O sancta simplicitas!

Ma mõtlesin küll, et kirjutan nüüd sellele jamale vahelduseks paarist filmist aga see elu keerab ikka eriti jaburaks. Tänu Infopartisanile "avastasin" ma enda jaokse ühe toreda blogi, kus kodanik Krister Paris kirjutab Pronksiöö korraldajate kohtuotsusest konkreetselt (minu rõhutus):

"Pealegi, jättes kõrvale juriidilised nüansid, oli õigeksmõistmine ainuvõimalik otsus. Karistada tohib ainult neid, kes reaalselt laamendavad. Minu teada piirdus pronksinelik aga vaid üleskutsete ja organiseerimisega. Mis läheb elementaarse sõnavabaduse alla. Ja mis peab prevalveerima igas olukorras. Kui selle hinnaks ongi mõned purukspekstud aknad ja põletatud autod, siis olgu pigem nii."

Loomulikult, kellele seal kohtus need juriidilised nüansid ikka korda peaks minema? Ja üleüldse, aru ma ei saa, miks meil kiusatakse mõningaid vanureid ja miks neid eestlaste küüditamises süüdistatakse kui karistama peaks ju ainult rongijuhte, kes selle kamba Venemaale sõidutasid. Seltsimees Arnold Meri kasutas ju omal ajal Hiiumaal lihtsalt oma sõnavabadust ja veenis inimesi kodudest lahkuma. Veenis hea sõna ja ümberlükkamatute argumentidega.

Ning aastakümnete tagusest kisendavast ebaõiglusest Nürnbergis ei söanda ju rääkima hakatagi...
---
(edit neile, kes loevad aga ei mõista: viimased kaks lõiku on iroonilise alatooniga.)