Majanduskriis pornotööstuses

Eile sattusin võrgus ringi klõpsides pealt "kuulama" huvitavat vestlust ühel tasuliste webcam'ide lehel. Või õigupoolest küll tasulise lehe tasuta versioonis, kus poisid on veel kombekad ja oma varustusega ei lehvita. Selle viimase jaoks peaks nimelt raha maksma, mida mina küll teha ei raatsiks. Aga see selleks. :)

Vedeles niisiis ühel punasel voodil kusagil Venemaal üks tudengipoiss, kes vestles ühe teise venelasega kusagilt Ameerikast ja kui võiks arvata, et pornosuunitlusega veebilehel käib jutt intiimsetest kehaosadest ning üritatakse kaamera ees olevat kutti ära moosida, et see ilma raha maksmata püksid jalast võtaks, siis tegelikkus oli hoopis proosalisem.

Ma olen igatahes päris kindel, et mitte sedalaadi vestlus ei ole see, mis lehe omanikest pornotöösturitele saiti luues meeles mõlkus. :)

Saatanlik veinikoolitus

Isegi majanduskriisis ei saa tumedad jõud meid rahule jätta ja järjekordne tõestus selle kohta on saadaval Harku valla kodulehel. Saatan on sirutanud oma küünised uue portsu lambukeste järele siin Neitsi Maarjale pühitsetud maalapil ning mesijuttu ajades üritab ikka rohkem vaeseid patuseid viinakuradi küüsi ajada. Õnneks reetis põrguvürst end oma salakavala plaani reklaamimisel hoolimatu Metsalise märgi kasutamisega ja nüüd teavad kõik ristiinimesed, et sellele provokatsioonile on parem mitte alluda!

Rent - Filmed live on Broadway (2008)

Rent: Filmed live on Broadway
Lavastaja: Michael John Warren
2008
http://www.imdb.com/title/tt1273675/

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin ma oma geiteemaliste filmide lehel (mis on tõepoolest juba liiga kauaks unarusse jäänud aga ma igaks juhuks ei hakka siin mingeid suurejoonelisi lubadusi nüüd kah jagama) hittmuusikali "Rent" järgi tehtud filmist, ei arvanud sellest suuremat ning mõtisklesin, et arvatavasti oleks lihtsalt lavastuse filmimine parema tulemuse andnud. Nüüd, kus kaksteist aastat kestnud show on Broadwayl läbi saanud, viimastel etendustel tervikuna high definition'isse üles võetud, sügisel USA kinodes ringelnud ning 3. veebruaril DVD ja Blu-Ray ketastena müüki tulemas, võin ma mõningase hämminguga oma prohvetlikkust nentida. Lavastuse ülesvõte ongi parem kui film. Asjad, mis mind filmi juures tõsiselt häirisid, muutuvad teatrilaval täiesti loomulikuks ning sulanduvad orgaaniliselt loo arengusse. Ma ei usu, et küsimus on ainult filmi lavastaja Chris "Home Alone" Columbus'e mässamises laulude järjekorraga, pigem on siin ikkagi tegu teatri- ja filmimaailmade erisustega.

Kui filmis olid enamik peategelasi needsamad, kes ka omal ajal lavastusega alustasid, siis nende viimaste etenduste seltskonnast seondub filmiga vaid üks isik ja minu heameeleks on see Tracie Thoms, kes siin ikka Joanne'i osa mängib-laulab. Ka on "Tango Maureen" ka siin versioonis äärmiselt efektne. Mis siis, et ta tantsib seda Anthony Rapp'i asemel hoopis Adam Kantor'iga, kellele sobivad Rapp'i kingad kui valatult. Omamoodi irooniline on, et kui Anthony Rapp on tänaseks päevaks ilmselgelt liiga vanaks jäänud, et paarikümneaastast kutti mängida, teeb lavaversiooni Roger'i rolli Anthonyst rohkem kui aasta vanem Will Chase ja ma pean ütlema, et ta on selles tunduvalt parem kui filmiversiooni Adam Pascal.

Nende muusikalidega on muidugi alati igavene häda. Kui sa oled näinud mitut erinevat koosseisu ühte tükki esitamas, siis hakkad paratamatult panema kokku oma Dream Team'i. Ideaalis peab selle juures veel arvestama ka muutustega ajas. Näiteks selleks ajaks kui mina kunagi ammu esimest korda Londonisse "Mamma Mia!" etendusele jõudsin, oli Donna rolli endale võtnud sama näitlejanna, kes avaetendustel Donna tütart Sophie't mängis...

"Rent'i" kahe versiooni vahel manööverdades saaks igatahes väga hea tuumikkoosseisu. Filmiversioonist Anthony Rapp (tõsi, valik tema ja Adam Pascal'i vahel on neetult keeruline), Jesse L. Martin, Wilson Jermaine Heredia ja Idina Menzel ning lavaversioonist Will Chase ja Renee Goldsberry. Võluv Tracie Thoms on niigi mõlemis. Mis sellest järeldub? Muidugi see, et ülehomme lähevad kõik vutt-vutt parematest plaadipoodidest ketast ostma. :)

Kui peale filmi äravaatamist jäi mind päevadeks kummitama "Seasons of love", siis seekordse paugu pani nimilaul. Läbi Mark'i suu ja tegemiste, kui ta jätab kõik kus see ja teine ning tormab ülepeakaela appi oma eksile või veelgi täpsemalt oma eksi uuele tüdrukule:

"How do you leave the past behind
When it keeps finding ways to get to your heart
It reaches way down deep and tears you inside out
Till you're torn apart..."

Palju õnne, mu homme fatale, Sa leidsid just praegu taaskord äramainimist.

10/10

Majandussurutis Kanaaridel

Kui aastaid on eksikombel Inglite rannaks (Playa del Inglés tähendab ikkagi inglaste randa) nimetatud gay-mekas Yumbo alumise tasandi nurgaboksis vastu pidanud erinevate baaride väga napis rõivastuses ettekandjad olnud reeglina meessoost, siis nüüd annab majandustõusu mõningane aeglustumine (copyright by Ansip) ka seal tunda. Ilmselt klientuuri suurendamise huvides on Fiction rikkunud väljakujunenud traditsioone ning hakanud tööle võtma ka tütarlapsi. See maailm läheb veel niimoodi hukka, ma ütlen!




Esimesed kaks pilti on minu tehtud, 2006. aasta detsembris (ma ei viitsinud hakata 2000. aasta fotosid välja otsima aga võin kinnitada, et ka siis ei olnud seal ühtegi naissoost teenindajat :) ), kolmanda pildi klõpsas Lex Thoonen kaks aastat hiljem.

Merlin and the War of Dragons (2008)

Merlin and the War of Dragons
Lavastaja: Mark Atkins
2008
http://www.imdb.com/title/tt1294699/

Möödunud aasta lõpus oli üks selline tore nädalakene, mil ma öösiti aitasin oma hambal valutada ja päeval ronisin ehtsa zombina ringi (kui mõni töötav kaamera oleks ligiduses olnud, oleks üsna vähese vaevaga saanud sellise lihtsama no budget zombika üles võtta). Ehk siis sisuliselt oli võimatu rohkem kui veerand tundi ühes asendis olla ja valuvaigistitest polnud kah miskit tolku. Muidugi ei saanud ma ju ka kohe hambaarsti juurde minna, sest ikka on väike lootus, et ehk jääb see jama järele. Kõrvalepõikena tuleb muidugi nentida, et ei jäänud ja hambahaldjate kolleegid said oma raha lõpuks ikkagi kätte. Aga asjal oli üks hea külg kah. Nende ööde jooksul sai nimelt ikka igasugu jäledaid filme ära vaadatud, mis oleks tavaolukorras hiljemalt peale poolt tundi prügikasti lennanud. Nüüd ma aga põrnitsesin klaasistunud silmadega liikuvate piltidega ekraani, tegin iga viieteistkümne minuti järel toas tiiru ja umbes iga tunni tagant uue kannutäie teed ning vahel surfasin niisama netis.

Just sellesse perioodi jäi ka selle šedöövriga tutvumine. Ja ma mäletan veel, et ma juurdlesin süngelt omaette, et kui näiteks Trash'il on spetsiaalsed filmid pohmellipäevadeks, siis mina võiksin selle jubeduse vabalt üheks hambavalufilmiks tituleerida. Sest tavaoludes poleks ma seda iialgi lõpuni vaadanud.

See on lugu õrnas eas tulevasest võlur Merlinist ja ta õpetajast. Samuti ka vana hea lugu rivaalitsevatest noortest, valge ja tumeda poole võitlusest ning muust sellisest. Lisame siia näpuotsaga müüte Excaliburist, Järveemandast (hmm.. mismoodi Lady of the Lake eesti keelde tõlgitakse?), lisaks veel teema uskmatust "kuningast", kelle rahvast ründab paha poisi lohearmee ja kelle õilis kangelane lõpuks minema peletab. Tuhandeid kordi ekspluateeritud teema, mis on seekord nii ambitsioonikat eesmärki arvestades võetud üles üsna olematute rahadega. Mnjah, mitte et need kolmekümne aasta taguseid filmilohesid meenutavad peletised ja füüsikakatsete särisevat kaarleeki meelde tuletavad võlujõupursked iseenesest kõige hullemad asjad siin filmikeses oleks olnud.

Täielik ajaraiskamine. Ühe punkti saab usin vanur Jürgen Prochnow (Merlini õpetaja Maag) mineviku eest ja teise punkti ilus poiss Simon Lloyd Roberts (Merlin) tuleviku eest. Mitte et ma usuks, et tal näitlejana erilist tulevikku oleks. Kokkuvõttes niisiis täielik thumbs down!

2/10

Lilla patrull

Selline tore ametimärk kunagiselt suurelt ja ühiselt kodumaalt. :)

(Meeldetuletuseks neile, kes vene keelt enam nii hästi ei mäleta: slängis tähendab venekeelne "goluboi" sama, mis meil eestikeelne "lilla" ja lääne poole minnes ingliskeelne "pink". Hmmm... peaks veel mõne keelega tutvust tegema, äkki saabki vikerkaarevärvid kokku?)

Majandusanalüüs läbi Saksamaa filatelistide valuuta

Kaasa juhtis tähelepanu järjekordsele lollusele, millega keegi anonüümne "majandusanalüütik" (kes tõenäoliselt küll lihtsalt tõlkis mingit väljamaakeelset artiklit) Delfis maha sai. Nüüd me siis teame, et Saksamaal (nagu arvatavasti ka kunagi ammu Eesti Vabariigis ja veidi vähem aega tagasi Soomes jne) sai poest kaupa osta markide eest.

