Pride'st ja laulupeost

Ausalt öelda ma mõtlesin, et ma ei viitsi hakata saja neljandat korda üle kirjutama kõike seda, mis ammu kirjas. Aga tänases Delfis kribas Jaanus järjekordse lugejakirja, kus ta muuseas ütles:

"Mina olen ka homo. Mina ei käi geiparaadil, ei kanna naisteriideid, ei värvi ennast, ei käi dildode ja faasanisulgedega ringi. Elan oma tavalist homoelu ja ega mind tänaval kohates vist ära tunnekski, et ma homo olen. Ja las nii ka jääb."

No jumal küll, ega keegi polegi ju kedagi vägisi kuhugi sundinud minema, pole ju enam nõukaaeg, kus kaks korda aastas oli kohustuslik end paraadidele vedada. Isand Saksingu kirjutis kandis aga endas ka mõtet, et kõik on niigi tore ja poleks mõistlik mingite paraadidega oponente ärritada...

Ühes teises internetikeskkonnas on aga kirjas järgmine kuldne mõte. Nimelt kirjutas Wildikas oma blogi kommentaarides niimoodi:

"Ja noh, venekeelsest Delfist ma lugesin laulupeo kohta kommentaare, mis viitasid sellele üritusele kui fašistlikule väikerahva enesekehtestamise püüdele. Taolist mõtet kandvaid kommentaare oli kaugelt enam, kui üks. Ega sellepärast ei pea kodus istudes mõtlema, et olen uhke Eesti kultuuri, traditsioonide ja meelsuse üle."

Ma tahaksingi tegelikult Jaanuselt küsida, et kas me peaksime nüüd ka oma laulupeod ära jätma, et mitte oma oponente ärritada? Kindlasti piisaks ju sellest, kui me tasakesi kodudes ümiseksime poolihääli oma rahvuslikke meloodiaid, noh, äärmisel juhul võiks ju ka raadiost tulla mõne eeslaulja instruktsioonid ja kindlasti ka manitsus, et me täiel häälel isegi kodus lauluviisi üles ei võta. Või no vähemalt siis mitte, kui lauluks ei juhtu olema kiidukoor Jossifile.