega kaasas käivad suguhaigused.
traditsioonilise perekonna lagunemisega saabus demograafiline kriis ning vajadus võtta riiki vastu barbareid (immigrante). tulemuseks oli armee võitlusvõime langus ja soovimatus sõdida barbarite armeedega, mis sundis riiki tegema järjest suuremaid järeleandmisi välisvaenlasele. see nõrgestas aga riiki veelgi rohkem. Kõige selle taustal tundsid tavalised inimesed lootusetust ja mure tuleviku pärast, mis väljendus sisemigratsioonis ja veelgi suurenevas demograafilises kriisis.
Lõpuks oli ainus moraalselt kindel ja praktiliselt teovõimeline organisatsioon kristlik kirik ja kristlikud kogudused, kus liikmed üksteise eest hoolitsesid.
Kui nüüd seda pilti tänapäevaga võrrelda, siis sarnasused on hämmastavalt suured. Ainult ühe suure vahega - kristlik kogukond ja kirik ei ole moraalselt kindel ja praktikas teovõimeline. aastakümneid vasakpoolset sekulaarradikaalset lõhkumustööd on oma tulemuse andnud.
seetõttu on meie (Euroopa) olukord võrreldes Vana-Roomaga veel tükk maad troostitum.
Niipalju siis eelloost.
Eks see Rooma riigi kokkukukkumine on muidugi üks ajaloolaste lemmikteemasid ja kindel on vaid see, et keegi ei ole milleski väga kindel. Isegi impeeriumi lagunemise ajas pole suudetud kokku leppida ning väljapakutud daatumid kõiguvad Hadrianopolise lahingust (378 m.a.j.) pea üksteist sajandit hilisema Konstantinoopoli languseni 1453. aastal. No hää küll, enamasti mainitakse ses kontekstis siiski Romulus Augustuse ümber toimunud sündmusi 476. aastal.
Põhjuste kohta on tõsiseltvõetavaid teooriaid täna ehk paarikümne ringis, Vegetius'est Goldsworthy'ni ja neid hüpoteese võib igaüks tarkadest raamatutest või kasvõi internetist lugeda. Erinevalt Martinist (Helmest?) enamus uurijaid siiski dekadentsist ei räägi, paaril juhul küll mööndakse lisaks muudele teguritele ka inimfaktori võimalikku rolli ning näiteks 18. sajandi tuntud ajaloolane Edward Gibbon rõhutas muuhulgas ka just kristluse osa selles languses. Surmajärgset paradiisi jutlustav kristlus ei pakkunud tema arvates just erilist stiimulit siinses elus riiki tungivate barbarite vastu võitlusesse astuda. Kristlikele roomlastele oli ühesõnaga oma maapealse riigi saatus ükskõik, sest neid ootas peale surma niikuinii ees uus ja uhke aujärg taevaste vägede seas.
Enamus ajaloolasi on ometigi enam-vähem ühel meelel selles küsimuses, et väga oluline osa impeeriumi kollapsil oli selle suurusel ning kujunenud majanduslikul situatsioonil. Roomal lihtsalt puudus adekvaatne ülevaade kaugemates provintsides toimuvast, ka ei olnud keskusel usaldusväärseid vahelülisid nende piirkondade haldamiseks ning edasiseks laiendamiseks. Lisaks veel pidevast võimuvõitlusest kurnatud ning lihtsalt nõrgad kroonitud isikud, kes ei suutnud omaenda lähikondagi kontrollida, rääkimata siis kasvõi riigikassa täitumisel silma peal hoidmisest. Õieti polegi seal kristianiseerumis-eelses Roomas peale Hadrianust - okei, ehk ka Marcus Aureliust (kes aga mõlemad valitsesid muide väga edukalt hulk aega PÄRAST traditsiooniliselt "lodevateks ja pervertideks" peetavatest imperaatoritest nagu Caligula või iseenesest tugev aga oma aega sobimatu valitseja Nero) - tõsiseltvõetavat keisrit olnud. Toonases situatsioonis muutus riik lihtsalt juhitamatuks ja kukkus omaenese raskuse all lihtsalt kokku. Täpselt sama, mis juhtus ka N.Liiduga. Nii et eelkõige lagunes ka Rooma riik majanduslikel põhjustel, mis, nagu ajaloolane ka eespool kenasti juba mainis, ei ole kuidagi seotud homodega.
Mis praegusesse islami pealetungi puutub (just seda analoogiat peab Andres oma artiklis silmas, kui ta kirjutab ristiusu levimisest Vana-Roomas), siis toimub see kogu maailmas ega ole ainult "hedonistliku" Euroopa probleem. Või on äkki homod süüdi ka näiteks Kaug-Ida või Aafrika islamiseerumises? Kas "demograafilised põhjused" (need, mis olevat eelkõnelejate väitel seotud homodega) ongi põhjustanud ka kogu Ameerikat (Alaskast Tulemaani) haaranud moslemimisjonäride edukad värbamiskampaaniad? Või on sellel kõigel ikka natuke teistsugused põhjused?