Et see juhus või näpukas pole, näitab sama vormi kordumine ja kuna Delfi debiilikul on rumal komme oma artikleid vastavalt vajadusele modereerida, siis tegin selguse huvides sellest toredast tarkuseterast ajalooannaalide tarvis ka screenshot'i.

Ning kuigi see võimalus on antud juhul kaduvväike, ei saa samas muidugi ka välistada, et austet eesti normkeele "loojad" on järjekordse sahmaka LSD-d saanud ning uute jaburdustega välja tulnud...

Muide, margid on Saksamaal endiselt alles. Kuigi nende nominaalväärtused on nüüd mitte markades ja pennides vaid eurodes ja sentides

Eesti Geoloogia Selts kui suurim homoporno levitaja

Üsna regulaarselt satuvad siia blogisse inimesed, kes guugeldavad fraasi "Eesti gay-porno". Kindlasti nende suureks pettumuseks nad seda siit pole küll leidnud aga eile õhtul järjekordses mittemidagitegemistujus klõpsisin ma niisama võrgus ringi ja otsustasin vaadata, et kui kõrge ranking mul siis selle fraasiga Googles tuleb.


Noh, TOP-5-s olemine polegi eriti halb tulemus. Tõeliselt üllatav oli aga asjaolu, et kodumaise homoporno lipulaevaks paistab meil olevat Eesti Geoloogia Selts. Käisin asja uudistamas ja tõepoolest, nende foorum lausa kubiseb selleteemalistest kirjutistest: tuhandetest foorumiteemadest rõhuv enamus on spämmirobotite tekitatud mõttetused, milles omakorda domineerivad "küsimused" stiilis "gay play porn video / gay porn sample video / young gay porn video / gay teen porn video / blog gay porn video / gay teen porn video / gay porn video online / gay porn twinks video / video de porn gay gratis / jne".

Tõesti, ma ei viitsinud neid sadu ja sadu lehekülgi kõiki üle kontrollida aga paistab, et viimati on keegi geoloogidest foorumisse kiiganud 2007. aasta suvel, peale seda aega on seal vaid tuhandeid sissekandeid ülaltsiteeritud laadis. Kusjuures saidil endal on uudiseid ka tunduvalt uuemast ajast, viimane lisatud aruanne näiteks pärineb möödunud aasta oktoobrist. Siit siis ka väike soovitus igasuguste veebisaitide omanikele: kui te ei suuda (ei taha/ei viitsi) oma internetis asuval paraaduksel silma peal hoida, siis ei tasu ka selliseid avalikke foorumeid oma lehel hoida. Isegi siis mitte kui selle foorumi leidmine veidi ümbernurga käib. Praeguses seisus võib kergesti jääda mulje, et Eesti peamine homoporno levitaja on austustvääriv teadlaste organisatsioon. Mitte muidugi et sellest midagi oleks või et homoporno juba per se kuidagi negatiivsem oleks kui suvaline muu porno aga lihtsalt teadusühingu veebilehe suunitlus võiks ju olla mõnevõrra teistsugune. :)

Ja kollase meedia valvekoertele: jah, kui tahate, laske käia ning puhuge see lugu suuremaks, ehk avanevad siis ka geoloogide silmad.

Anonüümse alkohooliku aruanne

Tegelikult võiks see sama hästi kanda ka pealkirja "Lokalveränderung ja muud üritused, osa neli" aga et kolmas osa niikuinii vahelt puudu on, siis seekord jääb sedamoodi. Ja ehk ka lühemalt. Miks üldse? Selleks on kaks põhjust. Esiteks, et dokumenteerida natuke oma eksirännakuid Dionysose valdustes (lõppude lõpuks, kes ikka tahaks veinijumala viha alla sattuda, eksole!) ja teiseks selleks, et ümber lükata mingil arusaamatul põhjusel Emandale külge jäänud kinnisidee nagu oleks me korralikuks hakanud...

Niisiis, on kolmapäev, 14. jaanuar ning ees ootab keeruline logistiline operatsioon ühisnimetusega "Jaanuarikuine Suurüritus". Veidi enne keskpäeva täpsustan üle, et ühistranspordifirmad ei ole kollektiivset streiki alustanud ning Professor asub provintsi poole teele. Hetk hiljem lähen toon lillepoest ära vastuvõtubuketi. Tüdrukud on end ületanud ja ma saan igavese vahva ning pea meeter pika kompositsiooni hundinuiadest ja muust kribu-krabust. Samas selgub ka, et nii pikka lillebuketti on üksjagu tülikas tänaval transportida, pidevalt kipub teine maad mööda lohisema. Koju jõudes vaatan seda ning korraks tekib kiusatus kogu see kupatus endale jätta. Kasvatan iseloomu ja loobun sellest rumalast mõttest.

Veerand nelja ajal tuleb nagu tellitult vennas mingit asja tooma ning ma kasutan kohe ka võimalust ja lasen end teise linnaserva sihtpunkti toimetada. Üsna viimasel hetkel, sest kohe laekub ka buss ja seni kuni ma selle kuramuse kompositsiooni ümber oleva paberiga mässan, on tütarlaps juba krapsti kohal ning pagasiruumist oma tagasihoidlikku meigikohvrit haaramas. Siis me vahetame rollid, mina saan kohvri ja tema kunstilise herbaariumi, lisaks veel ka tervitusdringiks Sinebrychoffi Gin-tonic'u, mida me seaduskuulekate kodanikena loomulikult sealsamas kohe avama ei kippunud.

Umbes-täpselt samal ajal hakkas pealinnast ka mu kaasa provintsi poole liikuma. Meie Professoriga võtsime aga suuna broneeritud ühiselamu poole.

Hotelli teisel korrusel olevasse tuppa jõudes selgus, et seal mingit külmikut ega minibaari lihtsalt ei ole. Nagu muidugi mitte ka lillevaasi. Nii sai bukett sätitud seina ja lambi najale joogiklaasi ning kuigi ma soovitasin džinnipurgi loputuskasti jaheda vee sisse ära peita, jäi see vannituppa kraanikausi servale.

Nüüd oli väga viimane aeg saabumisdringiks. Suund (vaid pisukese vahepeatusega i-punktis) ühe "armsa kohviku" (tsitaat kodumaisest kokandusajakirjast, mille korrespondent leidis sealt vastupandamatu kana- ja sellerisalatiga baguette'i ning nüüd enam ilma selleta elada ei oska) poole ja nurgalauda maandudes nõudsime džinn-toonikut. Lahke käega segatud kokteilidest sai kiiresti kaks ja siis veel pudel Tšiilist pärit Torrese cabernet sauvignon'i. Siis oli kell nii palju, et kohvik pandi juba veerand tundi tagasi kinni ning meil oli vaja kiirustada mu kaasale vastu. Ilmselt polnud me ainsad, kellega tal oli deit kokku lepitud, sest parajasti siis kui me lõõtsutades telefoni seletasime, et me juba jookseme ning ta oodaku veidi, pani meist igavese vilega mööda üks päris jooksja. Samas suunas. Et peale sellist kogust alkoholi ja seda eriti veel Professori seltskonnas muutub kõik hüsteeriliselt naljakaks, siis pidime me naeru kätte peaaegu ära surema.

Lõpuks oli kaasa korraks provintsikoju toimetatud ning hetke pärast marssisime me sealt juba edasi restorani, kus järgmisel õhtul Üritus toimuma pidi. Noh selleks, et teha väike proovikas või nii. Ja see kestis oma kuus tundi, mille käigus suutsime me Professorit veenda, et paremat valikut Ürituse toimumispaigaks poleks ta saanud teha. Oma osa võis selles muidugi olla ka heal toidul, veinil ja džinn-toonikutel. :) Nii või naa, arvestades aastatagust Üritust Viinis ning glamuurset õhtusööki sealses Griechenbeisl'is, oli see kodumaistele tegijatele väga kõva tunnustus.

Umbes kahe paiku öösel toimetasime me tütarlapse ta ühiselamusse ning leppisime kokku, et hommikul kell kümme oleme vahuveiniga tal ukse taga. Järgmisel hommikul, veidi enne kella kukkumist, helises telefon ja me leidsime ühise arutelu käigus, et kasulikum on see kohtumine kaks tundi edasi lükata. Ainult, et selleks ajaks oli kaasa suutnud endale räige peavalu hankida ning keeldus kuhugi tulemast. Niisiis pakkisin ma pudeli ja kaks klaasi kotti ning asusin vaprusest värisedes teele.

Hotellis tundus kohutavalt umbne olevat (eks oma osa oli sellel ka meie kergelt läikival olekul) ning et ma kinnitasin õuekliima olulist paremust, siis suundusime me päikeselisse loodusesse. Poole tunni pärast pidin ma asjaolude sunnil küll Professori üksi sinna botaanika, zooloogia ning peagi algava padulume keskele jätma, et natuke varem kokku lepitud asjadega tegeleda. Kell kaks helises mul telefon ja kaasa, kes oli oma peavalust otsustavalt jagu saanud, nõudis aruannet mu asupaigast. Et tütarlapsel olevat tulnud idee minna kuhugi seljankat sööma. Tundub lihtne ettevõtmine? Häh, think again!

Pika otsimise peale leidsin ma lõpuks internetist täpselt ühe hotelli, mille restorani menüüs oli seljanka isegi olemas. Rühkisime läbi lumesaju siis kohale ja seda ainult selleks, et avastada restorani ukselt teade, millest koduleht targu vaikis. Nimelt oli seal silt "Suletud 25. jaanuarini". Palju õnne meile!

Õnneks oli lähedal üks teine hotell ühe teise restoraniga ja kuigi meil oli mõttes seda asutust Professorile lihtsalt veidi lähemalt tutvustada (stiilis "Professor - restoran. Restoran - Professor. Viige restoran ära!") läksime me järjekordselt meeldiva teeninduse ning hea köögi õnge ja veetsime seal õnnelikud paar tundi. Loomulikult koos kerge eine ning pudeli Riesling'uga.

Siis juba hämardus ning meil oli Üritusega kaasnev kohustuslik kultuuriprogramm alles puha läbimata... Algne plaan oli marssida mingi totaka rändrahnu juurde ja seal surematut poeesiat deklameerida aga selleks ajaks kui me lumesajus rühkides umbes poolele teele olime jõudnud, otsustasime me alla anda ja pöördusime tagasi rohkem valgustatud piirkondadesse. Mis õnnestus ka täiesti edukalt, sest üks esimesi kohti kuhu me tsivilisatsiooni rüppe tagasi pöördudes sisenesime, oli korraliku valikuga viinapood, kus kaasa avastas portsu üsna toreda hinnaga Cinzano'sid.

