Augustikuine homoteema

Igasuvisel ajakirjanduslikul hapukurgihooajal on juba traditsiooniks saanud arutleda homoteemade üle. Riburada pidi on ilmunud artikleid ja seisukohavõtte sellistelt tuntud arvamusliidritelt nagu Liis Lass, Farmi-Gabriel, Peeter Võsu, Aarne Ruben või Märt Sults. Üks seni viimaseid selles rivis on samuti igal aastal homoteemal südant valutava Martin Helme artikkel tänases Delfis ning viimase kommentaarides ka antud teema vastu ootamatult suurt huvi tundma hakanud Harri Kingo.

On lausa koomiline, et kogu selle rünnakutelaviini juures süüdistate teie meid homoteema päevakorral hoidmises...

Te väidate, et sõnavabadus tähendab õigust valimatult räusata? Ei, sõnavabadus ei tähenda, et kellegil oleks õigus kutsuda üles kaaskodanikke vihkama või koguni füüsiliselt hävitama. Samuti ei tähenda sõnavabadus, et kellegil oleks õigus õhutada vihkamisesuunalist hüsteeriat.

Te räägite tsivilisatsiooni mandumisest? Teie, kes te purjus metslastena ründate (või vähemalt kiidate selle kas vaikides või koguni valjuhäälselt poolehoidu avaldades heaks) tänaval rahumeelset üritust läbi viivaid inimesi?

Te ütlete, et liberalism on oma aja ära elanud ning ainus tee edasi on "kõva käe" poliitika? Teil pole ilmselgelt mingit tegelikku ettekujutust, milline nägi välja elu "isakese Stalini", teatud seltskonna poolt Jumalaks ülistatud Hitleri või ükskõik millise teise hullu despoodi ajal. Kes siis täna teie arvates peaks selleks ülimaks saama, kelle uitmõtteid kõik täitma peaks hakkama? Kes saaks tulevase range režiimiga politseiriigi peainkvisiitoriks? Ja mis peamine, miks te ometi nii veendunud olete, et just teie ei ole nende esimeste seas, kes "hea uue ilma" hammasrataste vahele jäävad???

Kui te tunnete end vaba inimesena ebamugavalt ja teie stiiliks ongi rohkem orjalik mentaliteet, siis palun, kehtestage endale ise sobilikud piirangud ning järgige neid kui see teie elu lihtsamaks teeb. Aga püüdke mitte ära unustada, et nagu teie igaüks olete siin maailmas unikaalne indiviid, nii on seda ka teised. Pole kahte samasugust inimest ning see elumudel, mis sobib ühele, ei pruugi teisele vastuvõetav olla.

Ning lõpetuseks ma tuletaks ikka ja jälle meelde vana ning paljudele nii ebamugavat tõde, et ideaalis ei ole inimene mitte abstraktse riigi (keda end konservatiivideks kutsuva seltskonna jaoks kipub kahetsusväärselt sageli esindama käputäis diktaatorlike kalduvustega persoone) jaoks vaid riik on inimese jaoks.

Eesti Vabariigis on olemas täiesti toimiv seadusandlus. Jah, seda saaks kindlasti veelgi paremaks teha ning samamoodi on kindel ka see, et sellega meie parlament ka tegeleb ja iga kodaniku ettepanekud on usutavasti enam kui teretulnud. Selge on ka see, et isegi demokraatlikus riigis käib elu olemasolevate ja antud ajahetkel kehtivate reeglite (ehk siis sellesama seadusandluse) järgi ning minu teada ei ole Eesti Vabariigis kunagi olnud aktsepteeritud rahulike ja seaduskuulekate kaaskodanike vastu suunatud verbaalne või füüsiline vägivald. Nii nagu Pride'i rongkäik on Eestis alati olnud igati seaduslik üritus, on ka selle vastastel võimalik olnud oma seaduslikke vastuüritusi läi viia. Martin Helme möödunud aastal lubatud pereparaadist pole küll midagi kuulda aga tänavu on siis lõpuks üks kristlik vabakogudus sellest mõttest vist ometigi kinni võtnud ning korraldamas mingit omapoolset rahumeelset, Pride'le osaliselt vastanduvat üritust. Seda saab ainult tervitada, sest see annab alust loota, et lõpuks ometi oleme me senisest konfrontatsioonist liikumas konstruktiivse dialoogi poole.