Ma ei ole muide kunagi aru saanud, miks ühe seltskonna jaoks näiteks seesama paljuräägitud, suuresti majanduslikku lepingut tähendav partnerlusseadus ilmtingimata vastandub "traditsioonilistele väärtustele"? Miks isegi ei vaevuta kaaluma võimalust, et üks täiendab teist? Eeldan, et TMS-i seltskond peab nende "väärtuste" all silmas Andrese poolt nii sageli mainitud "judeo-kristlikku" maailmavaadet ning õigupoolest ma olen alati tahtnud täpsustada, et millise konkreetse versiooniga siis ikkagi tegemist on? Vana Testament propageerib kasvõi näiteks orjapidamist, "sõnakuulmatu" poja kividega surnuksloopimist (5 Ms. 21:18-21), käsib oma kuuele teha neli tutti (5 Ms. 22:12) ning keelab juuste ja habeme lõikamise (3 Ms. 19:27).
Ma pole küll kindel aga ma siiski kaldun arvama, et ka kõige veendunumad konservatiivid siin Maarjamaal ei pea nendest ja ka veel lugematutest muudest kunagi judeo-kristlikku kultuuriruumi valitsenud kuid tänaseks päevaks parimal juhul kummalisteks anakronismideks muutunud seadustest kinni. Miks austet oponendid siis ometigi nii raudkindlad on selles, et just Moosese või Pauluse väidetavad kirjakohad homoseksualismist on need igavesest ajast igavesti õiged seisukohad?
Uues Testamendis kirjutab seesama artiklis tsiteeritud Paulus vaid mõned read edasi niimoodi: "Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese!" (Rm. 2:1). Just sellel, kristlikul põhimõttel seisab tänane liberaalne Euroopa ja on naljakas, et tegelikult kristlikul baasil põhinevat ühiskonnakorraldust siunav seltskond süüdistab sedasama ühiskonda väheses kristluses. Kas tänane Euroopa peaks siis konservatiivide arvates tõesti olema lihtsalt üks suur Tomas de Torquemada märg inkvisitsiooniunenägu?
Martin oma kommentaaris taaskord sisuliselt võrdustab homoseksualismi ja lodevuse. Ma palun mind vabandada aga tuntud lõbustusasutuste rajoonis, seksbutiigiga ühes majas hilisõhtuni avatud ajaveetmiskohta pidav härrasmees peaks ju oma kogemustestki ülihästi teadma, et enamus Tallinnas ringi patseerivaid lõbujanuseid (nagu ka tänavust Pride'i marssi pealt vaadanud ja telekaamerasse nilbitsenud britid - huvitav, et Eesti Rahvuslik Liikumine veel nende Eestisse lubamist keelama pole tõtanud) on ikkagi heterod. Ometi ei suuda mina küll meenutada, et keegi oleks kippunud tõmbama võrdusmärki heteroseksuaalsuse ning lodevuse vahele.
Üks peamisi Jumala "käske" ütleb umbes niimoodi: "Kui sa ei taha, et sinu üle kohut mõistetaks, ära mõista ka ise teiste üle kohut." Selle meelespidamine ei tohiks ju isegi ühel kristlikku maailmavaadet hindaval seltskonnal väga raske olla?
2 kommentaari:
Vanas Roomas lokkanud moraalitus on müüt mille tekkele on ühe suurime tegurina kaasa aidanud ajastu õhtusöögi kombed, mida võib küll nimetada täielikuks naudisklemiseks kus söödi ja vedeleti tuttavate, ning pere seltskonnas tunde. Mingiks orgiaks sellised igapäevased olengud ei muutunud ja rooma kodanik oli teada olevail faktidel väga truu oma abikaasale. Truuduserikkumine ja seksuaalsed perversused olid väga taunitavad, ning hea nimi maksis. Legendile lõppematust pillerkaarist panid aluse kristlikud vagatsejad kel oli vaja nn. eelmist korda mustata.
Vähemalt sellise pildi maalisid mitmed professorid dokfilmis mis käsitles rooma perekonna igapäevaelu.
No just. Aga pole hullu, kindlasti tuleb varsti mõni haritud inimene, kes paneb paika jumalikult lõpliku ning vastuvaidlemist mittekannatava tõe ja tituleerib sellised, "kõigile hästi tuntud ajaloofakte moonutavad" professorid pedede, sotside ja vabamüürlaste käsilasteks :)
Postita kommentaar