Next stop oli Professori hotelli uue osa lobby-baar, kus ma nõudsin endale Kir Royale'i. Pool seitse teatas kaasa, et temal on nüüd vaja minna koju nina puuderdama ning garderoobi vahetama aga et meie võime ju seni seal edasi tinistada. Professor arvas kah, et ta võib ju riiete vahetamise asemel hoopis näiteks sõrmuseid ja kõrvarõngaid vahetada (mida ta tegigi) ja nii ma tellisin endale siis veel teisegi creme de cassis' ja vahuveini segu.

Kell seitse olime me tagasi seal, kust me 17 tundi varem lahkusime. Ja lahke pererahvas oli meile ette valmistanud üllatusmenüü! Avalöögiks oli võistlusi võitnud roog, mida me oleme kaasaga juba vist kaks aastat nõudnud aga seni mitte saanud ning mis eesti keeles kõlab küll äärmiselt kahtlaselt aga maitseb seda paremini: hapukapsapüreesupp. Teiseks ringiks tuli pardifilee ja ausalt öelda olime me siis juba silmini söögikraami täis ning selleks, et me suudaks veel ka desserti manustada, tuli mitu aega jutu kõrvale lihtsalt veini rüübata. Lahkusime sest asutusest seekord veidi peale kella ühte öösel.

Järgmine hommik oli mul kiirepoolne. Tuhandest tegemist vajavast tegemisest tegin ära umbes viis ja siis vallutasime kõik kolmekesi tormijooksuga ühistranspordi. Suund pealinn. Poole tee peal teatas Professor, et temal on probleem. Et esiteks on ta nüüd meiega nii ära harjunud, et kuidagi kummaline on kohe lahku minna. Teiseks on meil ikka veel ju see pagana seljanka söömata ning kolmandaks tahab tema afterparty't saada. Mis tähendas, et praktiliste inimestena ühendasime me sihtpunktis kõik kolm probleemi ning seadsime saadud puntrale lahenduse leidmiseks sammud Troika poole.

Mnjah. Kehva ja veelkord kehva. OK, kelneripoiss oli asjalik ja püüdis tõesti anda oma parimat aga kõik ülejäänu oli mööda. Ning kuigi viin oli hea ja vein samuti (muidugi, eks katsu neid ära rikkuda...), oli seljanka täiesti ilmetu lurr (ma üldse ei imestaks kui nad seda seal mingist kaubandusvõrgust ostetud supipõhjast vaaritavad), kus ei olnud kõikidest kohustuslikkudest komponentidest isegi mitte mälestust sees ning sõrnikud olid lihtsalt igavad. Lisaks üritati meid ka sõna otseses mõttes surnuks ehmatada. Ma istusin olude sunnil vasaku küljega ühe kõlari poole ja kui sealt tulev niigi vali muusika ühel hetkel hirmsa pauguga veel poole valjemaks keerati ning see mu kõrva ründas, hüppasin ma ootamatusest ülespoole ning pidin äärepealt laua ümber ajama. Ma polnud ainus - mu selja taha jäänud lauas oli veidi varem kohad sisse võtnud üks vanapaar ja nemad said teisest kõlarist samasuguse sahmaka kaela - ning lahkusid momentaalselt kui nad olid end juba piisavalt kogunud, et püsti seista suutsid. Varsti selgus, et see jäle ja kriiskav tümps oli kunstilise tantsunumbri taustamuusika. Tantsunumber ise seisnes aga kolme vene rahvariietesse topitud, pealaest varvasteni üle võõbatud ning peaaegu alaealise tüdruku tülpinud hööritamises baaripukkide vahel ja seda lusti, mida tegelikult keegi vaadatagi ei viitsinud, jagus terveks minutiks. Kindlasti oli see väärt klientide kaotust, sest peale seda kui muusika taas enam-vähem inimlikuks keerati, nõudis Professor oma kõige võimukama häälega arvet ja seda nii kiiresti kui vähegi võimalik.

Nii et sel õhtul saime me vara kotile ja peale Professori kojusaatmist olime me juba kella üheksa paiku apartmendis. Siis ma vaatasin vahelduseks paar tundi veel televiisorit ("Bodyguard", eksole! - ma muide avastasin, et ma olin sellest küll lõputult näinud mingeid juppe aga tervikuna oli see vist nüüd esmakordne vaatamine) ning oligi Üritus läbi.

Järgmisel hommikul ja ennelõunal üritasime me asjalikud olla ja midagi kasulikku teha. Aga keskpäeva paiku laekusid noored ning pakkusid välja variandi minna Ülemiste kreeka söögikohta suppi sööma. Supist sai minu puhul kiiresti souvlaki ja klaas õlut (sest retsina't neil mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei olegi...) ning peale veel mõningast sebimist oli aeg nii kaugel, et kella viiest ootas meid üks kodune visiit.

Viis tundi hiljem lahkusin ma ühe härrasmehe korterist mõnevõrra raskemana ja lisaks toidule oli oma osa selles ka kahel (või kolmel?) suurel ja üsna viinarohkel vodkamartiinil, pea pudelil viognier'l ning heal suurel klaasil portveinil. Kaasa portsud ei olnud mitte väiksemad.

Ning siis kutsuti meid ootamatult veel ka Angelisse, mis tähendas, et kui me sealt lõpuks nii ühe paiku apartmendi poole tuterdama hakkasime, oli meie laudkonna kontole lisandunud veel üheksa Cosmopolitan'i ja viis Tom Collins'it. Viimased läksid eksklusiivselt minu arvele.

Järgmine päev (nagu ka ülejärgmine ja üle-ülejärgmine) osutusid üllatuslikul kombel täiesti alkoholivabaks. Aga sellegipoolest, Emand, nüüd sa näed ise, et müüt meie korralikuks hakkamisest on ilmselge liialdus.

Eksistentsiaalne probleem

Just. Selline asi tabas mind hetk tagasi. Peale seda kui ma olin oma külmiku esiuksele kleepinud täpselt viieteistkümnenda kleepsu. Ning lisaks on seal praegu veel ka kolm magnetiga kinnituvat vidinat.

Muidugi, võrreldes näiteks ühel hiljutisel külaskäigul nähtud külmakapi ustega, kus metallpind ei paistnud kõikvõimalike piltide ja kirjade alt enam väljagi, on mul oma sisekujundusega vaja veel kurja vaeva näha. Mu kapp on nimelt suurte eeskujudega võrreldes alles lausa alasti. Aga ikkagi. Mille pagana pärast pealtnäha täiesti normaalsed inimesed võtavad kätte ja kleebivad oma külmkapi täis mingeid värvilisi paberi- või kiletükke? Ja huvitav, kas ma oma dekoreerimisega kuulun ka siin rühmas minoriteetide hulka?

Võimalik on seegi, et ma püüan alateadlikult kappi rohkem isoleerida. Et soe sisse ja külm välja ei pääseks. Toas tundub niigi kaugelt liiga külm olevat ning nüüd tuli mulle veel meelde ka lugu ühe tuttavaga. Õieti siis küll ta hiljutine mure oma külmkapiga, mis lihtsalt keeldus töötamast ja mille kohta teatas garantiiremondi teostaja ülbelt (kuid see-eest targalt!), et need tänapäeva kodumasinad on ju nii targad ning teavad ise, mis hea on ja et tehase spetsifikatsiooni järgi ei peagi need temperatuuril alla pluss 15 kraadi Celsiuse järgi töötama. Igaks juhuks jätan ma muidugi lisamata, et mureliku kapiomaniku katse toast ja köögist temperatuuri tõstmisega saunalaadsed ruumid tekitada ei pannud masinat ikkagi tööle ja remondimees järgmisel korral enam sellist jura ei ajanud.

On ikka eriti koomiline...

...kui elupõline homokutsikas võtab kätte ja hakkab peavoolumeedias (et mitte öelda Metsikust Läänest siiamaile imporditud ajakirjas) valjuhäälselt noorte naiste kehaehitust, riietumisharjumusi ning käimismaneere kritiseerima.

Ahjaa, see, et ta juhtumisi populaarsesse telesaatesse sokutati ning sellega lokaalselt tuntud staarikeseks sai, annab talle kindlasti mitmeid privileege. Ma arvangi, et tal oleks tegelikult tagumine aeg memuaare kirjutama hakata, sest kui ta neid enne Liis Lassi omi turule ei paiska, siis ei ole teda ju olemaski ning lootus ka sealtkaudu miljonit teenida haihtub kaduvväikeseks.

Taevas küll...

...aga Wild'il on eriline anne koomikat ja superjaburdusi üles leida. "Mida teha vana vibraatoriga?"

Soovitan ka Perekooli teemaarendust lugeda.

"Mis suurus sul see on? Kui selline pikem, siis sobib ju mönele toalillele toeks...."
-----
edit: Et täiesti alatult oli keegi siin linkidega mässanud (paranoiateooriaid kõrvale jättes olin see oma hajameelsuses tõenäoliselt siiski mina ise...), siis nüüd on mul hea meel raporteerida, et lingid on parandatud.

Mida teha siis...

...kui sa oled keetnud endale potitäie rosinatega riisiputru ja esimest portsu kaussi tõstes kogu potitäie endale köögipõrandale maha viskad?

Loomulikult kraabid põranda puhtaks, pesed poti ning teed jäärapäiselt uue laari sedasama kraami. Selles esimeses potitäies oligi neid kuivatatud viinamarju kuidagi vähevõitu sees.

O sancta simplicitas!

Ma mõtlesin küll, et kirjutan nüüd sellele jamale vahelduseks paarist filmist aga see elu keerab ikka eriti jaburaks. Tänu Infopartisanile "avastasin" ma enda jaokse ühe toreda blogi, kus kodanik Krister Paris kirjutab Pronksiöö korraldajate kohtuotsusest konkreetselt (minu rõhutus):

"Pealegi, jättes kõrvale juriidilised nüansid, oli õigeksmõistmine ainuvõimalik otsus. Karistada tohib ainult neid, kes reaalselt laamendavad. Minu teada piirdus pronksinelik aga vaid üleskutsete ja organiseerimisega. Mis läheb elementaarse sõnavabaduse alla. Ja mis peab prevalveerima igas olukorras. Kui selle hinnaks ongi mõned purukspekstud aknad ja põletatud autod, siis olgu pigem nii."

Loomulikult, kellele seal kohtus need juriidilised nüansid ikka korda peaks minema? Ja üleüldse, aru ma ei saa, miks meil kiusatakse mõningaid vanureid ja miks neid eestlaste küüditamises süüdistatakse kui karistama peaks ju ainult rongijuhte, kes selle kamba Venemaale sõidutasid. Seltsimees Arnold Meri kasutas ju omal ajal Hiiumaal lihtsalt oma sõnavabadust ja veenis inimesi kodudest lahkuma. Veenis hea sõna ja ümberlükkamatute argumentidega.

Ning aastakümnete tagusest kisendavast ebaõiglusest Nürnbergis ei söanda ju rääkima hakatagi...
---
(edit neile, kes loevad aga ei mõista: viimased kaks lõiku on iroonilise alatooniga.)

Anekdoot nimega "Eesti Vabariik" jätkub

Mina kohe ei tea, mis jama meil nende sotsiaalministritega pidevalt on. Kui kunagi aastate eest üks Eesti Vabariigi kodanik esitas peale kohaliku omavalitsusega peetud pikka piikidemurdmist lõpuks sotsminnile taotluse teatud abi saamiseks, kuulutas tookordne minister kuluaarivestluses bravuurikalt, et kuna tegemist on just selle konkreetse persooniga (kes juhtumisi toonase valitsuskoalitsiooni seisukohalt veel ka väga vale erakonna liige oli), siis ei tule probleemile mingi positiivse lahendus leidmine kõne allagi. Ükskõik kelle teise puhul oleks minister vajaliku paberi muidugi kinnisilmi alla kirjutanud. Ametlikult muide ei suvatsenud selle kodaniku esitatud taotlusele tookord ministeeriumist keegi vastata.

See selleks. Nüüd hoiab majandussurutisest paanikasse sattunud praegune ministrihakatis hammastega toolist nii kõvasti kinni, et polster juba narmendab ja porolooni lendab suunurkadest laias kaares. Eks ta ole, kes sellist ebaõnnestujat ja iseenda suutmatust tunnistavat tegelast ikka nii väga oma tiimi ootab, seda enam, et uues kohas peakski äkki reaalselt tööle hakkama? Mitte küll et ma kahtleks selles, et omad joped talle head sooja kohta ei leiaks ja küll ta kolme-nelja aasta pärast "paksude ülikondade" tavapärase rotatsiooni käigus taas puhta lehena ka päevavalgele ilmuks.

Aga muidu on sellega nüüd küll selline lugu, et austet ministriproua, tõesõna, teil tuleb see glamuursetel üritustel mõnele kapipedele kattevarjuks olemine palju paremini välja kui ministeeriumis järjekordsete debiilsuste väljamõtlemine. Хотелись как по-лучше, но получился как всегда...

Kaks tsitaati

1. «See, mida me nägime möödunud ööl Tallinna kesklinnas, oli rüüstamine, laamendamine, röövimine. See oli kuritegu ja selles osalejad on kurjategijad.
/.../
Rüüstajad tabatakse, nende süü tõendatakse, neid karistatakse kiiresti ja karmilt. Õigusriigi veskid jahvatavad vältimatult.»

(President Toomas Hendrik Ilvese avaldus seoses rahutustega Tallinnas ööl vastu 27. aprilli 2007.a.)
-----
2. «Eesti on õigusriik ja peaminister omapoolseid hinnanguid kohtuotsustele ei anna,» teatas peaminister Andrus Ansip pressiesindaja vahendusel.
(Postimees; 05.01.2009)

Täpselt samamoodi on nüüd, mil 2007. a. aprillirahutuste korraldamises süüdistatud nelik täna kohtus õigeks mõisteti, suu vett täis ka president Ilvesel ja siseminister Pihlil.
-----
Pea kahe aasta jooksul kulutati kogu tralliks kümneid kui mitte sadu miljoneid ja tulemusena saime teada, et midagi nagu ei juhtunudki? Ühesõnaga president ja valitsuskabinet on meil kimp käpiknukke (muidugi jääb küsimus, et kelle kätes need nukud parajasti on), kelle sõna ei maksa ja millesse ei ole kodanikel mingit põhjust uskuda. Ei selles teemas ega ka üheski teises. Parimal juhul vaevub see kõikse päämine minister lõpuks ütlema: "Ei kommentaari." Palju õnne meile!

Ma isegi ei viitsi enam öelda, et see olukord on öökimaajavalt tülgastav. Viitsimine lõppes nimelt lõplikult ära umbes viie-kuue aasta eest. Ja kas keegi suudaks mulle öelda ÜHE põhjuse, mille kuradi pärast peaks Eesti Vabariigi maksumaksja oma "riigi" eliidi ülalpidamiseks makse makstes rahul olema? Ansip juba töötuks ei jää, tal on ju koht Riigikogus olemas...

Guugeldamise kummalisused

Eile õhtul tegi keegi tundmatu kuid see-eest kodumaine kodanik Googles ühe noormehe pildiotsingut ja sattus seda postitust kaunistava foto peale. Vähe sellest, et ei sellel pildil ega ka postitusel pole midagi pistmist nimetet härraga (keda ma küll juhtumisi isegi tunnen), ei tohiks ta siin blogis mu mäletamist mööda küll kuidagimoodi figureerida ja kõige vähem veel nimeliselt. Paistab, et vähemalt kuni eilseni. Sest ju siis Google oma pöörase infokogumiga teab paremini, keda postkaartidel tegelikult kujutatud on...

Nii et L.K., Sa oled paljastatud. Nüüd jääb üle veel ainult selgeks teha, oled Sa inkognito teinud modellitööd Bel Ami stuudiole või käisid Tartu Kaubamaja vaateaknal koos Riisalu ja Gräziniga poseerimas. ;)
---
(Tõele au andes tuleb tunnistada, et kuigi otsingu viie esimese lehe kokku saja viie vaste seas - rohkem ma ei viitsinud enam neid lehti kedrata - on vaid üksainus tõesti selle konkreetse härrasmehega seonduv pilt, oli see kõige esimene. Kribu kontopilt Facebook'ist.)

Kuidas püüda hiiri?

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et tegelikult ei ole mul hiirte kui selliste vastu midagi. Kenad nunnud elukad tegelikult ja kui mõni vahel päevaks või paariks mu majja sisse satubki, siis ei tõtta ma kohe paaniliselt mürki ostma. Tavaliselt hakkab neil paari päeva pärast kiviseinte vahel igav ja nad lähevad põnevamaid territooriume avastama.

Noh, üks selline seiklushimuline tegelane suvatses täpselt aastavahetuseks tuppa sooja tulla. Kui me esimese jaanuari varahommikul (s.o. kusagil üheksa paiku - aga me jõudsime voodisse ju alles kella viie või veerand kuue paiku!) silmad lahti saime, siis selgus, et meid ajas üles mingi hirmus ahjutagune krabin. Tatsasin voodist välja ja tuvastasin lõpuks, et tegemist polnudki suure kulbiga ahjualusega vaid seal oli hoopis miski nördinult piiksuv karvakera, kes üritas ahjutagusesse seinaprakku vedada Snickers'i paberit. Tagajärjetult, kuna see oli kaugelt liiga suur, et sinna niisama mahtuda ja paberi kokkuvoltimist õpetavad tunnid oli hiireke ilmselgelt vahele jätnud.

Igatahes sel hetkel võtsin ma stoilise rahuga lihtsalt teadmiseks, et meil on taaskord vähemalt üks hiir majas. Selline kena pontsakas elukas, tumepruuni seljapealse triibuga ja puha.

Järgmisel päeval mu suhtumine aga muutus radikaalselt. Nimelt avastasin ma, et ühel mitte kõige odavamal raamatul (mis küll asus hoopis teises toas ja takkapihta veel põrandast umbes pooleteist meetri kõrgusel asuval riiulil) on kahel nurgal pisikeste teravate hammaste jäljed. Kuigi see vaevalt et sama karvapalli töö oli, muutus nüüd asi juba isiklikuks. Parafraseerides klassikuid: eellaste patud nuheldakse ikka liigikaaslaste kaela.

Õhtul vaatasin arvutist ühte BBC dokki ja äkki tabasin silmanurgast, et hiir on tulnud kah olukorda tšekkama. Istus teine rahulikult vaibal, mu sussist oma kahekümne sentimeetri kaugusel ning tegeles ringivaatamise vahele süvenenult oma vurrude korrastamisega. Ma pidin kaks korda jalaga põtkima, enne kui ta minema suvatses löntsida. Mitte et ta kauaks oleks viitsinud kapi taha jääda, kümnekonna minuti pärast oli ta keskpõrandal tagasi.

Siis ma otsustasin, et no nüüd küll sellest kõigest juba aitab! Et käepärastest materjalidest eksklusiivsed vahendid on teatavasti juba mitmeid aastaid siinse provintsi trump (et mitte öelda "nokia") ja mul mingeid hiirepüüdmise instrumente ei olnud, lammutasin laiali ühe kümnese CD-torni ning eraldasin sealt kaane. Plaan oli lihtsalt vaikselt istudes oodata kuni isehakanud koduloom uuesti nähtavale ilmub ja siis talle see plastkaan peale visata. Geniaalne, eksole!

Järgmised tunnid mängisime me lolli ja hiirt. Alati jõudis ta veidi varem jalga lasta kui mina oma plastikkaanega vaipa tabasin. Ja hiljemalt veerand tunni pärast oli ta tagasi ning ainult selleks, et taaskord tõestada mu reaktsioonikiiruse olematust. Ja veel. Ja veel ja veel ja veel...

Kella kolmeks oli mul kõrini, lubasin enda tigedale reinkarnatsioonile, et hommikul esimese asjana lähen ja ostan mingit maitsvat hiiremürki ning puistan terve maja seda täis. Aga nii kaugele ma ei jõudnudki, sest kui ma kaheksa paiku hommikul poolkinniste silmadega kempsu poole tuikusin, hakkas õuest kumavate tänavalaternate nõrgas valguses vaibal silma midagi liigset. Okei, mul on seal vahel tõesti mõni tolmurull aga see ei näinud ka sedamoodi välja ja äkki tabas mind teadmine, et tegu on mu värskeima sõbraga, kes on otsustanud keset toapõrandat oma uinakut teha. Hiilisin siis nii vaikselt kui oskasin lauanurgani, kus peal öist tralli mu püügiinstrument vedeles ja seekord jäi pikasabaline tegelinski oma unest ärkamisega sekundi murdosa jagu liiga hiljaks. Hetke pärast põtkis ta juba vihaselt kiiruga improviseeritud puuris ja praeguseks on kindel, et vähemalt see loomake mu raamatuid närima ei tule.

Nüüd ma jään siis nördinud "loomakaitsjate" pikette ootama. Mis sest, et ma hiirekest ei nülginud ja ta nahast endale kasukat ega isegi mitte käpikuid ei teinud. Praegustes klimaatilistes tingimustes võiks see igatahes üsna huvitav vaatepilt olla, kuidas külmast siniseks tõmbunud (pool)alasti inimbroilerid plakatidega ümber kvartali sörgivad.

Aastalõpuga lõpetamine

Või vähemalt peaaegu. Tõtt-öelda on see iga-aastane "jama", sest umbes 2. jaanuari hommikul helistab ema ja kurdab, et hoolimata korduvatest perekondlikest söömaorgiatest on tal aastavahetusest ikka veel järel terve potitäis kapsaid, kausitäis liha ja lademes kõikvõimalikku muud träni ning et ta ei oska sellega midagi tarka pihta hakata ja et kas ta ei võiks natuke seda meile tuua? Et mitte halvaks lasta ning et me kindlasti sööme selle ära ja nii edasi...

Muidugi ei saanud ka tänavu traditsiooni rikkuda aga et mu kallis kaasa lasi seekord juba paari päeva eest jalga, siis jäi selle risti kandmine pea täielikult minu õblukestele õlgadele. Mis tähendab, et ühel kenal lumisel ja päikesepaistelisel hommikul pidin ma külmikusse mahutama mitu liitrist purki hautatud hapukapsast ja vaid veidi väiksema koguse vasikaraguud. Ema teeb mul süüa "nii nagu vanasti", ehk siis paneb sinna, kuhu tarvis, pekki, hapukoort, võid ja muid "päris" asju täpselt niipalju kui vaja. Või veidikene rohkem. Nii et tulemuseks on hääd ja maitsvad maalähedased ning tummised road. Mu kaasa alati naerab, et ämmaga on tal küll vedanud ja seda lootust, et tema toidukoti peal elades mõnda Buchenwaldi-teemat käsitlevasse filmi mingigi rolli saaks, küll ei ole. Mõni nõrgema tervisega kaalujälgija saaks vist ainuüksi ta soustide maitsmisest südame rütmihäired ja kalorimõõdikud teeksid arvatavasti skaalale vähemalt kaks ringi peale. :)

Niih. Ja täna ma siis võtsin selle oma külmiku inspekteerimise põhjalikumalt käsile. Selgus, et sinna oli millalgi veel mingit kraami tekkinud ja muuseas avastasin ma sealt kilesse keeratuna ka arvata 100-grammise tüki head rohelise pipratäidisega valgehallitusjuustu. Kuskohast see - kangesti camembert' moodi kraam - sinna sai, ma ei kujuta ette (OK, tegelikult peab see muidugi kaasa ostetud olema) aga kui ma selle ära viilutasin ja siis ülessoojendatud koorekastmes vasikaraguu peale ladusin, tuli kokkuvõttes välja tänase gurmeeõhtusöögi parim roog. See, et see seni ka ainuke (peale nelja-viie šokolaadiküpsise) oli, pole ju enam märkimistväärt.

Nüüd ma pean veel ainult välja mõtlema, mida ja millal ma selle kapsalaariga peale hakkan...

Kommipoisid

Hmmm... Kui mina siiberdaksin mõnel linnaväljakul päeval ja ööl ringi ning jagaks suvalistele kuttidele komme, siis tituleeritaks mind paremal juhul kommionuks. Suure tõenäosusega teataksid valvsad kodanikud ka sinna kuhu vaja ja peagi kutsuks teatud riiklike jõustruktuuride esindajad mind vestlusele. Kui mitte enamat.

Kui sedasama kommide pihkutoppimist toimetavad aastavahetuseks ühe provintsilinna südame vallutanud noored inimesed, siis peaks võrdsuse huvides neid, umbes 13-15-aastaseid noorukeid, kellest väljanägemise ja käitumise järgi otsustades saavad aastate pärast Angeli-sarnaste asutuste stammkunded, ju kommipoisteks kutsuma. Eriti kui nende sihtgrupiks magusajagamisel ning mesijutu ajamisel on endast oluliselt vanemad meesterahvad ja isegi siis (või pigem seda enam?) kui nende kommid on Sõnumiga! :)

Lokalveränderung ja muud üritused, osa kaks

20. detsember Igatahes ei olnud see veel mingi mõistlik aeg, mil moblade äratused plärisema kukkusid ja me voodist välja ronisime. Hää küll, mina ronisin sinna küll varsti veidikeseks ajaks veel tagasi aga kaasa läks vapralt veel unest poolkinniste silmadega mingeid tööasju ajama. Brrr...

Tunni või paari pärast ajasin ka mina end viimaks otsustavalt välja ning marssisin "oma" kohvikusse hommikuteed ja pirukat manustama. Šokolaadiekleer, mille ma kah vanade aegade meenutuseks ostsin, ei olnud sel hommikul just parim valik. Mitte küll et ekleeril midagi viga oleks olnud.

Täiesti ettevaatamatult sattusin ma ühel hetkel ka Pärnu maantee Rahva Raamatust mööda astuma. Et meil oli mõne tunni pärast linnalähedastesse piirkondadesse üks külaskäik planeeritud, siis olin ma endale pidulikult lubanud, et ma ei osta mingeid raamatuid, sest ma ju ei viitsi ju neid vahepeal tagasi apartmenti viia ja veel vähem viitsin ma neid terve päeva kaasas tassida. Kas ma suutsin oma lubadust pidada? Häh, think again! Hea oli, et mul oli kaasas vaid väike üleõlakott ja sinna mahtus fotoka kõrvale vaid täpselt seitse köidet ning (nagu hiljem selgus) jäi veel üle täpselt vajalik ruum, et külakostiks ostetud veinipudel sinna mahutada. Apollost ma igatahes läksin juba ettenägelikult suure kaarega mööda...

Me pidime kaasaga kella kahe paiku kokku saama, niisiis oli mul veel veidi aega üle, mida laiaks lüüa. Kolistasin siis Viru keskuses ringi. Niikuinii pidin ma ka veel veini ostma ja lõpuks haarasin sealt viimase saadaoleva pudeli Beaujolais nouveau'd. Me olime sõprade kohvikus mõni nädal varem küll juba tänavuse uue veini ära proovinud (sel aastal osutus selleks esimeseks pudeliks Albert Bichot' toodang ja me tunnistasime siis selle viimase viie aasta parimaks nouveau'ks) aga kõik ei ole ju nii tublid kui meie ja niisiis sai ka kraad "peenem" vein valitud: George Duboeuf'i Beaujolais villages nouveau. Tegelikult on hea meel näha, et veel mõni aasta tagasi seda turgu Eestis ainuvalitsenud hiiu Duboeuf'i kõrvale on tasapisi ilmumas ka pisemate tegijate toodangut. Eks see "uue veini" jura kõik ole muidugi üks suur hype (kes see üle ilma tuntud veinikriitik nüüd oligi, kes ütles, et juua Beaujolais nouveau'd on sama hea kui kookide asemel koogitainast süüa?) aga vähemalt selline meeldiv. :)

Loomulikult sain ma Kaubamaja toiduosakonnas veiniriiulite vahel jälle kokku ka ühe ammusest ajast tuttava selliga, kes oli tulnud koos oma kutiga kodust külmikut söögikraamiga taastäitma. "Loomulikult" seepärast, et viimasel ajal me kohtume temaga nii umbes korra aastas ja miskipärast alati just selles Viru keskuse kvadraadis...

Siiberdasin veidi veel plaadiosakonnas ringi (ei ostnud midagi) ning siis saime kaasaga Mmuah'i kõrval raamatupoes kokku. Kiusatuste vältimiseks ma marssisin kohe aknaaluse sohva juurde ning observeerisin raamatute asemel inimesi. Selle mõne minutiga, mis ma ootasin, leidis uue omaniku vähemalt kolm Mihkel Raua raamatut. Iga kolme-nelja minuti tagant raamat ja seda vaid ühes poes! Pole üldse paha, mis sest, et tõsisema statistika tegemiseks see vaatlus muidugi mitte kuhugi ei kõlba. Fakt on, et enne pühi said Raud&Tammer taas üksjagu jõukamaks. Good for them!

Nagu alati, selgus täiesti ootamatult, et aeg on vahepeal alatult kiirkorras edasi rühkinud ning me tormasime bussipeatusesse. Jõudes sinna küll mõni minut enne graafikujärgset aega, hakkas varsti tekkima tunne, et see buss on nüüd kas hulga varem väljunud või hoopis tulemata jäänud. Ja see meile vajalik transpordivahend käib laupäeviti vaid neli või viis korda päevas... Igaks juhuks ootasime enne plaanide ringi tegemist veel natuke ning seekord oli Fortuna meile armulik: kaheksa minutit peale plaanijärgset väljumisaega kolises rauakolakas ette ja me võtsime positsioonid sisse.

Järgmised nelikümmend minutit või nii saime me vaevu läbipaistvatest akendest nautida linnaekskursiooni võlusid. Enne perifeeriasse jõudmist keerutab see kuramuse bussiloks läbi absoluutselt kõik võimalikud tänavad ja on täiesti arusaamatu, kuidas bussijuhtidel seal pea ringi käima ei hakka. Kui me lõpuks uuesti värske õhu kätte tuigerdasime, istusime me ümber meile vastu tulnud külalislahke peremehe autosse ning meid sõidutati linnast päris välja. On endiselt täiesti debiilne, et Tallinna ümbrus on täis ehitatud tuhandeid elamurajoone aga sealsed elanikud ei saa liikuma muud moodi kui isiklikku autot omades. Ilmselgelt on Eesti Nokiateks piirialade olematu või vähemalt kõvasti alaarendatud infrastruktuur ning asjaolu, et see ei huvitagi mitte kedagi. Vähemalt ei huvita see neid kõrgepalgalisi, ametiauto ja autojuhiga varustatud pakse ülikondi, kelle otsustusest midagi sõltuks. Jätkuvalt, palju õnne, Eestimaa!

Igatahes olime me lõpuks kohal. Tegelikult on A&M'i juurde külla minna muidugi alati ainult puhas rõõm ja nii me potsasime peale kohustuslikku pühadekingivooru nende sohvale maha ja peremees korkis esimese veinipudeli lahti. Vana hea Kleine Parys Pinotage - vein, mida me Aafrikast tagasi tulles kõikidele promosime ning vist kümneid pudeleid igale poole kaasa võtsime. Selline hea ning üsna isikupärane moosine rüübe (tõsised veiniusku fännid panevad mu sellise väljendi eest muidugi nüüd kirikuvande alla...), mis kindlasti mõnele inimesele ka vastumeelt võib olla. Niisiis lonksasime veini ning rääkisime maast ja ilmast. Kuni lõpuks teatas perenaine vastuvaidlemist mittesallival toonil, et nüüd on selline lugu, et teised külalised jäävad veel veidi hiljemaks ja temal sai ulukihautis vahepeal valmis ning et nüüd me hakkame küll kohe sööma. Kes oleme meie, et päkapikukleidis perenaisele vastu vaielda ja nii me kolisimegi diivanilt laua taha.

Et kingipakis olid seekord ka mõned vältimatult hädavajalikud aksessuaarid noorte inimeste moodsasse kööki, siis oli loomulikult vaja need ka sisse pühitseda. Me ei suutnudki kaasaga enam meenutada, kuskohast täpselt me neile selle käsitsipuhutud klaasikuuiku ostsime (lõpuks jäid sõelale kaks võrdselt võimalikku valikut - kas jaanuaris Viinist või augustis Münchenist) ja tuleb tunnistada, et lahtipakituina nägid nad imeilusad välja. Ma olin tegelikult jõudnud ära unustada kui lahedad need olid ja perenaine itsitas juba, et näedsa, nüüd hakkas teil endal juba kahju, et ära kinkisite... :)

Muidugi ei ole kõige targem tegu veini peale sügavkülmast võetud viina klõnksata aga ega me ei suutnud end ju ka talitseda ja seda va hundijalavett neisse pitsidesse ikka natuke mahtus. Laual olid hirvehautisele lisaks ka igavesti head kodused marineeritud seened ning kõiksugu muud mõnusat ampsamist, nii et üks viinapudel sai ikka väga kiiresti otsa ning teinegi tuli lahti teha. Lõpuks me küll lausa sundisime end viina rohkem mitte jooma, seda enam, et õhtul ootas meid veel üks üritus ees.

Ühel hetkel laekusid ka järgmised külalised, perenaise töökaaslane oma mehe ja lapsega ning sujuvalt läks jutt nende hiljutisele eksklusiivsele (kuid seda negatiivsemaid elamusi pakkunud) pühadelõunale Tchaikovskis. Juttu siinkohal praegu ringi panema ei hakka aga taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et ühe firma hoole ja armastusega ülesehitatud maine kolinal põhja laskmiseks piisab vaid ühestainsast restorani töötajast, kes juhtub olema väga vale inimene väga vales kohas. Seekord tegi ta firma margi täis suhteliselt suure ja rahaka seltskonna ees. Kongratulatsioonid kõrtsile!

Siis me lobisesime edasi ja sõime veel natuke ning ma arvan, et siis me jõime veel veidike ka veini. Aga võib-olla ei joonud kah, tont seda peale seda viina enam mäletas... Natuke kohvi jõime igatahes. Ja see oli umbes poole seitsme paiku kui kaine autojuht meid viimaks lahkesti Laagrisse sõidutas ja me bussiga number kaheksateist tagasi südalinna poole loksuma hakkasime. Selleks, et kella seitsme paiku või nii järgmisele kohtamisele jõuda.

Bussis tuli mulle meelde, et ühele olulisele traditsioonile jäi seekord lõiv maksmata. Me joome ju A&M'i juures ALATI peremehe valmistatud maasikamargariitat ja sel korral jäi see tegemata. Me isegi rääksime sellest aga lõpuks suure sebimisega ununeski ära, nuuks...

Seda, kuskohas me täpselt Tohtrihärraga kokku saime, ma kah enam ei mäleta. Kusagil kesklinnas igatahes. Maandusime me aga ühes oma tänavustest stammkohtadest, In Studio Vinum'is. Kui kunagi avamisel tituleerisid nad end suurima veinivalikuga kohaks, siis seekord võretaguste riiulite vahel ringi uidates jahmusin ma peaaegu kaineks. Kõigil riiulitel ulus vaid tuul, nii vähe pudeleid polnud ma seal küll kunagi näinud. Sommeljee kurtis kah, et nad ei jõua niipalju juurde vedada kui eest ära ostetakse ja sama trendi jätkudes võivad nad aasta alguses poe mõneks ajaks kinni panna, sest lihtsalt KÕIK vein on ära ostetud. Mis on muidugi taaskord näide sellest, kuhu kümnete tuhandete töötusest depressioonis inimeste koondamishüvitised kuluvad.

Me jõudsime kaasa ja Tohtrihärraga lõpuks ühisele seisukohale, et vabalt võiks jätkata näiteks mõne lõuna-aafriklasega aga siin tekkis pisuke tõrge. Kogu valik vikerkaarerahva* maa punaveinidest, mis selleks õhtuks alles oli jäänud, mahtus täpselt kolme üksiku pudeli sisse ja ükski neist ei kiljunud meile "Vali mind!". Lõpuks ohkas sommeljee saatusele alistunult ja otsis kusagil kõrgeimal riiulil säilinud kahest pudelist Simonsig'i 2001. aasta Tiara'st meile välja ühe. See oli hea! Võtsime kamba peale veel ka taldrikutäie tapas'eid ja ühest pudelistki sai kaks. Tõsi, viimast Tiarat keeldus sommeljee vabandusi paremale ja vasakule puistates meile müümast (see oli kellegi poolt reserveeritud) ja lõpuks võtsime me siis hoopis pudeli uus-meremaalase Kim Crawford'i merlot'd (2004 Hawke's Bay). Crawford'i imehea karusmarjane sauvignon blanc oli meil 2008. aasta suve avastuseks ja menujoogiks (või õigemini oleks olnud kui need head Marlborough' piirkonna sauvignon blanc'id ainult nii kuramuse kallid ei oleks...) aga sama tootja punaseid veine me polnudki varem proovinud. Noh, üldiselt ei olnud ju paha aga Tiara oli sel õhtul igatahes rohkem mokkamööda.

Mingil ajal vedisime me end veinikeldrist välja ja kuna mina nõudsin puhtast inertsist Lokalveränderung'i, siis leidsime me end ühel hetkel taas eelmise õhtu kultuurišoki kohast Savoy esimesel korrusel. "Meie" sohva oli hõivatud ja me pidime veidi kaugemasse nurka taanduma ja seal järjekordse veinipudeliga alustama. Õnneks said sohvahõivajad ise kah aru, et nad käituvad meie suhtes veidi ebaviisakalt ja lahkusid üsna pea ning juba ma tormasingi võidukalt oma klaasiga sinnapoole. Samas suunas oli ka teistest laudadest alanud mingi rahvamatka moodi liikumine aga ma jõudsin esimesena ning okupeerisin piirkonna! Ja siis sai ka see veinipudel otsa...

Kaasa oli tegelikult juba mõnda aega haigutusi maha surunud ning peale kiireid nightcap'iks tituleeritud kokteile õnnestus neil mind peaaegu ära rääkida ja veenda, et oleks nagu aeg kodu poole kööberdama hakata. Aga siis ma vaatasin kella ja selgus, et südaööst ning toomapäeva algusest (muudest samale päevale sattunud sündmustest ja juubelitest rääkimata) puudus vähem kui veerand tundi ja sellist päeva ei saa ju ometi tähistamata alustada! Niisiis pidasin ma baaridaamiga veidi sõjanõu, tellisin lauale klaasid ja täpselt südaööl kepsutas tütarlaps meie laua kõrvale ning tegi mõõduka pauguga lahti pudeli Freixenet'd.

Järgmiste tundide jooksul oli meil taaskord võimalus observeerida väljas kihavat elu ja natuke aega püüdis üks osa sellest kihavast elust oma alkoholist läbi imbunud, mittemidaginägevate silmadega läbi klaasi ka meid vaadelda aga ega tal sest midagi suuremat välja tulnud. Üsna kiiresti sai selgeks, et ka klaassein ei suuda talle püstipüsimiseks vajalikku tuge pakkuda ning ta vajus mööda klaasi libisedes lihtsalt kossti sillutisele kokku. Kuni mingid sõbrad (hiljutiste sündmuste taustal ma vähemalt loodan, et need olid sõbrad) ta minema lohistasid. Ja üks teine kutt viskas end tänavanurgal mitu korda järjest selili lörtsihange ning siputas naerust lõkerdades käsi ja jalgu. O tempora o mores!

Lõpuks olid need küll juba väga varajased hommikutunnid kui meile tuli taaskord meelde, et järgmisel hommikul pidime me kell 8.50 olema kained ja vastutustundlikud kuna meid koos mitmekümne naisterahvaga ootas ees väljasõit rohelusse, viimase advendipühapäeva jumalateenistus ja hilisem koosviibimine ühes maakõrtsis. Esimese nõude täitmiseks oli ilmselgelt liiga vähe aega jäänud, teine võis veel kõne alla tulla ja nüüd ei aidanud küll enam miski, nüüd lihtsalt pidi magama kobima.
___
"Rainbow Nation" on apartheidi-järgse LAV'i sünonüüm.

/taaskord, on olemas võimalus, et lugu järgneb/

Lokalveränderung ja muud üritused, osa üks

Meile sattus mõne päeva eest lauale üks pudel mõnusat Simonsig'i veini ja me hakkasime kaasaga juurdlema, et kas me eelmisel suvel ikka käisime ka selles veinimõisas. Minu meelest me jõudsime oma Stellenbosch'i tuuri ajal teiste mõisade seas tõesti ka sinna aga sajaprotsendilist kindlust enam ei ole. Mis viis selleni, et kaasa kurtis, et niimoodi see läheb kui keegi ei viitsi päevikut pidada. Et ilmselgelt olin see "keegi" mina, siis vahelduseks mõned märkmed pühade-eelsest ja -aegsest ajast.
-----
19. detsember. Logistasin maapealse ühiskondliku transpordi ustava jüngrina pealinna ja seekord oli taaskord õnn ja rõõm sõita sellise bussiga, mille vedrustus oli sätitud andma sõitjatele sama raha eest rohkemat. Ühel teatud paarikümnekilomeetrisel teelõigul, mille kate on hoolimata aastakümneid kestnud, pea iga-aastasest remondist, üksjagu treppis ning suvalistest kohtadest ära vajunud, said reisijad end loksutada üles ja alla, paremale ja vasakule ning aeg-ajalt ka ette ja taha. Seda viimast neil kordadel, mil bussijuht otsustas eesliikuvale rekkale väga sappa ronida ning järjekordset möödasõidukatset tehes avastas enda täielikuks üllatuseks, et alatult tuleb keegi ka vastu ja ainsaks abinõuks oli järsk pidurdamine ning oma ritta tagasi keeramine. Visaduse eest oli ta igatahes preemia ära teeninud, mis sest, et lõpuks ta ei saanudki enne tee neljarealiseks laienemist sellest veoautost mööda. Ja no lõppude lõpuks tõi ta meid ka ühes tükis kohale. Plusspunkt sellegi eest!

Meil oli Professoriga tehtud diil, et saame temaga üsna kohe kokku. Aga minu sõidu ajal helistas kaasa ning teatas, et tal tuli üks asi vahele ning enne paari tundi kohtumispaika ei jõua. Hää küll, otsustasime siis, et me alustame tütarlapsega lihtsalt oma olengut veidi varem ning kaasa ühineb meiega hiljem.

Sain Professoriga kokku Viru keskuses ja me juurdlesime veidi aega ühe riiuli juures, kus olid eksponeeritud sellised toredad lelud nagu seljakotiks maskeerunud Pull Peeter, kõht kommidest pungil ning lihtsalt mingiks pehmeks mänguasjaks taandunud Vallatu Juku. Äratundmisrõõm tuli eelkõige sellest, et mõned aastad tagasi tekitas Professor pealinnas üksjagu furoori, lugedes valju ja kõlava häälega mingis välikohvikus mu kaasale (ja ühtlasi ka kõigile möödujatele) ette raamatut "Mamma Muu kiigub" ning kommenteeris selle kiikuva lehma loo mahlakamaid kohti. Unustamatu kogemus, milles mina osalesin olude sunnil telefonikonverentsi kaudu! Nüüd me siis juurdlesime naerust kõõksudes, et kas Pull Peeter võiks olla Mamma Muuga tuttav? Ja kui ei, siis kas oleks hea mõte neid tutvustada? Vallatu Juku oleks aga kenasti sobinud ustavaks semuks Professori alatisele reisikaaslasele Kutsu-Jukule.

Vähemalt oli tütarlaps väga konkreetselt ära otsustanud, kuhu ja mis järjekorras me peaksime minema. Algatuseks taaskord Raekoja platsile lambaid üle lugema (sõnnikuhaisu järgi oli neid üsna lihtne leida ja ka peale kahekordset ülelugemist osutus neid endiselt seitse olema), siis konstateerima, et kuusk ikkagi on kõver (vahepeal oli nimelt tekkinud kahtlev võimalus, et sellise arvamuse kujunemisel võis oma osa olla ka eelmisel päeval tarbitud alkoholil) ning siis Vene tänava alguses asuvasse tuttuude (avati detsembri alguses) söögikohta Trattoria Enoteca La Bottega, mis eesti keeles nimetab end mingil arusaamatul põhjusel küll mitte trahteriks vaid hoopis restoraniks. Tegemist on järjekordse (see on neil vähemalt kaheksas asutus juba...) "Sparkling Group'i" kuuluva söögikohaga, mis, olles küll kõike muud kui odav koht, on võtnud endale ometigi ka ülemise hinnapiiri ja kõikide roogade hinnad jäävad alla 300 krooni. Aga seda kõike tean ma ainult tänu menüüle, sest süüa meil seal ei õnnestunud.

Nimelt algas just siin meie reedeõhtune odüsseia. Selgus, et õhtul kella veerand seitsme paiku on täiesti võimatu sinna sisse saada kuna kogu maja on reserveeritud. Et osa seltskondi oli küll veel saabumata, nihverdasime me end vähemalt klaasikeseks veiniks ühe lauakese taha istuma ja meile anti armulikult tunnike aega. Võtsime siis oma veinid (välja valas need üks nunnu aga miskipärast väriseva käega noor kutt) ning kukkusime ümbrust kritiseerima. Pooletunnise targutamise järel jõudsime aga järeldusele, et lõplikku otsust ei saa ometigi teha enne kui ka köök on järele proovitud (menüü on muide intrigeeriv ja haa! nad pakuvad ühe vähese kohana ka gnocchi'sid!!! - ma tõesti ei saa aru, miks Eesti kubiseb kõikvõimalikest itaalia söögikohtadest aga neid mõnusaid tuhliklimpe ei suvatse eriti keegi menüüsse panna...) ning panime selle oma tulevikuplaanidesse kirja.

Hea küll, lõpuks tuli nunnu kutt meile viisakalt märku andma, et aeg hakkab läbi saama ("Ma loodan, et kõik oli korras...") ning kuigi me algul ei tahtnud vihjest aru saada, lonksasime me siiski lõpuks oma klaasid tühjaks, maksime arved ja astusime edasi. Lõppude lõpuks oli meil vaja ju koht leida, kuhu ka mu kaasa, kes juba oli teel töölt sihtpunkti, oleks mahtunud. Ja me käisime lõpuks läbi praktiliselt kõik piirkonda jäävad söögikohad. Välja arvatud Tschaikovski. Aga kõigis teistes kohtades ei olnud lootustki löögile pääseda. Klafirad, Troikad, Elevandid, Dominicid, Kloostri Aidad ja nii edasi - kõik olid puupüsti täis. Korraks tekkis lootus Controventos, kus oli kahene laud täiesti saadaval aga kuniks me pidasime läbirääkimisi kolmanda koha üle (noh, et kasvõi lisatool laua kõrvale lükata), suutis üks teine tütarlaps sellegi mingile põdrapaarile ära anda. Kui meid lõpuks ka Balthazari ukselt tagasi saadeti, ei suutnud Professor end enam talitseda ja uuris letitaguselt proualt, et kas nad ei ole kuulnud, et praegu on majandussurutis? Proua ehmatas veidi ja teatas, et neil küll ei suru. Nagu ka näha oli...

Viimaks, kui me olime juba valmis minema tagasi Vene tänavale ja vaatama, et kas Toscanas (mis ainsana oli varem suhteliselt hõre aga kuhu meid tol õhtul just eriti ei kutsunud) on veel ruumi, õnnestus mul tütarlapsele ("Tütarlaps - see olen mina!" ütleb Professor alati kui ma näiteks mõnele kelnerile kusagil mainin, et tütarlaps otsustas uuesti veinikaardil pakutavat piiluda...) auk pähe rääkida ja me marssisime Kaerajaani teisele korrusele aknaalusesse lauda. Kust avanes imeilus vaade jõuluturule ja kerges lumesajus säravatele Raekoja platsi tuledele.

Kui see koht millalgi kevadel avati, siis me seisime kunagi kaasaga tükk aega akna taga ja kommenteerisime totakaid roanimesid aga ma mäletan, et ma pidin nende plussiks mainima, et kuigi püüdlikult oli iga teise roa sisse topitud mõni sisutu aga see-eest nii peen võõrkeelne väljend (bruschetta kiluga rukkileivast? tiramisù kamast?? redisest gazpacho???), suutsid nad erinevalt paljudest teistest "peentest" söögikohtadest need nimed ka õigesti välja kirjutada. Pärast seda on kaasa paar korda seal käinud ja väga ei porisenud, niisiis tahtsin ka mina selle koha üle vaadata.

Kui me peale väikest segadust ettekandjatega olime Professoriga esimese veinipudeli lauda saanud ning sellega juba ka poole peale jõudnud, laekus lõpuks ka mu kaasa ning me asusime menüüga tutvuma. Kuna on levinud (tõsi, mitte päris alusetu) müüt, et siinkirjutaja peab ju igal pool lambapraadi proovima, siis lasin ma endale meelsasti tallekarree põhiroaks kaela määrida, tütarlaps võttis kitsejuustuga kana ning kaasa tournedos'e. Mis muidugi ei olnud klassikaline tournedos Rossini aga see selleks. Kui sealne lahe kelner meile lõpuks praadidega lauda jõudis, sündis ühisest lõõpimisest õhtu hitt, mis lühidalt väljendudes kõlas niimoodi: "Kana tellis kana. Ja lammas lamba." Miks kaasa oma veiselihaga sellest geniaalsest mõtteterast välja jäi, ma isegi ei suuda enam meenutada. Võimalik, et põhjuseks oli asjaolu, et keegi ei teadnud, kas tegu oli lehma või pulliga. Mamma Muu või Pull Peetriga.

Teate, see lammas ei olnud ju üldse mitte halb ja kaasa loomalihakilluke oli kah lausa hea aga... Maksta terve miljon viie pisikese ribikondiotsa eest oli ikka natuke palju. Isegi siis kui neil restoranimajanduses veel väga ei suru.

Veel. Noad ja eriti kahvlid ei ole seal kõige õnnestunumad. Vähemalt mitte koosluses nende taldrikutega. Mitu korda tahtis kahvel taldriku serva najalt kolinal laua alla maanduda ja see ei olnud ainult ühe inimese probleem. Et meil Lendava Lapšaa Lokaal (s.t. Clazz) juba on ja terminoloogilised finessid on meie ühine nõrkus, siis ristisime me selle koha Kukkuva Kahvli Kõrtsiks.

Desserdiks võtsime meie Professoriga selle totaka nimega kama-tiramisu ning kaasa tellis mingi külmutatud koogi moodi asja ja ma pean kohe ära õiendama, et see viimane mulle üldse ei meeldinud. Minu probleem muidugi. Nagu ka see, et seesamune võlts-tiramisu mulle jälle hirmsasti maitses ja selle eest olen ma kunagi teine kordki valmis 70 krooni maksma. :)

Kõik muudkui räägivad (või vähemalt omal ajal rääkisid) Kaerajaani tahmahõngulisse mantelkorstnasse peidetud moodsast kempsust. Mina igatahes suhtusin sellesse üsna umbusklikult, sest niipalju kui me oma hea kempsuvaatega lauast selles suunas kiikama sattusime, oli nii, et sisse läks mõni poiss ja mõne aja pärast tuli välja hoopis mingi tüdruk. Igatahes hoiatasime me Professorit igaks juhuks sinna sisenemast, sest me ei suutnud küll välja mõelda, kelleks tema muunduda võiks. Tema ei pidanud meie murelikust hoolitsusest aga midagi ning käis ikkagi asutust seestpoolt uudistamas. Õnneks küll hullemate tagajärgedeta, sest uksest väljus proua üsna samasugusel füüsilisel kujul nagu me teda tunneme. :)

Selleks ajaks oli rahutus taas meie hinge pugenud ning meil oli vaja oma Lokalveränderung'i jätkata. Teate, vahepeal ei olnud midagi muutunud. Kuhugi ei mahtunud sisse! Kolme Näoga Mehe ukse taga pidi mingi väljuv jõmm siseneda üritava Professori äärepealt ukse ja kiviseina vahel lehtõhukeseks pressima aga see oli ka ainuke terav elamus, kõik ülejäänu oli rutiinne veendumus, et ei ole siin Maarjamaal mingit surutist. Võimalik küll, et õigus oli hoopis mu kaasal, kes arvas veendunult, et kõik need inimesed kulutavad lihtsalt masendusest oma värskelt kätte saadud koondamishüvitisi.

Kui me olime lõpuks juba äärepealt valmis minema taevas teab mitmendat korda Angeli kohvikusse (eksole, depressiivsed ajad lihtsalt nõuavad vahel meeleheitlikke otsuseid), naeratas meile õnn ja Savoy hotelli esimesel korrusel paikneva baari aknaaluselt sohvalt tõusis püsti mingi seltskond ja enne kui keegi arugi sai, olin ma selle juba hõivanud. Järgmised kaks tundi tiksusime me veinipudelite taga ja vaatasime "Sõpruse" ees toimuvat melu. Mu kaasa, kes polnud ammu niisuguses piirkonnas nii hilja väljas viibinud, igatahes sai kultuurišoki. Mõelda, et veel kella kahe paiku seisab Hollywoodi ees mitmekümnepealine seltskond, kes kannatlikult ootab sissesaamist ning et kogu tulevane purtskaevu ala kubiseb paraja auru all inimestest, keda on seal rohkem kui tipptunnil Viru tänaval... Kella kahe paiku hakkasime me igatahes tasakesi laiali minema, tellisime Professorile hotelli portjee lahke abiga mõistliku hinnaga takso, veendusime, et tütarlaps tõesti korralikult ka korraliku auto peale sai ning tatsasime ise kah oma apartmendi poole. Mingil hetkel tuli mul veel kange tahtmine minna Pegasusesse mustikamojitot jooma (ma olin ju muidu nii kaine, nii kaine...) aga mulle suudeti mõistus pähe panna.

Terve õhtu Professorit vaevanud dilemma, et kas me nüüd kõik need kaheksa pluss natuke tundi hängisime või tšillisime, jäigi lahenduseta.

Kogu ettevõtmise traagilised tagajärjed selgusid aga millalgi vahepealsel ajal kui me veel kord lammaste aedikust mööda läksime. Seitsmest lambast oli saanud viis ja ei aidanud ka see kui me neid mitmeid kordi üle lugesime ning Professor vahepeal koguni heinaküna alla piilus. Nagu mu kaasa kommenteeris: nojah, mõni ju sõi lambakarreed...

/võimalik, et lugu järgneb.../

Veider

See, et me suutsime Emandaga ühe veini (miski tšiili sauvignon blanc oli) maitsest eraldada ananassi ja mitmeid teisi eksootilisi frukte, on normaalne. See, et me sellesama veini aroomist mõlemad muuseas ka mädarõika tuvastasime, on juba arvatavasti märk lähenevast, kummalise nüansiga delirium tremens'isest.

(Paarile püsilugejale: ei, seekord ei olnud veinis ei võid ega vanilli. ;) )

Usalduskriis

Lugu elust enesest. Ühe tuttava kodaniku elukaaslase näitel. Loodetavasti ta ei loe seda, sest muidu ma saan kardetavasti kolaka. :)

Viibis nimelt nimetet persoon mõne aja eest olude sunnil ühes lõbusas ja üha lõbusamaks muutuvas seltskonnas aga paraku oli ta mõni tund varem söönud tavapärasest suuremat kehasisest gaasieritust tekitavaid delikatesse. Ja nii ta siis seal kimbatuses istus ja niheles ning püüdis kõigest jõust enda organismis toimuvaid protsesse mõttejõuga neutraliseerida. Asjatult. Gaasid muudkui kogunesid ja otsisid väga konkreetselt väljapääsu. Lõpuks kargas inimene püsti ja taandus pealtnäha täiesti juhuslikult mingi potis kasvava lopsaka toataime taha ning otsustas seal tasakesi asjaga ühele poole saada. Nagu mu kadunud vanamees oleks öelnud: "tal oli plaanis salasitta sahistada."

Ettevõtmine olevatki edukalt alanud ning keegi polevat vaikset aromaatset visinat tähele pannud. Aga siis oli asi ootamatult käest ära läinud ja hirmsa partsumise ning plörtsumisega väljus hädalise kehast lisaks gaasilisele materjalile ka oluliselt vedelamaid ning tunduvalt krehvtisema lõhnaga olluseid. Ja õnnetu inimeseloom oli enne ürituselt põgenemist ahastuses porisenud, et ajad on nii hulluks läinud, et inimene ei saa enam iseennastki usaldada...

"Ka rikkad surevad" - VII osa

Mnjah. Niimoodi see läheb kui sa oma mineviku kallale pääsed. Igatahes leidsin ma eilse arhiiviketaste luhvtitamise tuuri käigus üles ka ühe jupikese oma 1992. aastal trükimeedias ilmunud grafomaaniast. Kokkuvõttes oli tegemist kamba tänaseks enamasti prominentideks saanud kirjatsurade ühistööna valminud "järjeloost" (või õigemini olid need küll pildikesed jõukurite kurvast elukangast, mida peale suure raha ja suremise midagi muud ei ühendanudki), mis omakorda oli inspireeritud esimesest tõelisest hittseebist Eestimaa (ja tegelikult kogu endise N. Liidu) teleekraanidel "Ka rikkad nutavad". Kui keegi veel mäletab seda aega, siis neil minutitel, mil helesinise ekraani olid vallutanud vesistavad latiinodest miljonärid, said isegi siinsed militsionäärid rahulikumalt hingata. Fakt on, et seriaali eetrisoleku ajaks tühjenesid tänavad ning isegi kuritegevus vähenes drastiliselt.

Et mul teiste osade autoriõigusi ei ole (iga osa kirjutas erinev autor ja õigused kuuluvad loomulikult neile: Kõlu, Kivirähk, Pino jpt), siis ülejäänud osade lugemiseks peate raamatukogudesse astuma. Need teised osad on, muide, loomulikult paremad kui see alljärgnev. :)

Ka rikkad surevad - VII. osa

Ühel varasel hommikutunnil istus sir Steven Son, kuulsa Tangate'i suguvõsa viimane esindaja, oma tuhandetoalise maja rõskel keldrikorrusel, jõi otse pudelist lahjendamata viskit ja oli vihane.Ta kannatus oli katkemas.

Sir Son, üks maailma rikkamaid inimesi, kelle varandus ulatus sadadesse miljarditesse naelsterlingitesse, oli aastate eest valinud elukutseks rahakogumise. Nüüd kuulus talle losse kogu maailmas ja ta pangaseifid olid kuhjaga täis topitud kõiksugu väärisesemeid. Juba kakskümmend seitse aastat sisustas ta oma päevi kuldmüntidest kõnniteede ehitamisega oma üha uutes ja uutes valdustes. Kolm nädalat tagasi kolis sir Son vastostetud Sherville'i hertsogilossi. Selles kaheteistkümnekorruselises majas toimus aga midagi kummalist.

Igal õhtul, kui päevatööst väsinud vanahärra oma armsalt kiikuvasse voodisse heitis ja digitaalheliga stereounenägusid vaatama valmistus, ilmusid ei tea kust mingid vastikud viirastused ning hakkasid sir Son'i kiusama. Nad kõditasid teda kõrva tagant, kallasid tema pidzhaamataskusse sõstrasiirupit ja tegid muid tobedaid trikke, ise seejuures pidevalt pomisedes. Kõige rohkem pahandas sir Son'i see, et ta tontide jutust sõnagi aru ei saanud. Selline olukord pidi lõppema, tema aastates inimene vajas öösiti rahu.

Kõigepealt proovis ta kummitusi ära osta. Ta pakkus neile vaguni-täie kulda ja teise kalliskive, peaasi, et need ta majast lahkuksid. Imekombel haihtusidki solvunud vaimud põlglikult podisedes õhku. Sir Son tantsis juba suurest rõõmust kadrilli, kui hirmus mürtsatus teda akna juurde tormama sundis. Pargipuude vahel asuvas kuldkalakeste basseinis lösutas hiigelsuur naftatanker, pardast pardani sädelevaid briljante täis. Hoobilt mitu korda rikkamaks saanud sir Son'il hakkas sellest vaatepildist pea valutama ja ta oli sunnitud mitmeks päevaks sängi jääma. Sama edutult lõppesid vanahärra järgmised katsed viirastustest lahti saada.

Alles eile tellis ta oma paleesse sanepidjaama töötajad, kes siis tähtsate nägudega toad rotimürki täis puistasid ja hirmuäratavad karurauad üles seadsid. Sel ööl sir Son kummitusi ei näinud, kuid ka magamisest ei tulnud midagi välja. Päikeseloojangust vara-valgeni kostis tubadest plõksatusi, rauakolinat ja aevastamist. Hommikul selgus, et kasvatamatud tondid olid karuraudadega ära komposteerinud kõik seintel rippuvad maalid, koridorides püüdsid aga pilku rotimürgist kaunilt voolitud inglikujukesed.

Nüüd istus vaimudest vaevatud sir Son keldritrepil ja püüdis meeleheitlikult midagi mõjuvat välja mõelda. Äkki meenus talle üks ammune ajalehekuulutus, kus noor ja edukas kollipüüdja oma teeneid pakkus.

Kui hambuni relvastatud Jacky õhtuks Sherville'i lossi jõudis ja vanahärra voodi juures valvesse asus, oli sir Son veendunud, et saab lõpuks ometi rahulikult uinuda. Vaevalt oli ta aga pea padjale pannud, kui tundis näol jahedat tuulehoogu. Üllatunult ringi vaadates märkas ta kristall-lühtri ripatsite vahel mingit rabelevat tompu. Lähemal uurimisel selgus, et see on kenasti kookoniks keritud Jacky. Tema laserpüssid ja kadakakadad olid kaminasse püramiidi laotud ning põlesid seal rõõmsa leegiga. Sir Son'i öökapil istus vaikselt vilistav öökull ja laest langes pehmet rohelist lund.

See oli isegi paljunäinud miljardärile liig. Tigedalt kargas ta voodist välja ja hakkas ülikonda selga ajama. Sir Son otsustas selle lossi kohe mõnele totakale parteilasele maha müüa ja sõita oma Prantsusmaa jahimajakesse närve ravima. Ta tormas ukse juurde, et City'sse sõita, kuid lävel haaras endal ootamatult rinnust kinni ja tuikus korisedes voodisse. Majas valitsevat vaikust jäi rikkuma ainult laes tilpneva Jacky vigisemine.

Mõne aja pärast hõljus sir Son'i surnukeha juurde kaks endamisi pomisevat kurba valget kuju. Nukralt hakkas üks neist mingit punast vedelikku kuldpeekrist si Steven Son'i frakitaskusse valama, samal ajal kui teine vanahärra vasakut kõrvalesta "Parkeri" sulepeaga liigutas, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi...