Sei7se

Ivar, Ardi ja mitmed teised eestikeelse blogosfääri osalised on läinud kaasa maagilise numbri teemaga. Allun provokatsioonile ja olgu siis alljärgnevalt ka minu kaks senti selles pihitoolis.

1. Asjaajamine. Tavaolukorras ma jälestan igasugu "asjade ajamist". Mitte et ma sellega lõpuks hakkama ei saaks kui tõesti muud väljapääsu pole aga peamiselt laiskusest tingituna proovin ma seda endast niikaua eemal hoida kui vähegi võimalik ja niisiis ma üritan kõikvõimalikku ametlikku suhtlust, paberimajandust ja muud sellist kellegile teisele delegeerida. Eks vennas, kaasa ja veel nii mõnigi inimene on üksjagu vihastanud ning vahel ehk endalegi ootamatult tegelenud asjadega, mis neil muidu plaanis polnud. Ja kui ma tõesti ei leia kedagi, kes mu eest kõik ära korraldaks, siis enne härjal sarvist haaramist mõtlen ma veel mitu korda üle, et kas see ikka ka tegelikult on NII vajalik, et selle nimel peaks rabelema hakkama. Ja üsna sageli ma leian, et ega ikka ei ole küll.

Keegi kunagi ütles, et mulle sobiks aasal muretu lillekesena õitsemine aga ausalt öelda ma vist ei viitsiks hästi sedagi teha.

2. Paber. Enamasti ümbritsevad mind paberivirnad. Sõna otseses mõttes, sest lisaks kõikvõimalikele vajalikele ja mitte-nii-vajalikele märkmetele, maksmata arvetele, kviitungitele ning muule sellisele on kõikjal ka raamatute hunnikuid. Neid jagub ammu täis tuubitud riiulitesse, laudadele, toolidele, põrandale, kappide peale, vahel isegi voodisse ja pliidile. Tuhanded ja tuhanded köited. Neil harvadel abitutel katsetel, mis ma mõnikord ette võtan, et ses hulluses mingitki korda luua (või noh, vähemalt põrandatki niipalju puhtamaks saada, et vaibast poleks näha vaid kitsas rada köiteriitade vahel) lõpeb asi üsna kiiresti sellega, et ma lihtsalt tõstan neid ühest hunnikust teise ja lõpuks leian end taas mingit paberipakki sirvimas ning sinnapaika see kõik jääb. Kaasa on mul ses suhtes oluliselt resoluutsem ja asjalikum. Ta tarib kohale järjekordsed tühjad banaanikastid, topib selle pahna sinna sisse ning viib kõrvalkonkusse :)

3. Filmid kui narkomaania erivorm. Ma pean tublisti end pingutama, et mitte iga nädal järjekordset pakki DVD-sid osta. Ahvatlusi tekitavad nii kunagi ammu nähtud tükid kui ka uued linateosed. Kui esimeste korral ma valetan endale õhinal, et ma vaataksin seda filmi ju kindlasti veel mitu korda ja nii tore oleks seda alati oma riiulist võtta ning üleüldse on see väärt aukohta mu videoteegis, siis uute, seninägemata filmide puhul veenan ma end, et kindlasti on see väga hea lavastajatööga ja no kui isegi ei ole, siis lausa sõnniku jaoks ei hakkaks ju keegi plastikut raiskama. Nii et midagi peab seal siiski olema, mis vaatamist tasuks. Ja nii edasi.

Reaalsus on paraku selline, et vanu filme saab üle vaadatud haruharva, uutest ketastele ilmuvatest asjadest on väga suur osa ikka täielik saast, plaate pole ammu enam kuhugi panna (jah, osad lauapealsetest virnadest on moodustunud DVD-dest, põrandale pole nad siiski veel jõudnud) ja praegugi on mul vaatamata huupi öeldes umbes sadakond filmi. Sellest, et need kuramuse kettad ka just kõige odavamad vidinad pole, ei maksa rääkidagi.

4. Toit. Tõtt-öelda pole vahet, milline see toit täpselt on, peaasi, et teda on palju. See on ainus sõltuvus, millest mul pole õnnestunud hetkekski lahti saada. Suitsetamise jätsin 1991. aastal päevapealt maha, mõniteist aastat tagasi sai samamoodi päevapealt mõneks ajaks alkoholi tarbimisele joon alla tõmmatud (otsustasin ühel hetkel lihtsalt, et mu igaõhtused portsud džinni-viskit-konjakit lähevad üha suuremaks ja et see võib olla märk lähenevast alkoholismist) aga vat söögiga on lugu keerulisem. Ma olen küll täiesti suuteline mitu päeva elama ka linnusuutäitest aga siis esimesel võimalusel samamoodi kugistama kümne minutiga alla potitäie midaiganes. Ühtmoodi läheks loosi nii purk odavaid konservherneid kui sambucca'ga maitsestatud rohelise tee tiramisu või miks mitte ka paremad palad näiteks "Fat Duck"'i menüüst.

5. Ma ei suuda minevikust lahti saada. Eriti mis puudutab inimestevahelisi suhteid. Seetõttu olen ma üritanud enda ümber ehitada läbimatut müüri õelusest, vastikusest ja ehk isegi ülbusest. Eesmärgiks vältida ohtlikult emotsionaalsete suhete teket. Ometi suudavad mõned inimesed vahel sellest kindlustuste vööndist end läbi murda ning selle kõige lõpptulemus on tavaliselt kõigile osalistele üsna vaevarikas. Teistele ehk rohkem tüütu, mulle endale karjumapanevalt ahastav.

6. Ma olen tänapäeva edule orienteeritud maailmas täiesti ebapraktiline. Näiteks kasvõi selle asemel, et üritada tasapisi oma sajandeid vanas majas remonti teha (okei, hädavajalikud asjad nagu läbisadav katus või kõdunenud ukse vahetamine saab tehtud), ostan ma kokku juba eespool mainitud raamatuid ja plaate, löön raha laiaks restoranides või ilma mööda ringi sõites. Seitse (jälle seitse!) aastat tagasi ajutisena mõeldud dušinurk köögi ühes otsas ei avalda küll mingit kavatsust sealt kuhugi kolima hakata ja niisiis elab mu "kööginurgaga koobaskemps" oma seikluslikku ja isepäist elu kenasti edasi. Kõige hullem on muidugi see, et mind ennast ei sega selline elustiil absoluutselt. :)

7. Ma üritan vältida konkreetsete lubaduste andmist, parimal juhul kuuleb mu käest juttu stiilis "ma ei saa midagi kindlat lubada aga ma võin võimalusel selle teemaga natuke tegeleda." Ehk teisisõnu on tegemist lihtsalt äranihverdamisega endale igasuguste kohustuste võtmisest.
---
Hmm... Suurem osa kirjapandust sobiks muidugi kenasti ka teema "seitse surmapattu" alla. Luxuria, gula, avaritia, acedia, ira, invidia ja superbia, ... krt, indulgentside lootuses sai pea kõik ilusti kirja pandud ja kui mõni neist pattudest jäigi mainimata või eriliselt rõhutamata, siis see ei tähenda, et ma selle ohvriks poleks langenud. :)