06 juuli 2007

Louvre, la visite (1998)

DVD - Louvre, la visite Paari päeva tagune virtuaaltutvus Versailles'ga sai järje videofilmiga veel ühest kuningapaleest, kuhu sisse minu jalg seni veel astunud pole. Louvre nimelt. Ma olen mitmel korral tolgendanud isegi klaaspüramiidi juures aga takistavateks teguriteks on saanud jäledad turistide järjekorrad kassades ning eelkõige teadmine, et õigupoolest ei jõuaks kogu maja terve päevaga isegi läbi joosta. Kunagi peaks tegema korraliku eeltöö, joonistama maja plaanile enda jaoks valmis marsruudi ning siis sinna minnes seda ka järgida üritama.

Õnneks on laiskade inimeste jaoks aga olemas terve ports materjale ka liikuvatel piltidel. "Louvre la visite" (1998) lavastajaks on Charles Nemes (IMDb filmograafias see dokk küll tal veel ei kajastu) ja tõtt-öelda oli see vähemalt minu jaoks Versailles' filmist kõvasti igavam. Jah, väga põgusalt näeme ka Louvre'i ajalugu, palee ehitamise erinevaid etappe ning möödaminnes räägitakse ka lossi kunagistest elanikest aga põhirõhk on kunstikogul. Sellest poleks ju samuti midagi aga probleem tuleb sellest, et tunni aja sisse on üritatud toppida seda kunsti nii palju kui vähegi mahub. Kaamera eest mööduvad konveierilindil sajad meistritööd, millest suurem osa on lugematuid kordi varem nähtud fotodel, raamatutes või isegi teistes filmides. Selliste kunstiladudega, olgu see siis Louvre, Ermitaaž, British Museum, Berliini Museum Insel'i asutused või mis iganes, on muidugi alati see jama, et need lajatavad oma massiga lagipähe ning uimastavad külastaja juba hiljemalt viienda supertöö juures. Mu meelest ei suuda isegi muidu pidevalt entusiastlikult vadistavad ja fotokate sähvides ringi kappavad japsid sellistes kohtades eriti kaua oma kaubamärki hoida ning vajuvad kiiresti kuidagi röötsakile.

Niisiis, "Louvre la visite" sobiks kindlasti mõnes keskastme kunstiõpetuse tunnis lastele näitamiseks, silmaaluste ringide laiendamisega maali- ja skulptuuri valdkonnas saab ta kah hakkama ning mingisuguse ülevaate saab tõesti ka paleest aga lõppkokkuvõttes klassifitseerub see ikkagi selliste igavamat sorti dokumentaalfilmide hulka.

4/10

Kommentaare ei ole: